Poetuur

Nädalavahetus oli pikalt oodatud ja planeeritud. Plaanis oli rentida auto ja minna pikkade nimekirjadega poodidesse- outlettidesse riidevarusid täiendama ning IKEA-sse ja muudesse sisustuspoodidesse kodu jaoks vajalikku varuma. Kaspar avastas üsna meie kodu lähedusest mõistliku hinnaskaalaga autorendi koha, mis tähendab meie jaoks, et terve reede õhtu, mis muidu kuluks auto toomiseks vanast heast Hobby lennujaamast, jääb nüüd puhtalt nautimiseks ja mitte rändamiseks. Samuti on ka auto tagastus nüüd kiirem ja valutum. Laupäeva hommikuks oli äratuskell seatud 8 peale, sest ees ootas tihe graafik. Pugisime kiirelt pannkoogid ära ja asusime teeme. Esimene peatuspaik- outletid:

Lõunapaus:

Kohvipaus:

Ühest poest leidsime enda nimelise kollektsiooni:

Kolmveerand päeva hiljem seadsime sammud erinevate sisustuspoodide ja IKEA poole. Kokku oli meil lausa 4 nimekirja ja nii me otsast minema hakkasime. Nimekirjad annavad hea võimaluse eelarves püsimiseks ning samuti kiirendavad poodlemisele kuluvat aega. Kui õhtul kell 7 hakkas väsimus võimust võtma aga meie olime alles IKEA poole teel, siis oli päris hea nimekirjast näpuga järge ajada ja vajalikud asjad korvi laduda ilma, et peaks midagi mõtlema.

Laupäeval maandusime u kell 21 koju tagasi oma ümmarguste taldade ja autotäie kraamiga. Hakkasin nimekirjadest asju maha kriipsutama ja selgus, et ka pühapäeval tuleb siiski veel mõned poetiirud ette võtta, sest kõike vajalikku ühe päevaga ei saanud. Üldiselt on nii, et isegi kui endale riideid/jalanõusid otsida, siis outletid on üsna kindel koht, kus kõike vajalikku leida, sest valik on tohutu. Nt vajad kollast värvi madalaid suvekingi X ja Y lisanditega ja 99% tõenäosusega sa need sealt ka leiad. Alati muidugi nii lilleleliselt ei lähe ja võib juhtuda, et isegi seal kõike vajalikku ei ole (nagu nt juhtus Kaspari puhul). Selleks puhuks aitavad „hädast välja“ minu täielikud lemmikpoed TjMaxx-id. Need on nö linnasisesed outletid, kus leidub rõivaid, jalanõusid, kosmeetikat, juuksehooldusvahendeid, kodutooteid, köögitarvikuid jms. Tooted on kvaliteetsed ja hea hinnaga. Ainuke miinus on see, et ma ei leia nt meie kodu läheduses olevast TjMaxxist tihti sobivat suurust riietele või jalanõudele, sest seal ei ole valik nii lai kui linnast väljas olevates outlettides. Meil oli aga auto ja nii külastasime päris mitut erinevat TjMaxxi nii, et ka Kaspari nimekirjast sai kõik vajalik ostetud.

Hiljem tehti mulle kodus isegi moedemmi uute rõivastega:

Peale poodlemist suundusime linnast välja Sugar Landi, kus tegime jalutustiiru. See on piirkond, mis on nagu omaette vaatamisväärsus- uhked majad ja kaunid aiad koos järvekestega. Nädalavahetus möödus kui linnulennul ja väga tegusalt. Kui igal nädalal on eesmärgiks läbida 50km, siis sellel nädalal tuli kokku lausa 61km (päris suur osa sellest just laup-pühap), seega on poodlemine tervisele päris kasulik... kui välja arvata see rämpstoit, mis sisse sai söödud J

Sugar Land:

Kaspar on nagu Onu Leopold- lapsed ripuvad tal küljes ja tundub, et lapsed pole ainuke, kellele ta suur lemmik on. Pargis olevad linnud hakkasid tal järgi käima nagu vanad head sõbrad:

