Keeleõpe

Neljapäeval oli all kohviruumis „Burritobaar“ ehk siis järjekordne majapidu. Burritobaaris olid olemas kõikvõimalikud toiduained (kana, sealiha, oad, salat, mais, riis jne) ning tortillad, millest said endale korraliku toidu kokku meisterdada. Nagu tavapäraselt, ei puudunud ka seekord baarist kangemad joogid ehk siis ettekandja tegi kõigile soovijatele margaritasid, mis olid ülihead ja päris kanged. Majapidude juures meeldib mulle alati see, et ruum on kenasti kaunistatud ja teemakohane. Kuna olen ise läbi ja lõhki detailide inimene, siis minu jaoks on sellised kaunistused jm taoline väga oluline. Seekord oli teenindavaks isikuks sama tüdruk, kes tookord kui käisin üksi peol. Läksin kohe tere ütlema ja rõõm kohtuda oli vastastikune. Kuna eilsel peol oli vist küll läbi aegade kõige suurem rahvamass, siis ega meil väga palju mahti rääkida ei olnud, sest ta pidi joogiklaase ja toiduanumaid täitma.

Meid aga kutsuti ühte lauda, kus istus Kanadast pärit keskealine paar, kes alles kolisid siia. Nad on päris esimesed kanadalased, kellega tutvusime ning vähemalt nende inimeste põhjal võib küll väita, et jutud kanadalaste viisakuse ja sõbralikkuse kohta on 100% tõesed. Uurisime, et mis neid siia tõi ja nad vastasid, et neil on kolm last (25,24 ja 20a) ning nad mõtlesid, et kui nad nüüd ei seikle, siis millal veel? Neil on Kanadas majapidamine jms ning otsustasid elus uue lehekülje pöörata. Esialgu on nad siin küll 9 kuuks aga eks elu näitab, mis edasi saab. Ütlesime neile, et väga julge samm ja meie arvates on nad väga hea linnaosa elamiseks valinud, meie oleme siin vähemalt väga rahul. Kanada-paariga oli väga huvitav vestelda ja üllatuslikul kombel on mõlemad kuulnud Eestist ja naine on isegi käinud Norras, seega ta enam-vähem teadis, kus Eesti asub. Tuli välja, et üks nende lastest tegi oma magistrikraadi Norras.

Kõige enam pani mind mõtlema meie vestlus keeleõppest. Nad küsisid, millega me tegeleme ning vestluse käigus mainisin, et käin kesklinnas keelekursustel hispaania keelt õppimas. Naine oli sellest päris vaimustuses ja ütles, et on seda isegi mõelnud teha, sest siin elades on üsna kasulik, kui mõistad üht-teist hispaania keelest. Sealt edasi nad uurisidki, mis keeli me räägime ja kui kaua oleme üldse inglise keelt õppinud. Ütlesime, et Eestis on (peale taasiseseisvumist) kohustuslik õppida võõrkeelt (üldjuhul on selleks keeleks inglise keel)  juba alates algklassidest, sest kui riigis on 1,3 miljonit inimest, kus on riigikeeleks eesti keel, siis on hädavajalik vallata ka võõrkeeli. Rääkisime ka sellest, et hiljem lisandub veel  teine ja kolmas võõrkeel aga loomulikult neid ei omandata sellisel tasemel nagu esimest võõrkeelt. Nad olid üsna hämmingus sellest, sest nagu arvata võite, siis sarnaselt Ameerikaga ei pea ka Kanadas kohustuslikus korras võõrkeeli õppima. Nemad näiteks ei valda ühtegi teist keelt peale oma emakeele-inglise keele.

Mind pani kogu see keeleteema päris sügavalt mõtlema. Ühest küljest on mul Eesti lastest kahju, sest lisaks tavapärasele koolikoormusele peavad nad ka mitmeid keeli õppima, mis ei ole kerge ülesanne. Teisest küljest aga toimus justkui mingi heureka moment- kui palju uksi avab lihtsalt see, et sa valdad keelt. See on asi, millele ma pole iialgi mõelnud aga eilse vestluse järjel mõistsin küll, et jah, ühest küljest oleks justkui ebaõiglane, et oleme väike riik ja rahvas ja seetõttu peame rohkem pingutama (kasvõi seesama keeleõpe) aga teisest küljest- ega see ju kahjuks ei tule? Inglise keelega on õnneks nii, et seda tuleb sisse uksest ja aknast olenemata sellest, kus elada (filmid, uudised jms) ning seetõttu on eriti just nooremal generatsioonil üsna kerge keelt haarata ja mõista. Teine asi on ise rääkimisega ja see on see, mida tunnen ise, et peab harjutama, harjutama, harjutama. Tahad rääkida ju sama kiiresti nagu eesti keelt aga see on võimatu! Sõnad ei tule meelde või jäävad „kurku kinni“. Kodus omaette mõeldes tulevad muidugi kõik sõnad meelde aga keset vestlust, oh ei! Õnneks oleme mõlemad üle saanud sellest „räägin valesti“, „hääldan valesti“ valehäbist. Vahet pole kuidas sa hääldad- peaasi, et räägid ja teine inimene su mõttest aru saaks. Üldiselt on inimesed siin ikka väga sõbralikud ja kui keegi midagi aru ei saa, siis küsitakse üle ja aidatatakse selgitada. Annele ütlesin nt kohe tutvuse alguses, et kui ma ütlen midagi totaalselt valesti, siis palun paranda mind, sest ma tahan teada, kuidas on õigesti. Tuleb tunnistada, et neid kordi on rohkem kui mitu olnud ja mul on selle üle hea meel, sest ta alati õpetab mind väga sõbralikult, kuidas on õigesti.

Seega kallid lugejad, kes vaevlevad hääldamise või rääkimise valehäbis- unustage see ja lihtsalt rääkige, kasvõi omaette vannitoas või kui lähete reisile, siis on hea võimalus keelt harjutada hotellis/restoranis/turul/poes vms. Nt. Kui olime suvel Hispaanias pulmareisil ja mina meeleheitlikult püüdsin restoranis kelneriga hispaania keeles kogu oma salati koostisosad lahti selgitada. Vaene kelner üritas korduvalt inglise keelele üle minna aga ma ei jätnud jonni vaid purssisin oma puise hispaania keelega edasi, sest ma lihtsalt tahtsin harjutada. Seega idee on selles, et ükski hääldus pole vale ega kole, kõige tähtsam on, et teie jutu ideed mõistetakse ning saaksite keelt harjutada.

Kaunist reedet!

Maile