Uuenduskuur kodus

Olen teile ühe postituse võlgu. Sügisel kirjutasin sellest, et plaanime kodus pisut uuendusi ja olgugi, et vannitoa värskenduskuurist kirjutasin päris põhjalikult, siis ega ma muid ruume vist väga ei puudutanudki. Teen seda nüüd.

Sügisel, kui Eestist siia tagasi tulime, siis mulle tundus, et kodu vajab pisut värskendust. Olime kolm aastat oma korteris ära elanud ja kuna algselt sai ostetud kõik kõige odavam kraam koju, siis nüüd oli lausa vajaduspõhine mõni kodumasin välja vahetada. Mulle endale tundus muidugi äärmiselt vajaduspõhine ka pisut dekoori täiendada.

Nagu meie peres juba tavaks, siis kui minul või Kasparil tuleb mingi idee, siis tutvustame seda teisele ja arutleme, kuidas võiks asjale läheneda. Nii tegime ka nüüd. Ütlesin Kasparile, et kodu vajaks täienduskuuri ning tema tegi ettepaneku, et ma iga ruumi kohta nimekirja teeksin, mis väljavahetust/täiendust vajaks ja nii saame paremini mõelda oma eelarvele. Mõeldud-tehtud. Koostasin iga ruumi kohta põhjaliku nimekirja, kus mõni ruum vajas päris palju uusi esemeid (nt vannituba) ja mõni ruum vaid mõnda täiendust (nt söögitoa-elutoa osa). Panime paika oma üldise eelarve, millest me ei soovinud üle minna ja sellest lähtuvalt eraldasime iga toa jaoks eelarve vastavalt nimekirjale. Selliselt toimides oli ka poodides väga lihtne ringi vaadata - teadsin täpselt, mida ma kuhu otsin ja mis eelarve meil on seatud. Kinnitasime oma tabeli külmikule ja nii oli hea järge pidada, mis juba ostetud ja mida veel on otsida vaja.

Kogu korterist saigi vannituba kõige põhjalikuma muutuse ja oleme sellega endiselt väga rahul.

Elutoas tegin vaid mõned üsna väikesed detailsed muudatused, mis andsid aga üldpildile palju juurde. Meie majapidamises on igal sammul olemas taskurätikarbid, sest mul on allergiline nohu ja vajan taskurätte päeva jooksul üsna palju. Mulle meeldib, et neid saab mugavalt võtta ja ei pea kõndima iga kord nt korteri ühte kindlasse kohta, kus on üks karp. Küll aga häirisid mind need papist karbid, sest nad ei ole eriti ilusad. Soetasingi dekoratiivsed taskurättide hoidjad, mis sobivad sisustusse nüüd palju paremini:

Elutuppa leidsime ka ilusa kivist aluse küünaldele ja sellega elutoa uuendus piirdus:

Kööki soetasingi vaid ühe ümbrise taskurättidele, uued rätikud, dosaatorid nõudepesuvahendile ja seebile ja ei midagi enamat, kuid üldmulje sai palju "puhtam" kui enne. Teinekord polegi  midagi suurt vaja selleks, et üldmuljet muuta:

Lõviosa meie seatud eelarvest kulus magamistuppa. Soetasime sinna jalanõudele/kottidele mõeldud kapi IKEA-st ja olen endiselt ostuga väga rahul, sest kapp mahutab uskumatult palju. 

 

Samuti vahetasime välja oma tolmuimeja (hoiame seda magamistoas asuvas garderoobis ja seetõttu kuulus see ka magamistoa eelarvesse). No see oli aasta parim ost! Igal hommikul tuuseldan sellega elamises ringi ja olen elevuses, et meil nii mugav masin on.

Vahetasime välja ka triikraua (vana suri välja) ja endisele triikimislauale ostsin peale lihtsalt uue katte, mis muutis mu vihatuima kodutöö grammi võrra talutavamaks.

Lisaks vahetasime välja ka öölambid, mis on nüüd ülimugava “keti-süsteemiga” ja neil on olemas ka USB pesa, mis teeb elu veelgi mugavamaks. Leidsime ihaldatud lambid ikka oma lemmipoest TjMaxxist ülisoodsa hinnaga - $19/tk! Olime leiust mõlemad suures vaimustuses.

