Teistmoodi neljapäev

Täna oli üks äraütlemata vahva ja teistmoodi neljapäev. Algas kõik küll üsna tavapäraselt, kus sõime hommikust ja seejärel sättisin end keeletundi minekuks. Nagu ikka loksusin 45 minutit bussiga kesklinna, kõndisin 7 minutit ja olingi Fulbright Toweris ehk hoones kus mu iganädalane keeletund aset leiab. Tavaliselt jõuan umbes 10.30 sinna ja seejärel istun fuajees diivanitel mõned minutid, et vajalik tunniks üle korrata. Seekord istus aga diivanitel juba mu pinginaaber Anne (loe: Änn). Läksin kohe ruttu tema juurde, sest me polnud mitu nädalat vahepeal näinud (eelmine kord puudusin mina tunnist ja sellest eelmine kord puudus jällegi tema). Rõõmu ja jutuvada jätkus muidugi kohe rohkelt. Korraga Anne katkestas mind ja ütles, et enne kui me edasi muljetame ta tahab kohe selgeks teha, kas ma plaanin ka järgmise astme kursusele edasi minna. Nimelt saab meie keelekursus aprilli lõpus läbi ja kes soovib võib samalt asutuselt võtta järgmise kursuse edasi, mis kestab järgnevad 14 nädalat ehk siis juuli lõpuni.

See oli nii vahva, et Anne seda küsis, sest mul oli plaanis just temalt seda sama küsida! Anne ütles, et tema ei taha üksi minna ja võtab kursuse vaid siis edasi kui mina ka lähen. No tunnistan ausalt, et mul oli täpselt sama mõte! See üksi asjade ette võtmine on päris kurnav olnud. Nii siis oli asi otsustaud, et kuu lõpust võtame järgmise astme kursuse koos edasi ja oleme edasi pinginaabrid J Hästi tore oli ka see, et tänases tunnis küsisid veel paar kursusekaaslast, kas keegi plaanib edasi õppida ja kui meie Annega ütlesime, et meie plaanime siis nemad teatasid, et nemad võtavad ka siis edasi. Tuleb välja, et keegi ei taha üksi uusi asju eriti ette võtta ja uuel kursusel saab olema vähemalt 5 meie praeguse kursuse õpilast.

Kui kool sai läbi siis Anne küsis, kas mul on aega, et ta tahaks mulle tutvustada oma kodukanti ja võiksime ka seal koos lõunatada. Olin muidugi nõus ja nii sõitsimegi Anne linnaossa- Houston Heights. See on Houstoni üks kõige vanemaid linnaosasid ja muideks, väga kena. See on selline piirkond, mida näeme Ameerika filmidest – madalad lamedate katustega poed ja söögikohad, laiad tänavad, vilkuvate tuledega Dinerid jne. 

Punase ringi sees on meie koduke (Houston Uptown linnaosa) ja sinise ringi sees on Anne linnaosa - Houston Heights.  Et mastaapidest paremini aru saada, siis nende kahe linnaosa (kahe ringikese) vahel laiutab umbes 8 miili ehk u 13 km:

Tänav Houston Heights linnaosas:

Parkisime auto ära ning sisenesime restorani. Restoran, mida Anne mulle tutvustas oli väga avar ja valge, mulle meeldis seal esimesest hetkest. Tellisime toidud ja jääteed, mis on siin nagu must leib Eestis – kõik joovad jääteed. See on selline mõrkjas külm tee meie mõistes. Kustutab hästi janu ja on tegelikult väga maitsev.

Anne on Eestist kohutavalt huvitatud ja nii hästi või halvasti kui ma oskasin, siis pidin andma talle peaaegu lühiülevaate sellest, kuidas ja miks Eesti ikka NSVL kuulus ja kuidas me iseseisvaks saime ja mis olukord oli siis ja mis olukord on nüüd. Iseenesest polnud ajaloo edastamises midagi keerukat, keerukas oli see kõik inglise keelde panna nii, et teine ka asjast õigesti aru saaks. Lõpuks oli mul keel nii sõlmes, et see ajas juba naerma. Veetsime väga mõnusa pika lõuna ja seejärel teatas Anne, et peaksime tema kodust korraks läbi käima ja seejärel ta viib mu autoga koju.

Minu armas pinginaaber Anne:

Sõitsime Anne maja ette ja lausa purskasin talle välja, et tal on mu unistuste maja! Küsisin kohe luba, kas võin tema imelist maja pildistada ja oma Eesti blogisse selle perele ja sõpradele uudistamiseks üles panna. Annel polnud selle vastu midagi. 

Minu unistuste majal on front porch ehk siis majaesine veranda, kus on kiiktoolid. Loomulikult oli Anne majal just selline front porch ja loomulikult koos kiiktoolidega:

Tõeliselt armas elamine ja ukse pealt tormas meile vastu tema väike koer Charlie, kes tahtis mulle kohe sülle pugeda ja musitama hakata:

Haarasime kutsa kaasa ja autos tagasi me olimegi ja sõit kodupoole võis alata. Autoga on vahemaad siin üsna tühised, sest sõita saab kiirteel ja nii saab ikka väga kiiresti ühest linnaosast teise.

Kui koju jõudsin, siis olin üleni emotsioonidest tulvil- täna oli tõsiselt vahva neljapäev! Ütlesin Kasparile, et see oli saatuse poolt ette määratud, et ma sinna keelekursusele pidin minema, kuidas ma muidu nii vahva pinginaabri oleksin saanud J

Maile