Aeglased toidud

Nagu lubatud, et teen kaheosalise mammutpostituste sarja, kus esimeses osas keskendusin kiirelt valmivatele toitudele, mille kohta saab täpsemalt lugeda SIIT ning käesolevas postituses kirjutan lähemalt nö aeglastest toitudest, mille valmistamine võtab rohkem aega kui 30 minutit. Lõppkokkuvõtteks pole vist erilist vahet, kas teha kiireid või aeglaseid toite, tulemusena kulutatakse ikka enam-vähem sama aeg ära ainult sellise vahega, et aeglaselt valmivaid toite tehakse ikka hulgi ja mitmeks päevaks, ehk siis teisel päeval on ainult soojendamise vaev mõned minutid ja kogu lugu.

Alustan meie pere ühest lemmikust – supist. No supiga on küll selline lugu, et 4h tuleb kindlasti arvestada. Küll aga ei tähenda see seda, et peab 4h järjest pliidi ääres seisma, vaid pigem seda, et 3h saad teha omi toimetusi kodus, kui puljong podiseb ja ülejäänud tunnike kulub hakkimisele ja nö supi kokku panemisele. Tulemus on aga seda väärt ja järgmisel ning ülejärgmisel päeval kulub vaid 2-3 minutit supi soojendamisele. Kuna töötan kodukontoris, siis pole mingi probleem panna puljong hommikul kell 9 podisema ning ise kõik need tunnid rahulikult tööd teha ning kell 12 hakata hakkima ja ettevalmistusi tegema selleks, et kell 1 oleks supp laual. Kodus töötades ongi ehk suurem soov rõhku panna mitmekesisemale menüüle.

Mariselt sain ka hea nipi juhuks kui suppi tuleb liiga palju või ei taha mitu päeva järjest sama sööki süüa. Pane jahtunud supp portsjonite kaupa plastikkarbiga sügavkülma. Järgmisel või lausa ülejärgmisel nädalal on väga hea karbike külmast välja võtta, mikros 3 minutiga see soojaks teha ja head isu! Muideks, selline karbike kanasuppi võib olla tõeliseks elupäästjaks kui ootamatult tabab haigushoog ja pole jõudu ega tahtmist midagi vaaritada, ent sööma ju peab.

Kanasuppi keetsin juba Tartus aga sellise õige selge puljongi keetmise õpetas siiski mulle armas ämm. Nimelt kui elasime eelmise aasta teise poole Roosna-Allikul, siis hakkasin märkama ehk asju, mida ma varem ei märganud (eks see ole üks koos elamise suur võlu). Panin esmakordselt tähele, et mu ämm keedab vaieldamatult maailma parimat suppi. Palusin, et ta ka mind õpetaks. Tema oli lahkesti nõus ja nii me tegimegi nii, et esimestel kordadel olin mina pigem vaatleja ja assistendi rollis ja hiljem tegin rohkem ise ja ämm oli moraalseks toeks ja hakkimisabiks (maal tegime suppi ikka korraliku pajaga, et jaguks mitmeks päevaks meile endale ja Pepegi pidi oma osa saama).

Puljongi keetmise kohta olen igasugust erinevat infot saanud ja enamvähem arvestatakse nii:

1,5-2h kanale (mina kasutan alati kana poolkoibi)

2,5-3h h sealihale (kontidele)

3,5h veiselihale (kontidele)

Siiani olen ise teinud kas kana või sealihasuppi ning keedan kanapuljongit 2-2,5h ning seakonte 3h. Olen katsetanud nii ja naapidi ning see aeg tundub kõige sobivam. Kindel on aga see, et puljongit tuleb keeta alati kondiga lihast, muidu seda õiget ja head maitset ei tule.

Puljong tavamõõdus supipotile:

6 kana poolkoiba / u 1-1,5kg sealiha supikonte

Suur koorimata sibul (lõika neljaks, koos koortega)

2 keskmist porgandit (lõika väiksemaks, koos koortega)

4-5 loorberilehte

1tl soola

Terapipart (panen nii tunde järgi u 10-15 tera)

Kõik vajalik lihapuljongile:

Pane kogu kupatus potti ning täida seejärel pott külma veega ja aseta tulele. Esialgu olen lasknud suurema kuumusega keema ja siis sätin kuumuse nii minimaalseks, et vaevalt on mullitamist näha. Kaane jätan poolenisti peale. Mõne aja möödudes tuleb ka vahtu eemaldada. Nii ta seal keeb oma tunnid. Seejärel asetan suure sõela veel suuremasse kaussi ja valan kogu kupatuse sinna sisse. Ehk siis sõelale jääb kõik sisu ja kaussi eraldub puljong. Tavaliselt pesen ka poti vahepeal puhtaks. Valan puljongi kausist puhtasse potti ja asetan selle tagasi tulele. NB! Kasutusse läheb ainult puljong ja liha. 3h keedetud porgandid ja sibulad ning loorber visake südamerahus ära. 