Esmaspäev jõudis kiiresti kätte ja hommikul lippasin esimese korruse kontorist läbi, et endale uus trennikaart küsida, sest mu senine pääse on läbi saanud ja meie maja saalis käib endiselt remont. Kontoris küsiti, et millises jõusaalis ma käin (siin läheduses on neid mitmeid), ütlesin siis, millises käin ja et jalutan sinna kõigest 7 minutit. Naine, kes minuga tegeles, viskas oma pastaka lauale, tegi silmad suureks ja küsis imestunult: "You walk?! All right! That´s awesome!"   WTF??!! Ma ei hakanud igaks juhuks mainimagi, et mul polegi autot.

Lõunapausist oli vaja linnapeal mõned asjad korda ajada. Niisiis kõndisin mööda kõnniteed ja näen, et eemal on kanalisatsiooniluuk katki, kus suuremas koguses solgivett üles tuleb. Ikka nii, et tänav on üsna laias ulatuses vett täis. Kõik autod, mis vastu tulid, läksid suurema kaarema veest mööda, et kõnniteed mitte pritsida. Korraga tuli linnaliinibuss ja kihutas otse sopaveest läbi, kihutas ikka nii, et kõik see vesi lajatas üle mu pea. Mu juuksed, silmad, nägu, kõrvad, riided- kõik tilkusid. Ma olin üleni läbimärg. Seisin seal ja tilkusin. Sain korraliku šhoki. Raputasin vett natuke vähemaks ja keerasin otsa ringi, et koju tagasi minna. Kui olin u 3 sammu astunud, pidas üks auto mu kõrval kinni, aken keriti alla ja naisterahvas autos pakkus mulle niiskeid salvrätte, et saaksin end puhastada. Ta vabandas ette ja taha, et bussijuht selline mölakas oli. Kasisin end pisut ja sammusin pea maas kiiresti koju. Esmaspäev!

Jõudsin koju- juuksed läbimärjad, kleit läbimärg, nahk on juba kuivanud. Korralik narts oli olla:

Head töönädala algust!

Maile

Nädalavahetus kodust eemal

Reede õhtul peale trenni tuli kohustuslikus korras poes ära käia. Nagu teada, siis see võtab omajagu aega ja kuna jalad olid ka juba päris väsinud siis oli selge, et läheme bussiga. Kui selgus, et buss väljub 25 minuti pärast, siis tundus korraga, et väike jalutuskäik ei tee ka halba. Niisiis kõndisime. Väljas oli juba hämar ja linnavalgustus oli mõnusalt mahe. Tagasi koju jõudes valasime klaasid külma veini täis ja läksime aeda istuma. Meile ikka meeldib teinekord pimedas väljas istuda ja maailmaasju arutada, eriti meeldib aga teha igasuguseid plaane tulevikuks. Oleme korralikud unistajad, planeerijad ja heietajad kõik ühes.

Kui üks suur ja rasvane prussakas poleks suure hooga mu tooli suunas jooksnud ja mind ehmatanud, siis oleks võinud õhtut täiesti ideaalseks pidada. Neid prussakaid siin ööpimeduses võib tänavatel või aias ikka kohata ja nad on kahjuks suuremad kui tahaks uskuda ja vastikumad kui üldse sooviks ettegi kujutada. Õnneks pole neid just liiga palju ja eluruumides olen vaid ühe korra kohanud kohviruumis ühte eksinud elukat ja teine oli meie magamistoas (mäletate küll, siis kui me kassi hoidsime ja kass prussakat kartis ning eemale jooksis ja mina pidin selle eluka oma sussiga tapma). Soojas kliimas elamise rõõmud!

