Asjatu hirm

Eelmine nädal oli üsna stressirohke meile mõlemale. Olime kuidagi liimist lahti ja pinges, sest oli teada, et Kaspar peab minema reede hommikul Bostonisse koguni 7 päevaks. Olin üsna endast väljas, et pean nii pikalt üksi olema ning eriti kartsin just tervet nädalavahetust üksinda. Kaspar polnud ka just vaimustuses, et peab nii kaua kodust ära olema ning lisaks on ta tööülesanded üsna keerukad ja vastutusrikkad, mis tekitab omakorda pinget. Aeg aga möödus armutu kiirusega ja oligi käes reede hommik kui saatsin abikaasa tööreisile.

Kohe peale Kaspari lahkumist tuli mulle külla Merliis ning otsustasime kogu oma toidukraamiga alla aeda kolida. Merliisil oli suur kotitäis head ja paremat kaasa võetud aga kui ta kotist heeringapurgi välja võttis, siis läksid mu silmad ikka eriliselt särama. Küll maitses hästi! Täpselt nagu Eestis! Ma ei saaks öelda, et oleksin Eestis olnud tohutu heeringa fänn aga siin... ütleme siis nii, et teises maailma otsas tunduvad need vanad head ja tuttavad maitsed ikka taevalikult head! Lisaks heeringatele ja muule heale kraamile oli ta ise kaasa teinud jooki, mis meenutas kõige enam siidrit. Aga miks mitte korkida reede hommikul kell 10 siidripudelil kork maha? Jook oli hea ja tuju mõne aja möödudes veelgi parem.

Istusime Merliisiga mitu tundi aias päikese eest varjus aga mingil hetkel oli ikkagi tunne, et õhk hakkab otsa saama. Ilm muutus järgest kuumemaks ja kuumemaks. Selle peale ütleski Merliis, kes on siin juba nii mõnigi aasta selle kliimaga harjunud, et kevadel tuleb nautida väljas olemist, sest suvel ei jaksagi aias eriti istuda, isegi varjus mitte. Päris hirmutav, kas pole? No ega midagi, saame teada, kuhu kohta me siis kolinud ikkagi oleme.

Peale lõunat läks Merliis koju tagasi ja minul oli terve ülejäänud päeva suu kõrvuni. Nii hea ja õnnelik tunne oli ja miks ei olekski pidanud? Oleme kolinud teise maailma otsa elama ja leidsin siin endale suurepärase sõbranna, kellega on hea igasugustel teemadel rääkida ja seda oma enda emakeeles. No mida sa hing veel ihkad?

Laupäeva hommikul magasin esimest korda kella 9.30-ni. See on üsna suur asi, sest iga kord kui Kaspar on tööreisil, siis ma magan kohutavalt halvasti – ärkan 6-7x öö jooksul üles ja olen terve päeva nagu zombi. Nüüd aga on kuidagi teistmoodi, kuidagi rahulik on olla. See tohutu ärevus on kadunud, mis oli esimestel kuudel. Küll oli hea ärgata nii, et oled välja puhanud! Tõin alt värske kohvi, rääkisin majanaabritega natuke juttu ja tulin üles perega skaipima. Kogu pere oli maal vanaema juures. Sellel nädalal on vanaema juures toimunud suured muudatused, sest maal on olemas nüüd tutikas köök. Küsisin vanaema käest, et mis ta uuest köögist arvab ka. Tundub, et meeldib ikka küll ja miks ei peakski? Vesi voolab kraanist ja solgiämbrit pole vaja välja tassida. Vanaema on üldiselt väga tubli skaipija, alati istub tähtsalt arvuti ees ja uurib ikka esimese asjana, et mis see kell meil siinpool ka on. Küll see Skype on ikka hea asi, saab oma 85 aastase vanaemaga rääkida nii, et mina näen teda ja tema mind.