Jäime sisustamisega kenasti eelarvesse ja see on süsteem, mida soovitan soojalt. Eesmärk oli värskenduskuur teha mõistliku eelarve eest ja jääda endale seatud raamidesse ja olgugi, et muutused ei olnud üüratult suured, siis jäin tulemusega väga rahule. Teinekord annavad juba pisikesed muutused palju juurde.

Uued oskused

Käes on viies karantiini nädal ja mis seal salata, viimaste kodus oldud nädalatega on nii mõnigi uus oskus juurde õpitud. Olen juba ammu hoogu võtnud, et ise saia teha, aga pole tegudeni jõudnud. Saiategu pole teab, mis keeruline protsess, aga kui elu on kiire ja (töö)stressi täis, siis nagu ei jaksa sellistele asjadele mõeldagi. Peale lõputöö esitamist on mul vaba aega küllaga käes ja tegelikult on ka stressitase korralikult langenud (kui kaitsmisele liiga pingsalt ei mõtle). Selline olukord paneb mul kohe mõtted tööle ja tekitab tahtmise midagi sellist teha, milleks enne pole aega ega energiat olnud. Olin saiategu enda peas nii kaua edasi lükanud, et kui lõpuks vaba aeg käes oli, siis vist vanast harjumusest, lükkasin seda veelgi edasi. Ühel päeval sain aga tõuke siiski tegudele asuda – nägin IG-st Anu saiast isuäratavat pilti ja lahke inimesena saatis ta mulle koheselt ka retsepti. No enam polnud taganemiseks mahti, nüüd tuli tegutseda. 

Teate, saiategu on lihtne! Ainuke asi, millega peab arvestama on korralik ajakulu ja samal ajal ei saa ülemäära palju teste asjadega tegeleda, sest peab pidevalt kella vaatama, millal jälle vaja sõtkuda on. Ma tegin seda kõike esimest korda ja igaks juhuks panin iga kord meeldetuletuse käekellale, et retsepti ja toimimisviisi täpselt jälgida. Mingit spetsiaalselt saiavormi mul kodus pole, seega rändas pätsike tavalisse ümmargusse klaasist ahjuvormi.

Keset küpsemist ma saia ei piilunud ja seda enam oli mu üllatus üüratu, kui saia ahjust välja võtsin – see oli hiiglaslik! 

Terve kodu oli mõnusat saialõhna täis, täpselt nagu lapsepõlves. Mu vanaisa oli pagar ja meil tehti sisuliselt igal laupäeval suur värske sai puuahjus. Kui sai ahjust lauale rätiku alla “puhkama” asetati, siis enne seda lõikas vanaisa alati suure viilu saia küljest, poolitas selle ja need poolikud käärud saime meie õega endale. Külvasime kuuma pehme saiaviilu võiga üle ja umbes sekundiga oli see meil kõhus. Kogu ülejäänud perekond pidi kannatlikult ootama, kuniks sai jahtub, et seda paremini lõigata saaks. Seega, saiateoga seostub mulle ülimalt soe lapsepõlve mälestus ja ma ei tea, kas mu kadunud vanaisa käsi oli siin mängus või mis, aga mu sai lõhnas ja maitses ikka väga sarnaselt sellele, mis oli lapsepõlves.

Sain nii palju hoogu, et võtsin ette ka leivajuuretise tegemise. Nüüd on meil köögis nagu mingi keemianurk, kus leivajuuretis kogub hoogu ja kapsad käärivad juba mitmendat nädalat:

Lisaks eelnevale tuli ette võtta veel üks täiesti esmakordne tegu. Viis nädalat oleme koduses karantiinis olnud ja Kaspari soeng ilmutas juba märke, et kas “lõika mind kohe” või “seo vähemalt patsi”. Minu hinnangul on tal pigem keeruline soeng, kus kukla peal on ehk mõned millimeetrid juukseid ja sujuvalt ülespoole liikudes muutuvad juuksed järjest pikemaks, pealael on juuksed üsna pikas soengus. Ma aimasin kohe, et sellise seongu korrastamiseks on vaja end eelnevalt pisut harida. Ma pole mitte kunagi kellegi juukseid lõiganud ja kui aus olla, siis see protseduur hirmutas mind väga. Tal on käesoleval nädalal mitu videokoolitust ja üsna nadi oleks seal triiksärgi ja nokamütsiga osaleda, sest koduse juuksuri käsi vääratas korralikult. 