Nädalavahetusel ei plaaninud me kumbki seekord grammigi tööd teha. Peale hommikusi pannkooke suundusime otsejoones aeda peesitama. Ma polnud kaks nädalat aeda jõudnud ja päris puhkuse tunne tuli peale kohe. Kaspar pani uue pilli üürgama (töökoht kinkis tubli rügamise eest kaasaskantava väikese kõlari, mille saab bluetoothi abil telefoniga ühendada ja nii muusikat kuulata. Kõlari suurusest ei tasu end petta lasta- väike pill aga teeb korralikult heli) ja nii me seal muusika saatel võtsime vabalt pakutavat d-vitamiini vastu. Tegime aias ka peredega Skype ülekanded ja mu emps arvas, et ta tahaks juba kohe oma rätikuga kohale lennata ja d-vitamiini ahmima hakata- varsti saab!

Kaspar teeb väikeses aias trenni:

 Laupäevane leboland:

Kella 2 paiku pidime olema pestud ja kammitud ja kohver pakitud, sest parklas ootas Merliisi mees Jeff, et meid nende juurde viia. Nimelt olime kutsutud nädalavahetuseks nende juurde ööbima ja laupäeva õhtuks last hoidma. Või noh, mis nüüd hoidma, Savannah on 9 aastane preili ja meie olime rohkem talle seltsiks õhtusel ajal kui noorpaar kontserdimelu ja vaba õhtut nautis. Me oleme Kaspariga varem korduvalt lapsi hoidnud seega polnud mingit muret seda taaskord teha. Õhtu oli äärmiselt meeleolukas. Suundusime Savannah´i mängutuppa, kus võis leida igat masti mänge ja suure kastitäie erinevaid mängupüsse ja vahtkummist padruneid. Valisime igaüks endale relvad välja ja toppisime salved padruneid täis. Savannah otsis mulle näomaski ja temal ning Kasparil olid päikeseprillid silmade kaitseks ning sõda võis alata. Ma polnud kunagi varem sõda mänginud, miks küll?! See oli nii lõbus!

Hambuni relvastatud sõdalased:

Kui me lõpetasime, siis oli terve elamine vahtkummist padruneid täis. Pere kassidel oli meie sõjast üsna ükskõik aga koer Chulo (kes on kassidest pisut väiksem) värises teki sees ja ilmselgelt see sõda talle meeltmööda ei olnud. Peale sõda tutvustas Savannah veel oma erinevaid mänge (nt VR ehk Virtual Reality), kus paned endale sisuliselt telekaga ühendatud maski ette ja hakkad nt autot remontima- kõik tundub väga reaalne. Hiljem käisime kõik koos väljas mullivannis, mis lõppes korraliku veesõjaga. Ütleme nii, et lapsehoid oli küllaltki aktiivne :) 

Kaspar mängib VR-ga:

Pühapäeva hommikul ärgates oli pererahvas juba köögis ja meie ei teinud Kaspariga mitte midagi muud tarka kui jälgisime teisi köögis toimetamas ja seejärel vedasime end vaid laua äärde, et head ja paremat nautida. 

Jeff kokkas ja Chulo oli tal kannul nagu elav tolmuimeja - kõik, mis maha pudenes, oli sekundiga kadunud:

Hiljem sõitsime autoga ringi ja tutvusime nende naabruskonnaga:

Turistid:

Panin siia Houstoni kaardi, et teile paremini näidata, mis tähendab „meie piirkond“ ja „nende piirkond“ elame ju samas linnas. Meie kodu asub kaardi alumises osas (tähistatud väikese punase ringikesega) ja nemad elavad kaardi ülaosas (tähistatud suurema ringiga The Woodlands piirkonnas). Meie ja nende kodu vahel laiutab u 36 miili ehk u 58km.

Sellise mastaabiga linnas nagu Houston pole see vahemaa just midagi väga eriskummalist. Sisuliselt on kaks võimalust: 1) Kas keskenduda sellele, et su sõbranna elab sinust 58km kaugusel ja sul endal pole isegi autot, et igal ajal teda külastada kui selleks soovi on? 2)Oled ülimalt õnnelik ja tänulik, et selles hiiglaslikus linnas elab teine eestlane, kellega sa tõepoolest soovid sõber olla ja teie ühine puutepunkt pole vaid jagatud rahvus vaid ka palju muud.

