Famiil Houstonis

08.06 oli ärev reede, sest õhtul saabus perekond. Esimese poole päevast tegin veel tööd ja alates lõunast sättisin asju valmis. Kui aus olla, siis sättisin kodu valmis juba päris mitu päeva enne nende tulekut. Mulle meeldib selliseid asju teha. Olen detailiinimene ja mõtlen alati, mille üle ma ise rõõmustaksin kui kellegi juurde ööbima jään. Usun, et kui inimene saabub kellegi juurde mitmeks nädalaks puhkama, siis on oluline, et tal oleks päris oma nurgake, mis on ainult temale pühendatud. Olgu selleks kasvõi madrats toanurgas. Kõike annab ilusti sättida ja mugavaks muuta. Kellel ikka neid suuri külalistetubasid ülearu on (ameeriklastel kusjuures üldjuhul on).

Õhtul haarasime poest lillekimbud ja võtsime suuna lennujaama poole. Maru ärev oli olla ikka küll. Ma polnud oma perekonda 14. septembrist saadik näinud ja Kaspar veelgi kauem. Lennujaama parklas parkimiskohtadega just priisata polnud ja nii kimasime otsejoones parkimismaja avatud katusele. Kaspar ütles, et näeb nende lennukit sealt ja nii oligi! Nägime, kuidas Turkish Airlines hiiglaslik lennuk rahulikult õigele rajale keeras (muideks, Houstonisse on läbi Türgi kõige soodsam lennata).

 Pidime neid veel umbes tunni jagu ootama, sest pagas ja mitmed turvakontrollid võtavad omajagu aega. Kui ise esmakordselt USA-sse tulin, siis kulus maandumise hetkest kuni Kaspariga kohtumiseni 2,5h, seega sellega tuleb arvestada, et lennujaamas kulub aega.

Taasnägemise rõõm oli suur, nagu võiski arvata. Kui pisarakanalid said läbi loputatud, siis võtsime suuna auto poole. 

Famiil polnud eales Texase  truckiga sõitnud ja olid sellest kogemusest lausa vaimustuses. Jällegi, nad polnud varem ka Texases olnud ja said seda elamust kohe algusest peale “õigesti”, sest Texases on ütlus: Everything in Texas is in Texas size (Texases on kõik Texase-suuruses). Sõitsime läbi hämarduva linna kodupoole ja reisiväsimusest uimane perekond ahmis autost nähtavaid vaateid endasse. Kodus tegime neile koheselt majatuuri ja ajasime oma koridoride rägastikuga neil pead veelgi rohkem segi. Ema arvas, et ta vist eksleks meie maja koridorides omapäi vähemalt hommikuni.

Kuniks pere end lahti pakkis, valmistasin meile eine ja katsin laua. Ema ja Maris hakkasid kottidest külakosti välja tõstma, mis tundus lausa lõputuna. Olime paljusid asju ise Eestist tellinud, aga ilmselgelt mitte nii suurtes kogustes kui kohale toodi. Kuna perekonnal oli tõsine plaan Ameerikas oma garderoob välja vahetada, siis olid tulles nende kohvrid enamjaolt meie külakosti päralt.

Esimene ühine eine üle väga pika aja:

Õde avastab kingitusi, mis ta oma voodilt leidis:

Kaspar avastab kingitusi, mis ämma kohvrist välja tulevad:

Mis reisiväsimus?!

Ema avastab kingitusi, mis tema oma voodilt leidis:

Olin koostanud puhkuse ajaks ka reisiplaani. Olen sellist plaani ka varem teinud ja see toimib suurepäraselt. Plaani idee on selles, et keset puhkust ei peaks oma pead vaevama sellega, mida ette võtta ja kuhu minna -  see mõttetöö on juba eelnevalt tehtud. Muidugi pole kohustust kõiki plaanis kirjapandut täide viia. Maris võttis aga oma ametile kohaselt raamatupidaja rolli endale ja pidas järge, mis meil plaanist tehtud on ja mis veel ees ootab. Meie perele selline plaanimajandus sobib ja kui lugejate seas on veel selliseid plaanihulle, siis soovitan soojalt. Tegin eraldi nimekirja ka toidukohtadest, mida külastada, sest keset puhkust on teinekord pea laiali otsas ja korraga ei teagi, mida võiks veel külastada. Sinna nimekirja sai juba algselt rohkem kohti kirja kui on võimalik külastada, et oleks suurem valikuvabadus ja erinevad elamused garanteeritud.

