Käsperid USA-s: Esimene juubel

Nädalavahetus möödus sellise rutuga, et täna oleks tõepoolest ühte puhkepäeva vaja. Alustan sellest, et reede õhtul rentisime endale auto. Meie jaoks tähendas see alustuseks seda, et auto tuli kätte saada. Selleks tuleb sõita bussiga 45 minutit kesklinna, võtta kesklinnast järgmine buss, sõita sellega veel 45 minutit ja oledki lennujaamas, kus asub auto! Nii siis möödus meie reede õhtu poolenisti seigeldes. Saime auto kätte ja kimasime poodi, sest samal õhtul oli plaanis veel muffineid küpsetada. Õnneks saab autoga koju tagasi u 20 minutiga mööda kiirteid ja seega ei olnud tagasi rändamine eriliselt pikk protsess. Küpsetasime hilisõhtul muffinid valmis ja oligi aeg magama minna.

Vaniljemuffinid toorjuustukreemiga:

Laupäeva hommikul oli varajane äratus, kiired pannkoogid ja minekut. Kuna meil oli auto võetud terveks nädalavahetuseks, siis oli vaja selle aja sisse äärmiselt palju tegemisi mahutada. Esimene asi laupäeva hommikul oli reis Walmarti ehk toidupoodi. Sealt tõime ikka väga suure varuga asju, mida oleks käes äärmiselt keerukas tassida (pesuvahendid, puhastusvahendid, kuivained, kartulid jne). Olin teinud kaks eraldi nimekirja endale ja Kasparile, et saaksime poes võtta eraldi kärud ja seetõttu läheb asjade otsimine kiiremini ja lühendab kogu poeskäiku. Plaan töötas väga hästi. Otsisime kumbki oma nimekirjas olevaid asju ja kohtusime kui kogu kraam oli kärudes. Seejärel kimasime koju, paigutasime asjad ära ja läksime uuele poeringile seekord IKEA-sse. Plaanis oli koju vajalikku sisustuskraami muretseda aga kahjuks olime IKEAle liiga suured ootused seadnud, sest tegelikkuses me sealt midagi erilist ei leidnudki. Ja juba oligi aeg auto nina keerata linnast välja, sest olime oodatud perekond Yangide juurde külla.

Yangid elavad Houstoni linnast väljas nö eeslinna piirkonnas Richmondis, kus on suured ja uhked eramajad, kaunid järvekesed ja üleüldiselt lummav loodus ümberringi. Majad on seal suured, nagu lossid ning Yangid elavad ise just ühes sellises lossis, mis haarab enda alla 450m2. Milleks nii suur elamine? Ma ei tea aga väga huvitav oli seda näha sellegi poolest.

Yangide residents:

Jinyi mängis meile kaks väga ilusat muusikapala:

Nii kui nende hoovi jõudsime tulid nad kohe kallistama ja tervitama, mis oli väga armas. Koheselt tehti meile terves majas tuur (mis võttis ikka omajagu aega arvestades maja suurust). Oh, kus oli alles tube! 4 või 5 (?) magamistuba, 5 vannituba (vist, mul läks lugemine segamini), 2 elutuba, kinotuba, mängutuba, kontorituba, köök, söögituba jne jne jne. Tõeline palee kõrgete lagede ja uhkete lühtritega. Ma isegi ei taha teada kui kaua sellise maja koristamine aega võtab..

Peale majatuuri pakkisime asjad kokku, sest plaanis oli minna järve äärde kala püüdma. Ilm oli kuum ja seetõttu otsis Jinyi meile kõigile peakatted, et me päris ära ei kärssaks seal järve ääres. Järv asub üsna nende kodu läheduses ja on lausa maaliliselt kauni ümbrusega. Kalapüük oli ise äärmiselt lõbus, sest ma käisin viimati kalal koos vanaisaga kui olin ehk 6-7 aastane ja ei mäleta sellest muud kui, et ma ei püüdnud mitte midagi, jooksin mööda järveäärt ringi ja koju tagasi tulles valas vanaisa enamus enda saagist minu pange ja käskis vanaemale öelda, et ma ikka ise püüdsin need. Nüüd ma siis seal järve ääres olin õng käes ja ootasin, et näkkaks. No ei näkanud! Ja mitte kellelgi. Ma ei tea, kas asi oli ehk selles, et me lobisesime nii kõvasti ja hirmustasime kõik kalad eemale või oli asi milleski muus aga ega see ei omanudki erilist tähendust, sest vahva oli sellegi poolest. Lõpuks otsustasime, et lähme tühja pangega koju tagasi ja nii me jalutasimegi seal majade vahel ja uudistasime ümbrust.

Hr. Käsper kalapüügil:

Jalutame koju tagasi:

Hiljem valmistasime õhtusöögi ja praktiseerisime pulkadega söömist. Kaspar otsustas küll kahvli kasuks aga mina püüdsin esimest korda elus ka salatit ja kala pulkadega süüa (siiani olen ainult sushirulle pulkadega söönud, mis ei ole väga keeruline). Väga kasulik ettevõtmine, sööd poole aeglasemalt kui muidu :D Yangid ise söövad kõike pulkadega ja seetõttu leidub nende majapidamises ainult plastikkahvleid, mis oli väga huvitav leid, sest alati oleme harjunud nägema asju ikka enda mätta otsast: „normaalne“ või „tavaline“ on see millega meie oleme harjunud ja „ebatavaline“ see, mida teevad teised kultuurid, teised inimesed. See, mis on meie jaoks tavaline on hoopis kellegi teise jaoks täiesti ebatavaline, pigem eksootiline (olgu selleks kasvõi kahvliga söömine). Üha enam tunneme mõlemad Kaspariga, kuidas siin elades maailmapilt ja arusaam asjadest avardub ja ainus kõrvalefekt, mida mina isiklikult olen märganud on üpris positiivne – muutuda järjest tolerantsemaks ennast ümbritseva suhtes.