Emps, Hugo ja vanaema uudistavad uut kööki:

Musirullid naudivad uues köögis pannkooke:

Laupäeva lõunast oli kokku lepitud kohtumine Jinyi´ga. Olime juba nädala sees kokku leppinud, et teeme laupäeval tüdrukute päeva. Ta võttis mind maja eest peale ja nii sõitsimegi linnast välja outlettide poole. Outletid on siis sisuliselt brändirõivaste-kottide-jalanõude poed (nt Guess, Tommy Hilfiger, Burberry, Coach, Kate Spade jne), millest moodustuvad tihedad kaubatänavad, kus lugematu arv poode on üksteise kõrval reas aga hinnad on seal hoopis mõnusamad kui tavalises kaubamajas. Lisaks oli Jinyi´l mingi spets saving pass ehk siis ekstra soodustuste pass, mis tagas meile veel omakorda allahindlused erinevates poodides. Jinyi ütles mulle kohe alguses, et mina ütleksin, kuhu poodidesse ma kindlasti tahan minna (seal on nii palju kaupluseid koos, et kõiki pole võimalik ühe päevaga läbi käiagi), sest tema on seal palju käinud ja tuleks hea meelega just neid brände kaema, mis mulle huvi pakub. Ütlesin, et mul on mitmed eelistused aga kõige enam tahan minna Hilfigeri poodi, sest olen selle brändi suur austaja. Sinna me kohe esimesena oma sammud seadsimegi. Hästi vahva oli see, et leppisime eelnevalt kokku, et oleme mõlemad roosade riietega sellel päeval. Igas poes on eraldi töötaja, kes sind uksel tervitab ning mitmes poes küsiti, et kas meil on tüdrukute päev täna, et nii vahvalt ühtemoodi riides oleme :D Meie muidugi naersime ja ütlesime, et jah, täna on üleni tüdrukute päev ja sellest ka ametlik roosa värv.

Selliseid kaubatänavaid oli seal tohutult palju:

Minu ja Jinyi varandus:

Kokku läbisime lugematu arv erinevaid poode ja saime väga palju kraami väga mõistliku hinnaga. Ühes poes tundsin, et mu jalad löövad tuld ja kõht koriseb. Ütlesin Jinyi´le, et mina rohkem ei jaksa ja ta vastas selle peale, et oli just sama mõelnud. Seejärel vaatasin kella ja kell oli 20:30! Me olime järjest üle 6 tunni shopanud! Pole ime, et jalad lõid tuld ja kõht oli tühjaks läinud. Lihtsalt poodides käimine on nii põnev, et varem ei pane nagu tähelegi, et sööma peab või puhata võiks.

Peale poodlemist ütles Jinyi, et talle jäi meie kunagisest vestlusest meelde, et mina olen suur sushi sõber aga Kaspar ei söö üldse sushit. Seega ta mõtles, et võiksime koos minna kuskile sushi restorani. Mulle sobis ideaalselt. Nii sõitsimegi linna tagasi ja läksime sööma. Restoran oli väga mõnus ja hubane ning sellist asja olin varem ainult filmidest näinud: sushid sõidavad väikestel taldrikutel mööda linti edasi ja kliendid võtavad sealt lindilt meelepärased sushid, mida soovivad. Nii saab proovida väga palju erinevaid maitseid ja need maitsed olid head! Oi kui head! Meil oli ülimõnus sushiõhtu ja juttu jätkus kohe kauemaks. Lõpuks tundsin küll, et kui veel ühe ampsu võtan, siis püksinööp hüppab eest ja tegelikult oligi aeg hakata kodupoole tulema.

Lõpuks oli kell juba 22.30 kui koju jõudsin ja tundsin, et jalad löövad lausa tuld. Aga kui õnnelik oli olla! Laotasin kogu ostetud kraami põrandale laiali ja nautisin vaatepilti (jah, ilmselt asi, millest ainult naised aru saavad). Hommikul ärgates proovisin esimese asjana uusi asju selga ja nii õnnelik oli olla. Mitte riiete pärast vaid terve eilse päeva pärast. Oleme Jinyi´ga teineteist tundnud vaid paar kuud aga laupäeval oli tunne nagu oleksin vana sõbrannaga poodides – meie tempo oli täpselt sama, meie eelistused poodide osas olid sarnased. Meil oli lõbus ja mis peamine – meil oli mugav koos olla.

Minu hirm ja kartus nädalavahetuse ees osutus täiesti asjatuks. Tegelikkuses aeg lausa lendas ja nii mõnus oli üle pika aja ainult tüdrukute jutte ajada nii Merliisi kui Jinyi´ga. See on asi, millest väga puudust tundsin ja nüüd sain aru, et olen selle tagasi saanud. Olen saanud endale imetoredad sõbrannad ja see teeb tõeliselt õnnelikuks!

Kaspar nautis nädalavahetusel Bostoni kevadet ja loodetavasti leiab aega, et sellest ka ise ülevaade anda. Tänasest oleme aga töölainel tagasi ja enam polegi palju jäänud kui kallis abikaasa koju naaseb.

Tervitades

Maile