Kiiksud ja muutused

Vähem kui kuu pärast tähistame oma esimest pulma-aastapäeva ja ühtlasi ka üheteistkümne koos veedetud aasta möödumist. 11 aastat on pikk aeg? Ma ei ütleks. Kui oled koos inimesega, kes ongi sinu teine pool, siis ma arvan et ka 41, 51, 61 või 71 aastat pole pikk aeg. Küll aga oleme selle 11 aastaga palju muutunud ja eelkõige kasvanud, sest olime ju väga noored kui koos hakkasime olema. Ilmselt üks üsna hea omadus, mis sellega kaasneb on üksteise kiiksude ja vigadega kokku kasvamine ja leppimine. Alguses on ju kõigil „roosad prillid“ ees ja ei näegi mingeid vigu, kõik on ilus ja lilleline. Kui see aeg möödub, siis hakkad märkama ka teise ebatäpsusi. Enda vigu või kiikse me muidugi ei märka, mis sellest, et oleme iseendaga juba terve elu koos veetnud.

Igal inimesel on mingid kiiksud, mida ta ise ehk tähelegi ei pane aga teistele võib tohutult närvidele käia. Kui palutakse välja tuua teiste inimeste kiikse, siis oleme umbes 30 sekundiga valmis terve nimekirja välja prantsatama. Seda enam kui palutakse lähedase ja kalli inimese kiiksud välja tuua, siis ilma silmagi pilgutamata on korralik nimekiri olemas. Isegi mõtlema ei pea, kohe on teada, millised need kiiksud on mis natuke närvi ajavad ja mis kohe eriliselt harja punaseks kütab. Endal veel maru uhke tunne ka, et vaat, kus temal on ikka kiikse! Jube kohe! Nii lihtne on arvustada teisi, eriti aga lähedasi ja kahjuks tihti ka seda kõige kallimat, kelle kõrval elame.

Kujutage nüüd ette olukorda, kus teie teine pool/pereliige/sõber pannakse fakti ette, et ole hea lao selle Kati kohta kiiksud lagedale ja siis Mati teatab, et oh, mul ei kulu selleks rohkem kui 2 sekundit, tal on nii palju kiikse! Jube vastik tunne võib olla küll, kas pole? Kujutage ette, et elate inimesega päevast-päeva koos ja nüüd on tal äkki kahe sekundiga võtta terve nimekiri kuskilt tühjalt kohalt teie kiiksudega! Ma hakkaksin vist nutma selle peale. See oleks ikka väga kurb tunne!

Minu mõttekäik liigubki selles suunas, et maru kärmed oleme teise inimese vigadele osutama ja need talle vajadusel (nt tüli käigus) nina ette viskama, et vaat, kus sul on ikka vigu, kuidas sa nii üldse elada suudad! Aga tasuks mõelda ka sellele, et ehk on meie enda juures kordades rohkem neid vigu aga meie kaaslane/pereliige/sõber pole neid iialgi meile nina alla visanud. Äkki ta kannatab ja piinleb iga päev meie jubedate harjumuste küüsis aga tema neelab selle alla ega taha meie tundeid riivata, tema lepib nende kiiksudega, sest arvab, et pole väärt osutada asjadele, mis nagunii ei muutu?

Mina tean ise, et mul on mitmeid kiikse ja millega ma ei ürita teadlikult ei Kasparit ega teisi närvi ajada aga olen kindel, et neid see võib häirida. No mis need on?

·         Susside vedelema jätmine. Kui te küsite miks, siis mul pole vastust. Mu sussid vedelevad pidevalt igal pool ja see käib mulle endale ka närvidele ja kujutan ette, et vaene Kaspar võib vahepeal täiesti endast väljas olla kui mu sussid jälle kuskil vannitoas või elutoas vedelevad. Ükskord ta jättis mulle hommikul kirja stiilis a`la otsi sussi teine paariline üles- tegusat päeva! Ma pidin vihast lõhkema! Kuidas ta julges mu sussi ära peita! Raudselt pani veel kuskile kõrgele, kuhu ma ei ulata vaatamagi!

