Organiseerimine - köök

Olen üks hirmus planeerija ja organiseerija, kuid vahel jääb teadmistest puudu ja tuleb anda endale aega, et õige lahendus ise sinuni jõuaks. Ameerika köökidesse on laias laastus alati sisse ehitatud pantry ehk siis maakeeli sahver. Eestlase jaoks kangastub silmade ette kohe selline jahedam ruum, kus riiulid on täidetud moosi- ja mahlapurkidega. Siinmail peetakse sahvri all silmas aga suuremat kappi korterites ja lausa walk in closetit eramajades, mis asub köögis või köögi läheduses ja kuhu paigutatakse kõik toiduained, mis ei pea otseselt külmikus olema. Köögikappidesse pannakse üldjuhul vaid potid-pannid ja muud tarvikud, kuid mitte toiduained.

Ka meie köögis on olemas pantry, mis oma iseloomult on pikk peenike kapp. Esmapilgul võid ju mõelda küll, et vaat kui tore, sinna mahub mitme kuu toiduvaru ära. No eks ta mahubki, aga korteris sees elades ja sahvri igapäevasel kasutamisel saad aru, et midagi on valesti või lausa ebamugav.

Meie kodus puudub esik (kuhu reaalselt kapp vms paigutada, esikuosa on mikroskoopiline ja väljast astud sisuliselt otse kööki) ja seega täidab sahvri alumine pool ka esikuapi ülesannet, kuhu paigutan oma väiksemad käekotid, vihmavarju ja muud nipet-näpet. Lisaks peab see mahutama toiduained, aga kapp on kitsas ja ilmatu sügav ja hoolimata sellest, et ma seda sageli korrastan on iga paari nädala tagant vaatepilt just selline:

Ehk siis iga kord kui on kapisügavusest vaja mida võtta, siis ei viitsi ju ometi seda sinna sügavusse tagasi panna (pean selleks ka alati tooli võtma, sest nagu teada - kapp on pikk, aga mina mitte). Nii on see paganama sahver mind juba kuude viisi häirinud ja midagi tarka ma sellega ette ka pole osanud võtta.

Ühel hetkel haarasin aga härjal sarvist ja lõin YouTube´i sisse mõned märksõnad, et ehk on mõned teadjamad oma kappe paremini organeseerinud ja ehk seda üleski filminud. Avastasin enda jaoks totaalselt uue maailma- professionaalne organiseerimine. See oli minu silmadele nagu palsam, mida igal kohvipausil, lõunapausil ja üldse igal ettekäändel vaatasin. Videosid on palju ja kas teadsite, et see on lausa amet omaette “professionaalne organiseerija”? Mina näiteks ei teadnud. Ameerikas muideks üsna nõutud amet, sest siin on 101% tarbimisühiskond ja see tähendab, et inimeste elamised on meeletult asju täis, ikka nii täis, et see muudab elu nende asjade keskel teinekord lausa võimatuks. Minu kõige lemmikum oraniseerija, kelle videod olen nüüdeks hetkeks vist küll kõik ära vaadanud on Alejandra Costello (kel huvi, leiab YouTube´st tema videod väga lihtsalt üles, toksige vaid nimi sisse). Niisiis sain niipalju innustust, et leidsin hea lahenduse oma võimatult kitsale, ent sügavale sahvrile. Jagan teiega läbitud protsessi, sest ehk on ka lugejate seas kedagi, kes vaevab pead mingi kapiga oma kodus ja ei oska sinna toimivat lahendust leida. 

Mida ma siis tegin?

1.      Tõstsin kõik asjad sahvrist välja. Nii sain täpse ülevaate, mis mul seal üldse on. Seejärel kontrollisin säilivuskuupäevi ja sorteerisin asjad sellise pilguga ära, et mida ma kasutan, ja mida mitte.

2.      Jagasin asjad gruppidesse (nt pähklid, maitseained, näksid, õlid jms).

3.      Mõtlesin (olles eelnevalt kõvasti inspiratsiooni ammutanud) välja, mida ja kuidas ma oma kappi paigutada tahan.

4.      Mõõtsin kapi dimensioonid ära (pikkus, laius, kõrgus).

5.      Otsisin vajalikud organiseerimistarvikud välja ja kontrollisin korduvalt mõõdud üle, et need mu kappi ikka sobiksid. Hea nipp on hoida mõõtudega paber nt käekotis, et poes vajalikku tarvikut silmates saate kohe mõõdud üle kontrollida.

6.      Mida ma soetasin?

ü  Suure korvi tagavara varude jaoks, seal sees on nö täite asjad (suured pudrupakendid, hommikuhelbepakendid, jahupakid, jm täitepakid või varutooted), mis on üleval kapis kõik kenasti olemas (sellest räägin kohe lähemalt).

ü  Keerlevad organiseerimisalused ehk lazy susan´id. Nendele on hea paigutada pudelid ja muud ümarate vormidega esemed. Lazy susan annab hea võimaluse kasutada ära kapis olevaid nö pimedaid nurki, sest see keerleb ja nii saab suurema vaevata ka tagumised esemed mugavalt kätte. 

ü  Sahvri ülemisele riiulile varusin kolm korvi, kuhu grupeerisin vastavalt meie pere vajadustele vajaliku kraami. Igaüks teebki kategooriad just enda pere vajadustest lähtuvalt.

Kuna kapp on väga sügav, siis riiuli tagumisse ossa paigutasin ühe keerleva aluse, kus hoiustan täitepudeleid (õli, äädikas jms):

Samale riiulile asetasin kahekordse keerleva aluse, kus on konservid jms, mida kiirelt ja kergelt saab võtta.

Sahvri kõige ülemisel riiulil on kolm üksteise ees paiknevat korvi:

Tulemus: sahver/esikukapp

Soetasin väikese kokkupandava abimehe ka, et ma ei peaks koguaeg suurt tooli kööki vedama.

