Truck ja kiluleivad

Nädalad mööduvad sellise kiirusega, et ei jõua järgegi pidada. Ma ei tea, kuidas siin see aeg nii lendab. Eestis polnud nagu sellist asja märgata.

Eelmine nädal oli äärmiselt töine ja seetõttu oli reede saabumine seda magusam. Reede õhtul tõime endale auto nädalavahetuseks ja see tähendaski sisuliselt seda, et suurem osa õhtust möödus autot tuues. Selleks, et auto rentida, tuleb esmalt sõita bussiga kesklinna ja sealt järgmise liiniga edasi Hobby lennujaama. 

Kesklinnas ootame järgmist bussi:

Olime rentinud endale tavalise sõiduauto aga kui jõudsime rentismispaika, siis selgus, et kõik tavalised sõiduautod odavamast hinnaklassist on juba võetud ja siis viidi meid ühe autode rivi juurde ning paluti sealt endale sobilik auto välja valida. Nagu juuresolevalt pildilt näete on kõik autod truck´id (loe: kohustuslik sõiduvahend Texases ning kohaliku elaniku arvates tihti ka ainuke normaalne sõduvahend üldse, millega kannatab liigelda. Küsite miks? Me ei tea. Texases on kõik..... Texase moodi ;) ):

 Öeldi, et midagi juurde ei pea maksma, et nende "viga" ja meie aga nautigu autosõidu. No miks me siis ei nautinud, muidugi nautisime! Auto oli suur nagu traktor ja küll oli hea kõrge vaade seest- terve liiklus oli nagu peo peal!

 Autoga lennujaamast tagasi tulles olime juba nii väsinud ja näljased, et algne plaan, minna kuskile baari, haihtus kergelt õhku. Läksime hoopis Domino pitsasse ja tellisime endale ühe mõnusa pitsa, mida kodus meie uue lemmiksarja - Narcos saatel süüa. Need, kes on SkyPlusi hommikuprogrammi fännid, kindlasti teavad, mis sarjast käib jutt, sest Kivisaar promob seda igal sammul. Meie kuulame igapäevaselt just trenni tehes hommikuprogrammi ning ausaltöeldes hakkas ka endale see sari huvi pakkuma. Niisiis otsisime eelmisel nädalal Netflixist sarja üles ja hakkasime vaatama. Tegemist on siis sarjaga, kus tegevus toimub 1989a Columbias (ka sarja keel on hispaania keel, kuid alla saab panna kenasti inglise keelsed subtiitrid). Sarja põhitegevus on narkokaubandus ja sellega seonduv ning sarja peategelane- Pablo Escobar on siis kurikuulus narkomiljonär, kes mõtles välja erinevad võimalused ja viisid, kuidas keelatud ainet Columbiast Miamisse ja mujale USA-sse toimetada ja seda levitada ning suurt raha sellega teenida. Sarja teeb eriliseks see, kuidas pm 99% Columbia ametkonnast on ära ostetud ja kuidas sellises ühiskonnas asjad toimivad. Tegemist on tõsielulistel faktidel põhineva sarjaga, kus on palju dokumentaalkaadreid.

Nüüd siis on asi nii, et kui päevased ja õhtused toimetused on tehtud, siis maandume teleka ette ja naudime uut lemmiksarja. Ühel õhtul muidugi rohkem kui 1-2 osa ei saagi vaadata, sest episoodi pikkus ise on juba 43-45 minutit. Igal juhul, kõik need, kes on olnud suured Braking Bad´i fännid- siin on teile siis uus maiuspala. Kes aga pole sarja Braking Bad kunagi vaadanud- palju õnne, siin on teile kaks suurepärast sarja, millest satute sõltuvusse!

Laupäeval tsillisime natuke Downtownis:

Sõitsime ka linnast välja, et natuke turiste mängida. Nimelt soovis Kaspar minna Texase vabadussamba juurde, mis tähistab siis Texase vabanemist Mehhiko võimu alt.

Kaspar kõnnib vabadussamba poole:

Need samad trepiastmed, kus Kaspar üles tuli on väga huvitavate kividega, vaadake ise:

Väike täpp all keskel on Kaspar (juhul kui teil jäi see sellise piraka samba juures märkamata):

Samba juures oli ka selline uhke sõjalaev:

Haarasime vahepeal ühe ülimalt tervisliku lõunasöögi...