Selge on see, et miljonilinnas elades tuleb oma standardid ümber häälestada kasvõi selles osas kui palju punktist A punkti B liiklemine aega võtab jpm. Päeva lõpuks on see kõik vaid tühine, sest mis tegelikult loeb? Loeb see, mida kogu see olukord ja ümbrus meile õpetab ja juurde annab, mitte kui kaua kuskile sõitma peab.

Muideks, lugesin hiljuti, et igal nädalapäeval on 24 tundi aga esmaspäeval, sellel sindril on neid vähemalt 30!

Mõnusat esmaspäeva,

Maile

Tahan minna Ameerikasse!

Mida on vaja selleks, et tulla Ameerikasse reisile? Tööle? Elama?

Kõik saab alguse mõttest ja soovist, see on kindel. Kui meie olime dilemma ees, et kolida Eestist ära, siis loomulikult käis mõttest läbi ka USA. Kui aga hakkasin otsima, et mida siis selleks täpsemalt vaja on, et ihaldatud maale pääseda, siis lõin saadud tulemused sama targalt kinni – liiga keeruline, liiga kulukas- võimatu! Nii matsme selle mõtte esmajoones maha ja lasime asjal settida. Ilmselgelt ei andnud Kasparile see siiski rahu ja ta hakkas asja edasi uurima. Tegelikkuses on võimalusi üsna mitmeid.

1.      Eestlane, kes elab Eestis ja soovib Ameerikasse reisida puhkusereisi/külastuse raames kuni 90 päeva, siis on lugu üsna lihtne: Kindlasti peab olema kehtiv pass. Ameerikasse ei ole võimalik siseneda vaid ID-kaarti näidates. Ameerikasse reisimiseks (nt puhkusereisiks) ei ole vaja viisat, küll aga on vaja ESTA-t ehk Ameerika Ühendriikide Reisiluba. ESTA kohta saab täpsemalt lugeda SIIT . Enne reisi tuleb taotleda ESTA SIIT. NB! USA-sse mineval eestlasest reisijal on soovituslik taotleda ESTA vähemalt 72 tundi enne lendu. Siiski, kinnitatud reisiluba ehk ESTA ei garanteeri 100% maalepääsemist, lõpliku otsuse teeb siiski USA lennujaamas piirivalveametnik dokumente kontrollides.

Mis saab siis kui ESTA taotlus saab negatiivse vastuse? Seejärel tuleks taotleda B-1 külastusviisat või B-2 turistiviisat.

Kui kaua ESTA kehtib? Kuni kaks aastat ning seejärel tuleks taotleda uus ESTA.

Kes peab ESTA-t taotlema? Kõik, kes soovivad külastada Ameerikat, sh nt ka imikutel on seda vaja.

Kes ei saa ESTA-t taotleda? Kui oled külastanud viimase viie aasta jooksul Iraaki, Süüriat, Iraani või Sudaani siis kahjuks pole mõtet ESTA taotlust esitada- see lükatakse tagasi. Erandiks on sõjaväelased ja riigiametnikud ( loe lisaks: http://vm.ee/et/riigid/ameerika-uhendriigid)

Kui oled otsustanud Ameerika reisi kasuks, siis tasub meeles pidada, et lennujaamas soovitakse lisaks dokumentidele näha ka kindlat aadressi, kus Ameerikas olles peatutakse. Lihtne nipp on nt hotelli broneering välja printida ning seda näidata. 

2.      Kes soovib jääda Ameerikasse kauemaks kui 90 päeva (tudengid, vahetusprogrammides osalejad jne), need peaksid taotlema mitteimmigrandi viisat.

3.      Kes soovivad USA-sse elama minna (ei ole otseselt tudengid või mingis programmis osalejad), peaksid taotlema immigrandi viisat.

Ilusat nädalavahetust!