Lisaks sellele pikale ja peenele sahvrile olen sisse viinud ka eraldi nö half pantry ehk pooliku sahvri/kuivainete kapi, kuhu olen käepärastesse anumatesse pannud kõik kuivained (riis, pasta, kookoshelbed, pudruhelbed, kinoa jms). Mulle väga meeldib kui asjad on sildistatud ja seetõttu on anumad kõik sildistatud. Läbipaistvate hoiutopside/klaaspurkide kasutamine annab aga võimaluse soovi korral siltidest loobuda, sest väljast on kenasti näha, mis anuma sees asub. Lisaks olen kaantele peale kleepinud valmistamisõpetused, mille olen originaalpakenditelt ära lõiganud (nt pasta või riisi puhul). Nende samade topside täitepakendid asuvadki suure sahvri alumise riiuli hiiglaslikus korvis. Kaspar on väga suur popkornisõber ja seega tundus mõistlik popkornile lausa omaette organiseerija muretseda (keskmisel riiulil). Pooliku sahvri alumise riiuli vasakus nurgas on taaskord keerlev lazy susan, sest sealt on imemugav võtta igapäevases kasutuses olevaid tooteid, lihtsalt alust keerutades.

Olen suur teesõber ja seetõttu soetasin ka teepakendite jaoks ette nähtud sorteerija. Nii on hea ülevaade olemasolevast teevalikust ja külaliste saabudes on lihtne teekarp lauale asetada ja igaüks saab meelepärase tee endale valida. Selline teepakkide hoiustamne säästab ka kapis kõvasti ruumi võrreldes sellega kui asetada nt 4 teepakki üksteise kõrvale ritta.

Köögitarvikute sahtlisse ostsin spetsiaalsed sahtli eraldajad, mida saab vastavalt oma vajadusele lõigata. Nii püsib sahtel püsivalt korras ja mis kõige tähtsam – vajaliku leiab hetkega üles. Sahtli põhjale asetasin kõige tavalisema pehme riiuli sisekatte. Eestis on need müügil suuremates toidupoodides või Koduextras. Müüakse rullina nii, et saab vajaliku jupi endale õigetesse mõõtudesse lõigata. Kasutan neid kõikjal oma köögikappides, sest see takistab asjade kapis/sahtlis nö ringi sõitmast, pikendab riiuli eluiga ning on ka kõvasti vaiksem kui asju riiulile asetada.

Pajalappide jaoks pani Kaspar kapiukse sisemusse tavapärase kleepsuga nagi ja nii on pajalappidel oma kodu olemas ja neid ei pea kuskilt otsima. Hea mugav ja väga soodne lahendus.

Kleepsuga nagisid oleme kasutanud veel mujali kapiuste sisemistel külgedel. Näiteks rösteri kohal oleval kapiuksel ripuvad väikesed tangid, et oleks hea mugav kuuma saia rösterist taldrikule panna:

 Alumise kapiukse sisemisel küljel ripuvad suuremad tangid, mis on asendamatud peekoni, kana jms praadimisel(keeramisel), salatite segamisel jne. Kuna tangid on meie köögis igapäevases kasutuses, siis on ülimugav kui nad on väga lihtsalt haaratavas asukohas:

Samuti oleme asetanud nn kõrrekorvi (kaks kleepsuga nagi ja tavaline plastikkorv, kuhu mahuvad joogikõrred). Kasutan kõrsi igapäevaselt ja seetõttu tahtsin, et ka need oleksid ülimugavalt kättesaadavas asukohas:

Köögi tööpinnal hoian vaid kõige sagedamini kasutust leidvaid esemeid. Mulle ei meeldi kui tööpind on asju täis kuhjatud, mis võtab väärtuslikku ruumi, mis on mõeldud toidu valmistamiseks. Seega kodumasinatest ongi oma koha leidnud tööpinnal vaid veekeetja, köögikaal ja röster. Leivad on leivakapis, nagu ikka ja helbed selleks ette nähtud anumas, kus on olemas ka väike kühvel helveste võtmiseks.

Pliidi kõrval on sisse viidud väike kandik kõige vajalikumaga: õlid, pipar, sool, kohv ja suhkur. Ehk siis asjad, mida kasutame kõige sagedamini ja tundus totter neid kappi hakata peitma. Lisaks on tööpinnal ka maitseained keerleva aluse peal, et neid oleks mugav kasutada. Kõik hädavajalik on oma koha tööpinnal leidnud ja ruumi toiduvalmistamiseks jääb ülegi.

 Kindlasti on inimesi kes leiavad, et selline tööpind on asjadest lausa umbes, aga minu idee kogu köögi juures oli selline – loo sinna süsteemid, et meil endal oleks võimalikult mugav toimetada. Köök on koht, kus veedetakse perega palju aega koos ja seetõttu peab seal olema mõnus ja funktsionaalne just sinu enda pere jaoks. Meie köök pole mingi unistuste köök, aga oluline ongi enda jaoks toimima panna see, mis sul on.

Kui olete hädas mõne kapi või sahtli organiseerimisega oma köögis, siis loodetavasti saite mõne idee, mida enda keskkonnas rakendada.

Mõnusat toimetamist oma köögis!

Maile

Kaspar New Jersey’s

Märtsikuu esimene päev ning jälle tuleb Houston mõneks ajaks selja taha jätta ning võtta ette juba selle aasta neljas tööreis. Sedapuhku jälle New Jersey, mis on nüüdseks juba täitsa koduseks saanud. Sealkandis hetkel kaks klienti, kellega olen viimasel ajal palju tegelenud ning ühega neist oligi lõpuks see viimane tähtis nädal, kus nemad hakkavad minu abiga kokku ehitatud tarkvara reaalselt igapäevatöös kasutama.

Tegemist on latiinode seas armastatud juustu tootjaga, kellega olen tihedalt koostööd teinud juba viimased 15 kuud. Selle aja jooksul olen õppinud tundma kõiki nende äriprotsesse ning ka neid endid. Eriti headeks sõpradeks olen saanud nende IT-juhi Pedroga, kes tegi mu seekordse sealviibimise väga koduseks. Sellest aga hiljem, sest olen juba ammu lubanud oma töö sisu selgitada veidi laiemalt. Teen seda siis selle kliendi valguses.