... ja lisaks käisime mööblipoodides teleka alust otsimas. Väga jube mööbel on siinsetes poodides! Umbes nagu aastast 1800, massiivne ja nikerdustega. Ühesõnaga üldse mitte meie maitse. Ühes mööblipoes oli müügimees nii meeleheitel, et peaaegu juba palus, et me midagi ikka ostaksime. Ütlesime, et otsime midagi moodsamat, siis ta lasi end veel eriliselt norgu ja kössi ja kordas vaikselt omale vuntsidesse:"Ah, moodsamat, seda meil ei ole." Mul oli temast jube kahju aga mis parata me ikkagi sealt midagi ei ostnud. Kogu mööblitrall päädis sellega, et pühapäeval leidsime end ikkagi IKEA-st ja leidsime sealt ka enam vähem sobiliku asja. Aga kuna seal peab ise erinevatest osadest endale sobiliku komplekti kokku panema, siis me ei hakanud sellega eile tegelema. Järgmine kord vast.

IKEA-st leidsime päris normaalne piimašokolaadi, mida küll Annekesega ei kannata kõrvutada aga siinsetele šokolaadidele teeb pikalt silmad ette:

Laupäeva õhtuks olime oodatud Meriliisi ja Jeffi juurde külla. Haarasime poest mõned pudelid matkajoogiga ja olimegi teel. Küll oli hea sinna jõuda! Merliis oli juba uksel meid tervitamas ja peremees grillis aias liha. Nende peres on ka kaks kassi ja väike koer (no nii väike, et kassist ka ikka väiksem). Koer jooksis muidugi kohe uksele vastu ja oli ülirõõmus. Meie oleme suured loomasõbrad ja nii oligi, et koerake oli pm lõviosa õhtust Kaspari kaisus ja nautis, et teda igalt poolt sügatakse. Üldse oli laupäeva õhtu ülimalt mõnus. Pererahvas oli meid uhke kaetud lauaga oodatud, mis oli ülimalt armas ja päris elus esimest korda sõime Kaspariga grillitud vutikoibasid. Pm on need nagu mini versioonis kanakoivad, no ikka väga mini :D Ja maitsesid isegi paremini kui kanakoivad! Õhtu päädis veel kõigele lisaks uhke tordiga, mille oli teinud (ema kaasabiga) Merliisi tütar (8a). Nagu sünnipäev!

Peale õhtusööki mõtlesime, et istume aeda hoolimata sellest, et ilm oli tollel päeval väga kuum (33 kraadi). Nii kui istusime maha hakkas sadama ja korralikult. Nagu keegi oleks pangega vett kaela valanud. Muidugi jooksime siis tuppa. Niisiis jäigi väljas veedetud aeg üsna üürikeseks aga ega toaski midagi viga polnud- hea jahe vähemalt.

Kui hakkasime koju tagasi sõitma, siis mõtlesime, et proovime esialgu ilma Google abita. Uskumatu aga jõudsimegi ise maanteele välja! Mulle nii meeldib pimedas sõita (kui ise ei pea roolis olema) ja kui linna tuled hakkavad veel paistma- ohh! Pimedas tunduvad pilvelõhkujad veel eriti ilusad, sellest vaatest ma ei tüdine vist iialgi. Loomulikult kodukanti jõudes tegelesime natuke oma kiiksuga hobiga- sõitsime eramajade rajoonis eriti aeglaselt ja vaatasime maju (ja akendest sisse, kuidas ikka inimestel on kodud sisustatud).

Pühapäeval käisime esimest korda Vene poes ehk siis Russian General Store´s. Merliis andis aadressi ja ütles, et sealt saame leiba ja silku ja kõike muud, mille järgi isu on. Minul isutas juba viimased 2 kuud kiluleibade järele. Nägin neid juba unes ka: jõuame Eestisse ja lähen Marise juurde ja ta alles keedab mune leibade juurde aga mina ei suuda oodata ja juba on mul ühes käes kilu ja teises leib ja söön. Ja siis ärkan üles, kiluleiva maitse suus aga mida pole on leib! Niisiis läksime sinna vene poodi ja seal oli kilu ja leiba ja sprotte ja pasteeti ja suitsuvorsti (no mitte see päris, mis Eestis aga enam-vähem)! Tooted on muidugi üsna krõbeda hinnaga (mida oligi arvata) aga see ei omanud tähtsust kui näed riiulil leiba ja kilusid... Koju jõudes panime kohe munad keema ja ees ootas suur pidusöök. Küll oli hea!

Niisama ruttu mööduski nädalavahetus ning nüüd on aeg taas töölainele saada. Tundub, et puhkust oleks ikka väga vaja juba, sest täna varahommikul pidi mul olema juhendajatega Skype koosolek aga olin märkinud endale kella valesti ja ühesõnaga... puhkust oleks küll tarvis juba.

Kuulsime, et Eestisse jõudis suvi vahepeal- nautige! Õige pisut veel jäänud kauaoodatud puhkusteni!

Maile