Supi põhi:

2 keskmise suurusega porgandit

1 sibul

4-5 keskmise suurusega kartulit

Liha (ikka see sama, millega puljong keedeti)

Sool

Puljongikuubik

Nuudlid või peenestatud spagetid

Keedetud vesi

Koori ja haki toored porgandid ja sibul. Vala need kokku kuumale pannile ja prae vähese õliga kuldseks:

Lisa praetud sibul ja porgandid keevasse puljongisse. Koori ja haki toored kartulid ja aseta ka need puljongisse. Puhasta kanakoivad/lihakondid ja haki ainult puhas liha supi sisse. Lisa kana/liha puljongisse kartulite, porgandi ja sibula juurde. Kui need on paar minutit keenud, siis tasub maitsta, kas tuleb lisada soola või hoopis puljongikuubik. Kartulitel on kombeks üsna ohtralt maitseid endasse imada.Vajadusel lisa keedetud vett kui tundub, et vedelikku jääb väheks.  Lisa peotäis nuudleid või peenestatud spagette, keeda veel 5 min. Võta pott tulelt kui nuudlid on al dente.

Järgmine toit, mille avastasime alles hiljuti on kanapraad sidruniga. See on hämmastavalt lihtne roog, mis sobib ka argipäeva õhtusse kui on pisut rohkem ega ja nälg pole jõudnud veel silmanägemist hägustada. Kui see nii lihtne roog on, miks selle alles nüüd avastasime-küsite? Väga lihtne – me oleme köögis täielikud amatöörid! Tartus oli tempo nii kohutavalt kiire, et 90% meie menüüst baseerus Maggie Idea pulbritele/segudele, millega saab hakkama ka kõige algajam kokk köögis. Meil ei olnud aega mõelda ja uurida mida ja kuidas süüa teha, meil oli lihtsalt vaja, et söök valmiks kiiresti ja vähese vaevaga. Vahel kui mõtlen meie Tartu-elu tempole tõuseb kananahk lausa ihule- see oli ikka paras hullumeelsus, milles me elasime. Mitte, et elu oleks kuidagi halb olnud aga see tohutu tempo ja tormamine...

Niisiis kanapraad sidruniga, milleks on vaja:

tavamõõdus ahjuvormi

6 kana poolkoiba

4-5 kartulit

3-4 porgandit

1 sidrun

Tüümian (sobib ka kuivatatud)

Rosmariin (sobib ka kuivatatud)

Pipar

Sool

Oliiviõli

4-5 küünt küüslauku

Eelkuumuta ahi 250 (450F) kraadini. Aseta kaussi kana poolkoivad, raputa sinna peale soola, pipart, rosmariini, tüümiani, õli. Riivi peenema riiviga sidruni koor kanade peale ning lõika sidrun neljaks ja pigista ka mahl sinna. Tühjaks pigistatud sidruniveerandid pane sinna samasse kaussi kanade juurde ja sega kõik omavahel läbi ja jäta seisma.

Piserda ahjuvorm kergelt õliga üle ja aseta sinna neljaks või kuueks lõigatud kartulid, väiksemaks lõigatud porgandid ja koos koorega küüslauguküüned. Puista peale pipart, soola. Aseta kartulite vahele kanad koos sidruniveeranditega. Aseta kogu praad kuuma ahju ja küpseta 1h. Kanad ja kartulid peavad pealt mõnusad krõbedad olema, siis on valmis. Head isu!

Enne:

 Pärast:

Kolmas roog, millel peatun on pigem magustoit või kes soovib, siis ka hommikusöök. Nimelt tegin eelmisel nädalal müslit. Retseptist saab terve plaaditäie tervislikku müslit, mis ei sisalda suhkrut nagu tavalised poemüslid. Mina söön seda magustoidu lisandina kreeka jogurtil või koos chia pudinguga vahepalaks. Retsept pärineb Marise sõbrannalt ja kellele see meeldib, siis soovitan uurida ka tema FB lehte: Kikerherne elustiil – sealt leiate ülipõnevaid ja tervislikke retsepte. Kohandasin müsli retsepti pisut ja lisangi siia selle. Originaalretsepti ja palju muud põnevat uurige Kikerherne elustiili lehelt ise järgi ;)

Plaaditäis müslit

5 dl täistera kaerahelbeid

2 dl metsapähkleid (mina kasutasin 1 dl kreeka pähkleid ja 1 dl pekaani pähkleid)

1 dl mandlilaaste

1 dl kookoshelbeid

1 spl chia seemneid (valikuline)

50 gr kuivatatud marju (kasutasin jõhvikaid)

1 dl oliiviõli

1 dl agaavisiirupit (Eestis kenasti saadaval)

Tükelda pähklid ja sega kuivainetega kokku. Sega omavahel õli ja agaavisiirup ning lisa kuivainetele. Sega kõik korralikult läbi ja aseta ahjuplaadile. Küpseta 160 (320F) kraadi juures u 30 minutit aeg-ajalt segades (mina segasin selle aja jooksul 3x) kuni müsli on kuldpruun. Kui on valmis, lase ahjuplaadil maha jahtuda ja sega seejärel hakitud kuivatatud marjadega kokku. 

