Abikaasa jõudis koju!

Nädalad mööduvad lausa armutu kiirusega ja on aeg paberile panna see, mis vahepeal on toimunud. Lugejad on nurisenud, et postitusi tuleb harva ja saan muidugi aru, et maru põnev oleks mitu korda nädalas huvitavatest seiklustest lugeda aga taaskord pean tuure maha tõmbama ja meelde tuletama, et me pole puhkusereisil vaid nii uskumatu kui see ka meile endale poleks- me elame siin J Ja igapäevaelus- ükskõik, mis maailmanurgas ei elaks, ei toimu koguaeg äksönit, sest ka meie peame E-R kontorilaua ääres tööd tegema ja ega siis just erilisi juhtumisi ei toimu (kui välja arvata vererõhu kõikumine olenevalt tööpäeva sisust). Kui aga toimub midagi suurt või isegi väikest, siis muidugi kõik see siia ka kirja saab, selles pole kahtlustki ja oleme ääretult rõõmsad, et sellise põnevuse ja huviga meie blogi jälgite.

Neljapäev oli meie peres suur rõõmupäev, sest kallis abikaasa jõudis lõpuks peale 7- päevast tööreisi koju. Enne aga jõudsin mina käia veel hispaania keeles. Eelmisel nädalal algas uus keelekursus ehk siis järgmine tase uue õpetajaga. Aeg, koht ja kursusekaaslased jäid samaks, sest 99% eelmisel kursusel osalenutest otsustas edasi õppida ja nii me seal siis olime kõik koos jälle. Õpetaja on seekord keskealine naisterahvas, väga sõbralik ja rahulik. Enne tundi, tunni ajal ja ka peale tundi selles ruumis ei ole lubatud inglise keeles suhelda, kõik suhtlus peab toimuma hispaania keeles. Õpetaja ise räägib meiega ainult hispaania keeles, mis on väga hea, sest tema kõne on aeglane, selge ja arusaadav. Vajadusel kordab ta lauset või sõnu. Õpetaja ütles kohe, et raamatu täitmine on rohkem koduseks tööks ja tunnis paneme rõhku rääkimisele. Kõik väga õige ja vajalik aga oi kui hirmutav! Minu hispaania keel on nii kesine, et hirm ja kole aga loomulikult on õpetajal õigus- keelt saab õppida ainult rääkides. Seda võrreldakse autosõiduga- jah, teooria tuleb eelnevalt selgeks teha aga 90% õppest toimub ikka siis kui oled autoroolis ja sõidad, muidu seda vilumust ei tule. Keeleõppega on pm sama asi, tuleb rääkida, rääkida ja veel kord rääkida. Õnneks on meil väga toetav grupp ja ükskõik kui valesti või halvasti keegi ka ei räägiks, siis sellele ei pöörata mingit tähelepanu (õpetaja muidugi pöörab ja parandab sõbralikult, et me teaksime, kuidas õigesti on).

Peale keeletundi sõitsime Annega minu kodukanti, sest plaanis oli minna koos restorani. Anne pole meie linnaosas eriti palju käinud, sest tal ei elanud siiamaani siin ühtegi tuttavat, nüüd on aga õnneks põhjust tulla. Valisin restorani juba eelnevalt ise välja. Koht on suur ja valisin tegelikult selle järgi, et seal on alati palju rahvast, siis järelikult peab toit hea olema, eks? Ja oli! Oi kui hea! Portsude kohta on siin kombeks öelda Texas size ehk siis Texase mõõtmetes portsud. Texas on ise suur ja kõik, mis asub Texases on samuti suur, ka toiduportsud. Nt Anne tellis kõige väiksema salati, mis neil pakkuda oli ja ilma liialdamata toodi lauda reaalselt suur vaagnatäis salatit, millest saaks 2-3 naist söönuks. Annel oli aga kellapeale minek ja seega sõime, jutustasime ja oligi aeg asjad kokku korjata. Kuna restoran asub meie kodust u 5 min jalutuskäigu kaugusel, siis ütlesin Annele, et sõitku rahus, ma lähen jala koju.  See on siin jälle üks asi, millega kohalikud ei ole harjunud. Anne on terve oma elu elanud Texases ja seda jala kõndimise „kultuuri“ ta ei mõista, mis on isegi naljakas. Ta küsis mitu korda, et kas ma olen ikka kindel, et jala tahan minna. Jah! Ma kõnnin koju 5 minutit! :D Kohalik inimene sõidab autoga uksest ukseni ja kõndimine on, no mitte päris tabu aga jah nad ei kõnni, kohe üldse ei kõnni.