Kõik algab esimese intervjuude ringinga, kus küsitlen kõiki ettevõtte erinevate osakondade inimesi ning kogun informatsiooni nende äriprotsesside kohta. Äriprotsesse tootmisettevõttes on palju, alustades tooraine soetamisest kuni müügimeestele vahendustasu maksmiseni. Antud kliendi puhul on protsess järgmine: müügimehed käivad poodides ning koostavad tellimused vastavalt sellele kui tühjad riiulid on. Seepeale planeeritakse tootmismahud ning arvutatakse tooraine vajadus. Selleks ajaks on tegelikult kogu tooraine laos olemas, kuid on ju vaja teada palju sealt ära tarbitakse. Nüüd toimub tootmisprotsess ise ning sealt viiakse juust külma lattu valmima. Kuna tegu pole tavalise juustuga, siis „valmib“ see riiulil 2 päeva, enne kui poodidesse laiali saadetakse. Kui juust valmis, siis hakkab tööle laomeeskond mitmes vahetuses. Nemad nopivad laost kaupa ning asetavad alustele. Noppimiseks kasutatakse hääljuhiseid, mida programm neile kõrvaklappidesse ütleb ning nope registreeritakse sõrme küljes oleva triipkoodi lugejaga. Edasi asetatakse kaup automatiseeritud lintidele, mis kauba õigele alusele viib. Ladu hakkab tellimusi täitma keskpäeval ning lõpetab kell neli järgneval hommikul. Selle aja jooksul nopitakse 20-30 tuhat kasti kaupa. Poodidesse saatmine toimub ka kindla meetodi alusel ja marsruut pannakse paika jällegi tarkvara abiga, et arvutada kõige kuluefektiivsem teekond kõigile tellimustele.

Minu töö sisuks on see eelnev jutt nende inimeste käest välja pigistada ning paigutada kogu protsess tarkvarasse. Muidugi on tarkvara juba olemas, kuid et kogu see jutt sinna ära paigutada ning tarkvara tööle panna selliselt nagu vaja, siis tuleb teha palju muudatusi ja peavalu üle elada.

Niisiis, jõudsin mina kohale juba neljapäeva õhtul ning tegin veel südaööni ettevalmistusi järgnevaks tähtsaks päevaks. Tähtis päev nägi ette kõikide andmete migreerimist uude keskkonda ning programmis seadistamiseks. Selleks kulus terve reedene päev ning ka õhtu. Jäime tulemusega rahule ja jäime ootama järgnevat päeva. Laupäeval oli kogu rahvas tööl ning alustasid uue tarkvara kasutamisega. Pedro oli tulemusega nii rahul, et ta soovis minuga laupäeva õhtul välja tähistama minna. Ei saanud mul selle vastu midagi olla ning juba kontoris surus ta mulle ühe koolipoisi mõõtu viskipudeli kätte. Lõime need kokku, vaatasime mis põhja alla kirjutatud ning liikusimegi välja.

Pedro ise on Boliiviast pärit ning kolis Ameerikasse kui oli 15-aastane. Tema jutu järgi olla ta kodumaal olnud suur peomees ja liikus halvas seltskonnas, kuid nüüd on maha rahunenud ja oma elu korralikult üles ehitanud. Tal oli kindel plaan mulle tutvustada kohalikku latiino-kultuuri. See viiski meid esimese peatuseni, milleks oli tema sõnade kohaselt „auk seinas“. Tõlkes pidi tähendama seda, et väljast pole suurem asi ja ega seest pole ka kõige viisakam – nõustun. Väljast nägi see maja tõesti välja nagu mahajäetud urgas, kuid sisse astudes leidsin eest umbes 50 latiinot kes korraga kõik minu poole vaatasid. Valge mees pole vist kuigi tihe külaline sellises kohas. Astusin „julgelt“ Pedro varjus kuni baariletini, kus võtsime kohad sisse täpselt kõlarite ees. Pedro tellis meile õlled ning asusime jutustama. Sellises baaris töötab üle kümne nappides riietes naise, kes võtavad tellimusi vastu ning viivad raha baari keskel asuvasse kassasse, mida valitseb joogise näoga mehhiklane, kes ühe käega rahaga tegeleb ning teise käeva suurt sigarit hoiab.

Pedro tutvustas natukene ka selliste kohtade toimimist. Nimelt on seal nii palju baaridaame, et ükski külastaja ei peaks end üksikuna tundma. Kui tuled üksi, siis ostad joogi ka baaridaamile ning „sõber“ kogu õhtuks olemas. Kuna meil oli jutukaaslane olemas, siis keegi meile sõbrateenust pakkuma ei hakanudki ning peale teist õlut liikusime järgmisse kohta. Jälle latiinod, jälle pilgud. Nüüd mängisime nurgas rahulikult kolm ringi piljardit ning liikusime kolmandasse kohta. See oli juustutehasest üle tee. Seal istusime juba pikemalt ja arutasime maailmaasju. Ühel hetkel tuli baaridaam meie juurde koos pitsidega ning ütles, et härra kolm tooli paremalt soovib meile välja teha. Ei lasknud kaua oodata ja tellisime tekiilat – ikkagi Mehhiko värk. Nüüd oli aeg head aega öelda. Mitte Pedrole, vaid sellele kohale ning ees ootaski järjekorras neljas baar. See polnud enam latiino vaid tavaline Ameerika. Tegime veel mõned õlled, parandasime maailma täitsa ära ning oligi aeg UBER tellida.

Pühapäev algas kell 10, kui koristaja hakkas minu hotellituppa oma käruga sisse sõitma. Ei saanud ma alguses sellest kolinast aru, kuid paari sekundi rehkendamise järel sain aru, et olin tagasi hotellis ning polnud ust lukku keeranud. Pomisesin läbi padja „No“, mille peale koristaja kohkus, vabandas ning lahkus. Mõtlesin, et eks olegi aeg üles tõusta ning tõmbasin kardinad eest. Helistasin abikaasale, et kurta eelmise õhtu sündmuseid ning et anda järjekorde katteta lubadus mitte kunagi enam alkoholi tarbida. Nüüd, kui olin juba 5 minutit ärkvel olnud leidsin, et pole veel päevaks valmis. Tõmbasin kardinad ette ning minu jaoks oligi jälle öö. Ärkasin 3 tundi hiljem üles. Nüüd oli juba lõunasöögi aeg. Mõtlesin, et lähen sõidan UBERiga autole järgi, mis endiselt veel juustutehase väravate taga nukrutseb. Mõtteks see jäigi. Järgmine kord kui silmad lahti tegin, oli veel 2 tundi mööda läinud. Kogu mõttetöö liikus samas taktis – keerasin teise külje. Tegin jälle silmad lahti ning kell oli seitse õhtul. Tegin kiire enesekontrolli ja tundus, et lõpuks saan eluga edasi minna. Kardinaid polnud mõtet enam eest ära tõmmata, panin teleka käima ja hakkasin Oscarite jagamist vaatama. Lõpuks ometi tuli söögiisu tagasi. Käisin pesus ja siirdusin restorani õhtusöögile. Sellel õhtul sai veel 2 tundi töödki tehtud, seega polnudki täiesti aia taha läinud päev.