Niisiis, hakkasin õppima. Tegin aga YouTube lahti ja vaatasin mitu tundi erinevaid õppevideosid, kuidas mingit efekti lõikusega saavutada. Panin endale isegi tegevused kirja, mida ja mis järjekorras ja kuidas pean lõikama. Kogu kuklaosa tuli teha masinaga, millel oli kokku 4 etappi (erinevad kõrgused ja kuidas neid üleminekuid üksteise sisse sulatada). Kogu pealmine osa tuli lõigata kääridega – kuidas seda aga teha nii, et kõik jääks ühtlane? YouTube on ikka kullaauk küll, seal vist ei ole valdkonda, millele poleks õppevideo tehtud. Kirjutasin kokku 3lk manuaali ja seadsime vannitoa salongiks. Alguses mu käed värisesid ikka korralikult, aga lõpuks läksin juba julgemaks. Masinaga lõikus oli kergem, kui ma arvasin. Kääridega teostatav osa võttis aga tublisti rohkem aega, sest otsustasin alguses vähem lõigata ja hiljem pidin veel ühe korra kõike kordama, et soovitud pikkus saavutada. Mõtlesin, et kui alguses liiga palju võtta ja tulemus jääb veider, siis enam ju lõigatud osa tagasi panna ei saa, parem alustan tagasihoidlikult. 

Juuksurisalong on valmis:

Enne:

KÕIGEST 2h hiljem oli lõikus valmis. Klient jäi rahule ja arvestades seda, et tegemist on mu elu esimese lõikusega, siis ma jäin ise ka rahule. 

Mõnusat nädala algust!

Mundris kartulid suitsulõhe täidisega

Ringiratast teen pidevalt ikka samu toite, mida olen hajrunud tegema. Ega pole viimastel kuudel sellist aega ja tahtmist ka väga olnud, et otsiks uusi retsepte ja katsetaks. Nüüd on vaba aega lademetes ja olgugi, et mu plaanid selleks praeguseks perioodiks (töö on esitatud ja mul on ongi reaalselt vaba aeg) olid hoopis teistsugused, siis tuleb kohaneda nende oludega, mis hetkel on. Noh, neljas nädal karantiinis, eks juba oleme kohanenud ka omajagu.

Niisiis, otsustasin ette võtta kokaraamatud, mille ämm mulle mitu aasat tagasi sünnipäevaks kinkis. Need on maru head raamatud, toidud on üldjuhul lihtsad ja koostisosad on ka selles mõttes loogilised ja lihtsad, et nimetatud asju, kas juba leidub majapidamises või saab neid väga mitmetes roogades kasutada. Ei ole veel kohanud retsepti, kus on vaja 3 grammi kullapuru või 1 gramm X, Y või Z koostisosa ja ülejäänuga tee, mis tahad, sest toodet saab osta vaid 4kg pakendis. Tegemist on Pereköögi kokaraamatute I ja II osaga. Need on täpselt sellised kokaraamatud, mida saab väga edukalt aastaid kasutada ja ikka ja jälle leiab midagi uut, aga samas lihtsat.