Esimesel laupäeval tõsisemat plaani polnudki, sest teadsin, et perekond on alles pikast lennust väsinud ja eks ajavahegi annab tunda. Suundusime aeda päevitama ja hiljem jalutama ning ümbruskaudse kaubandusega tutvuma.

 Alates pühapäevast läks aga tõsisem programm lahti ja võtsime suuna outlettide poole, et pere garderoobi vahetusega tõsist algust teha. Minu ülesandeks oli siis oma emale riided ja jalanõud välja otsida ja ette sööta, sest ta ise pole suuremat sorti poodleja ja pigem seisab keset poodi ja laiutab käsi, et ta ei leia sealt midagi. Mulle väga meeldib poodelda ja üldjuhul leian kõike, mida tarvis ja sedapuhku leidsin siis emale. Ema proovis nõrkemiseni riideid ja jalanõusid. Vahepeal turgutasime oma turiste lõunapausi ja kohviga ja siis jätkasime poodlemist. 

Poodidesse!

Vahepeal tuleb pakid autosse viia, et siis uuesti poodidesse söösta:

Õnnelikud, nagu lapsed kommipoes:

Meie (tegelikult Merliisi ja Jeffi) auto terveks reisi ajaks:

Kui jalad oli poodlemisest juba tuimad, siis võtsime suuna auto poole ja proovisime end kõikide nende pakkide vahele ära pressida. Ema ütles, et poleks iial arvanud, et asjad teda nii rõõmsaks teevad, et küll ikka on tore nii palju uusi riideid osta.

Outlettides on mitmeid võimalusi kehakinnituseks ja jahutuseks:

Emps tegi järgmisel hommikul moedemmi uute rõivastega:

Modell:

Esmaspäeva hommikul läks Kaspar tööle ja meie suunasime enda sammud pediküüri poole. Istusime reas nagu kanad õrrel ja lasime enda jalgu hellitada. Ema ütles, et pole eales nii head pediküüri saanud ja, et siit ta ei lahkugi. Käin ise alati ühes ja samas hiinlaste salongis ja sinna samasse viisin ka ema ja õe. Kallis ämm ole valmis, sügisel suundume ka Sinuga sinna 😊

Nädala sees käisimegi päevitamas ja poodlemas ja kuna meil oli ka auto käepärast võtta, siis sõitsime ringi ja uudistasime Houstonit. Perekond olid väga üllatunud kui suur üks linna ikka olla võib. 

Vahepeal oli vaja juba kohver juurde osta, kuhu kõik riided mahutada:

Olen närvis, et burger nii väike on:

 

Kohustuslik Starbucks ka ikka:

Mehhiko urkas "väike" Margarita:

Sööstan hullunud pilguga sööma:

 Ema tegi oma kuulsat seapraadi ja hapukapsaid:

Reedest esmaspäevani oli Kasparil vabaks võetud, et saaksime kõik koos puhata. Reede oligi mõeldud üleni korralikuks reisipäevaks, sest plaanisime minna San Antoniosse. Kuna sinna on omajagu maad (kiirteel u 3h; tavamaanteel u 5h), siis oli äratus kell 7 hommikul. Hommikust sõime klassikalises Ameerika dineris Ihop ja seejärel asusime teele.

Hommikusöök Ihopis kell 8 hommikul:

Padjaklubi:

Roadtrip! 

Väike kohvipaus vahepeal:

Väike selfie keset pärapõrgut kuskil Texase põldude vahel suvalises tanklas:

..ja sõit jätkub! Sõitsime mööda suvalisi külavaheteid, et näha loodust ja päris Texast, kohale jõudsime u 5 tunniga.

Puhkuse ajal võib ka päeval kell 3 väikese Margarita endale lubada:

San Antonio, River Walk:

Emps leidis sellise vahva sõbrakese:

 Alamo:

Käisime ise San Antonios täpselt aasta tagasi ning see linnake jättis väga sügava mulje. Nagu arvata oligi, siis jättis see omakorda sügava mulje ka perekonnale. Selles linnas kohe on midagi maagilist.

Laupäeval olime oodatud Yangidele külla. Plaanis oli vähke keeta ja tennist mängida, mis olid mu õele mõlemad esmakordsed kogemused. Jinyi võttis meid laia naeratusega uksel vastu, nagu tal alati kombeks. Päev oli erakordset palav ja lõbus.

