Welcome to Miami vol 3

Meie Miami reisi I osa saab lugeda SIIT ja II osa SIIT

Kõige tähtsam asi puhkusel on äratuskell! Unistada ja magada saab koduski, aga puhkusel peab mälestusi looma. Seepärast oligi igal hommikul äratus varajane ning päevad planeeritud. Nõnda ka Maile sünnipäevale järgneval hommikul. Tegelikult me ei ole kumbki väga hommiku inimesed ja jälestame äratuskella hingepõhjani. Mina veel saan kuidagi silmad lahti, aga Maile keeldub enne teist tassi kohvi ärkamast. Õnneks oli meil põnev päev ees ootamas ja ärkamisega väga probleeme ei tekkinudki. Isegi Maile avas silmad juba pärast hommikust hambapesu.

Nüüd oligi käes päev, mil võtsime ette reisi Key West-i.

Key West on saar Kuuba ja Florida ranniku vahel, kuhu viib maantee läbi erinevate saarte, mis on sildadega ühendatud (Florida Keys). 

Niisiis oligi meil täitsa oma road trip, mille esimene pool kestis veidi üle nelja tunni. 

Esimesed kaks ja pool tundi istusin roolis mina, aga õnneks on nüüd meil mõlemal load ja Maile sai juhtimise üle võtta. Tegimegi ühel saarel jätsipausi ja vahetasime kohad. Mina nüüd rõõmsalt pilte ja videoid tegemas ning Maile meid sihtkohta viimas.

Teekond tegelikult nii põnev ei olnudki kui oleks võinud loota. Alguses oli huvitav, kuid nagu aja jooksul ikka, lõpuks tüdinesime nendest sinistest vaadetest ja pikkadest sirgetest. Tihti olime teiste autode taga lõksus, sest ühes suunas oli vaid üks rida ning möödumiskohtasid väga polnudki.

Lõpuks oligi käes see hetk, mil meid tervitas silt kirjaga „Key West“. Olime juba piisavalt kaua klaasi tagant ilma nautinud ja nüüdseks oli mõttes vaid üks asi – RAND!

Põrutasime otsejoones randa. Parkisime auto enam-vähem võssa ja tuisaksime valge liiva peale peesitama. Rand oli imeline, sest liiv oli tõepoolest väga valge ja pehme ning palmid kasvasid otse keset randa. Rahvast oli millegi pärast väga vähe. Ei tea, kas asi oli pühades või inimesed ei sõida Key West-i lihtsalt selleks, et randa päevitama minna.

Rannaisu sai täis ja pakkisime end auto poole. Tegime kiire lõunasöögi sõõrikute ja pirukate näol ning läksime turiste mängima. 

Teadsime, et Key Westil on Hemingway majamuuseum ja tegime väikese tiiru seda ümbritsenud tänavatel. 

Kukk jalutas vabalt mööda tänavat ringi:

Värava juures nägime ühte Hemingway kuulsatest kassidest, kellel on üks lisavarvas igal käpal. Kuna algselt ei olnud plaani sisse minna ja piletit osta, siis otsustasin teha kiire pildi koos mutant-kassiga läbi võrevärava. Mõtlesime, et sellega on ühel pool ja jalutasime edasi.

Natukese aja pärast hakkas hing kriipima ja tegin ettepaneku ikkagi muuseumit külastada. Maile oli nõus ja korraga olimegi juba Hemingway elutoas giidi juttu kuulamas. Saime teada mis mees see Hemingway oli ja mitu kassi tema juures elas. Omal ajal vist kokku üle seitsmekümne, kuid täna tiirutab neid seal umbes 50. Enamik kassidest on Hemingway kassi järglased, kellel varvastele lisaks ka pöidlad.

Hemingway:

Peale selle, et Hemingway hulkuvaid kasse ja koeri armastas, oli ta ka suur naistemees. Neli naist ja lugematul hulgal armukesi teeb tänapäeval igale väiksemale ja suuremale sugutäkule silmad ette. Kui veel fakte lauale laduda, siis tema Key West-i maja asub saare kõrguselt teises kohas, mis võimaldab keldri ja basseini olemasolu. Bassein oli saare esimene ja pikka aega suurim. 