Olen aastate vältel nendest raamatutest päris palju toite valmistanud ja lemmikumad retseptid ära märkinud. Eile katsetasin ühte retsepti esmakordselt ja kohandasin seda natuke vastavalt enda külmkapi sisule. Kirjutan siia enda kohandatud versiooni, sest roog sai täesti vastupandamatult maitsev! Retsept on 4-inimesele:

MUNDRIS KARTULID

4 suuremat koorega kartulit

ürdisoola (segasin selle ise kokku endale meelepärastest maitseainetest ja tavalisest soolast: 1tl soola, 1tl kartulimaitseainet, basiilikut, Vahemere ürdisegu)

oliiviõli

foolium

ahjuvorm

KALATÄIDIS

110gr küpsetatud suitsuforelli

2 keedumuna

2 keskmise suurusega marineeritud kurki

värskelt hakitud tilli (sügavkülmutatud sobib samuti ideaalselt)

3spl hapukoort

2spl majoneesi

TEE NII:

1.       Pese koorega kartulid hoolega puhtaks ja tee noaga neile üsna sügav rist peale.

2.       Määri kartulid oliiviõliga kokku ning puista heldelt üle ürdisoolaga.

3.   Paki kartulid ükshaaval fooliumisse ning tee noaga mõned õhuaugud fooliumipakkidesse. Aseta kartulid ahjuvormi ning küpseta 225C/440F umbes 1h kuni 1h 20min (olenevalt kartulite suurusest).

4.      Valmista kalatäidis: haki koostisosad väikesteks kuubikuteks ja sega kokku koore ja majoneesiga.

5.       Kui kartulid on valmis, siis ole ettevaatlik fooliumipakikeste avamisel – väljub väga kuum aur ja see võib käsi põletada!

6.       Tõsta kartul koos fooliumiga ettevaatlikult taldrikule ja ava kahvli abiga eelnevalt sisse lõigatud rist.

7.       Tõsta kalatäidis avatud kartulile.

Kes kala ei tarbi, võib kartulile tõsta ka võitüki või juurde valmistada klassikalise külmkoore kastme. Mina tegin roale juurde värske salati.

Head isu!

Moodsad ajad

Nagu eelmisel aastal, nii olen ka sel aastal ülikooli sisseastumiseksamite komisjonis. Meie instituudis (Haridusteaduste instituut) on nii, et komisjoniliikmed ise koostavad sisseastumiseksamite testid ning viivad need ka kohapeal ise läbi, seejärel kontrollivad ja hindavad, kas noor inimene pääseb ülikooli sisse või mitte. Sissesaamine on lävendipõhine ehk siis tulevane tudeng peab eksamilt saama teatud arv punkte, et ülikooli pääseda (lisaks muude nõuete täitmisele). Sisseastujad peavad kohapeal sooritama kirjalikud testid erinevatest valdkondadest ning seejärel toimub suuline eksam gruppides. Süsteem on hästi lihtne ja loogiline.

Juba eelmisel aastal osalesin eksamite koostamises jms veebisilla kaudu ja kohale läksin alles päris eksamite ajaks. Ei mingit probleemi, kõik oli tehtav. Sel aastal peavadki komisjoni koosolekud jms vaid veebi vahendusel toimuma, mis on samuti tehtav. Meil oli alles täna hommikul koosolek ja kõik sujus kenasti. Kuidas teostada aga füüsilised eksamid praeguses olukorras? Eksamid leiavad aset küll alles juuli alguses, aga keegi ei tea, milline on olukord selleks ajaks. Niisiis on vastu võetud otsus, et esimest korda meie instituudi ajaloos toimuvad sisseastumiseksamid veebipõhiselt.

Mulle väga meeldib komisjonitöö. Olen juba mitmeid aastaid lisaks sisseastumiskomisjonile ka lõputööde kaitsmiskomisjoni liige ja olgugi, et see toob tohutult palju lisatööd igapäevaellu (tööde põhjalik lugemine, retsenseerimine, küsimuste ettevalmistus, pikad komisjonipäevad, aruanded, hindamised jms), naudin ma seda tööd väga. Tunnen end alati seal nagu oma elemendis ja põnev on. Sel aastal aga tuleb lisaks sisseastumisele ka kaitsmine ümber korraldada. Ma pole päris kindel, kuidas seda tehakse, aga kindel on juba see, et mina vähemalt osalen videosilla kaudu enda Ameerika kodust. Esialgu ehmusin küll, sest minu jaoks tähendab see sõna otseses mõttes öötööd (seoses ajavahega) ja kaitsmiste päevad on üldjuhul väga pikad ja pingelised. Teisest küljest jällegi – praeguses olukorras peavad ilmselt kõik end erinevates valdkondades (olgu selleks siis töö või kodu) ekstra pingutama, väljuma mugavustsoonist ja andma endast parima.