Enne:

Pärast:

Hoiusta kaanega anumas:

Serveeri magustoiduga, piimaga, kreeka jogurtiga või chia pudinguga (pildil):

Müsliga on küll selline lugu, et kõik need 30 minutit, mis ta ahjus on, köögist lahkuda ei saa. Seda peab segama ja jälgima, ega kõrbema ei hakka kuskilt. Tulemus on aga vaeva väärt ja vaevatasuks saate suure purgitäie müslit, mida jagub kohe pikemaks ajaks.

Loodetavasti saite mõned ideed ka oma kööki :)

Maile

Pühad

Pühad algasid meie peres juba kolmapäeval, kui all kohviruumis toimus järjekordne maja pidu. Kui lähete Facebook-is 3000Sage (meie maja) lehele, siis nende avalehel alla kerides on 12. aprilli kuupäevaga mõne sekundiline videoülevaade meie Sip and Paint peost ka olemas. Seekord oli tegemist sellise mõnusa rahuliku istumise veini ja näksidega, kus kõik soovijad said valida endale veiniklaasi ja värvid ning maalida klaasi just selliseks nagu tahtsid. Me tegime Kaspariga ühistöö, kus mina olin käeline ja tema moraalne tugi:

Reede oli meil tööpäev nagu iga teinegi ja alates õhtust hakkasime rohkem pühadele keskenduma. Otsustasime grillida Yangide retsepti järgi veiseliha ja kanatiibu. Marinaadiks olid meil kõik vajalikud asjad kodus olemas ning poest oli vaja tuua vaid liha ja kesvamärjukest. Mõeldud- tehtud. 

Lihad marinaadis:

Kui poetiir tehtud, marineerisime lihad sisse, pakkisime oma tavaari kõik kotti ja kolisime alla aeda. Grillialal käis suur pidu ja mina korraks kahtlesin, kas ikka läheme sinna, et teistel seal pidu ja puha. Kaspar arvas, et muidugi läheme, see on ju meie kodu samamoodi. Niisiis läksimegi ja peolised võtsid meid kohe lahkelt vastu, tutvustasid ennast ja vabandasid ette ja taha, et neil asjad seal nii laiali ja, et nad teevad kohe ühe grilli meile vabaks. Selgus, et tegemist oli indialaste seltskonnaga, kes tähistasid reedet ja koheselt oli ka meil seal väga mugav grillida. Väga lahe oli see, et neil india muusika mängis ja kõik oskasid kaasa laulda. Ega siin ongi tegelikult nii, et kui keegi peab grillialal pidu, siis ka teised saavad rahumeeli seal oma asjad ära grillida. Õuealal on mitmeid lauakomplekte koos söögitoolidega, kuhu saab oma seltskonna ja söökide-jookidega maha istuda.

Grillisime oma liha ja üks indialanna tuli uurima, et mida me grillime, mis nii imeliselt lõhnab. Ma pakkusin talle muidugi kohe liha aga pärast Kaspar ütles, et nemad ju ei söö loomaliha aga meie  grillisime veist.. No ma ei tea, ma olin viisakas ja pakkusin :D Kui kõik sai grillitud siis kolisime oma asjadega basseini ääres asuva suure söögilaua äärde ja nautisime õhtusööki ja matkajooke. Küll oli ikka hea! Hiljem istusime basseini ääres jalad vees ja järgmisest seltskonnast (õu oli reede õhtul erinevaid seltskondi täis, kõik tähistasid midagi) tuldi meie juurde juttu rääkima, et kus ja kes ja mis. Vahva moment oli see, kui küsiti, et kust me pärit oleme ja millega tegeleme. Kaspar ütles, et tuleme Põhja- Euroopast ja tema töötab IT-vallas ja mina teen oma kraadi ja siis see mees lõi käed kokku ja ütles laia naeratusega, et loomulikult Põhja-Euroopa ütleb juba kõik! Kõik kes tulevad Euroopast teevad, kas MBA või PhD kraadi või töötavad kuskil tähtsal positsioonil! See oli tõsiselt naljaks, hakkasime lihtsalt naerma, sest see on mitmes kord kui inimesed nii reageerivad selle peale kui ütled, et oled Põhja-Euroopast. Euroopa mainimine on siin nagu mingi püha lehm, täielik eksootika  - täis tarku inimesi. No väga vahva, saime ka end momendiks targana tunda :D 

Ühel hetkel oli aga aias politsei. Me ei saanud alguses aru, mis toimub, sest kõik nautisid õhtut ja midagi ju juhtunud ei olnud. Küll aga panin järgmisel momendil tähele, et muusika on kinni keeratud ja politsei läks otsejoones nende samade indialaste juurde. Ilmselgelt oli keegi majaelanik kutsunud politsei väljast kostuva muusika peale. Tegelikult polnud ka politseil reaalselt mitte midagi teha, sest muusika oli juba enne nende tulekut kinni keeratud aga eks nad pidid oma näo ära näitama, et ikkagi käisid. Meie seda ei mõistnud, sest pidu oli tegelikult väga viisakas ja mingit tohutut lärmi tegelikult ei olnud aga eks inimesi ole igasuguseid. Meie õhtu oli väga vahva ja lõpuks saimegi alles kell 1 öösel üles tuppa tagasi.

