Tagasi Floridas

Kirjutada on palju, aga võtan ühe sammu korraga. Viimase aja kõige suurem uudis on, et kolisime Floridasse tagasi. Elasime nii pikalt Ameerikas, et nii viisad kui ka nende pikendused koos igasuguste ekstra lisadega on aegumas ja järgmine samm on elamisluba ehk "roheline kaart". Elamisluba on otseselt seotud loaga töötada Ameerika ettevõttes ehk siis kui pole luba elamiseks, siis pole Kasparil ka luba töötamiseks (kasvõi Eestis elades) ja selline lugu meile ei meeldi. Niisiis tuli oma 7 asja kokku pakkida ja Ameerikasse tagasi pöörduda järgnevaks pooleks aastaks, mis on järjekorras järgmine samm elamisloa taotlemisel.  

Minu töökoht asub aga Tallinnas ja esialgu tekitas see mõte muidugi õudu, et mis nüüd saama hakkab. Ma armastan oma tööd ja sugugi poleks soovinud sellest loobuda. Pikk jutt lühidalt - mul on ilmselt maailma kõige parem ja mõistlikum tööandja ning mingit erilist probleemi mu kolimises ei nähtud. Niisiis annangi oma loenguid distantsilt ja töötan nö kaugtööna edasi sellel semestril. 

Alates sellest hetkest, kui lõpetasin oma õpingud, on elu meie jaoks edasi läinud sellisel täiskäigul, et endalgi on vahest keeruline sammu pidada. Kogu sügise jätkus minul energiat vaid enda uue töö jaoks. Andsin endast 120%, et tööülesannetega hakkama saada, uude kollektiivi sisse elada, uude ametisse sisse elada. Päris esimesest loengust (mis toimus 23.08.21) oli mulle selge, et see ongi hetkel minu unistuste töö, ma teengi seda, mida ma olen alati tahtnud teha. Olin vaadanud alati imetlusega neid inimesi, kes oma tööd naudivad ja mõelnud, et küll see võib ikka hea tunne olla. Ja siis ma asusin suve lõpust uude ametisse ja hetkega oli selge, et see ongi SEE. Ma ei tea, kui veidralt see võib kõlada, aga reaalsus on see, et ma olen õhtuti elevil, et hommikul saab tööle minna. Mu ameti juures on mitmeid erinevaid kohustusi, aga kõige lemmikum nendest on loengute andmine. Mulle meeldib tudengitega suhelda ja kõige toredam on see hetk, kui neil lähevad silmad särama ja ma saan aru, et nad said aru. See, kui inimene on võtnud oma päevast aja, et tulla loengusse ja ta lahkub sealt ühe uue teadmise võrra rikkamana – see on uskumatult hea tunne.  

Ka uus kollektiiv on olnud äärmiselt toetav ja sõbralik ja tunnen, et see ongi see koht, kus ma tahan hetkel töötada. Ma tõepoolest tunnen, et see on nii õige valik minu jaoks. Seda on isegi keeruline sõnadega edasi anda. Ma ei ole nii õnnelikuna end ametialaselt mitte kunagi varem tundnud, kui sellel õppeaastal. Tean, et esimene tööaasta uues kohas võib olla äärmiselt keerukas, aga tundub, et universum on mind sellega ikka väga hoidnud. Tööd ma ilmselgelt ei karda ja kordagi pole olnud hetke, kus ma tunnen, et see on liiga keeruline. Pigem mõtlen keerukatel hetkedel, et mitte miski pole nii raske kui doktöö kirjutamine, mitte miski. 

25.02 oli tarvis aga uuesti Ameerika poole lennata ja pinge oli korralik. Uuesti oli vaja kodu leida, auto osta, ennast nö paika sättida. Kodu leidmine pole enam nii lihtne, kui 2020 suvel. Hinnad on suure kiirusega otse lakke põrutanud ja valik pigem kesine. Tuli teha otsuseid ja kompromisse ja nii saigi otsustatud, et kolime Fort Lauderdale´i kesklinnast pisut välja. Ütleme siis nii, et kui enne sõitsime randa 10 minutit, siis nüüd sõidame 20. Leidsime täiesti uue kompleksi, mis on avatud olnud vaid 9 kuud ja kolisime sisse.

Esimesed päevad siin olid vaimselt väga keerulised. Oleme viimased 5 aastat vaid kesklinnas elanud ja sellega harjunud ja nüüd korraga keskusest väljas olla, see vajas harjumist. Tänaseks oleme uues korteris olnud peaaegu 2 nädalat ja võib öelda, et oleme siin kenasti harjunud. Siin on vaikne, avar ja tegelikult väga ilus elada. 