Rääkisin Kasparile uuest korraldusest ja ta tõi kohe esimese asjana välja, et “mõtle, kui põnev ja ainulaadne kogemus see saab olema”. Tõepoolest, tal on õigus. Ühel päeval mõtleme praegusele olukorrale tagasi ja mõistame, et lisaks kõigele sellele negatiivsele, pakkus olukord ka palju huvitavaid väljakutseid ja võimalik, et rajas ka teed millelegi hoopis uuele tulevikuks.

Tervitades

Karantiini väljakutsed

Ammused lugejad juba teavad, et me oleme väljakutsete inimesed. Uutele lugejatele – tere tulemast!  Täpsustavaks infoks – mina ja mu abikaasa oleme suured väljakutsete austajad. Seame endale sageli määratud perioodiks erinevaid väljakutseid seoses toitumise, liikumise, raha ja muu elulisega. Praegusel kriisiajal tundus kohe eriti sobilik endale erinevaid väljakutseid seada, sest see aitab meil oma tähelepanu suunata ka millelegi muule, kui hetkeolukorrale maailmas, mille kohta liigset infot enam ei soovigi tarbida.

Oleme täna täpselt kolm nädalat isolatsioonis elanud ja kohe esimesel kriisinädalal seadsime endale väljakutse seitsmeks päevaks – liikuda iga päev 12 000 sammu. See väljakutse oli selles osas väikese kohandusega, et need 12 000 sammu olid mõeldud Kasparile, minu puhul tegi see 15 000. Kes veel kursis ei ole, siis juba väga pikka aega on meie igapäevane eesmärk sammuda 10 000 sammu (minul teeb see u 7km päevas) ja sellest me peame  üsna rangelt kinni. Väljakutse ajal me aga mingeid mööndusi ei tee ja maksku, mis maksab, seatud eesmärk tuleb täita, sest selles see väljakutse mõte meie jaoks seisnebki.

Mis seal salata, ega see 10 000 ka niisama täis ei tiksu, kui päevatöö on istuva iseloomuga ja teed sedagi kodukontorist. Ikka iga päev tuleb end ekstra liigutada ja need täis sammuda. Rohkemate sammude tegemine oli ikka paras väljakutse küll ja kolmanda päeva õhtuks tundsin, et jalad on totaalselt väsinud, sest pole harjunud iga päev nii palju liikuma. Meie puhul on üsna tavaline (tavatingimustes), et L-P tuleb 15-16 000 sammu, aga nädala sees teeme üsna hambad ristis oma 10 000 täis. Ahjaa, samme ette me ei tee (ei tavarütmis ega väljakutse ajal), iga päev algab 0 sammuga. Kui aus olla, siis see on omaette väljakutse iga päev. Esimese nädala lõpus oli ühel päeval nii vihmane, et pidime oma sammud kõik parkimismajas ja koridorides täis kõndima, mis muutus lõpuks ikka maru nüriks, aga tehtud need said. Pärast oli muidugi hea tunne ja jalad harjusid ka nädala lõpuks enam-vähem ära.

Ilusa ilmaga sammume loomulikult väljas:

Teisel karantiininädalal oli sammumisest nii kõrini, et otsustasime sellel nädalal väljakutset mitte teha. Küll aga oli tavapärane 10 000 sammu endiselt päevakorras, see ei kao ning trennipäevadel tegime ka tavapäraselt trenni, aga ei midagi enamat.

Kolmas nädal algas siiski uue väljakutsega. Kaspar tegi ettepaneku meile just trennist lähtuv väljakutse seada. Liitusime ühe veebipõhise treeninuga, mis on mõeldud kogu kerelihaste treeninguks kodus, kus ainuke vajalik abivahend on matt. Kõik harjutused on oma keharaskustega.