 Miaupau tutvub uute eestlastega:

Köögitoimkond:

Eesti-Hiina kohtumine: emad ja tütred

Tennist mängima:

Marise elu esimene tennisturniir:

Yangide juurest tulles sõitsime läbi Sugar Landi, et perele näidata kui kaunis üks piirkond võib olla:

Mu ilus õde:

Laupäeva õhtul suundus naispere peenesse restorani ja Kaspar jäi koju jalgpalli nautima:

Pühapäeval oli plaanis taaskord outlette külastada ja osta rõivaid ja jalanõusid, mis eelmisel korral ostmata jäid. Pean selle suure poodlemise ees Kasparile au andma, et ta nagu tõelisele profile kohane ilma ühegi nurinata vastu pidas ja naistekarjaga oli nõus kõiki poode läbi kammima.

Palusin ostetud kraami üles rivistada, et saaksin pilti teha. Siin siis õe jalanõude park:

..ja empsi oma:

Ja pisut kotte:

Empsil iga päev uus kostüüm seljas, see on vaja ometi üles pildistada:

Esmaspäeval seadsime suuna Mehhiko lahe äärde Galvestoni, et varbad ookeanisse pista. Ilm oli tuuline ja pilvine aga ega sellepärast ometi kuumus tagane. Me ei lasknud end jonnivast ilmast suurt häirida ja avastasime Galvestoni ja Texase loodust sellest hoolimata. Ema oli meie sõiduvahendist nii vaimustuses, et arvas, et keeldub edaspidi väiksemasse autosse istumast. Truckiga on tõeliselt mugav sõita!

Galvestoni rand:

❤

Esmaspäeva õhtul käisime ka pesapalli Houstoni kesklinnas elus esimest korda vaatamas. Väga vinge kogemus! Elasime ja röökisime kaasa nagu õiged fännid kunagi. 

Suundume mängule:

Nagu siin kombeks, siis vahetult enne mängu ostis Kaspar ikka Houstoni meeskonna fännisärgi ka selga:

Järele oligi jäänud vaid teisipäev ja kolmapäev, mis kulus koduaias ja üldse koduümbruses ja trennisaalis märkamatult. 

Käisime Kasparil kontoris külas:

Viimase õhtu grill:

 Kolmapäeva õhtul pakkisime raske südamega oma famiili autosse ja viisime nad lennujaama:

Maru kiirelt sai see aeg läbi, mida pingsalt 9 kuud kõik ootasid. Koos oli imetore ja kuhjaga ühiseid kuldaväärt mälestusi on taaskord tallele pandud, mida on hea pool sajandit koos heietada ja meenutada.

Nautige oma perekonda!
Maile

Ootusärevus vol 2

Täpselt 9 aastat tagasi veetsime Kaspariga terve suve Hispaanias. Tegime seal tööd ja vabal ajal nautisime elu, merd ja päikest. Raha oli vähe, sest merevaatega korterit oli vaja rentida ja põhimenüü koosnes piimasupist ja kanavõileibadest. Sellest polnud aga hullu midagi, sest kehalt kadusid üleliigsed kilod ja süüa me kumbki nagunii tollel ajal eriti teha ei osanud. Kui meie kolm suvekuud hakkasid otsa lõppema, siis oli teada et viimaseks kümneks päevaks saabub minu famiil ehk siis ema ja õde Eestist ja nii saame viimaseid reisinädalaid kõik koos puhates nautida. See oli üks tore puhkus ja meenutame seda siiani väga sooja tundega.

9 aastat tagasi Gibraltaris. Meie üürikorter asus sisuliselt seal samas, kus mu käsi reelingust kinni hoiab- täiesti mere ääres:

Mina paitasin muidugi kasse juba siis igal võimalusel, kus aga sain:

Perega ühine puhkus Hispaanias, 2009:

Emps, Maris ja mina Marbellas, 2009:

Nüüd, 9 aastat hiljem, lendab mu perekond uuesti meile külla, sedapuhku küll teisele mandrile lausa. Ema ja õde on võtnud kaks nädalat puhkust, et meile külla tulla. Plaanin ka ise oma suvepuhkuse sel ajal veeta kui nemad siin on ja kõike täiel rinnal nautida. Ka Kaspar on mõned päevad töölt vabaks võtnud, et saaksime ühiselt midagi mõnusat ette võtta. Oleme meeletult ärevuses ja põnevuses ja ootame neid nii väga!