Maile

Naised jääl

On üsna tavaline, et veedame Kaspariga vaba aja koos, sest 1) meil on koos alati huvitav; 2) vaba aja veetmisest on enamasti üsna ühene arusaam ja see teeb nädalavahetuste planeerimised vägagi lihtsaks; 3) meile meeldib koos asju teha; 4) eks ta on nagu natuke loogiline ka, et kui abiellud kellegagi, siis tahadki temaga võimalikult palju koos olla J

Nädalavahetus oli tavapärasest aga pisut teistmoodi. Seekord olid asjad nii, et minul möödusid laupäev-pühapäev enamasti töötähe all. Kaspar jagas oma aega puhkamise ja töötamise vahel. Esmaspäeva planeerisin endal vabaks või noh, mitte just täielikult, sest kell 5.20 oli äratuskell ja koosolek Eesti osapooltega ootas. Olin end eelmisel õhtul juba vaimselt ette valmistanud, et tuleb varajane äratus, mis ei tähendanud kindlasti eriliselt varajast magamaminekut. Ma leian, et on üsna võimatu end sundida magama ja voodis niisama edasi-tagasi vähkremine pole ka kuigi tõhus meetod. Niisiis tegin pühapäeva õhtul jõusaali jooksulindil nii mõnedki miilid sirgeks ning hiljem vaatasime „uut“ sarja:

 Game of Thrones (Troonide mäng) on nii Ameerikas kui ka tegelikult üle maailma ülimalt populaarne sari ja kuigi me pole mingid erilised fännid fantaasia draama žanrile, siis otsustasime sarjale võimaluse anda, et paremini mõista, millest väga paljud inimesed räägivad ja vaimustuses on. Esimene hooaeg on vaadatud ja Kaspar on üsnagi vaimustuses, mina olen lihtsalt kerges sõltuvuses sündmuste ahelast, kuid otsest vaimustust pole veel peale tulnud. Ma kardan, et võrdlen seda liiga palju Viikingite sarjaga, mis vähemalt praegusel hetkel on mu isiklikus edetabelis 1. kohal võrdluses Troonide mänguga. Aga vaatame, mis edasi saama hakkab ja kas arvamus muutub või mitte.

Esmaspäeva varahommikul oli seega koosolek ning peale seda hakkasin kooki küpsetama, sest külla oli oodata eestlaseid- Merliisi ja tema tütart:

Kalender näitab, et käes on suur sügis (ilm seda väljas ei reeda ka parima tahtmise korral) ning otsustasime seega sügisele vastava tegevuse kasuks - läksime uisutama. Meie majast umbes 5-6min jalutuskäigu kaugusel on hiiglaslik Galleria kaubanduskeskus (nii hiiglaslik, et selles asub 400 poodi, 30 restorani, 2 hotelli ja täissuuruses uisuväljak). Kui keegi soovib eriti paksu rahakotti pisut tuulutada, siis Galleria on selleks kindlasti õige koht! Sealt võib leida tuntud disainerite kaupluseid nt Luis Vuitton, Cartier, Chanel, Jimmy Choo jpt. Meie käime seal tavapäraselt vaid postkontoris, söömas või suveniiripoes. Brändikaupluseid külastame endiselt outlettides, kus hinnaskaala on nii vererõhule, südamerütmile ja pangakontole kõvasti sõbralikum kui uhkes Galleria kaubamajas.

Niisiis seadsime sammud Galleria poole, sest keset hiiglaslikku kaubandusmaailma asub suur uisuväli (põhimõttelt sama nagu Tartus Lõunakeskuses). Eriti tore uudis oli see, kui hakkasime pileteid ostma, siis selgus, kõik hinnad on -50%, no mis sa hing veel tahad! Ostsime piletid, laenutasime uisud ja olimegi valmis keset jääd koperdama. Merliis polnud vähemalt veerand sajandit uiske alla saanud, mina umbes sama kaua ja Savannah polnud üldse kunagi uisutanud – ehk siis jääle liugles unistuste uisutiim! Mu imestusel pole piire kui võimekad on lapsed! Lasteaias töötades olin üsna sageli üllatunud kui kiired õppijad nad on kui tegemist on mingi uue oskuse omandamisega ja eile imestasin taaskord. Savannah polnud kunagi varem uisutanud aga peale esimest tasast ringi jääl olid tal kõik nipid juba selged. Eile oli superhea uisutada, sest rahvast oli väga vähe. Reede õhtul ei tasuks jääle end pressidagi, sest sellise rahvasummaga oleks üsna võimatu end jääl püsti hoida. Uisutamine tõi kaasa ülimalt positiivse emotsiooni, mõned villid jalgadele ja tühja kõhu.