Veebipõhise treeningu tegime meie parkimismaja katusel:

Oh taevas! Ma ei liialda, kui ütlen, et järgmisel päeval me reaalselt vedasime oma jalgu järgi. Iga lihas röökis lausa valust. Ma ei teadnudki, et ma nii vormist väljas olin (see selgus tegelikult juba 12. trenniminutil, kui tahtsin surra). Trenn ise on muidugi ülihea, aga väga raske ja otsustasime väljakutse nädalal teha kokku 5 trennikorda, millest 2 on rasked netitrennid ja 3 meie tavapärased jooksutrennid. Täna ongi käes viimase, viienda, trenni kord ja see on veebitrenn, millega hakkame end õhtul piinama.

Karantiininädalad on siiani toonud meile tavapärasest rohkem liikumist (teadlikult), sest trennitund on väheseid aegu päevas, kus olukord maailmas ei paina ja ainukesed mõtted peas on, et kuidas küll selles trennis ellu jääda ja oma harjutus ära teha. Rohke liikumine aitab pea natuke selgema hoida, sest negatiivsed muremõtted kipuvad neil päeval liiga sageli pähe kippuma.

Hoidke end!

Ohtlikult hea õunakrõbedik

Meil on siin käsil korralik Harry Potteri maraton ja selleks puhuks tundus laupäeval eriti paslik magustoitu teha. Katsetasin enda jaoks täiesti uut retsepti ja pean teid hoiatama – see on ohtlikult hea! Pühapäeva lõunaks oli meil kõik otsas ja meid on kõigest kaks siin majapidamises!

PÕHI:

600gr õunu (see on umbes 3 väga suurt õuna)

25gr suhkrut

kaneeli

PURUKATE:

100gr külma võid

100gr nisujahu

50gr kaerahelbeid

40gr suhkrut

TEE NII:

1.       Koori ja tükelda õunad väikesteks kuubikuteks ning sega kausis kokku suhkru ja kaneeliga. Aseta saadud segu koogivormi (u 24cm läbimõõduga) või individuaalsetesse väikestesse vormidesse (4-6).

2.       Haki külm või kausis kokku ülejäänud purukatte koostisosadega (jahu, kaerahelbed, suhkur). Puista purukate õuntele.

3.       Küpseta magustoitu 200C (395F) / 35-40min (kuni õunad on pehmed ning purukate pealt ilus kuldne).

Sobib hästi iseseisva magustoiduna või jäätisega.

PS! Ohtlikult hea otse ahjust tulles!

Maile

Once upon a time in Hollywood (II osa)

Meie veebruaris toimunud Los Angelese reisi esimest osa saad lugeda SIIT

Kogu reisi vältel oli graafik selline, kus minu äratuskell tirises väga varakult, et saaksin rahulikult tööd teha. Kuna olukord oli selline, et töö vajas hädasti kirjutamist, siis see oli parim plaan, mille suutsin väja mõelda. Õigemini tuli sellele ideele Kaspar, kes juba teab, et ma muutun väga närviliseks, kui oleme reisil, aga tegelikult peaksin tööd tegema ja mu mõtted on pidevalt töö asjadel. Seda olukorda aitab leevendada vaid töö tegemine ja nii ta pakkuski välja, et saaksin hommikutundidel tööd teha ja päeval puhkust nautida ja hetkeks end välja lülitada. Selline plaan tundus mulle väga hea ja nii ma tegingi. 

Kui hommikused töötunnid tehtud, siis suundusime hotelli aeda hommikusöögile:

Beverly Hillsis olid filmidest tuntuks saanud kõrgete palmidega tänavad, kus inimesed lihtsalt peatusid, jooksid keset sõiduteed ja tegid pilte. Meie olime muidugi sama targad turistid:

Sõitsime väga palju Los Angelese ümbruses ringi. Kaspar tahtsis tingimata minna ka kuulsasse Griffithi observatooriumisse, kus on kogu Los Angelese linn justkui peo peal ja samuti avaneb sealt ka uhke vaade Hollywoodi sildile. Mõte oli muidugi hea, aga paraku polnud me ainsad, kes nii mõtlesid ja kohalik parkla ei tulnud oma võimalustega inimeste soovidele järgi. Nii me seal tiirutasime tulutult. Korraga ütlesin Kasparile, et sõidame parklast ära ja tuleme uue ringiga tagasi, aga siis juba maru aeglaselt ning passime lihtsalt peale, ehk keegi sätib samal ajal end just minekule. Mõeldud-tehtud. Täesti nagu saatuse tahtel jalutas üks naine oma autoni ja vabastas meie ees oleva parkimiskoha ja meie plaan õnnestus. 