Laupäevaks ja pühapäevaks oli meil kokku ainult üks plaan – puhata. Ja seda me ka tegime. Magasime kaua, tegime pannkooke, lebotasime aias ja käisime vaatasime, mida kaubandusel head pakkuda oli. Väga hea oli vahelduseks teha lihtsalt seda, mis pähe tuli ilma, et peaks kella vaatama. Kuna me kumbki ei ole inimesed, kes suudaks üle poole päeva korraga lihtsalt vedeleda siis käisime ka palju jalutamas ja pühapäeva õhtul trennis, nagu ikka. 

Laupäeva õhtul pildistas Kaspar autosid, mida siinkandis võib ikka aeg-ajalt kohata:

Jalutustiirult kodus tagasi:

Pühapäeval oli väljas korralik kuumus ja suuremalt jalutusringilt tagasi tulles otsustasime vedela ja külma lõuna - smuuti kasuks. Pean tunnistama, et olin ikka väga positiivselt üllatunud. Arvasin, et seal on ainult jäätise ja koore ja kõige muu rammusa baasil tehtud smuutid aga ei! Väga lai ja tervisesõbralik valik, isegi suurematele fitnessi hulludele sobis sealt valikust palju (mitte, et meie oleks neid valinud). Maitses sama hästi kui Eestis saadaolev Boost:

Ilusat töönädala algust!

Maile

Esimene juubel

Nädalavahetus möödus sellise rutuga, et täna oleks tõepoolest ühte puhkepäeva vaja. Alustan sellest, et reede õhtul rentisime endale auto. Meie jaoks tähendas see alustuseks seda, et auto tuli kätte saada. Selleks tuleb sõita bussiga 45 minutit kesklinna, võtta kesklinnast järgmine buss, sõita sellega veel 45 minutit ja oledki lennujaamas, kus asub auto! Nii siis möödus meie reede õhtu poolenisti seigeldes. Saime auto kätte ja kimasime poodi, sest samal õhtul oli plaanis veel muffineid küpsetada. Õnneks saab autoga koju tagasi u 20 minutiga mööda kiirteid ja seega ei olnud tagasi rändamine eriliselt pikk protsess. Küpsetasime hilisõhtul muffinid valmis ja oligi aeg magama minna.

Vaniljemuffinid toorjuustukreemiga:

Laupäeva hommikul oli varajane äratus, kiired pannkoogid ja minekut. Kuna meil oli auto võetud terveks nädalavahetuseks, siis oli vaja selle aja sisse äärmiselt palju tegemisi mahutada. Esimene asi laupäeva hommikul oli reis Walmarti ehk toidupoodi. Sealt tõime ikka väga suure varuga asju, mida oleks käes äärmiselt keerukas tassida (pesuvahendid, puhastusvahendid, kuivained, kartulid jne). Olin teinud kaks eraldi nimekirja endale ja Kasparile, et saaksime poes võtta eraldi kärud ja seetõttu läheb asjade otsimine kiiremini ja lühendab kogu poeskäiku. Plaan töötas väga hästi. Otsisime kumbki oma nimekirjas olevaid asju ja kohtusime kui kogu kraam oli kärudes. Seejärel kimasime koju, paigutasime asjad ära ja läksime uuele poeringile seekord IKEA-sse. Plaanis oli koju vajalikku sisustuskraami muretseda aga kahjuks olime IKEAle liiga suured ootused seadnud, sest tegelikkuses me sealt midagi erilist ei leidnudki. Ja juba oligi aeg auto nina keerata linnast välja, sest olime oodatud perekond Yangide juurde külla.

Yangid elavad Houstoni linnast väljas nö eeslinna piirkonnas Richmondis, kus on suured ja uhked eramajad, kaunid järvekesed ja üleüldiselt lummav loodus ümberringi. Majad on seal suured, nagu lossid ning Yangid elavad ise just ühes sellises lossis, mis haarab enda alla 450m2. Milleks nii suur elamine? Ma ei tea aga väga huvitav oli seda näha sellegi poolest.