Esmaspäeva hommikul sõin hotellis korraliku kandva hommikusöögi ning UBERdasin kliendi juurde. 

Taksojuht polnud vist kunagi ringi reisinud, sest kui ta kuulis et ma Houstonist, siis ta oli veendunud, et lend sinna kestab 10 tundi. Mina aga võtsin oma südameasjaks vaest ameeriklast harida ning rääkisin kuidas tegelikult lood on (3h).

Teisipäeva õhtuks kutsus Pedro mind ja oma ettevõtte IT-osakonda enda koju õhtusöögile. Kellaajaks oli määratud 19:45. Ei hakanud enam hotellist läbi minema ning mõtlesin, et teen niikaua nende kontoris tööd. Hakkasin koos arendajaga, kes töötab Bostonist, ühte probleemi lahendama. Leidsime lahenduse kella poole kaheksaks õhtul. Nüüd oli juba kiire. Jooksin autosse ning hakkasin navigeerima. Teadsin, et läheduses on toidupood ja siirdusin sinna, et osta külakostiks veini. Poodi jõudes oli esiteks raske parkimiskohta leida ning teiseks oli nii palju rahvast, et liikumine poes oli raske. Seda enam, et pidin terve poe läbi kammima, et veiniriiulid üles leida. Neid aga polnudki. Selles osariigis ei tohigi tavalises poes kangemat alkoholi müüa. Läksin autosse tagasi ning küsisin GOOGLE’ käest kas ja kui kaugel teepeale jääb alkoholipood. Vastuseks sain 10-minutilise kõrvalepõike. Alustasin sõitu ning kohe parklast väljumisel silmasin alkoholipoodi – jess! 10 minutit kokku hoitud ja siirdusingi kohe otse Pedro juurde. Kohale jõudsin 40 minutit hiljem kui planeerisin. Ees ootas mind Pedro oma naise ning tütrega, Anthony oma abikaasaga ning üksik Eric. Õnneks polnud veel söök valmis saanud, seega polnud hilinemisest väga hullu. Tutvusime omavahel ning jutustasime. Olime väga rahvusvaheline seltskond: Pedro on boliivlane, tema naine on brasiillane, Eric mehhiklane ning Anthony kuubalane. Viimase naine on ameeriklane.

Mina, Anthony, Pedro ja Eric

Tore õhtu veedetud, sõitsin tagasi hotelli. Kolmapäev hakkas rahulikult, ilm oli ilus ja kuiv. Poole päeva pealt oli kontor rahvast tühi, sest inimesed kiirustasid koju enne karmi lumetormi. Minul polnud kuhugi kiirustada, seega olin jälle kella kuueni kohapeal toimetamas. Nüüd kui õue jõudsin, oli ilm kole, tuuline, märg ja lumine. Auto oli paksu lumekihi all ning lumi oli nõnda raske, et pidin seda kihi haaval eemaldama hakkama. Kokku puhastasin autot umbes kümme minutit. Selle aja jooksul said kingad korralikku soolavee leotust ning enam neist elulooma pole.

Kui auto sai lumest puhtaks, siis hakkasin söögikohta otsima. Suur isu oli McDonalds’i järgi, seega otsisin lähima koha: 5-miili. Olin üks väheseid sõiduautosid teedel, sest enamik autosid olid suured lumesahad või soolapuisturid. Esimene koht oli kinni, seega otsisin edasi. Leitud, söödud, tagasi hotelli.

Neljapäeval hakkasin õhtul kliendi juurest liikuma ning olingi juba enne südaööd kodus. Äratasin veel abikaasa enne südaööd üles, et lillekimp ja naistepäeva õnnitlused edasi anda. Reedene päev möödus jälle koos abikaasaga kontoris ning päeva lõpetas üks korralik trenn.

Laupäeva hommikul ärkasin pannkoogilõhna peale. Sõime hommikusöögi ära ning kuna suuri plaane polnud päevaks tehtud, siis otsustasime veel unevõlga kustutada. Mina nohisesin veel pimedate kardinate taga rahulikult kolm tundi, kuid Mailel oli juba uni kadunud. Südapäeval vaatasime ilmateate üle ning tõdesime, et suvi on kohal. Panime ketsid jalga ja läksime suve algust ühe pikema jalutuskäiguga tähistama. Õues paistis päike ja oli lausa 29-kraadi sooja. Jalutuskäiku saatsid jääkohv ning jäätee, sest sellise kuumaga pikalt ilma joogita vastu ei pea. 

Kui olime umbes 90-minutit jalutanud, siis läksid kõhud tühjaks. Premeerisime oma tervislikku eluviisi kahe suure rasvase hamburgeri ning hunniku friikartulitega. Aitab küll – aeg koju minna! Paar tuhat sammu hiljem olimegi kodus. Jalad olid nii paistes ja väsinud, et pistsime need basseini. Veerand tundi külma jalavanni teeb imesid. Päike veel paistis ning kumbki meist ei tahtnud veel tuppa minna. Panime teised jalanõud, ning siirdusime kodu lähedale eramajade vahele jalutama. Kokku jalutasime 13 km ja olime saavutatuga väga rahul. Selle aja jooksul saime ka kõvasti päikest ning nagu ikka esimene päike üle viie kuu, siis ka seekord olid mõlemal näod punased. Nüüd oli juba õhtu käes ja aeg oli süüa hakata tegema. Ei jõudnud kumbki sellele mõelda ning otsustasime hoopis pitsa koju tellida. Mõeldud – tehtud! Panime peale hea filmi ning nautisime parimat seltskonda!

Aidaa ja olge terved!