Samuti asub just selles majas saare esimene vannituba, mida ka meie oma silmaga uudistada saime.

Hemingway kodukontor, kus sündis 70% tema loomingust:

Kui natukene aega sai giidi kuulatud, siis otsustasime Mailega tagasi majja minna ja omaette avastada. Sellestki sai isu täis ja oligi aeg mootorile hääled sisse puhuda ning mandrile tagasi sõita. Enamik teekonnast möödus pimedas ning eneselegi üllatuseks ei teinud me ühtegi peatust enne mandrile jõudmist. Olime kolm tundi sõitnud, kui lõpuks jõudsime oma nüüdseks juba lemmik-restorani „Chili’s“. Teadsime täpselt mida tellida ja päeva lõpetuseks olidki kõhud täis. Kerge 40 minutit veel hotellini ja olimegi juba tagasi Miami Beach’il, oma igaõhtusel jalutuskäigul.

Järgmisel päeval oli plaane vähe. Äratus, hommikusöök, rand ning teise poole päevast sõitsime ringi ja avastasime Miamit. 

Lõunasöögiks sõitsime Miami kuubalaste linnaossa, kus maitsesime ehtsat Kuuba toitu. Minu jaoks oli see lihtsalt soe singi-juustu sai, aga pidavat see olema Kuuba kõige kuulsam toit. 

Jätkuvalt veel Kuuba linnaosas:

Peale seda sõime jäätist ja jalutasime ringi. Teekonnal kohtusime kukkede ja kanadega, kes vabalt tänaval ringi tiksusid. Ühel kanadest olid ka väiksed tibud, mida Maile ilmtingimata vaatama tahtis jääda. Nõnda me seal siis aega veetsime, Maile lustis tibudega ja mina ootasin kannatlikult nagu lapsevanem Ülemiste Keskuse mänguväljaku ääres.

Tibud üle loetud, sõitsime tiiruga läbi Miami kesklinna tagasi Miami Beachile. Kes veel ei tea, siis Miami Beach on tegelikult Miamist eraldi linn nagu näiteks Tallinn ja Viimsi. Oma linnakeses tagasi, sõitsime läbi kuulsa tänava, millel nimeks Ocean Drive. See on rannaäärne tänav, kus on tuledes säravad „Art Deco“ stiilis majad. Ega ma ise ei tea, mis see täpselt tähendab, aga nõustun asjatundjatega ja noogutan targalt kaasa.

Ocean Drive

Sellel tänaval sõites tundus, et oleks hea variant õhtu seal veeta. Viisimegi auto tagasi hotelli ning silkasime 2 kilomeetrit jala tagasi. Kuna kõndisime mööda rannajoont, siis avastasime ka ühe huvitava liivast kunstiinstallatsiooni rannas:

 Leidsime sobiliku koha ühes restoranis, tellisime Mailele kokteili ja mulle jäätise, ning asusime oma viimast puhkuse õhtut nautima.

 Hommikul ärgates tegime kerge jalutuskäigu ranna ääres ning oligi aeg hakata asju kokku pakkima. Tegelikult oleks olnud ka aega randa minna ja päikest võtta, kuid eelneval päeval oli päike natukene liiga teinud ja ei tahtnud asja hullemaks ajada. Kui mina isiklikult olen harjunud sellega, et iga kord kui päike pilve tagant välja tuleb, muutun ma põrsas Peppaks, siis Maile nii lihtsalt ära ei põle. Nüüd oligi koht kui Maile sai minu maailmaga veidi rohkem tuttavaks. Igatahes, pakkisime asjad kokku ja hakkasime vaikselt ringiga lennujaama poole sõitma.

Kuna aega oli veel päris palju, siis saime kasutada rannikuäärset teed ja nautida seda „rannaelu“ olustikku. Tundub päris muretu elu seal!