Kompleks koosneb 6 elumajast ning ühest nö klubimajast, kus on kontor ja ühisruumid elanikele kasutamiseks. Ühisruumides on suur ruum, kus saab tööd teha, seltskonnamänge mängida, kohvi võtta, printida jms. Samuti on suur jõusaal ja aed basseini ja grillimisalaga:

Klubiruumi akna taga on aed:

Kaspar katsetab printimist:

Suurest kohvimasinast saab väga maitsvat kohvi võtta:

Ja läheb jälle lahti!

Närvesöövat oli omajagu, sest kodu leidmise ja kolimise kõrvalt oli vaja ka tööd teha.  Kartsin esimest loengut distantsilt väga. Kuidas ma hakkama saan? Äkki kaob ühendus ära? Mis siis kui...? Kolisime uude korterisse sisse E-T ja teisipäeva öösel vastu kolmapäeva (öösel kell 3 minu aja järgi) oli vaja olla triksis-traksis ekraani ees ja loengut anda. Ilmselt siin ei vaja see olukord pikemat selgitust, sest kui sa oled täiskasvanud inimene ja sul on kohustused, siis tuleb end lihtsalt kokku võtta ja see asi ära teha. Nii ma tegingi. Tegelikkuses ongi nii, et kui olen loengus, siis midagi muud ei eksisteeri. Olen 120% kohal ja ainult tudengite jaoks, kogu muu maailm peab ootama nii kaua, kui loeng saab läbi. Nii ootas ka mu väsimus. Mul on reeglina mammutloengud, mis tähendab siis seda, et kui tavaloeng kestab 1,5h siis mammutloeng kestab 1,5h x 2 + paus sinna vahele. Olen sellega juba täiesti harjunud. 

Kaspar sättis mulle enam-vähem viisaka nurga kontoris valmis, kus ma sain oma loengut esimesel öösel pidada:

Keset esimest loengut läkski ühendus ära, sest noh, kuidas siis teisiti saakski esimesel korral. Tormasin öösel kell 4 magava Kaspari juurde ja nõudsin kiiret abi. Kaspar oli sekundist püsti ja ajas asjad joonde. Üliõpilased ootasid tublisti, millal õppejõud naaseb ja loenguga jätkab. Müts maha nende ees, ausalt. Sealt edasi on loengud kenasti läinud ja kõik õnneks ei alga ka nii öösel minu jaoks. 

Nii me siis siin seame end vaikselt sisse, mis muud. Ma mingeid lubadusi ei jaga, aga loodan, et jõuan nüüd siia ehk tihedamalt, eks siis elu näitab, mis see tegelikkus on ja kas siin üldse veel lugejaidki alles on. 

 

 

Šokeerivad uudised

 Vahel on nii, et kujutad endale midagi pikalt ette, aga tegelikkus on sootuks midagi muud. Mõnel juhul on see tegelikult hea või isegi väga hea. Teisel juhul jällegi mitte. Olin endale alati ette kujutanud, et kui kraadi kätte saan siis viskan jalad seinale ja puhkan nii „nagu torust tuleb“. Tegelikkus on olnud midagi muud, aga kõigest järgemööda...

Eestisse jõudes oli planeeritud mitu pidulikku sündmust tähistamaks minu lõpetamist juuni alguses. Üheks selliseks sündumiseks oli tähistamine koos pere ja lähemate sõpradega. Olin selleks puhuks eelnevalt restorani lauad kinni pannud ja kõik pidi toimuma äärmiselt pidulikus ja mõnusas õhkkonnas. Siinkohal tahan etteruttavalt avaldada kiitust Tartu restoranile Hõlm, kus eelnev suhtlus, kohapealne teenindus ning menüü ületasid minu ootuseid mitmekordselt. Tegemist on tõelist kvaliteeti hindava kohaga ja kui keegi lugejatest soovib sellest osa saada, siis soovitan soojalt seda restorani.

Olin alati teadnud, et tahan Tartu Ülikooli teekonnale ametliku punkti panna justnimelt Tartus ja ilma, et ma sellele ise oleksin isegi mõelnud, osutus selleks restoran, mis asub Ülikooli tänaval, praktiliselt ülikooli peahoone kõrval. Kui pere ja sõbrad olid restorani saabunud, ning kõik istunud oma kohtadele, et klaase tõsta, tõusin mina, et öelda mõned vajalikud tänusõnad ja šokeerida kogu meie seltskonda jalustrabavate uudistega.