Famiil on väga vähenõudlik ja neile sobis idee põrandal magamisest väga hästi. Nii laenasime sõpradelt madratsid ja tekid ja tegime neile mõnusad pesad. 

Empsi pesa tegime diivani taha nii, et kolisime sisuliselt kogu elutoa ettepoole:

... nii on tal hea ja privaatne koht, kus olla:

Marise kolisime enda juurde magamistuppa, et elutuba liiga magalaks ei läheks. Lisaks poleks kahte eraldi voodit väga hästi elutppa mahtunud ka. Talle see idee sobis, kui küsisin, mis ta sellisest magamiskorraldusest arvab:

Põrandapinda meil jagub ja selles osas mingit muret tegelikult ei olegi. Mure on aga milleski muus. Mäletate kui rääkisin teile sellest, et ootamatult pandi meie aed kinni ja hakati remonti tegema? Jah, see juhtus vahetut enne Mareti ja Jaagu tulekut aprillis. Õnneks meil on kaks sisehoovi ja saime külalistega teises aias siiski päikest võtta. Nüüd aga mõned nädalad tagasi suleti mõlemad aiad, sest remont endiselt kestab ja minus tõstis pead paanika. 

Mis saab siis kui aiad jäävad suletuks ka famiili puhkuse ajaks?! Aed avati eile õhtul kell 5! Väga täpne ajastus, aga kulunud on umbes 5000 närvirakku.

Vanamees-vanamees-66 on platsis muidugi  - kui väljas on päike, siis on väljas ka tema ja kuna siin on palju päikest, siis ... :)

Ja, et laenatud madratsitest veel vähe oleks, siis…. Merliis sõitis käesoleval nädalal Eestisse ja kuna neil on peres kaks autot, siis nad pakkusid lahkelt ühte autot puhkuse ajaks meile. Mul pole aimugi, millega me nii toredad sõbrad oleme ära teeninud! Nüüd saame kaks nädalat ringi kimada igale poole, kuhu hing ihkab ja puhkusest maksimumi võtta.

Jäänud ongi vaid loetud tunnid enne, kui hakkame lennujaama poole kihutama -  nii põnev!

Maile

4. juuni

4. juuni 2016 oli mu elu kõige õnnelikum päev. Lühikest kokkuvõtet sellest saate huvi korral näha siit (video alumisele paremale nurgale klõpsates läheb videopilt suuremaks ning hiljem klaviatuuril vasakul üleval nurgas Esc nupul klõpsates saate algvaatesse tagasi):

Sel aastal meil vedas ja saime oma kaheteistkümnendal koosolemise aastapäeval ja ühtlasi ka teisel pulma-aastapäeval koos olla (Kaspar ei pidanud tööreisil olema nagu eelmisel aastal). Otsustasime seda tähistada piknikuga pargis. Ühel hetkel ulatas Kaspar mulle väikese rulli keeratud paberi ja ütles, et ta meisterdas mulle midagi. Hakkasin rulli avama (fotod tegime selle kohta hiljem kodus):

Võite aimata mu imestust, sest olen SUUR Ed Sheerani fänn ja juba eelmisel talvel vaatasime koos, et ta jõuab oma tuuriga novembris Houstonisse ja küll oleks vahva sinna minna, aga sinnapaika see asi jäigi. Väga sageli käib meil kodus tema muusika ja nii oli ka eile kui Kaspar töölt koju tuli ja mina juba köögis toimetasin. Mainisin veel, et küll oleks ikka tore Ed´i päriselt ka kuulama minna kunagi, aga Kaspar viis teema sujuvalt mujale ja nii see asi jäi kuni siis selle hetkeni, kuniks jõudsime piknikule. Mul oli suu terve ülejäänud õhtu kõrvuni.