Mina ja Savannah

Uisuvälja kõrval asub Ameerikas üsna tuntud restoranikett Rainforest Cafe (Vihmametsa restoran) ja Savannah avaldas soovi, et see oleks ainuõige koht kehakinnituseks. Ka mina polnud seal varem käinud ja nii me sammud sinna džunglisse seadsimegi. Restoran on ülimalt lahe eriti just lastega külastuseks, sest terve atmosfäär vastabki džunglile + heliefektid jms. Võtsin pildi internetist, et saaksite parema ülevaate:

Vaba päev möödus linnutiivul ja peab tunnistama, et täna on jalad isegi pisut kanged eilsest uisuväljal kihutamisest.

PS! Merliis tõi kaasa enda tehtud hapendatud kapsast. Milline TAEVALIK kodumaine maitse! 

Ilustat nädalat!

Maile

Kas te käitegi seal Eestis ainult paljalt ujumas?!

Kolmandat korda järjest oli keelekoolis esimene koolipäev. Võtsin ette järgmise taseme kursuse ja läksin uuesti kooli. Leppisime Annega (mu pinginaaber eelmiselt kursuselt) kokku, et jätkame endiselt koos kooliteed ja nii saigi tehtud. Aeg, koht ja isegi õpetaja jäid samaks. Mulle isiklikult väga meeldib kursuse toimumise koht. Väga lahe on iga nädal kihutada kiirliftiga kesklinnas asuva pilvelõhkuja 51.korrusele uhke vaatega ruumi, kus tund toimub:

 Natuke vähem lahe on muidugi eelnevalt 45 minutit bussiga sinna sõita ja hiljem sama palju koju tagasi loksuda.

Suureks üllatuseks olid veel mitmed teisedki kursusekaaslased jäänud samaks ja juurde tuli vaid kaks uut nägu. Enne kui esimene tund algas tuhises uksest sisse Joey, kes istus minu vastu pika laua taha, vaatas mulle suurte silmadega otsa ja küsis: „Kas te käitegi seal Eestis ainult paljalt ujumas?!“ Ruumis valitses täielik vaikus. Ma jäin talle lihtsalt totaka näoga otsa põrnitsema.  Joey selgitas, et tal käib kodus The New York Times Magazine ning septembrikuu numbri kaanepildil ilutsevad paljad eestlased ja sees olla artikkel, kus nii pildid kui jutt viitavad sellele, kuidas eestlased veedavad oma suved saunas higistades ja seejärel paljalt supeldes.

Olin hämmingus ja ütlesin, et kellel maakodus saun, see kindlasti hea meelega higistab seal ka muudel aastaaegadel peale suve ja kui aias juhtub olema tiik või järv, siis ilmselt tõepoolest sinna otse saunast paljalt sisse hüpatakse (mis seal salata, oleme seda isegi tüdrukutega teinud Tuuli maakodus ja oli ikka mõnus küll!) aga üleüldiselt käivad eestlased rannas ujumas siiski päevitusriietega. Sinnapaika vestlus jäi ja tund algas.