 Yangide residents:

Jinyi mängis meile kaks väga ilusat muusikapala:

Nii kui nende hoovi jõudsime tulid nad kohe kallistama ja tervitama, mis oli väga armas. Koheselt tehti meile terves majas tuur (mis võttis ikka omajagu aega arvestades maja suurust). Oh, kus oli alles tube! 4 või 5 (?) magamistuba, 5 vannituba (vist, mul läks lugemine segamini), 2 elutuba, kinotuba, mängutuba, kontorituba, köök, söögituba jne jne jne. Tõeline palee kõrgete lagede ja uhkete lühtritega. Ma isegi ei taha teada kui kaua sellise maja koristamine aega võtab..

Peale majatuuri pakkisime asjad kokku, sest plaanis oli minna järve äärde kala püüdma. Ilm oli kuum ja seetõttu otsis Jinyi meile kõigile peakatted, et me päris ära ei kärssaks seal järve ääres. Järv asub üsna nende kodu läheduses ja on lausa maaliliselt kauni ümbrusega. Kalapüük oli ise äärmiselt lõbus, sest ma käisin viimati kalal koos vanaisaga kui olin ehk 6-7 aastane ja ei mäleta sellest muud kui, et ma ei püüdnud mitte midagi, jooksin mööda järveäärt ringi ja koju tagasi tulles valas vanaisa enamus enda saagist minu pange ja käskis vanaemale öelda, et ma ikka ise püüdsin need. Nüüd ma siis seal järve ääres olin õng käes ja ootasin, et näkkaks. No ei näkanud! Ja mitte kellelgi. Ma ei tea, kas asi oli ehk selles, et me lobisesime nii kõvasti ja hirmustasime kõik kalad eemale või oli asi milleski muus aga ega see ei omanudki erilist tähendust, sest vahva oli sellegi poolest. Lõpuks otsustasime, et lähme tühja pangega koju tagasi ja nii me jalutasimegi seal majade vahel ja uudistasime ümbrust. 

Hr. Käsper kalapüügil:

Jalutame koju tagasi:

Hiljem valmistasime õhtusöögi ja praktiseerisime pulkadega söömist. Kaspar otsustas küll kahvli kasuks aga mina püüdsin esimest korda elus ka salatit ja kala pulkadega süüa (siiani olen ainult sushirulle pulkadega söönud, mis ei ole väga keeruline). Väga kasulik ettevõtmine, sööd poole aeglasemalt kui muidu :D Yangid ise söövad kõike pulkadega ja seetõttu leidub nende majapidamises ainult plastikkahvleid, mis oli väga huvitav leid, sest alati oleme harjunud nägema asju ikka enda mätta otsast: „normaalne“ või „tavaline“ on see millega meie oleme harjunud ja „ebatavaline“ see, mida teevad teised kultuurid, teised inimesed. See, mis on meie jaoks tavaline on hoopis kellegi teise jaoks täiesti ebatavaline, pigem eksootiline (olgu selleks kasvõi kahvliga söömine). Üha enam tunneme mõlemad Kaspariga, kuidas siin elades maailmapilt ja arusaam asjadest avardub ja ainus kõrvalefekt, mida mina isiklikult olen märganud on üpris positiivne – muutuda järjest tolerantsemaks ennast ümbritseva suhtes.

Pühapäev algas samuti varakult, sest plaanis oli käia mitmes erinevas sisustuspoes. Vahemaad on siin aga pikad ja kõik võtab aega ja sellega tuleb varakult arvestada. Pühapäeva pärastlõunaks olime oodatud Merliisi juurde ning seega püüdsime oma plaanid sättida nii, et jõuaks kõike. Kuna Merliisi kodu asub meie kodust u tunnise autosõidu kaugusel, siis üritasimegi vaadata, et sisustuspoed, kuhu minna, jääksid nö sellele teele. Õnneks kaubandust siin jagub ja sellega muret pole, et kuskil vajalikke poode poleks. Saime kõik vajaliku ning kimasime seejärel juba Woodlandsi poole Merliisi ja Jeffi juurde. 

Jeffil oli plaanis keeta vähke ja meid kutsuti mõnusalt aega veetma ja pidusöömast osa saama. Oli see vast elamus! Ma kujutasin ette, et vähke keedetakse tavamõõdus supipotiga aga ma eksisin. Ma isegi ei kujuta ette kui suur see pott/pada oli, millega neid vähke keedeti ning see kogus, mis piltidel on näha – selliseid koguseid keedeti vist 3-4 korda? Ei mina ega Kaspar polnud varem sellisest tegemisest osa saanud ja vaatasime huviga, mis toimub. Jeff õpetas kuidas vähki täpselt koorida ja süüa. Jube kurb, et ainuke söödav osa on tegelikult saba ja kõik muu läheb raisku. Aga see saba on maitsev! Kaspar eriline mereannifänn ei ole, talle küll maitses aga ta ei telli endale iialgi nt restoranis mereande. Mina seevastu olen hiigelsuur fänn ja seetõttu olin ka eilsest vähi-kogemusest päris vaimustuses! Muidugi protsess on ise selles mõttes julm, et vähid keedetakse elusalt :(

"Hängime siin koos sõbrannaga enne kui meid elusalt keema pannakse :( "

 Suure töö tegija Jeff tagaplaanil ja meie Merliisiga esiplaanil, ikka punaste topsidega, kuidas siis muidu :)

Härra abikaasa:

Sidrunid ja sibulad on maitseks ning krevetid, vähid, kartulid ja mais on söömiseks. Vapustav!!!