Selleks korraks saigi reis läbi, kuid õige pea astume jälle koos lennukile, et jõulud Eestis pere ja sõprade seltsis veeta. Saab põnev olema, sest oleme viimased kolm aastat jõulud kodust eemal veetnud.

Head jõuluootust!

Kaspar

Welcome to Miami vol 2 – sünnipäev

Meie Miami reisi esimest osa saab lugeda SIIT

Reede hommikul äratati mind lauluga üles ja korraga olingi 31! Ma mäletan väga selgelt, kui sain 21. Olin siis teise kursuse tudeng ja õhtul korraldasin enda ühikatoas peo, kus kohustuslikus korras suundusime keskööl klubisse (kus mu sall ja nahkkindad ära varastati). Maru täiskasvanu oli olla ja meri oli põlvini. Kui keegi oleks mulle 10 aastat tagasi öelnud, kus ja kuidas ma oma 31. sünnipäeva tähistan, siis ma oleksin suure häälega naerma hakanud. Tollel ajal olin reisinud nii palju, kui 1x Soome, mõned korrad Rootsi (kruiis) ja 2x Hispaaniasse (kus elasime ja töötasime kaks suve), sinna otsa veel ehk ka klassiekskursioon Lätti ja kogu lugu. Muust reisimisest võisin vaid unistada. Õnneks midagi hullu tegelikult ei olnud, sest mu parimad sõbrannad ei reisinud samuti rohkem, kui nädalavahetustel ema juurde musta pesu pesema ja keldrist moosipurke ja kartuleid ühikasse tooma, seega ei osanud nagu ülemäära tahta ka. Ega suuremaks unistamiseks ei olnud ka aega, sest ülikoolis olid meil väga pikad päevad ja vabal ajal käisin osalise koormusega tööl ja õhtuti trennis. Hästi mõnus ja tiheda seltsieluga periood, mida meenutan alati tohutult sooja tundega. Ehk ka selle pärast, et sain endale ülikoolist maailma parimad sõbrad, kes on sisuliselt nagu oma pere? Jah, kindlasti selle pärast.

Sõbrad on endiselt säilinud, mälestused on ühised, aga selge on see, et 10 aastat on edasi läinud. Ma tundsin juba eelmisel sünnipäeval, kui sain 30, et see on minu jaoks alles õige ajastu. Kahekümnendad olid hästi tormilised ja vinged, aga ilmselgelt sai väga väga väga palju väljas käidud ja loomulikult ma naudin ka nüüd väljas käimist, aga siiski palju on muutunud. Tunnen ise, et olen palju rahulikumaks muutunud ja naudin pigem mõnusaid restoraniõhtuid, kui klubis tormamist (kuigi ka seda on aeg-ajalt väga hea teha). Naudin väga oma kodus olemist (mida ma kahekümnendates ei teinud absoluutselt).

Minu 31. sünnipäev algas täiesti ideaalselt oma kalli abikaasaga koos. Hästi tore oli see, et posti teel saabunud õnnitluskaardid leidsid tee otse Miamisse – aitäh saatjatele! Nagu sünnipäevahommikutel ikka kombeks, siis avasin voodis uniste silmadega kaarte ja kingitusi ning võtsin vastu õnnitluskõnesid.

Sünnipäeva päevaks olime planeerinud tegevuse, mida tegime mõlemad Kaspariga päris esimest korda elus. Kaspar ütles mulle juba mitu nädalat varem, et ma võiksin ise valida, mida tahaksin sellel päeval teha, õhtune programm jääb tema kanda. Mõeldud-tehtud! Hakkasin juba varakult kodus netis ringi tuuseldama, et mida vahvat võiks ette võtta. Tahtsin, et see päev oleks hästi lõbus ja pingevaba. Leidsin snorgeldamise ja sattusin koheselt vaimustusse. Tutvustasin ideed Kasparile ja temagi ei vajanud mingit veenmist, et see võiks ideaalne tegevus olla.

