Kevad Bostonis

Kuna olen nüüd kodust eemal järjest nädal aega, siis kirjutan abikaasale kirja, mida ka teised lugeda saavad. Tegemisi on viimaste päevade jooksul päris palju olnud. Alustasin oma retkega reede hommikul, kui pakkisin kohvri, tellisin Uber’i, ning sõitsin 30-miili kaugusel asuvasse lennujaama. Siinsed turvameetmed on lennujaamades karmid ning alati tuleb ka jalanõud ära võtta. Reisijaid on palju ning järjekorrad turvakontrollis pikad. Kui lõpuks järjekordne turvakontroll läbitud, liikusin oma värava juurde, võtsin arvuti välja ning tegin natukene tööd.

Lendasin seekord United lennukompaniiga ning jällegi oli lend üle broneeritud. Kui nii juhtub, siis enne lennukile astumist küsitakse teatud hulk vabatahtlikke, kes jääksid lennust maha. Vastutasuks pakutakse kuni 800 dollari väärtuses lennumiile ning pilet järgmisele lennule. Kui vabatahtlikke ei leita, siis tiritakse keegi suvaline lennult maha. Õnneks oli seekord vabatahtlikke piisavalt. Mina sellest huvitatud polnud, sest pidin kindlalt kohale jõudma. Lõpuks sain lennukile. Piletid olid küll 3 nädalat varem ostetud, kuid juba siis oli mul valida vaid viimaste ridade vahel. Valisingi kõige viimase koha, mis asus akna all. Ega väga enam ei olegi vahet, kus istun, kuid eelistan siiski akna alust kohta, sest meeldib maandumisel ning tõusmisel ümbrust nautida.

Maandusin Bostonis umbes kell neli. Nüüd tuli kell jälle tunnike edasi keerata. Võtsin lennujaamas arvuti välja, sest oli vaja natukene tööd teha. Kui meilidele vastatud, astusin rendiautode bussi peale ning sealt edasi Hertz rendiautode letti. Sealt juba edasi garaaži, kus sain terve rea autode vahel endale sobiva valida. Kuna siin on kiirteed kõik maksustatud, siis autodes on tuuleklaasi peal üks kastike, mis „suhtleb“ kiirteedel olevate kaameratega. Sellised kiirtee tolliputkad, nagu filmides on nähtud, on siin ajalugu. Kõik maksmine käib sõidu pealt.

Hotell asub Bostonist umbes 25 miili lõunas. Jõudsin hotelli natuke enne kella kuute ning hakkasin jälle tööd tegema. Suhtlesin veel kliendiga ning läksin varakult magama, sest laupäeva hommikul oli äratus kell 5:50. Ajavahet arvestades oli minu jaoks kell 4:50. 

Seadsin end valmis ning olin kliendi juures juba 6:30. Tegemist on külmutatud toite tootva ettevõttega. Erinevad külmutatud pihvid ja toidud, mida lihtsalt üles soojendada ja ongi valmis söömiseks. Et olla kohalikele töölistele lähedal, siis seadsin end üles külmlao eesruumis. Seal oli täpselt null kraadi, kuid teised olid külmlaos, kus on -18 kraadi. Pidin ka ise paar korda sinna oma nina pistma, kuid õnneks pikalt ei pidanud olema. Lisainfoks siis veel nii palju, et ma olin soojade tunkedega varustatud.

Kokkuvõttes läks kõik hästi ning ettevõtmine oli edukas. Saime pühapäeva vabaks võtta ning võtsin ette korraliku turistika. Hommikul magasin end ilusti välja ning läksin alla hommikusööki nautima. Nagu ennegi mainitud, siis jootraha jätmine on siin kohustuslik ning ka toa hinna sees olevale hommikusöögile tuli lisaks jootraha maksta. Peale peekonit ja kohvi võtsin suuna Bostonisse. Ilm oli ilus ja päikest täis. Ümberringi on siin puud ja põõsad õides. See sama aeg on ka kohe-kohe Eestis tulemas. Bostonis sõitsin kohe kesklinna välja ning parkisin auto maa alla. Olin enne natukene uurimistööd teinud, et kuhu minna ja mida näha. Kuna Boston on üks vanemaid linnu idarannikul, siis on seal ka palju ajalugu. Näeb välja ka üsna ajalooline. Selleks, et vaatamisväärsusi lihtsam külastada oleks, siis on läbi linna märgitud punaste ja siniste tellistega „vabaduse rada“. Hakkasin siis otsast minema ja nägingi erinevaid kirikuid, surnuaedu ja hooneid. Teiste seas oli mitmete meeste hauad, kes allkirjastasid iseseivuse deklaratsiooni ning ka näiteks Benjamin Franklini vanemate haud.

Tänav Bostonis:

Punastest tellistest  "vabaduse rada", mille järgi oli lihtne vaatamisväärsuseid leida:

B. Franklini vanemate haud:

Ilm oli päris soe ja õhtuks oli nägu päikesest punane. Kui Bostoniga ühele poole sain, siis võtsin suuna lõunasse ning sõitsin ilusasse sadamalinna nimega Newport. Jalutasin natukene ringi ning sõitsingi hotelli tagasi. Täna hommikul (esmaspäev) olin kaheksast kliendi juures ning seal ootas mind ees Chuck, kes alustas koos esimese tootmisvahetusega kell 5. Ise oli ta lennukiga saabunud alles kell 1 öösel ning saanud magada kõigest 3 tundi. Kliendi tootmine toimub kolmes vahetuses, millest igaüks 8 tundi. Meie saame õnneks normaalsel ajal kohapeal töötada, kuid oleme valmis ka vajadusel varem kohale minema.

Kuna kõik läks edukalt, siis astusimegi juba kell 12 kliendi juurest välja ja suundusime tagasi hotelli. Chuck läks magama ja mina alla lõunat sööma. Võtsin arvuti kaasa ning tegin kella neljani seal tööd. Kuna täna oli siin lausa 20 kraadi, siis kasutasin juhust ning läksin õue jooksma. Leidsin kena elumajade rajooni, kus oli hea rahulik looklevate tänavate vahel joosta. Lisaks on siinne maastik päris künklik, mis omakorda tegi jooksu päris vaevaliseks.

Seekord lugejale vist midagi väga põnevat polnudki, kuid nii mu viimased päevad möödunud on. Kindlasti on tore vaheldus kuumale Houstonile. Neljapäeval pakin asjad kokku ning alustan sõitu kodupoole. Saab tagasi sooja kliimasse ning basseini äärde J

Päikest,

Kaspar