Imeline lõhn!

Eilne õhtupoolik oli üleüldiselt väga tsill ja mõnus. Istusime terve aja aias ja ajasime juttu, nautisime külma veini ja sõime vähke. Külas oli veel üks paar oma lastega, kus naine on eestlane ja mees ameeriklane. Hea oli rääkida eesti keeles nii, et sa ei pea pidevalt mõtlema, mida ütled (nagu inglise keeles). 

Kogu asja krooniks tervele nädalavahetusele on see, et oleme endale saanud ülimalt lahked sõbrad. Kui laupäeval tulime Yangide juurest ära, siis Jinyi kinkis mulle eriti peene mudamaski vaatamata sellele, et mu sünnipäev on alles novembris. Tema aga teatas, et ta tingimata tahab seda mulle kinkida, et see olevat kõige parem näomask maailmas ja ma lihtsalt pean seda proovima. Eile, Merliisi ja Jeffi juurest lahkudes pakiti meile terve elutoariiul autosse! Ma ei tea kuidas see on juhtunud, et oleme leidnud sellised inimesed, kes on niivõrd toredad, sõbralikud ja piiritult lahked pealekauba?!

Näomask:

Nagu ikka, kirss tordil jääb viimaseks, siis ka siinkohal jätsin taaskord viimaseks olulise osa, mis absoluutselt ei puuduta nädalavahetust, vaid midagi muud. Nimelt on täna sünnipäev meie väikesel Gretel, kes polegi enam nii väike, sest täna on ta juba 5 aastane!

Grete pole mingi tavaline 5 aastane tirts. Ta on tõelise iseloomuga tüdruk. Kui Grete oli u 2 aastane, vaatasin juba siis, et see pole jonn, see on iseloom. Mida aeg edasi, seda rohkem sai kõigile selgeks, et tegemist on tõeliselt suure iseloomuga inimesega. Mida see siis tähendab? No nt kui Grete ütleb, et tema mingi asjaga ei nõustu siis nii ongi. Sa võid pea peal ka seista kui soovid aga tema ei hakka selle tühise asja pärast oma arvamust muutma. Muidugi on olukord ka vastupidine kui ta soovib sind ikka ära moosida siis see õnnestub (ja üsna lihtsalt, sest ta on nii armas, et kes sellele ikka vastu suudaks panna?) Grete on tõeline printsess, kes armastab roosat ja kõike, mis naiselik ja kõige vahvam on see, et ta pole lihtsalt printsess vaid iseloomuga printsess!

Tädi ja onu soovivad Sulle palju-palju õnne kallis Grete esimese juubeli puhul!

Tädi Maile ja mõne nädalane Grete (2012): 

Onu Kaspariga (2013):

Grete koos suure venna Kleniga (2013):

 sügis, 2016:

Maile

Teistmoodi neljapäev

Täna oli üks äraütlemata vahva ja teistmoodi neljapäev. Algas kõik küll üsna tavapäraselt, kus sõime hommikust ja seejärel sättisin end keeletundi minekuks. Nagu ikka loksusin 45 minutit bussiga kesklinna, kõndisin 7 minutit ja olingi Fulbright Toweris ehk hoones kus mu iganädalane keeletund aset leiab. Tavaliselt jõuan umbes 10.30 sinna ja seejärel istun fuajees diivanitel mõned minutid, et vajalik tunniks üle korrata. Seekord istus aga diivanitel juba mu pinginaaber Anne (loe: Änn). Läksin kohe ruttu tema juurde, sest me polnud mitu nädalat vahepeal näinud (eelmine kord puudusin mina tunnist ja sellest eelmine kord puudus jällegi tema). Rõõmu ja jutuvada jätkus muidugi kohe rohkelt. Korraga Anne katkestas mind ja ütles, et enne kui me edasi muljetame ta tahab kohe selgeks teha, kas ma plaanin ka järgmise astme kursusele edasi minna. Nimelt saab meie keelekursus aprilli lõpus läbi ja kes soovib võib samalt asutuselt võtta järgmise kursuse edasi, mis kestab järgnevad 14 nädalat ehk siis juuli lõpuni.