Tõenäoliselt on see nüüd koht, kus tasub maha istuda ja ääretasa täis valatud kohvikruus igaks kümneks juhuks lauale asetada...

Kingituste avamine:

Üheks kingituseks oli minu nime ja kraadiga tempel:

Isa soovis kohe mitu templit talle kingitud doktoritöösse:

Meie kõige pisem piduline:

Ämmad:

Õde ja vend:

Koolilõpetaja tunne oli küll sellise lillekuhja all:

Õed:

Meie Klubi:

Ema, isa, õe ja õepojaga:

Meie Klubi naised oma meestega:

Meie pere ja sõbrad:

Oma tänusõnade lõpetuseks teatasin perekonnale ja sõpradele, et mulle pakuti lektori ametipositsiooni Tallinna Ülikoolis (sellest lähemalt juba hiljem) ning ma olen otsustanud selle vastu võtta. Nimetatud positsioon eeldab kohapeal viibimist ja see tähendab vaid üht – me kolime Eestisse.

...

Novembris (2020) hakkasime kodus omavahel rääkima sellest, kui väga me perekonda igatseme. Meid on õnnistatud suure perega ning me tunneme neist pidevalt suurt puudust. Hoolimata sellest, et oleme pereliikmetega igapäevases ühenduses, ei saa me siiski osa sünnipäevadest ja igapäevaelu „pisiasjadest“ sellisel määral nagu sooviksime. Oleme Ameerikas elanud ligi 5 aastat (oktoobris saab Kasparil 5a täis) ning see on piisavalt pikk aeg eemalolekuks. Kaspar on teinud siin hämmastavat karjääri ja ma ei saaks tema üle uhkem ollagi. Seega unistus, mida tulime siia püüdma, on mingis mõttes täidetud. Jätsime need mõtted settima ja elasime oma elu edasi.

Kevadel küsis Kaspar mu käest, mida ma sooviksin edasi teha, kui kraadi kätte saan – kas tahaksin pikemalt puhata? Floridas tööle minna? Eestis tööle minna? Minu vastus oli kiire – mõte Eestis tööle minekust pani mu silmad särama. Mõte perekonnaga koos olemisest pani sees kõik hõiskama.

Mõte kõledast kodumaa sügisest tekitab aga kabuhirmu ja kas/kuidas mu tervis vastu peab? Küsimusi on umbes miljon ja hirm totaalse elumuutuse eest meeletu. Küll aga võtsime ju täieliku elumuutuse ette täpselt 5 aastat tagasi, kui kolisime Ameerikasse ja jäime ellu (ja enamgi veel muidugi).... ja päeva lõpuks on meil vaid üks elu, mida elada.

Ehk siis... need mõtted ja ideed ei ole sündinud üleöö emotsiooni pealt. Ilmselgelt ei ole meil veel kõigele vastuseid, aga selge on see, et perele taaskord üle väga pika aja lähedal olla, ei saa olla vale otsus. Samuti ei tee me igavest lõpparvet Floridaga – kaugeltki mitte. Kaspar ütles mulle hiljuti midagi väga liigutavat: „5 aastat tagasi me kolisime siia minu karjääri pärast ja Sina toetasid mind, nüüd on aeg keskenduda Sinu karjäärile ja mina toetan Sind“. Reaalsus on muidugi see, et ta on mind kogu selle aja toetanud. Me oleme mõlemad üsna suure professionaalse saavutusvajadusega ja seetõttu ilmselt on meil kergem üksteist ka selles osas mõista.

...

Niisiis, šokeerisime oma lähedasi nende uudistega ning kogu ülejäänud suvi möödus meil tulekahju-kiirusel. Meil oli vaja leida endale kodu, kuhu sügisel kolida, sest siis algab minu töö ülikoolis. Ehk siis otsisime endale kodu linna, kus me varem elanud ei ole – Tallinna. Leidsime meie jaoks täiesti ideaalse korteri ning seadsime end sinna sisse nii, et kui mina augusti lõpus Eestisse naasen, siis on meil kõik esmane eluks vajalik seal juba olemas. Asjaajamisi oli omajagu ning üleeile Floridasse tagasi jõudes tundsin, et olen täiesti väsinud, aga tegelikult väga õnnelik, sest üks suur asi on korda aetud – meid ootab Eestis kodu, kuhu minna. Justkui saatuse tahtel on ka seekord nii, et alustame oma uut etappi esialgu eraldi olles (nagu oli ka 5 aastat tagasi). Mina lähen esialgu üksinda Eestisse ja Kaspar tuleb alles oktoobris järgi, kui meie Florida eluga on kõik asjad korda aetud.