Eile, ehk siis teisel tunnil tuli Joey tundi juba koos ajakirjaga ja asetas selle minu ette lauale. Mulle vaatas vastu selline vaatepilt:

Lehitsesin ajakirja ka seest, kuniks leidsin artikli Eesti kohta:

Saunakultuur on meil vahva ja selle üle olen uhke küll, et seda maailmakuulsas ajakirjas kajastatakse aga panna kaanepildile porgandpaljad inimesed ja väita, et eestlased just nii oma suvepuhkused veedavadki, sellega ma nõustuda ei saa. Ilmselgelt jätab see kallutatud mulje eestlaste puhkuse veetmisest, sest ära on märgitud ju äärmiselt väikese rahva väga väike osa. Ma pole mingi nudismifoobik ja oleme Kaspariga aastaid tagasi Hispaanias olles käinud rannas, kus enamus inimestest harrastasid aadama- või evaülikonnas päevitada. Ma ei saaks öelda, et oleksime lasknud end olukorrast tohutult häirida, meile meeldib päevitusriideid kasutada ja osadele inimestele mitte - vaba maa. Küll aga on ilmselgelt liialdatud, et just nii meil Eestis suviti ongi (või vähemalt lugeja sai asjast nii aru).

Ütlesin Joey´le, et Eestis ei harrastata laiemates massides paljalt rannamõnusid nautida juba kahel lihtsal põhjusel: 1) üldjuhul on Eestis liiga külm, 2) eestlased kipuvad olema liiga konservatiivsed ja tagasihoidlikud, et selliseid asju teha (mina ise siinkohal eesrinnas).

Arutelu Eesti puhkusetavade üle läks tunnis päris elavaks ja korraga olid kõik huvitatud, kuidas meie seal kauges Euroopa nurgas oma natukest suve naudime. Vähemalt teavad nüüdseks üks käputäis Houstonis elavaid kohalikke, kus see Eesti ikka täpselt asub ja mis koht see selline on. Jube hea oleks neid tegelikult süldi või verivorstidega kostitada, siis alles hakkaks nalja saama!

Ilusat nädalavahetust!

Maile

Taaskohtumine

 Nädalavahetuseks oli kokku lepitud kohtumine Yangidega, keda polnud terve suve näinud. Plaanisime minna tervise muuseumisse (Houston Health Museum), parki vesiratastega sõitma ja hiljem meie juures grillida. Yangid korjasid meid keskpäeval peale ja päev võis alata. Küll neid oli tore üle pika aja näha! Muljetamist oli palju ja rohkemgi veel.

Esimene sihtkoht oli muuseum. Lühidalt öeldes oli tegu vast kõige nigelama muuseumikülastusega läbi aegade. Olin vaimusilmas ette kujutanud klaaspurkides vedeliku sees hõljuvaid suitsetajate kopse mille kõrval on võrdluseks mittesuitsetaja puhtad kopsud või siis midagi muud säärast aga mitte midagi sellist me ei näinud. Kui nüüd aus olla, siis mitte midagi „päris“ me seal ei näinudki kui fotonäitus välja arvata. Eksponaate kui selliseid muuseumis lihtsalt ei olnud. Olid mingisugused mängud ja tegevused, mis ehk rohkem lastele või noorukitele suunatud aga see oli ka kõik. Küll aga oli seal olemas üsna põnev fotonäitus nälgivate laste, üleüldise vaesuse ja tulirelvade kasutamise kohta. Fotonäitus oli päris põnev, üsna sünge küll jah, aga põnev. Et mitte muuseumit lõpuni maha teha, siis ühe põneva elamuse saime sealt siiski lisaks. Nimelt demonstreeriti meile silma sisemust, tegemist oli siis lehmasilmaga. Silma lõiguti ja näidati täpselt, mis seal sees kõik on ja selgitati, kuidas miski silma sees töötab. Eks ta päris võigas oli aga põnev siiski. Inimesi ju paelub see, mis on jube ja samas tekitab närvikõdi, nagu näiteks silma lõikumine osadeks.