Piknikul:

Hiljem kodus:

Kui tagasi mõelda, siis kõige eredamalt (kui 10.aastapäeva pulmapäev välja arvata) on meeles 8.aastapäev (ääremärkusena pean mainima, et me tähistasime ka enne abiellumist oma aastapäevi 4.juunil, samuti kihlusime 4.juunil ja abiellusime 4.juunil), mis meid üldse pulmapäevani viis. Tartus oli meeletu kuumalaine ja teadsin, et restorani oli laud kindlaks kellaks kinni pandud. Seega tormasin töölt koju end sättima ja korraga helises Kaspari telefon. Müüsime samal ajal oma pensionärist autot ja loomulikult oli potentsiaalne ostja telefoni otsas sellel samal õhtul olemas, kes kinnitas, et tal just nüüd ja kohe autot vaja. Kaspar ütles, et päris kohe ikka ei saa, et meil täna tähtis õhtu ja autot vaja. Ma olin veel natuke pahane Kaspari peale, sest olime püüdnud autot juba mitu kuud müüa ja huvilisi just jalaga segada ei olnud- kas me siis taksoga ei või restorani sõita, kena mul asja?! Kaspar kinnitas, et kindlasti ei või ja nii need asjad ikka ei käi. No jah, mis mina ka auto müümisest tean ja jätsin asja sinna paika. Pealegi meil oli kiire ja vaja õigeks ajaks valmis jõuda. Kas ma juba mainisin, et Tartus oli sel õhtul vähemalt üle 30 kraadi kuuma? Hakkasime juba trepist alla tõttama kui korraga Kaspar teatas, et peab ikka tuppa tagasi minema, et unustas midagi. Tagasi tulles oli tal pintsak käevangus. Mõtlesin, et ta on aru kaotanud, kes sellise kuumaga pintsakut vajab! Mingil kummalisel põhjusel ma ei öelnud midagi (see oli vist küll esimene kord).

Õhtusöök oli väga peen ja nagu juba kombeks saanud, siis mulle kingiti roosidest kimp. Peale õhtusööki tehti ettepanek jalutama minna Supilinna. Väga hea mõte! Nii me seal jalutasime ja siis tuli korraga juba uus ettepanek, et sõidame natuke ringi. Heakene küll, sõidame siis pealegi. Juba olimegi linnast väljas Tartu-Tallinn maanteel ja keerasime vana silla peale teelt maha. Mis me siin siis teeme? Tehti ettepanek taaskord jalutada natuke. Kõndisime vana silla peale ja ma märkasin mitmeid kalamehi all jõe ääres. Korraga hakkas Kaspar suurtest tunnetest rääkima ja laskus ühele põlvele. Mäletan, et kaks kalameest möödusid meist samal ajal ja jäid vaatama, mis nüüd toimuma hakkab. Kaspar võttis pintsaku taskust punase karbi ja avas selle ning palus mind naiseks. Ma ei näinud ei sõrmust ega mäleta tema täpseid sõnu enam, lihtsalt langesin talle kaela. See oli mu senise elu kõige suurem üllatusmoment, mis eales olnud.

Leidsin ka pildi sellest ajast:

Mäletan, et meie kuuendal koosoldud aastal käisime ühe suve jooksul kolmes pulmas ja siis ma mõtlesin, et huvitav, miks Kaspar minu kätt pole palunud ja arvasin, et ehk ta pole abielluja tüüp. Ma ei tahtnud kunagi küsida ka, miks ta mulle ettepanekut pole teinud ega teda kuidagi ebamugavasse olukorda panna ja jätsin selle asja ka enda peas sinnapaika. Mõtlesin, et selline ettepanek peaks tulema ainult inimese enda seest ja mitte millegi või kellegi survel. Seda enam oli minu üllatus hiiglaslik kui see ettepanek kaks aastat hiljem tehti.

Peale ettepanekut kihutasime kesklinna tagasi, sest mu kallis sõbranna Jana töötas samal ajal Itaalia restoranis ja tahtsime kohe minna uudist jagama ja tähistama. Ka Tuuli oli parasjagu seal ja nii me saimegi seda imelist õhtut koos sõpradega koos tähistada.

Sealt edasi hakkasime pulmi planeerima ja mõtlesime, et kaks aastat oleks paras aeg seda kõike planeerida ja pulmad 10.aastapäeval teha – parim otsus! Pulmade planeerimine on üks paras peavalu, aga see on seda kõike kuhjaga väärt. Mõtleme sageli tagasi sellele päevale ja oleme siiralt õnnelikud, et otsustasime seda oma kallite inimestega jagada.

Maile

Traditsioonid

Laupäeva hommikul köögis askeldades rääkisime meie pere traditsioonidest. Peale seda vestlust hakkasim ma mõtlema...