Kirjutan kõigest edaspidi detailsemalt :)

 

Reedesed tulemused

Hommikusöök ja ongi paras aeg minna järjekordsele testimisele.

Reede hommikul pidin minema kindlaks kellaajaks hotelli esimesel korrusel asuvasse testimispunkti (ma võisin toast väljuda  - see on ju lausa ekskursioon!). Meil oli kokku lepitud, et minu test tehakse all testimispuntkis ära ja testija tuleb minuga seejärel üles tuppa, et Kasparilt proov võtta. Tegemist on kiirtestiga ja seega sain mina oma tulemuse juba mõne aja möödudes seal samal esimesel korrusel teada. Olen endiselt negatiivne ja öeldi, et on suur võimalus, et olen immuunne. Ilmselgelt pole teada, kas ma üleüldiselt covidile immuunne olen, sest viirusel on kümneid (kui mitte sadu) erinevaid tüvesid, aga vähemalt see tüvi, mis Kasparil on, mulle ei levinud.

Kui minu test tehtud, siis tulime üles tuppa Kasparilt proovi võtma. Mõne aja pärast saime teada, et Kaspari test on negatiivne. NEGATIIVNE! Täiesti uskumatu!

Mõne hetke pärast olid lennupiletid koju ostetud ja lend pidi nelja tunni pärast väljuma. Pakkisime nii kiiresti kohvreid, et mul hakkas sellest tuuseldamisest pea ringi käima. Ma olen muidu selline korralik pakkija, mul on süsteemid ja ma suudan kohvrisse mahutada sageli 5+ kilo rohkem, kui seal olla tohib. Aga ei, mitte reedel. Me reaalselt viskasime asjad kohvritesse – saaks ainult minema! Me ei julgenud veel ülemäära rõõmustadagi, koguaeg oli tunne, et iga hetk võetakse see meie käest ära. Kaspar tegi veel viimase kiire koosoleku, ning olimegi oma kohvritega toast väljas. Maksime oma lõpparve ära ja olimegi taksos. Ikka veel ei julgenud liialt rõõmustada, sest mine tea…

Nii, lennujaamas. Esimene peatus – passikontroll, covid testi kontroll + igasugused lisadokumendid, mis praegusel ajal reisimisel on vaja esitada. Passikontroll venis pikemaks, kui peaks. Olime mõlemad närvis ja ärevil nagu jahikoerad. Passi löödi templid sisse ja võisime turvakontrolli poole minema hakata. Ikka veel ei julge rõõmustada. Enne turvakontrolli mõõdetakse kõikide inimeste temperatuuri. Minu mõõtmise ajal hakkas masin kileda heliga undama, mul jättis süda löögi vahele. Vaatasin nõutult Kaspari poole ja mehe poole, kes mu temperatuuri mõõtis. Ta proovis uuesti, aga masin hakkas uuesti undama. Nüüd on kõik, me peame hotelli tagasi pöörduma. Korraga palus mõõtja mul kõrvale astuda ja selgus, et minu taga kõndiv mees oli vist hoopis see keevaveriline või oli masin natuke katki või… mind ei huvitanud enam, andsime Kaspariga jalgadele valu, et kiiresti sealt minema saaks.

Järgmine samm - turvakontroll. Oleme väga palju reisinud ja turvakontrollis on meil juba oma süsteem välja kujunenud, kuidas võimalikult kiiresti ja efektiivselt kõik asjad saavad lindile ja ise kontrollist läbi. Mina lähen tavaliselt esimesena kontrollist läbi ja hakkan teiselt poolt juba meie asju kokku korjama, kui Kaspar mulle järgneb. Korraga hakkab Kaspar kontrolli ajal piiksuma. Mis nüüd siis? Me pole nii kaua aega pikki riideid pidanud kandma, et ta ilmselt unustas, et teksadel on vöö peal, mille metallist pannal masinad piiksuma paneb. Okei, sellega sai korda. Turvakontrollist läbi – ikka veel ei julge liigselt rõõmustada.

Korraga tunneme mõlemad, et kõhud korisevad ja tegelikult on ammu tagumine aeg lõunasöök haarata. Lennujaama toit pole kunagi varem nii maitsev olnud! Ja kohv, vana hea Starbucks – küll ma olen sind igatsenud!