Kaspar

Seitse päeva

Mõned nädalad tagasi teatas Kaspar, et ma pole ammu Jinyiga tüdrukute päeva teinud. Hmm, tõepoolest ei ole. Olin sellele ka ise mõelnud, aga nädala sees on tööd meeletutes kogustes olnud viimasel ajal ja ma polnud end lihtsalt kätte võtnud, et midagi planeerida. Lisaks on meil olnud siin mitmeid kokkusaamisi Merliisi perega ja eks teame ju kõik, et nädalalõpud lipsavad nii kiiresti mööda, et vahel ei saa arugi kui on esmaspäev. Teate küll seda nädala kulgu:

Eeeeeeeeeeeeesmaspäeeeeeeeeeeeeeeeev

Teeeeeeeeeeeeeeeeeisipäeeeeeev

Koooooooooooooolmapäev

Neeeeeeeeeeljapäev

ReLaPühapäev

Järgmisel hetkel sain muidugi kohe aru, et midagi on mäda. Miks peaks Kaspar mulle meelde tuletama, et ma pole ammu Jinyiga tüdrukute päeva teinud? Selge pilt - tööreis. Tavaliselt oleme Jinyiga terve päeva jooksul midagi vahvat ette võtnud just siis kui Kaspar on tööreisil. Mitte, et me seda muul ajal ei saaks teha, aga see on hea võimalus vaba aega veeta ja mitte liiga pikalt üksi olla. Kuigi, kui aus olla, siis mul pole enam üksinda olemise vastu midagi. Olen sellega harjunud ja ega seda just meeletult palju ka pole.

Seekord läks siis Kaspar seitsmeks päevaks New Jerseysse, mis tähendas, et ta lahkus kodust eelmisel neljapäeval. Kuna mul on neljapäeviti keelekool, siis nägimegi viimati neljapäeva hommikul. Reedel oli tööpäev, nagu ikka ja õhtuks olin pannud endale juuksuri aja kirja. Olen ju siin varemgi juuksuris käinud, aga vaid otste lõikusel. Kunagi varem pole ma lasknud siin juukseid värvida. See on taaskord selline asi, mida on pisut keeruline selgitada (ja ilmselt ka aru saada) neil, kes viibivad kodumaal. Võõrsil elades tunduvad sellised pealt näha väga tavalised asjad teinekord pisut hirmutavad. Ma ei tea isegi, mida ma selle juures kartsin, aga kartsin. Lükkasin seda otsust mõnda aega edasi ja siis võtsin telefoni kätte ja tegin selle hirmsa kõne ära, et aeg kirja panna. Nii ma reede õhtul sammud juuksurisse seadsingi ja tundsin, kuidas süda puperdab ikka kiiremini ja kiiremini. Pikk jutt lühidalt – loomulikult polnud kartmiseks mitte mingit põhjust. Juuksurisalong asub kodust u 5 minuti jalutuskäigu kaugusel, teenindus oli super ja tulemusega jäin väga rahule. Elus esmakordselt käisin nii hiiglaslikus salongis, kus juhtus selline lugu, et üks inimene tegeles mu juuste värvimisega ja hoopis teine lõikusega. See pani mind muidugi kohe närviliselt mõtlema, et mis ma selle tip´iga teen siis? Kõige mõistlikum tundus silmanurgast jälgida, mida teised teevad. Teate küll, see vana hea jälgin-mida-teised-teevad-ja-teen-ka-nii tehnika. Vaatasin, et kliendid tulevad peale arve tasumist tagasi salongi ja otsivad oma juuksurid üles, et tip´i anda. No edasi oli juba lihtne, tegin teiste järgi. Tasusin oma arve registratuuris ära ja läksin salongi tagasi, et mõlemale juuksurile jootraha anda, sest teisiti oleks väga imelik tundunud. 

Laupäeva hommikul oli varajane äratus, sest Jinyi pidi mind kell 10.30 peale võtma ja nii võiski tüdrukute päev alata. Jinyi on jube vahva sõbranna, ta on alati nõus kõike tegema ja igale poole minema. Nii olimegi nõuks võtnud outlettidesse poodlema minna (et siinseks suveks ja Eesti suveks valmistuda) ja lisaks mõnda kohvikut külastada. Kohale jõudes küsis Jinyi mu käest, et kas alustame kohe mu lemmikpoest - minugi poolest! 

Pildistasin saagi üles ja nagu vasakul pool näha võib, siis valmistusin tõsisemalt just Eesti suveks:

 Tahan teha reklaami jooksutossudele. Ma pole mingi jooksuekspert, aga tegelen tervisespordiga ja 4-5x nädalas kulutan ka jooksulinti. Eelmisel aastal ostsin endale Sketchersi firma jooksutossud ja sattusin nendest täielikult vaimustusse. Seega enam nagu muud ei tahaksi trenni minnes jalga panna. Kui otsite endale jalanõusid, mis on kerged kui udusulg, aga samas toetavad teie jalga väga hästi, siis on see kindlasti õige valik. Soovitan soojalt. PS! Loomulikult on selle firma jalanõudel väga lai värvivalik, minu käsi lihtsalt ei tõuse sageli muu värvi järgi :)

Sellistel päevadel on ikka kombeks linnutiivul mööduda ja nii ka seekord. Kella poole kuue paiku tundsime mõlemad, et jalad on kanged ja enam ei jaksa. Oligi paras aeg võtta suund kodu poole.

Pühapäeval polnud samuti pikka magamist, sest kohver oli vaja pakkida ja kell 12 oodati mind all. Nimelt nii kui Merliis kuulis, et olen lausa terve nädala omapäi, tegi ta ettepaneku, et ma võiksin mõned päevad neil olla. Väga hea mõte! Olen seal varemgi pikemalt olnud ja see annab hea võimaluse koos palju asju teha ja kõik maailma asjad ära rääkida. Kuna viimasel ajal on tööasjades päris pingeline olnud, siis tundus paar lisa puhkepäeva täpselt see, mida vajasin. Mõeldud, tehtud. 

Merliisi juures oli tõeline puhkus ja paradiis!

Kiisu

 Chulo

Jube mõnus, et mitu päeva ei pidanud süüa tegema, ent ometi oli igapäevaselt laud uhkelt kaetud. Parem elu kui hotellis, ausõna. Soovitan selliseid sõpru soojalt :)

Teisipäeva hommikul käisime vaatasime uusima eestlase Texases ära. Nimelt sündis ühele eestlasele, kes siin elab, beebi ja oli paras aeg uus kodanik üle kaeda. 

Hiljem tõi Merliis mu koju tagasi ja oli aeg tööellu naasta. Teate, nagu peale puhkust ikka, raske on taaskord keskenduda ja end tööle sundida, aga kodus on ka ikka jube mõnus olla peale mitut päeva.