Hilisõhtul saabus Kaspar ja oh seda rõõmu! Nii tore oli üle pika aja jälle koos olla. Kuna olime mõlemad pikast päevast väsinud, siis jutustasime natuke kiiremad muljed ära ja läksimegi magama ära. Reede oli tavapärane tööpäev, mille lõpetuseks käisime krõbedat kana söömas (superhea kana, mida läheme kõikide eestlastega sööma, kes meile külla tulevad) ja õhtul tegime oma iganädalase poetiiru ära. Kuna vahepeal polnud vajadust 7 päeva toidupoes käia, siis reedel sai ka toidukorv sellevõrra suurem ning tagasi koju tulime juba uberiga. Õhtul 10 ajal tegime endale matkajoogid ja läksime alla aeda istuma. Ilm oli väga tuuline aga sellest hoolimata hirmus palav. Seega lamasime ööpimeduses lamamistoolidel, ajasime juttu ja nautisime matkajooke. Reede õhtust midagi paremat juba annab otsida.

Laupäeval käisime uues kodusisustuspoes (Marshall & HomeGoods), mis avati samuti meie kodu läheduses. Selles poes kohtab kõike alates pildiraamist kuni mööblini. Valik oli suur ja lai ja uudistasime seal ikka omajagu aega. Ostsime üht-teist tarvilikku ka koju ja peale poodlemist otsustasime lõunale minna. Võtsime ette sama restorani, kus juba neljapäeval Annega käisin. Restoran oli puupüsti rahvast täis, pidime isegi 5 min ootama, et lauda saada. Jällegi üks erinevus võrreldes Eestiga või siis eestlastega. Loomulikult käiakse Eestis väljas söömas aga sellist väljas söömise kultuuri nagu siin ja ehk üldse lõunamaades, meil seal ei ole. Siin on täiesti tavapärane, et nädalavahetustel ning ka nädala sees käiakse perega väljas söömas. Siin ei ole see eriline sündmus, vaid üsna tavapärane asi. Toitudes taaskord pettuma ei pidanud-portsud olid suuremad kui ma ise ja väga maitsvad! Mina tellisin fish and chips (kala ja friikartulid, tegemist on tegelikult Inglismaa ühe rahvustoiduga) ning Kaspar otsustas ribide kasuks. Olin enda tellitud rooga varem söönud Gibraltaris kuna seal pakutakse seda teadupärast igas restoranis aga see ei olnud maitsev. Üldiselt ma ei armasta paneeritud toite ja alati on see paneering liiga paks. Laupäeval otsustasin aga anda samale toidule uue võimaluse, uuel mandril ja ma ei pidanud pettuma! Kuna minu ports sisaldas 4 kala, siis loomulikult sai osa Kaspar endale. Kaspar ei ole kalasõber aga ka talle maitses see väga. Paneering oli õhuke ja kala ülimaitsev selle sees. Ehk siis jällegi üks koht, kuhu eestlastega kindlasti sööma minna, kes külla tulevad J

Pühapäev oli laisk nagu ta ikka kipub olema. Hommikul pannkoogid ja mõlema poole kodustega vestlemine. 

Ühe vestluse püüdsin ka pildile: Maris, Piret ja Hugo

Seejärel päevitamine aias, lõunasöök, jalutuskäik. Lõunasöögiks otsustasime seekord veist grillida (ikka Yangide retsepti järgi). Selles toidus ei pea kunagi pettuma, see on lihtsalt nii imeliselt maitsev! 

Et lõunasöök paremini seeduks tegime jalutuskäigu ja hiljem käisime trennis. Pühapäevad mööduvadki meil tavaliselt sellises kergelt uimases rütmis, mis on tegelikult üsna mõnus. Kord nädalas on sellist uimerdamise päeva ka vaja, et akusid laadida.

Pühapäeval saabusid ka eelmisel nädalad tellitud pakid:

Kaspar tellis endale spordipulbrit:

..ja mina köögitarvikuid:

Täna, 1.mail on siin mandril tavapärane tööpäev küll aga saame oma vaba päev 29. mail, kui Ameerikas on Memorial Day ehk mälestuspäev (?). Nautige vaba päeva ja lühemat töönädalat!

Maile