"Südameratas"

Jah, tõepoolest on Kaspari taustaks hiigelaju:

Jinyi´ga:

Lõbusõit uue sõbraga:

Kaspar ja väike Elina:

 Lõunasöök peale muuseumi:

Järgmine sihtkoht pidi olema Hermann Park, kus on järv, millel saab vesiratastega sõita. Kui olime lapsed, siis oli Järva-Jaani järve peal samasugune võimalus laenutada vesirattaid, nendega mööda järve sõita ja siis suvalises kohas nt vette hüpata. Meie Marisega seda võimalust muidugi kasutasime. Seda ma küll ei mäleta, kas me ka keset järve ujuma läksime (ma julgen arvata, et kartsime seda teha, sest järv oli keskelt üsna sügav) aga mööda järve me selle paadikesega ringi kihutasime küll. Umbes 20a tagasi tähendas see järgmist protseduuri: lunid emalt 5 krooni, sammud rahaga putka juurde, kus pileteid müüdi, ostad pileti, hüppad  vesirattale ja sõidad oma lubatud pool tundi või tunnikese järve peal. Siin tähendas paadi rentimine aga dokumentide allkirjastamist, kus sa kinnitad, et kui sinuga peaks keset järve midagi juhtuma, siis ikka ainult ise vastutad selle eest ning lisaks tuli muidugi isikut tõendavat dokumenti välgutada. Ajad on muutunud! Kes teab, ehk oli see nii siin mandril ka 20a tagasi.

Paadisõit oli vahva! Meie Jinyi´ga olime ühes paadis ja mehed + laps olid teised paadis. Natuke rammisime üksteist, kimasime niisama mööda järve ringi ja uudistasime järve ääres olevaid linde, kes olid ikka väga julged. Kuumust oli rohkem kui rubla eest ja päike küpsetas keset järve korralikult – Tere, Texase sügis!

Eriliselt julged linnud:

Peale paadisõitu olid kõik omadega üsna läbi ja seda mitte hirmsast pedaalide sõtkumisest, vaid lihtsalt kuumusest. Tugev päike ja kõrge temperatuur väsitavad juba iseenesest ja suurem vedeliku kadu teeb olemise kiirelt loiuks, seega oli autosse pääsemine tõeline õnnistus. Võtsime suuna kodu poole ja peale u 30min sõitu olimegi kodus tagasi ja hakkasime õhtusööki ette valmistama. Plaanis oli pisut toas jahtuda ja seejärel aias grillida ning seda me ka tegime.

Kui terve päev oli väga tore ja Yange oli tõepoolest väga hea üle pika aja näha, siis külaliste lahkudes avasime siiski Kaspariga veinipudeli ja tegime ühed korralikud klaasid, et närvi rahustada. Yangide värskelt kolmeseks saanud piiga on üsna vabas vormis kasvatusega harjunud ja see kahjuks meie põhimõtetega ei ühti. Muidugi me ei lähe kedagi õpetama, kuidas oma last kasvatada aga see ei tähenda ka seda, et ma laseksime oma kodus kõike teha. Eks see on selline keeruline teema ja ma saan aru ka noortest vanematest, kes ilmselgelt on väsinud aga samas tahan ka ise oma kodus edasi elada nii, et kodu on peale külaskäiku samas olukorras, mis enne. Õhtu kulmineeruski sellega, et mina võtsin väikese piiga käest ära laudlina ja lapseke viskus nuttes selle peale põrandale pikali. Kaspar palus hiljem lapsevanemaid, et nood ei laseks lapsel pehmel heledal toolil maasikatega mängida ja seda määrida. Kõik oli viisakas ja tunnen, et käitusime oma kodu suhtes õigesti aga samas jäi siiski okas hinge, sest korraga hakkas külalistel lahkumisega kiire. Kell oli juba õhtu ja laps oli väsinud ja ehk nad lahkusid selle pärast aga ehk ka mitte. Ilmselt ei saagi meie selliseid olukordi lõpuni mõista nii kaua, kui meil endal pole last ja ega ei teagi, mis see kõige õigem käitumine nendes olukordades oleks.

Järgmisel päeval saatis Jinyi mulle sõnumi, kus tänas mõnusa laupäeva ja õhtu eest. Kivi langes südamelt.

Maile