Mis see snorgeldamine on? Sisuliselt viiakse sind laevaga avamerele, kus asuvad korallid. Saad endale prillid, hingamistoru, lestad ja päästevesti ning lähed vette. Pistad aga pea vette, hingad läbi toru ja avastad veealust maailma ja oh, kus seal oli alles avastamist! Üks asi on näha värvilisi kalu akvaariumist, aga hoopis midagi muud on ise selle keskel olla ja näha neid enda kodukeskkonnas. Me ei saanud seal pilte teha, aga otsisin teile mõne võrdväärse näite netiavarustest. 

Umbestäpselt nii me seal siis ulpisime näod vees:

Ja vaade oli üsna võrväärne sellega:

Olime sisuliselt terve aja käest kinni, nii nägime samal ajal samu asju, mis oli väga vahva. See on tegevus, mida soovitan väga soojalt kõigile ja mida me ise tahame kindlasti veel tulevikus teha.

Sõit laevaga avaveele:

Ookeanivesi on aga äärmiselt soolane ja esmakordselt keset avarat ookeani vette minnes sattusin natuke liiga ähmi täis ja ahmisin liigselt soolast vett endale sisse (mis tegelikult snorgeldades ei juhtu, kui jääd lihtsalt rahulikult, nagu instruktor õpetas, aga noh mina…). See tekitas aga olukorra, kus mul läks süda väga pahaks. Liikusin meie laevale tagasi ja olin üsna teovõimetu sõna otseses mõttes merehaiguses. Kaspar tormas koheselt meie instruktori juurde ja palus abi. Intsruktor oli väga asjalik mees, kes tõi mulle kohe terve topsitäie jääd ja palus selle kiiremas korras ära krõbistada, see pidavat aitama. 

Krõbistan oma jääd ja hakkan vaikselt ära surema:

Täiesti uskumatu – aitaski! Kes seda oleks võinud arvata? Mõne aja pärast olin jälle mina ise ja võisin seiklust edasi nautida.

Siit õppetund – avamerel vette minnes ei tasu rapsima hakata, vaid parim lahendus on siiski väga rahulik olla, nii ei satu ka vett suhu, ninna ega silma (mis oli äärmiselt kibe).

Lõviosa päevast veetsimegi ookeanil seigeldes ning õhtupoolikul oli aeg hotelli poole sõita, end korda teha ja uutele tegudele asuda. 

Kaspar andis teada, kui palju aega mul sättimiseks on ja mis kellaks pean valmis olema, muud infot ma ei saanud. Olin sünnipäevaks uue kostüümi ostnud ja riputasin kaela Merliisilt kingituseks saadud pärlid. Tundsin end nagu miljon dollarit ja olin valmis kõikjale minema. 

Auto toodi ette ja asusime teele. Sõitsime Miami Beach´ilt välja ja ise lootsin salamisi, et mind viiakse kesklinna mõnda ilusasse restorani. Viidigi kesklinna, lausa südamesse. Andsime auto ära ja kõndisime pilvedeni kõrguvase torni sisse, mille fuajee oli suurem, kui mõne inimesed elumaja…või mitu. 

Nägin eemal restorani ja hakkasin sinnapoole sammuma, siis aga ütles Kaspar, et peab korraks midagi täpsustama, oodaku ma seal samas. Kaspar täpsustas oma asjad ära ja ütles, et pöördume hoopis liftide poole. Nii, kui ta liftil 16 vajutas, siis ma muutusin juba väga elevaks- nii kõrgele? No see peab olema mingi vaatega koht!

Oh ja mul oli õigus! Meie resotran asus 16. korrusel, otse Miami südames. Meid juhatati terrassile lauda ja vaade…. Vaade oli täpselt selline:

Võite mu reaktsiooni ette kujutada! Midagi sellist ei osanud ma isegi mitte unistada. Mulle väga meeldivad üllatused, aga taaskord suutis ta mind ikka juuksejuurteni üllatada!

Sünnipäev jätkus veel hiljem koju tagasi jõudes, kus ees ootas veelgi kingitusi. Aitäh teile kõigile!

Jätkub..

Tänulikult

Maile