Ja saabki nädalale ring peale. Homme on taaskord neljapäev, kus ootab keelekool ja keskööl naaseb Kaspar. Kuidas see aeg nii kiiresti läheb, ma aru ei saa.

Mõnusat nädalat!

Maile

Eesti pidupäev

Ükskõik kui palju aastaid kuskil mujal elada, Eesti on ja jääb kodumaaks. Seda ei muuda mitte ükski vägi. Lapsepõlvest mõletan, et vabariigi aastapäev oli pidulik ja püha. Vanaisa vaatas alati varavalges lipu heiskamist ja peale seda telerist paraadi. Kuigi ma lapsena paraadist midagi ei arvanud, siis oli see ikkagi üsna pidulik ja püha.

Pidupäeva puhul tegi vanaisa tavaliselt ka lihapirukaid ja suhkrukringleid ja suurt sooja saia. Sai tuli auravana ahjust välja ja kui vanaisa oli selle üle pintseldanud, siis võttis ta alati hiiglaslikult suure noa ja lõikast saia otsast ühe viilu, mille ta omakorda poolitas. Ülejäänud sai läks puhta rätiku alla “hingama” mingiks ajaks. Lõigatud ja poolitatud viil määriti võiga kokku ja meie saime Marisega eranditult alati need endale. Me ei pidanud seda isegi küsima, see lihtsalt oli alati nii.

Lõunaks väljust vanast raudahjust aurav praad. Vanaisa oli ka jahimees ja aurav lihapraad oli nädalavahetustel üsna tavapärane nähtus. Kuna terve meie pere (välja arvatud vanaema) on suur lihasõber, siis mitte keegi ei nurisenud kunagi kui ka pidulauda kattis ikka see sama lihapraad.

Õhtul olid kõik naelutatud taaskord teleri ette, sest algas presidendi kõne ja vastuvõtt. Meie nautisime alati Marisega neid ilusaid kleite, mida naised kandsid. Täiskasvanud kommenteerisid ilmselt muid asju, et kui vanaks on keegi jäänud või kui paksuks keegi läinud või kellel uus kaasa käevangus. 

Eesti on üks imeline riik. Ükskõik kus sa ka ei asu, siis ei kulu sul metsa või mujale loodusesse sõitmiseks iialgi rohkem kui 30 minutit (välja arvatud kui istud tipptunnil Tallinna kesklinnas liiklusummikus).

Eesti on üks imeline riik, kus saad kõiki oma sugulasi ja sõpru külastada ei rohkem kui 2-3h autosõiduga, Elad sa siis Võrus või Tallinnas.

Eesti on üks imeline riik, kus võõras ei tule sinuga ilmaski small talk´i tegema, aga ütleb ausalt, kui talle miski ei meeldi või siis meeldib, ilma keerutamata.

Eesti on üks imeline riik, kus tehnoloogia on nii kõrgelt arenenud, et minu suureks üllatuseks on nt ameeriklased täiesti rabatud faktist, et Skype on just eestaste leiutatud ja, et e-valimised ja e-tuludeklaratsioon on sama tavapärane kui teler igas elutoas.

Olin neljapäeval keelekoolis ja õpetaja tegi meiega ühte mängu, kus pidime kiiruse peale riikide nimed ütlema teatud algustähtedega. Eesti, Läti ja Leedu olid esimesed nimed, mis välja paisati (mitte minu poolt). Tulin tunnist ära väga kerge südamega. Olen vähemalt 5 ameeriklase jaoks toonud maailmakaardile Eesti ja Balti riigid. Mu pinginaaber Anne teab Eesti kohta kohati rohkem fakte kui ma ise ja ta ütleb, et Eesti on ta reisinimekirja liikunud, sest see tundub kohutavalt eksootiline ja huvitav. Sellised asjad teevad südame kergeks.

Laupäeval olime oodatud Merliisi juurde tähtsat pidupäeva tähistama. Kaspar käis hommikul Vene poes ja tõi hingehinnaga müüdavat leiba ja kilusid. Tegin siis lauale kiluleivad munaga ja muud kodumaist toidukraami. Minu üllatus oli suur, et Amazonist sai tellida ka Eesti lipumotiviidega võileivatikke, millega toite kaunistada. Merliisi juures panime taustaks presidendi kõne ja vastuvõtu mängima ja oli ikka kodumaine tunne küll. Pidupäeva puhul anti isegi +24 soojakraadi nii, et hilisõhtul tegime Kaspariga veel ümber kvartali tiirugi, et kiluleivad allapoole raputada.

Merliisi valmistatud uhke tort:

Eestlane olla on uhke ja hää!

Maile

Milleks valida Houston, Texas?

Otsustasin ühele lugejale vastata omaette postituses, et kõik soovijad saaksid samuti selle info kätte. Lisaks on veel nii mõnigi tuttav uurinud viisade kohta ning see ajendas mind kogu sellega seonduva info siia kirja panema.

Tekkis küsimus kas teil kuskil on ka postitus kus täpsemalt kirjas miks just Houston'i valisite? 

1.      Kaspari paindlik töö võimaldas meil kolida riigisiseselt sinna, kuhu ise soovisime. Houstoni valisime lihtsalt selle järgi, et siin on (üldiselt) hea kliima ja väga soodsad elamistingimused võrreldes tuntumate paikadega (nt Los Angeles, Miami või New York, kus on elamine siiski kordades kallim). Üürihinnad on siin odavamad, aga samas saab selle raha eest rohkem. Houstonis on tavapärased korterikompleksid, mis sisaldavad jõusaali, kohviruumi, sisehoovi basseiniga, grillimisala, parkimismaja, majasiseseid üritusi jms. Kõik see on arvestatud üürihinna sisse. Samas kui nt New York´is saab ilmselt sama raha eest vaid kööktoa üürida (olenevalt linnaosast muidugi). Loomulikult saan aru, et New Yorki ja Houstonit ei saa kõrvutada, aga meie jaoks oli oluline saada mõnus elamine ilma, et kogu oma sissetulek tuleks ära maksta ja see annab ka võimaluse reisida erinevatesse piirkondadesse (kasvõi korduvalt New York´i).  Oleme kolimisele mitu korda mõelnud, aga üüriturgu ja elamistingimusi erinevates piirkondades uurides tõdeme ikka ja jälle, et Houston on väga hea valik. Ma ei ütle, et me siit kunagi ära ei koli, aga siiani oleme tõesti rahul olnud.