Kõrguvad hooned pildil on Los Angelese kesklinn ja kõik, mis selle ümber jääb on Las Angeles ja seda ümbritsevad eeslinnad. Meeletu ala, mille linnastu enda alla haarab, täiesti uskumatu vaatepilt. Muidugi linna suurusest olime selleks hetkeks juba aimu saanud, sest vahemaad, mida läbida tuli, olid tohutud:

Käisime ka kuulsa Dolby teatri ees, kus toimuvad Oscarite jagamised igal aastal. Selle sama teatrihoone ees laiub ka kurikuulus Walk of Fame:

 Suur fänn:

 Ma lihtsalt õitsen seal kuulsuste nimede vahel:

Kaspar oli sel reisil teinud sellise vahva üllatuse, et rentis meiele eriti uhke auto. Tavaliselt on meil renditud täiesti suvaline odav auto, millega ringi kärutada, aga sel korral oli ta paar lisasammu teinud ega öelnud mulle selle kohta enne midagi, kui autorendis olles. Sellise autoga on lausa ohlik sõita, pärast ei taha enam sugugi sealt välja tulla :/

 Ühel õhtul käisime Malibu Beachil jalutamas ja kaemas, kuidas rikkad inimesed elavad. Täiesti uskumatu, inimesed lihtsalt elavad nii! Mina nautisin jalutuskäiku ikka väga. Õnneks rannarahvas ei harrasta väga kardinaid ette tõmmata ja nii sain ma oma kiiksuga hobi harrastada. Mulle nimelt kohutavalt meeldib võõraste inimeste akendest sisse vaadata ja uurida, mis mööbel ja üldine kodusisustus neil on. Ah teate, inimesel peab ju hobi olema.  

Järgmisel hommikul olime jälle kõik tegudeks valmis ainult, et enne hotellist väljumist otsustas meie kõige väiksem reisisell ühe une mu süles ära teha. No mis mul selle õndsa olukorra vastu saaks olla!

Kui uni tehtud, siis võis jälle seiklema minna!

Muscle Beach, ikka see sama kus vana hea Baywatch (Rannavalve) filmiti:

 Lastele meeldis rannas väga, mis sellest, et päev oli väga tuuline ja jahe:

 Üks mu lemmikpilte meie reisist: 3-aastane Sergo trotsib tuult rannas ja on ühtlasi samal ajal ka superman.

Minul oli seoses LA reisiga üks ammune unistus. Olen kohutavalt suur filmi Father of the Bride fänn ja ma soovisin tingimata selle filmi maja oma silmaga ära näha. Kasparil õnnestuski see üles leida. Võite mu suurt õnnetunnet ette kujutada, keksisin suurest õnnest täiesti võõraste inimeste koduukse ees:

 

Ühel õhtul jooksime Heliniga ka suurele Hollywoodi sildile võimalikult lähedale, päris teiste inimeste hoovi ka ei soovinud minna :D

 Käisime ka kuulsal Santa Monica Pieril:

Samuti mängisime õhtuti hotellitoas erinevaid mänge:

Oligi aeg asjad kokku pakkida ja lennukile minna. Reisisime päris esimest korda nii suure pundina koos ja minu arvates oli väga vahva. Los Angeles ise jättis sellise tunde, et igal ajal tahaks sinna veel reisile minna, sest avastamist on kuhjaga, aga igapäevaselt nendes liiklusummikutes seal küll istuda ei sooviks. Linn on kuulus oma kohutava liikluse poolest ja nüüd saan isegi aru, et see kuulsus on auga välja teenitud. 

Hotell oli seekord selline elamus omaette, et sinna peab tingimata veel tagasi minema, seniks aga tuleb imelise vaatega hüvasti jätta.

Maile