Hiljem sain tegelikult aru, et see oli tema viis anda teada, et palun ära jäta oma susse vedelema igale poole, et see on häiriv.

·         Ma ei suuda hommikul suhelda. Loomulikult ma suudan kui on vaja (nt kui peab varakult lennukile minema või on kellegagi kohtumine või koosolek varakult kokku lepitud) ja alates kella 8.30-st on kõik juba täiesti okei aga enne seda on see minu jaoks paras piin. Kui lasteaias töötasin, siis mõtlesin, et ma ei saaks seda tööd juba sellepärast 20 aastat teha, sest hommikune kell 6 ärkamine on minu jaoks liiga ränk ja siis kohe suhtlema hakkamine. Loomulikult tööjuures sa võtad end kokku, jood mitu kanget kohvi ja teed asja ära aga vabatahtlikult, ei. Argihommikud kodus kulgevadki meil rütmis, kus Kaspar valmistab hommikusöögi ja mina lihtsalt vean end laua äärde ja söön vaikides oma putru. Peale 30-45min ärkamist olen jälle normaalne. Kaspar küll ütleb, et ta on sellega harjunud, et ma hommikul olen tige tikker ja ei kontakteeru aga kes teab, võimalik, et see häirib teda kohutavalt aga ta ei söanda seda öelda.

Kaspar ise on täiesti vastupidiselt heas tujus 24/7, mis on mulle täiesti arusaamatu J

·         Igal asjal oma koht. Meie elamises on igal asjal oma koht, igal esemel on kapis/riiulis oma koht. Ühesõnaga kõigel on oma koht (välja arvatud sussidel). Kui soetame koju midagi uut, siis tavapäraselt Kaspar küsib esimese asjana, kus selle asja koht hakkab olema. Õnneks meil kodus sellel teemal mingit probleemi pole, sest Kaspar on ise üsna samasugune, talle meeldib kord ja kui igal asjal on kindel koht, siis on lihtne kõike vajadusel leida. Küll aga võib selline asi kindlasti mingites olukordades teisi häirida. Vahepeal häirib nagu ennast ka, sest segamini köögiga magama minna ei saa... üleüldse segamini elamisega ei saa magama minna.

·         Kangekaelsus. Ma võin siis ka edasi vaielda kui tean juba ammu, et olen kaotanud. Ma isegi ei kujuta ette kui närvi see võib Kasparit (ja ka teisi) ajada. Püüan ennast ikka parandada aga ega see pole lihtne.

Eks neid kiikse ole kindlasti veel aga nagu ikka, siis oma silmas palki ei näe aga teise silmas näed pindu.

Muutused on teine teema, millel tahan peatuda. Jube lihtne on öelda teisele, et kuule su harjumus X on kohutavalt tüütu, muuda ära! Harju ümber ja hakka muutuma juba! Proovige aga iseenda juures kasvõi ühte asja muuta, millega olete harjunud. Ükskõik kui väike see asi ka poleks nt hommikune tass kohvi asendada mahlaga või igaõhtune tassike teed üldse ära jätta  või toidu kõrvale leiva söömine või parasiitsõna kõnest välja jätmine või mõne käitumismaneeri muutmine vms. Mõtled küll, et mis see siis ära pole aga inimene on harjumuste ori ja pole see enda muutmine nii lihtne midagi. Teiselt seda nõuda- käkitegu! Nüüd mõelge, kas teile kallis inimene on palunud teil kunagi midagi enda juures muuta? Ei ole? Miks peaksite siis teie temalt seda paluma?

Seega kui esmalt oleme harjunud teise vigu esile tooma, siis vahelduseks oleks ehk paslik olla hoopis südamest tänulik ja mõelda, milliste kiiksudega meie enda elukaaslane/abikaasa/pereliige/sõber peab iga päev leppima ja kui üllameelne on temast seda mitte välja tuua, et säästa meie tundeid. Vahest oleks aeg ise samaga vastata ja mitte keskenduda teise inimese vigadele, vaid hoopis sellele, mis on hästi või nendele omadustele, mis on tema juures parimad.

Ilusat reede õhtut!

Maile