Lisaks eelnevale puudub Texases ka osariigimaks (see puudub kokku 7 osariigis: Alaska, Florida, Nevada, South Dakota, Texas, Washington, Wyoming). Osariigimaks tuleb oma palgast ära maksta, kuid Texases, Houstonis elades seda tegema ei pea.

2.      Texases on väga madal property tax ehk siis kinnisvaramaks, mis võib mõjutada ka üürihindu. Seetõttu on Texase elamised väga avarad ja ruumiga kokku ei hoita mitte kuskil. Nii saabki siin üürida väga mõnusa elamise hea hinna eest, mis muudes osariikides on üsna võimatu. Nt. Meie üürime ühe magamistoaga korterit, mis hõlmab enda alla 70m2, sellise pindalaga ühe magamistoaga korterid mujal osariikides just tavapärased ei ole.

3.      Houstonis on soodne kliima. Kuna mul olid Eesti kliimast tulenevalt suured terviseprobleemid, siis tahtsime kolida piirkonda, kus on soe ja mereline kliima. Talvel esineb siin ka külma (ja sellel talvel kohe päris palju), aga Eesti kliimaga seda siiski võrrelda ei kannata. Siiani on see kliima meile väga hästi sobinud ja haigustega rinda pole pidanud pistma.

4.      Texases on inimesed ulmeliselt sõbralikult. Tõepoolest – lausa ulmeliselt. See viisakus ja sõbralikkus on nii tore! Mujal osariikides (nii palju kui reisinud olen) ma sellist sõbralikkust näinud ei ole. Kuigi Louisiana on siiski erandiks- ka seal olid ülisõbralikud inimesed. Siin on väga tavaline, et tänaval võõrad tervitavad või tullakse juttu rääkima poesabas seistes või liftis vms. Samuti pakutakse abi kohe kui nähakse, et seda võib vaja minna. Nt sügisel pritsis buss poriloigust läbi sõites mind täiesti märjaks ja bussi järel sõitsev auto jäi seisma ning autojuht pakkus mulle koheselt salvrätikuid, et saaksin end korrastada. Kaspar reisib oma töö tõttu äärmiselt palju ja temagi ütleb, et sellist viisakust ja sõbralikkust ta kuskil mujal kohanud ei ole.

5.      Tahtsime kindlasti elada suurlinnas, kus on kõik võimalused olemas meelelahutuseks, samuti oli oluline suurte lennujaamade olemasolu (Kaspar peab töö tõttu palju reisima ja võimaluste piires reisime ka vabal ajal maksimaalselt) ning suurlinnas on ka suuremad võimalused teiste eestlastega tutvumiseks. Elasime enne Tartus ja mõte suurlinna kolimisest oli üsna hirmutav, aga väga põnev ja me pole kordagi seda otsust kahetsenud! Elu miljonilinnas on väga huvitav kui valida õige piirkond (tasub teha eeltööd!)

6.      Üheks meie unistuseks oli siia kolides võimalikult palju ringi reisida. Houston asub kohas, kust on riigisiseselt väga lihtne igale poole lennata (rahalises mõttes soodsam ja ajalises mõttes kiirem). Oleme üsna palju oma esimese 1,5a jooksul reisinud ja meie jaoks oli see faktor, mida arvesse võtta. Nt lend New Yorki kestab u 4h; lend Las Vegasesse kestab u 4h; lend San Franciscosse u 4h. Sellest sõltuvalt on ka lennupiletite hinnad soodsamad kui nt elada ühes riigi ääres ja lennata sealt pidevalt teisele poole riiki.

Mis viisal olete ja kas on kogu selle viisa ajamisest ka täpsemalt juttu? 

Kirjutasin SIIN lähemalt sellest, kuidas Ameerikasse reisida turistina, mida selleks tegema peab ja kui kaua korraga riigis tohib viibida. Kes soovib aga kauemaks riiki jääda, siis on olukord järgnev:

1.     Kes soovib jääda Ameerikasse kauemaks kui 90 päeva (tudengid, vahetusprogrammides osalejad jne), need peaksid taotlema mitteimmigrandi viisat (nonimmigrant visa). Info leiab SIIT

2.      Need, kes kavatsevad USA-sse emigreeruda ja sinna alaliselt elama jääda, peaksid taotlema immigrandi viisat. Immigrandi viisad Ameerikasse väljastatakse Eesti kodanikele ja alalistele elanikele USA saatkonnas Tallinnas. USA immigrandi viisa taotlemiseks peab välisriigi kodanik üldiselt saama kutse USA kodanikult või seaduslikult alaliselt elanikult, lähisugulas(t)elt või tulevaselt USA töötajalt ja tal peab olema heakskiidetud avaldus, enne kui ta saab taotleda USA immigrandi viisat. Kutsuja algatab menetluse, esitades avalduse välisriigi kodaniku eest USA kodakondsus- ja migratsiooniametile (U.S. Citizenship and Immigration Services – USCIS). Immigrandiviisad jagunevad omakorda: perepõhine sisseränne, abieluviisa, tööpõhine sisseränne, viisaloterii ja tagasipöörduva residendi viisa (täpsem info SIIN). 

      Meie puhul on tegemist tööpõhise sisserändega. Teatud juhtudel võivad abikaasad ja lapsed  tulla koos või liituda tööviisa saanud immigrantidega. Tööpõhise immigrandi viisa taotlemiseks järgi immigrandi viisa menetlust veebilehel usvisas.state.gov.  

      Minul on Kaspari viisa lisa ehk siis abikaasa viisa. Nende asjadega on nii, et kui ühel osapoolel on töö Ameerikasse leitud ja asjad aetud, siis ta saab tööviisa (teatud perioodiks). Selle inimese abikaasa saab automaatselt endale nö abikaasa viisa. Kui aga abielus ei olda, siis seda viisalisa ei saa (vähemalt minu teada, aga seda peaks kindlasti täpsemalt uurima. Kuna meil sellega kokkupuudet ei olnud, siis ma pole selle osaga nii täpselt kursis.) Viisasid saab vajadusel ja töökoha olemasolul alati pikendada.