Pühapäev algas samuti varakult, sest plaanis oli käia mitmes erinevas sisustuspoes. Vahemaad on siin aga pikad ja kõik võtab aega ja sellega tuleb varakult arvestada. Pühapäeva pärastlõunaks olime oodatud Merliisi juurde ning seega püüdsime oma plaanid sättida nii, et jõuaks kõike. Kuna Merliisi kodu asub meie kodust u tunnise autosõidu kaugusel, siis üritasimegi vaadata, et sisustuspoed, kuhu minna, jääksid nö sellele teele. Õnneks kaubandust siin jagub ja sellega muret pole, et kuskil vajalikke poode poleks. Saime kõik vajaliku ning kimasime seejärel juba Woodlandsi poole Merliisi ja Jeffi juurde.

Jeffil oli plaanis keeta vähke ja meid kutsuti mõnusalt aega veetma ja pidusöömast osa saama. Oli see vast elamus! Ma kujutasin ette, et vähke keedetakse tavamõõdus supipotiga aga ma eksisin. Ma isegi ei kujuta ette kui suur see pott/pada oli, millega neid vähke keedeti ning see kogus, mis piltidel on näha – selliseid koguseid keedeti vist 3-4 korda? Ei mina ega Kaspar polnud varem sellisest tegemisest osa saanud ja vaatasime huviga, mis toimub. Jeff õpetas kuidas vähki täpselt koorida ja süüa. Jube kurb, et ainuke söödav osa on tegelikult saba ja kõik muu läheb raisku. Aga see saba on maitsev! Kaspar eriline mereannifänn ei ole, talle küll maitses aga ta ei telli endale iialgi nt restoranis mereande. Mina seevastu olen hiigelsuur fänn ja seetõttu olin ka eilsest vähi-kogemusest päris vaimustuses! Muidugi protsess on ise selles mõttes julm, et vähid keedetakse elusalt :(

"Hängime siin koos sõbrannaga enne kui meid elusalt keema pannakse :( "

Suure töö tegija Jeff tagaplaanil ja meie Merliisiga esiplaanil, ikka punaste topsidega, kuidas siis muidu :)

Härra abikaasa:

Sidrunid ja sibulad on maitseks ning krevetid, vähid, kartulid ja mais on söömiseks. Vapustav!!!

Imeline lõhn!

Eilne õhtupoolik oli üleüldiselt väga tsill ja mõnus. Istusime terve aja aias ja ajasime juttu, nautisime külma veini ja sõime vähke. Külas oli veel üks paar oma lastega, kus naine on eestlane ja mees ameeriklane. Hea oli rääkida eesti keeles nii, et sa ei pea pidevalt mõtlema, mida ütled (nagu inglise keeles).

Kogu asja krooniks tervele nädalavahetusele on see, et oleme endale saanud ülimalt lahked sõbrad. Kui laupäeval tulime Yangide juurest ära, siis Jinyi kinkis mulle eriti peene mudamaski vaatamata sellele, et mu sünnipäev on alles novembris. Tema aga teatas, et ta tingimata tahab seda mulle kinkida, et see olevat kõige parem näomask maailmas ja ma lihtsalt pean seda proovima. Eile, Merliisi ja Jeffi juurest lahkudes pakiti meile terve elutoariiul autosse! Ma ei tea kuidas see on juhtunud, et oleme leidnud sellised inimesed, kes on niivõrd toredad, sõbralikud ja piiritult lahked pealekauba?!

Näomask:

Nagu ikka, kirss tordil jääb viimaseks, siis ka siinkohal jätsin taaskord viimaseks olulise osa, mis absoluutselt ei puuduta nädalavahetust, vaid midagi muud. Nimelt on täna sünnipäev meie väikesel Gretel, kes polegi enam nii väike, sest täna on ta juba 5 aastane!

Grete pole mingi tavaline 5 aastane tirts. Ta on tõelise iseloomuga tüdruk. Kui Grete oli u 2 aastane, vaatasin juba siis, et see pole jonn, see on iseloom. Mida aeg edasi, seda rohkem sai kõigile selgeks, et tegemist on tõeliselt suure iseloomuga inimesega. Mida see siis tähendab? No nt kui Grete ütleb, et tema mingi asjaga ei nõustu siis nii ongi. Sa võid pea peal ka seista kui soovid aga tema ei hakka selle tühise asja pärast oma arvamust muutma. Muidugi on olukord ka vastupidine kui ta soovib sind ikka ära moosida siis see õnnestub (ja üsna lihtsalt, sest ta on nii armas, et kes sellele ikka vastu suudaks panna?) Grete on tõeline printsess, kes armastab roosat ja kõike, mis naiselik ja kõige vahvam on see, et ta pole lihtsalt printsess vaid iseloomuga printsess!

Tädi ja onu soovivad Sulle palju-palju õnne kallis Grete esimese juubeli puhul!

Tädi Maile ja mõne nädalane Grete (2012):