See oli nii vahva, et Anne seda küsis, sest mul oli plaanis just temalt seda sama küsida! Anne ütles, et tema ei taha üksi minna ja võtab kursuse vaid siis edasi kui mina ka lähen. No tunnistan ausalt, et mul oli täpselt sama mõte! See üksi asjade ette võtmine on päris kurnav olnud. Nii siis oli asi otsustaud, et kuu lõpust võtame järgmise astme kursuse koos edasi ja oleme edasi pinginaabrid J Hästi tore oli ka see, et tänases tunnis küsisid veel paar kursusekaaslast, kas keegi plaanib edasi õppida ja kui meie Annega ütlesime, et meie plaanime siis nemad teatasid, et nemad võtavad ka siis edasi. Tuleb välja, et keegi ei taha üksi uusi asju eriti ette võtta ja uuel kursusel saab olema vähemalt 5 meie praeguse kursuse õpilast.

Kui kool sai läbi siis Anne küsis, kas mul on aega, et ta tahaks mulle tutvustada oma kodukanti ja võiksime ka seal koos lõunatada. Olin muidugi nõus ja nii sõitsimegi Anne linnaossa- Houston Heights. See on Houstoni üks kõige vanemaid linnaosasid ja muideks, väga kena. See on selline piirkond, mida näeme Ameerika filmidest – madalad lamedate katustega poed ja söögikohad, laiad tänavad, vilkuvate tuledega Dinerid jne. 

Punase ringi sees on meie koduke (Houston Uptown linnaosa) ja sinise ringi sees on Anne linnaosa - Houston Heights.  Et mastaapidest paremini aru saada, siis nende kahe linnaosa (kahe ringikese) vahel laiutab umbes 8 miili ehk u 13 km:

Tänav Houston Heights linnaosas:

Parkisime auto ära ning sisenesime restorani. Restoran, mida Anne mulle tutvustas oli väga avar ja valge, mulle meeldis seal esimesest hetkest. Tellisime toidud ja jääteed, mis on siin nagu must leib Eestis – kõik joovad jääteed. See on selline mõrkjas külm tee meie mõistes. Kustutab hästi janu ja on tegelikult väga maitsev.

Anne on Eestist kohutavalt huvitatud ja nii hästi või halvasti kui ma oskasin, siis pidin andma talle peaaegu lühiülevaate sellest, kuidas ja miks Eesti ikka NSVL kuulus ja kuidas me iseseisvaks saime ja mis olukord oli siis ja mis olukord on nüüd. Iseenesest polnud ajaloo edastamises midagi keerukat, keerukas oli see kõik inglise keelde panna nii, et teine ka asjast õigesti aru saaks. Lõpuks oli mul keel nii sõlmes, et see ajas juba naerma. Veetsime väga mõnusa pika lõuna ja seejärel teatas Anne, et peaksime tema kodust korraks läbi käima ja seejärel ta viib mu autoga koju.

Minu armas pinginaaber Anne:

Sõitsime Anne maja ette ja lausa purskasin talle välja, et tal on mu unistuste maja! Küsisin kohe luba, kas võin tema imelist maja pildistada ja oma Eesti blogisse selle perele ja sõpradele uudistamiseks üles panna. Annel polnud selle vastu midagi. 

Minu unistuste majal on front porch ehk siis majaesine veranda, kus on kiiktoolid. Loomulikult oli Anne majal just selline front porch ja loomulikult koos kiiktoolidega:

Tõeliselt armas elamine ja ukse pealt tormas meile vastu tema väike koer Charlie, kes tahtis mulle kohe sülle pugeda ja musitama hakata:

Haarasime kutsa kaasa ja autos tagasi me olimegi ja sõit kodupoole võis alata. Autoga on vahemaad siin üsna tühised, sest sõita saab kiirteel ja nii saab ikka väga kiiresti ühest linnaosast teise.

Kui koju jõudsin, siis olin üleni emotsioonidest tulvil- täna oli tõsiselt vahva neljapäev! Ütlesin Kasparile, et see oli saatuse poolt ette määratud, et ma sinna keelekursusele pidin minema, kuidas ma muidu nii vahva pinginaabri oleksin saanud J

Maile

Uus kodu

Käesolev töönädal on sellise hooga peale hakanud, et pole olnud aega isegi blogi kirjutada, rääkimata muust. Eks ühest küljest on kiired ajad head – tööaeg lausa lendab aga teisest küljest avastasime end Kaspariga juba teisipäeva õhtul diivaninurgast rampväsinuna. Just nii kallis lugeja, nüüd on meil olemas diivan, kuhu nurka saab end mõnusalt kerra kerida ja mõnuleda.

Laupäeval käisid meil õhtusöögil meie Eesti-Ameerika sõbrad ehk siis Merliis oma perega. Kuna lõpuks on olemas kogu söögitoa komplekt, siis on lausa lust inimesi külla kutsuda ja nii me ka tegime. Kuna õhtusöök pidi algama kell 6 siis plaanisin juba varakult hakata ettevalmistusi tegema. Abikaasa läks tunnikeseks aeda raamatut lugema ja mina mõtlesin, et alustan rahulikult toimetamisega. Mulle meeldib, kui aega on varuga ja saan rahulikult toimetada. 