      Elamise ja töötamisega kehtivad siin üsna ranged reeglid. Tööle saab tulla juhul kui töökoht on juba olemas, ehk siis ei ole võimalik reisida Ameerikasse ja hakata alles kohapeal tööd otsima. Seda võib muidugi teha, aga tööandja soovib esimese asjana näha viisat ja kui kaua see kehtib. Kui otsida tööd distantsilt (nagu Kaspar tegi), siis käib kogu asjaajamine juba eelnevalt telefoni/Skype ja meili vahendusel. Meie puhul palkas tööandja advokaadi, kes tegeles paberimajandusega (mida on äärmiselt palju). Kui olime saanud kinnitused/lepingu tööandja poolt, siis sai asju ajada USA saatkonnaga Eestis, et üldse viisat taotlema hakata. Kogu see protsess võttis u 3-4 kuud aega ja oli äärmiselt kulukas eeskätt tööandjale.

Mis vahe on viisal ja green card-il?

Viisa on ajutine elamisluba, kus on määratletud aeg, mis perioodil on lubatud riigis elada ja töötada (meil nt 3 aastat). Green card on elamisluba määramata ajaks.

Mis saab peale viisa lõppemist?

Kui töökoht endiselt sobib ja Ameerika elu samuti, siis saab alati viisat pikendada. Meie puhul saab pikendada veel lisaks kaheks aastaks ja kui seejärel ikka meeldib, siis tuleks algatada protsessi green card´i taotlemiseks, mis peaks teoreetiliselt kergem olema peale seda kui 5 aastat on riigis elatud ja töötatud. Kui kerge või raske see tegelikkuses on, ei oska öelda.

Kellel küsimusi tekib, siis vastan meeleldi, kui oskan :)

Maile

Ideaalne päev

Kui esimest korda silmad avasin, näitas kell 6:25- pole võimalik, laupäeva hommikul! Kas tõesti tuleb jälle selline laupäev, kus ärkan mitte millegi peale nii vara üles ja olen alates pealelõunast zombi?! Sundisin väevõimuga silmad kinni ja tõmbasin teki kurguni. Arvan, et võitlus enesega kestis u pool tundi, aga kui seejärel silmad avasin näitaks kell 10:05 - jess, õnnestus! Haarasin öökapilt telefoni ja vaatasin, mis teistel uudist. Lõpuks vedasime end 11 paiku voodist välja, sest kell 11:30 ootas esimese korruse kohviruumis majapidu – brunch koos värskete omlettide ja mimosadega.

Olime esimeste seas peol ja ruum oli ilusti kaunistatud, nagu sellistel üritustel alati. Teenindaja pakkus esimese asjana mimosa kokteili ja suunas meid menüü juurde, kust tuli välja valida meelepärane omlett. Kokk oli end kahe kaasaskantava pliidirauaga üles seadnud ja hakkas tellimusi täide viima. Kaspar andis meie tellimused sisse. Mõne hetke möödudes oli ruum rahvast täis ja korraga moodustus inimestest pikk rivi, kes omletti soovisid. Alati ma mõtlen, et oleme nagu viielised nendel üritustel esimesena kohal, et võiks ka vahel ju hiljem tulla (nagu teised), aga mõtteks see ongi jäänud. Täna mul oli maru hea meel, et me hiljem ei tulnud.

Toit oli väga maitsev ja paar kokteili hiljem suundusime üles, et perega rääkida. Nad olid meie kokteilidest pisut segaduses ja vaatasid mitu korda kella, et ajavahest ikka õigesti aru saada. Noh, mis seal ikka, laupäeval võib kõike 😊

Seejärel sain sõbrannalt teada, et Victoria´s Secret´i pesupoel on hetkel suured allahindlused. Seda uudist ei saanud ometi kõrvust mööda lasta, sest VS pood asub meie kodust vaid 5 minuti jalutuskäigu kaugusel. Nii tuligi samm sinnapoole võtta. Ilmselgelt ma polnud ainus, kes seda uudist kuulnud oli - pood oli paksult naisi täis (sekka ka mõni eksinud pilguga mees). Mõnikümmend minutit hiljem oli ost tehtud ja maru hea olla.

Seejärel võtsime ette pikema jalutuskäigu, nagu meil ikka laupäeviti kombeks on. Jalutame tihti mööda ühest kenast kortermajast (sarnane kompleks, nagu see, milles ise elame). Ütlesin Kasparile nagu muuseas, et huvitav, millised selle maja korterid välja võiksid näha? Kaspar võttis sõnasabast kinni ja tegi ettepaneku vaatama minna. Nii võtsimegi sammu selle maja kontori poole (kontor asub sellistel majadel esimesel korrusel ja on alati 7-päeva nädalas avatud, et kõik soovijad saaksid majaga tutvuda). Kohe toodi meile vett ja viidi ringkäigule näidiskorteritesse. Näidiskorterid on alati koos mööbliga ja väga maitsekalt sisustaja poolt paika sätitud, isegi nõud on söögilaual jms. Täpselt nagu astuks kellegi väga peenelt sisustatud koju sisse. Korterid olid imeilusad ja kui hindade kohta uurisin, siis pidin omajagu vaeva nägema, et mitte suuri silmi teha. Oleme käinud sisuliselt kõiki enda ümbruskaudseid kortermajade komplekse kaemas viimase aasta jooksul ja selliseid üürihindu nagu meie majal on, lihtsalt ei leiagi. Päris uskumatu, kuidas meil koduga vedanud on. Muidugi saan aru, et meie maja on 20 aastat vana ja lähemal vaatlusel vajab remonti ja on väsinud, aga kõik võimalused on siiski samad, mis uutel kompleksidel: jõusaal, kohviruum, majapeod, tasuta parkimine kinnises parkimismajas, hooldusmeeskond remonditöödeks, basseinid, väliköök jne. Kõik kompleksid pakuvad samu teenuseid, ainult, et krõbedama hinna eest. Eks loomulikult ole uuematel kompleksidel uhkemad aiad, uuem remont jne. Meie aga jõudsime järeldusele, et oleme oma pisut väsinud olemisega kodukesega siiski veel väga rahul ja kolida ei tahaks ja ega ei peagi.

Ilm on üle ootuste mõnus +22 kraadi ja isegi päikest paistis, seega jätkasime oma jalutuskäiku. Sellist ilma pole saanud väga kaua nautida. Tagasiteel haarasime toidutänavast õhtusöögi ja suundusime koju, et rahulikult einestada ja mõni hea film ette võtta. 

Laupäev, kus kõik kulgeb justkui iseenesest, on minu meelest täiesti ideaalne.

Maile