Laupäevahommikused pannkoogid on selline traditsioon, mis tekkis 18 kuud tagasi kui kolisin USA-sse. Esialgu tegin mina pannkooke ja siis võttis sujuvalt Kaspar selle üle nii, et vähemalt viimane aasta aega olen ise vaid mõnel üksikul korral kooke küpsetanud. Tal lihtsalt tuleb see paremini välja ja tundub, et ta üldse naudib kogu seda laupäevahommikust küpsetamist ja sellega kaasnevat väga. Katame alati laua, räägime perega ja räägime omavahel pikemalt ja joome mitu tassi kohvi selle käigus. Eestis me ei teinud peaaegu kunagi pannkooke, aga võõrsil elades muudavad mingid asjad/olukorrad asjade tähendust kardinaalselt.

Mida me aga ka juba Eestis väga kindlalt järgisime ja tegime alati koos, olid ühised eined. Õhtusöögid sõime alati koos. Siin on see asi paar levelit edasi liikunud ja sööme ka hommikusöögi alati koos (Eestis läksin ma juba kella 7-ks tööle ja Kaspar alles magas kui ma juba toast väljusin). Esmaspäevast neljapäevani ongi selline traditsioon, et Kaspar valmistab meile hommikuputru ja kohvi. Tavaliselt kui mina tõusen, siis on laud kaetud. Reedeti annan talle pudrumajandusest natuke puhkust ja teen selle tavaliselt ise, sest reeded veedame koos kontoris ja siis on hommikud pisut kiirema tempoga ja ärkame ühel ajal. Aja jooksul on kujunenud, et Kaspar armastab ka lõunati kodus söömas käia või käime koos kuskil kohvikus lõunatamas, aga 99% kordadest teeme seda siiski koos ja nii on sujuvalt läinud, et sööme peaaegu kõik oma eined ühiselt.

Teine asi, mis on meil üsna kindlalt traditsiooniks saanud on see, et läheme õhtuti koos magama. Äärmiselt harvad on juhud kui üks läheb voodisse (mina) ja teine jääb telerit vaatama või raamatut lugema (Kaspar).  See harjumus on selles mõttes natuke halb, et kui Kaspar on tööreisil, siis on minu magamine nagu lünktekst teinekord. Uinumine on kõvasti keerulisem kui muidu, sest harjumisel on suur jõud ja alati ei ole see just hea asi.

Täiesti kindel traditsioon on pühapäevane kana söömine El Pollo Locos ning seejärel  poetuur, mis on minu hinnangul endiselt superhea traditsioon/süsteem/harjumus. Kulutame 1x nädalas keskmiselt 2-2,5h oma poetuurile (käime poes jala ja alati enne poeskäiku lõunal). 

Alati tellime El Pollo Locos sama põhiroa, vaid salatid vahelduvad (sest see on nii hea!):

Teeme enne poodi minekut alati nädalamenüü ja nimekirja, mida tarvis läheb. Nii on hea ülevaade sellest, mis kodus on juba olemas ja mida juurde vaja tuua. Lisaks aitab nimekiri vältida seda, et midagi ununeb (ikka on ette tulnud ka nimekirjaga). Keskmiselt sööme 5x nädalas kõik toidukorrad kodus ja nädalavahetusel vaatame jooksvalt, mis plaan on ja/või mille järgi isu on, aga üldiselt 99% juhtudest laupäeviti (lõuna ja/või õhtul) kodus süüa ei tee. See tähendab seda, et menüü tuleb koostada alati vähemalt 5 päevaks ette ja läbi mõelda, mida süüa teha. See süsteem kas sobib või ei sobi ja ega seal mingit muud keskteed väga vist olegi. Olen kuulnud üsna vastakaid arvamusi, kus osad arvavad, et menüü kammitseb neid ja nad ei tea mis päeval, mis isu valdab ja kui menüüs on kanasalat, aga hirmsasti isutab hoopis supi järgi sel päeval, siis juba ei sobi. Meie oleme selles mõttes väga lihtsad inimesed, et nädala sees ei viitsi ega jaksagi väga mõelda sellele, mis see isu nüüd täpselt on. Vaatan lihtsalt menüüst, mida on vaja teha ja juba tulebki selle toidu järgi isu, mis plaanis on. Mulle meeldib teadmine, et saan argiõhtul minna rahulikult trenni ja koju naastes võtan lihtsalt külmikust asjad välja, millest on vaja süüa teha. Ma ei pea mõtlema, kas ja mida mul täpselt mingi toidu jaoks kodus olemas on. Lisaks võtab meil poeskäik üsna palju aega (terve argipäeva õhtu), kuna liigume kondimootoriga. Bussiga/uberiga saab muidugi kiiremini ka käidud, aga see ei tundu väga ratsionaalne ajakasutus. Ma tahan, et õhtul jääks aega ka niisama õhtut nautida. Ja lisaks ma ei taha iga päev mõelda, mida täna küll süüa teha. Lihtsam on pühapäeviti veerandtunniks koos maha istuda ja nimekiri ning nädalamenüü valmis teha ja ongi mõeldud. Igale perele sobib ilmselgelt erinev süsteem, aga meie oleme seda süsteemi kasutanud juba väga palju aastaid (ka Tartus elades kui meil oli auto) ja meile sobis see suurepäraselt.