Nii siis alustasingi magustoidust ehk siis cupcake´ide küpsetamisest. Olgu alustuseks öeldud, et kogu meie õhtusöögi menüü oli selles mõttes pisut eriline, et kogu toit oli gluteeni, laktoosi ja kaseiini vaba, sest meie kallitel külalistel on nende ainetega oma kana kitkuda ja seetõttu neid oma toidus kohata ei saa. Mina püüdsin teha korraliku kodutöö ja endale selgeks teha, mida toidud tohivad sisaldada ja mida mitte. Tunnistan, et see on väga põnev! Hea on enda silmaringi avardada valdkonnas, millega meil pole Kaspariga vähimatki kokkupuudet varem olnud. Käisime lausa suure huviga kaubanduses ringi ja uudistasime spetsiaalseid lette, kus ongi sellised tooted müügil, mis nimetatud aineid ei sisalda. Valisin internetist sobilikud retseptid välja ja nii otsisimegi sobilikke koostisosi, millega toit valmistada.

Niisiis alustasin magustoidu tegemist, milleks pidid olema cupcaked´d ehk siis muffinid glasuuriga. Ajasin aga retseptist näpuga järge ja valmistasin taigent (maitsmisel tundus jube mõnus ja hea oli teada, et magustoit tuleb kindlasti maitsev). 

Panin koogikesed vormidesse ja vormid ahju. Kui aeg oli sealmaal, et koogid ahjust välja võtta, siis ma ei teadnud kas nutta või naerda. Me seisime mõlemad Kaspariga keset kööki ja purskasime naerma (mina muidugi natuke hüsteeriliselt aga siiski). Mis ma siin pikalt selgitan, vaadake ise, mis meile vastu vaatas:

Niisiis oli selge, et pannkooke me külalistele pakkuda ei saa. Maitsesime ühte koogikest ja maitse oli väga hea. Kaspar lippas garderoobi, vahetas riided ja ütles, et läheb otsib poest spetsiaalse muffini panni ja proovime uuesti. Õnneks materjali oli, millest uued koogid teha ja nii alustasin teise laari taigna valmistamist. See läks juba poole kiiremini, sest olin just sama asja teinud. Selleks ajaks kui taigen sai valmis oli Kaspar uue ja uhke panniga kodus tagasi. Niisiis katse nr 2 ja kõik õnnestus! Ahjust väljusid ilusad paksukesed koogid, millele lisasin glasuuri ja kokteilkirsi:

No mis ma oskan öelda? Olen ikka amatöör küll, kes oleks võinud arvata, et muffinid vajavad spetsiaalset panni! :D

Soolaseks toiduks valmistasime kanaprae koos kartulite ja porganditega. Mina otsisin küll retsepti aga kogu valmistamise ja maitsestamise au kuulub Kasparile. Praad sai hea usun, et kõigile maitses. Kaspar ise krimpsutas pisut nina aga ta on alati enda tegemiste suhtes liiga kriitiline ja minu meelest tuli kenasti välja.

Külalised olid väga täpsed ja kell 6 oldigi kohal. Läksime neile alla vastu ja ohoo! neil oli autokastis kaasas kaks diivanit. Jeff (Merliisi abikaasa) ütles tõsiselt, et teil eestlastel olla selline komme, et kui minnakse külla siis ainult pudelist veinist ei piisa külakostiks, tuleb ikka mööblit ka kinkida. Kõik hakkasid selle peale naerma! Ütlesime, et jah nii see on, järgmine kord paluks uut telekat ka!

Diivanitega oli selline vahva lugu, et Merliis teatas juba eelmisel nädalal, et nende kodus on kaks diivanit, mis otsivad endale uut kodu. Meie muidugi olime kohe huvitatud ja nii oligi, et saime juba sama nädala lõpus endale lausa kaks diivanit. Kõige vahvam on see, et elutuba on nüüd juba täitsa toa moodi! Kas pole mitte vahva? Kutsud aga inimesed õhtusöögile ja saad mööblit ka! Nii juhtuski, et kahel diivanil on nüüd uus kodu.

Õhtusöök möödus väga mõnusalt, juttu ja nalja jätkus kauemaks ja seltskond oli äärmiselt mõnus ja muhe. Tutvustasime külalistele oma sisehoovi, kohviruumi ja trennisaali ja nemadki olid seda meelt, et meie koduke meenutab pisut hotelli. Hakka või uskuma ise ka.

Pühapäev mööduski meil sõna otseses mõttes uutel diivanitel lösutades. Ilm oli pilvine ja ega ei viitsinud midagi erilist teha ka. Seega vaatasime lihtsalt saateid ja tundsime end mõnusalt. Arvan, et see oli meie selle aasta kõige laisem päev. Õhtul läksime jalutama ja trenni ning mõtlesime, et ei, terve päev laisklemine pole ikka meie jaoks :D

Ilusat töönädala lõppu!

Maile