Lennukis on ruumi laialt ja isegi ekraanid on olemas filmi vaatamiseks. Kuna lend kestab vähem, kui 2h, siis valin filmi, mille jõuan ära ka vaadata. Okei, läheb klassika peale, vana hea Notebook. Kaspar kuulab oma kõrvaklappidest muusikat, aga näen, et mu armastusfilm on tema tähelepanu ka köitnud sest ta piilub ühe silmaga filmi poole, millel on subtiitrid all. Võtame endale ühed mahlad ja näksid ja ei saakski justkui millegi üle kurta enam, kui kuuleme kõlaritest tummist häält, mis annab märku, et me ei saa Fort Lauderdale´s (meie kodulinnas) maanduda. Selgub, et seal on nii hirmus torm, mis ei luba mitte ühelgi lennukil maanduda ja lennukid peavad järjekorras ootama, mis reaalsuses tähendab seda, et lennukid peavad õhus tiirutama oma järjekorda oodates. Tiirutamine nõuab aga kütust ja selgub, et seda viimast meil just priisata pole. Järgmisena saame teada, et lendame teise linna kütust juurde võtma. Terve lennukitäis rahvast nuriseb rahulolematult. Aga ei, see pole veel kõik hea lugeja! Järgnevalt palutakse meil turvavööd ekstra tugevalt kinni tõmmata, sest me lendame läbi selle tormi ja teadupärast torm raputab lennukit. Ja oh, kus alles raputas. Mina kiljatasin ja olin enam kui kindel, et järgmisel hetkel lendavad hapnikumaskid alla. Ma ei karda otseselt lendamist, aga mulle ei meeldi lennata. Pole kunagi meeldinud. Surun selle emotsiooni lihtsalt alla, sest ma tahan reisida ja Eestisse minna ja ilmselgelt on selleks vaja lennata. Samamoodi saan ma mõistusega aru et turbulents on lennu üks üsna loomulik osa, aga mis seal salata eks ka need on erinevad ja seekord oli see päris hirmus. Ilmselgelt mängis rolli ka see, et mu närvid olid endiselt pingul nagu pillikeeled, sest USA pinnal on vaja läbida uuesti dokumendikontroll ja enne, kui me sealt läbi pole,  pole miski kindel.

Lõpuks ometi oli lennuk tangitud ja võisime pöörduda enda kodulinna poole tagasi. Torm oli taandunud ja luba maandumiseks saadud. Lennujaamas selgus, et peame veel mingi dokumendi ära täitma ja siis järjekorda ootama jääma. Järjekord oli pikk ja tundsin, kuidas mu ärevus seguneb väsimusega. Terve päev pingeseisundit tegi oma töö. Lõpuks oligi meie kord minna dokumente näitama. Kõik sobib – tere tulemast Ameerikasse! Vaatasime üksteisele otsa ja tegime väga kiired sammud pagasilindi poole. Hoolimata sellest, et otsisime mõnda aega oma pagasit taga (mis lõpuks oli vale lindi peal), hoolimata sellest, et koju jõudes meie kiibid ei töötanud (kõikidest ustest, liftist jms saab läbi vaid kiibiga), hoolimata veel mõnest asjast – kell 22:20 astusime me kodu uksest sisse. Oh taevas, me oleme lõpuks ometi oma kodus! Neli nädalat Mehhikot on läbi. Üheksa nädalat kodust eemal viibimist on läbi. Lõpuks ometi kodus. Kui see on uni, siis ma ei soovi sellest ärgata.

Pingelangus oli korralik ja tundsin järgmisel hetkel, et võin kasvõi püsti seistes magama jääda. Oma vannituba, oma voodi… oh, kui mõnus. Pugesin voodisse ja uinusin samal sekundil. Kasparile mõjus pingelangus kuidagi teisiti ja ta hakkas suure hooga kohvreid lahti pakkima.

Lõpuks ometi kodus!

Laupäevahommikune sõidutiir kodurannas:

Üle kahe nädala sai esimest korda poodi:

Kodune toit üle nelja nädala. Ütleme nii, et seda sai ikka väga oodatud!

Terve laupäeva sõitsime autoga ringi ja nautisime vabadust. Õhtul mõnulesime rõdul ja ikka veel ei suutnud uskuda, et me oleme lõpuks ometi kodus.

Küll on hea kodus tagasi olla!