 Olen kuulnud ka erinevaid arvamusi, kuidas ühtede meelest see süsteem säästab raha ja teised leiavad, et see hoopis kulutab rohkem, sest ostetakse liiga palju asju, mis ei kulu ära ja need leiavad oma otsa prügikastis. Minu arvamus on siiski selline, et see pigem säästab raha, sest ära jäävad emotsiooniostud. Käime poes pühapäeviti täis kõhuga ja ostame vaid vajalikku. Kui aga käia poes nt 4x nädalas, siis ikka on kergem isudele ja ahvatlustele järgi anda ja haarata ka ebavajalikku. Ma ei taha sugugi jätta muljet, et me seda iial ei teeks, aga usun, et teeme seda siiski harvem kui teeksime sagedamini poes käies. Nädalas kulub toidu ja kodutarvete peale keskmiselt $70-110, olenevalt sellest kui palju asju vaja on. Teinekord on korraga otsa saanud mitu puhastusvahendit ja/või pesuvahendid jms. Toit jm majapidamisele kuluv kraam on siin tunduvalt kallim kui Eestis ja seetõttu hoolimata sellest, et oleme vaid kahekesti ja sööme lõviosa oma toidukordi kodus, kulub raha sellele kõigele tunduvalt rohkem kui meil kulus Eestis elades. Nüüdseks oleme sellega juba harjunud, aga alguskuudel kui arve oli nt $90, siis ma uurisin ikka tükk aega tšekki, et kuidas ikka see arve nii suur saab olla, sest käru pole ju pilgeni asju täis. Seda toredam on muidugi suviti Eestis toidupoes käia ja asjade eest tasuda, selline tunne, et mõned asjad antakse lausa poolmuidu ära 😊 Apteegiga on siin veel eraldi lugu. Käsimüügiravimid on päris krõbeda hinnaga ja kui eelmisel suvel Eestis apteegis 30 euro eest terve väikese kilekotitäie kraami soetasin, siis tundin end küll kui laps kommipoes.

Viimase sellise igapäevase traditsioonina toon välja ühise koristamise. Ühe korra nädalas mingil suvalisel tööpäeva õhtul võtame alati koos koristamise ette. Meil on teada, kes mida teeb ja keskmiselt 1,5h saab terve korter koristatud. Me ei raatsi nädalavahetusest koristamiseks aega näpistada ja seetõttu teeme seda eranditult alati nädala sees.

Selliste suuremate traditsioonidena saab välja tuua sünnipäevahommikud, kus sünnipäevalaps äratatakse alati lauluga üles. Sünnipäevad on meie peres väga tähtsad, millest olen ka varem kirjutanud (näiteks SIIN).

Teiseks, suviti Eestis käimine. Tegime seda eelmisel aastal ja täpselt samuti saab olema ka sel aastal. Seega võib seda juba traditsiooniks nimetada küll. Mina veedan seal aastal Eestis tervelt kolm kuud- juuli, august, september ja Kaspar saab Eestis olla terve augusti. Kui pikalt see traditsioon meil kestab, seda ma ei oska öelda, sest me ei tea isegi kui pikaks ajaks me Ameerikasse jääme. Hetkel on küll selline lugu, et iga päevaga meeldib üha rohkem ja aina kodusemaks see tunne muutub.

Need on traditsioonid meie tillukeses peres. Lisaks on meil veel traditsioone oma laiemas pereringis, kuhu kuuluvad juba õed ja nende lapsed ning meie vanemad. Oleme Kaspariga mõlemad läbi ja lõhki pereinimesed ja naudime alati väga koos veedetud aega, sest olgem ausad- mis sellest üldse parem saaks ollagi?

Eelmisel suvel Eestis - meie segasummasuvila pere:

Ilusat pühapäeva õhtut!

Maile