Kolisime Houstonist ära

Esimesel juulil tähistasime Kaspari sünnipäeva ja sealt edasi läks täistuuridel kolimiseks lahti.

Sünnipäevahommikul ärkasin varakult ja tegin Kasparile üllatuse. Lisaks oli perekond saatnud kingitusi nii, et neid sai kokku terve kuhi:

 Sünnipäevalõunaks tellisin ta lemmikut rämpstoitu. Lõuna ajal võtsid ka Kaspari vanemad ja ämm viisijupi üles:

 Õhtuks organiseerisin talle miniatuurse karantiini-sünnipäevapeo koos Jessica, Timi ja Liamiga:

 Toorjuustutort

Liam tahtis sülle istuma saada:

 

Teisel juulil saime kätte oma kolimisauto ja kogu päev möödus pakkides ja kolides. Südaööks oli tuba tühi ja asjad autos. 

 "Vitamiinipaus" keset kolimiskaost:

 Kolimispäev oli ilmselgelt mulle emotsionaalne ja kogu selle ülipika päeva lõpus sain teate, et mulle on tulnud pakk, aga ma ei olnud midagi tellinud. Mu tüdrukud olid mulle paki saatnud, mis poleks enam paremal momendil saanud kohale jõudagi. Olin hingepõhjani liigutatud!

 Meie tubli koduke peaaegu 4 aastat:

 Hüvasti kodutänav, uued seiklused ootavad!

Jäi üle vaid välja puhata ja varahommikul teele asuda. Viimased hetked kodus olid hästi kummalised, sest korraga see polnud enam meie kodu, vaid lihtsalt väga tühi ja kajav korter. Meie kodust polnud nagu suurt midagi tavapärast alles. Viimast korda kodutänavalt välja sõites kiskus muidugi kurvaks küll, korraga tundus kõik nii ilus ja meie tegu nii hulljulge ja hirmutav, aga ees ootas kaks pikka sõidupäeva ja läinud me olimegi. Esimene sõidupäev oli väga pikk. Sõitsime läbi Texase, Louisiana, Alabama, Mississippi ja lõpuks jõudsime otsapidi Floridasse. 

Mississippi jõgi:

 Tanklapeatus Alabama osariigis:

 Igal osariigil on oma hüüdnimi. Florida hüüdnimi on Sunshine state ehk Päikesepaiste osariik. Niisiis, meid tervitas vihm :D

Florida osariik on pikk nagu soolikas ja seda ikka annab läbi sõita. Sügaval öisel tunnil jõudsime oma peatuspaika – olime võtnud üheks ööks hotelli, kus pesta, puhata ja hommikust süüa. Olime eelnevalt järgi vaadanud, kus me teatud sõidutundidega jõuame ja täpselt seal me ka peatuse tegime. 17h sõidupäev oli selja taga ja iga liiges ja lihas kehas andis sellest märku. Mitu nädalat enne kolimist sain ma päris hullu seljanärvipõletiku ja kolimine võimendas närvivalu mitmekordselt. Varusin endale apteegist kõikvõimalikud salvid, kreemid ja tabletid kokku, et olemist pisut tuimemaks muuta, aga lühidalt öeldes oli see sõit paras piin.

Kell 2.20 öösel saime lõpuks hotelli voodisse ja küll oli end hea horistontaalselt välja sirutada. Magasime mõlemad ilmselt sekundi möödudes. Äratuskell helises liigagi ruttu ja oli aeg hommikusöögiks, sest ees ootas teine (õnneks pisut lühem) sõidupäev. 

Kaspar ajas sõna otseses mõttes liikumise pealt natuke tööasju ja mina sirutasin selga ja jalgu mõned minutid, et siis jälle edasi kihutada:

Teisel sõidupäeval oli vaja Florida osariigis otse allapoole hakata sõitma ja koheselt tervitasid meid palmid igal pool. Umbes 8h möödudes olimegi oma sihtkohas, kuhu oli hotell järgnevateks päevadeks võetud. Linnakese nimi on Fort Lauderdale, mis asub Miamist u 30min autosõidu kaugusel päris ookeani ääres. Üks kohalik eestlane (kellega olime varasemalt rääkinud ja nõu küsinud) soovitas just seda linna meile peale seda, kui oli mitukümmend küsimust meie igapäevase elustiili kohta küsinud. Mõtlesime siis, et võtamegi hotelli sellesse samasse linna ja tutvume ümbrusega, kui ei meeldi, siis liigume Miami poole, aga äkki ikka meeldib..?

Jõudsime laupäeva õhtuks (03.07) hotelli ja Kaspar läks koheselt meile tavapärastes mõõtmetes rendiautot tooma, millega linnavahel ringi sõita. Oma suure kolimisauto kogu maise varaga jätsime hotelli hoovi. Muidugi väärtuslikum kraam oli meiega hotellitoas kaasas, aga kõik muu seisis kindlalt parklas.

Meie hotellialal:

Neli aastat tagasi kolisime ja see pole mingi saladus, et see oli väga keeruline kolimine nii vaimselt kui ka rahaliselt. Olime noored ja väga rohelised ja sellel ajal polnud veel päris selgelt aimugi, mille kõigega peab arvestama. Nüüd olime end aga tõsisemalt ette valmistanud igasugusteks ootamatusteks ja ka oodatud asjadeks, mida kolimine endaga kaasa toob. Kolimine on alati keeruline ettevõtmine ja seekord tahtsime end maksmimaalselt ette valmistada, et kogu protsess oleks nii kerge, kui me vähegi suudame seda ise suunata.

Kohe esimesel õhtul oli Kaspar võtnud meile väga uhke rendiauto terveks nädalaks ja teatas pidulikult, et ta tahab, et meie Florida-elu algaks teisiti, kui seda oli Houstoni-elu algus. 

Ta palus, et ma kodusid valides samuti meeles peaksin seda põhjust, miks me siia kolisime -  et elada paremat elu. Lubasin seda teha, sest kes meist ei tahaks paremini elada, aga eks mingi hirm oli ka hinges et, kuidas ikka kõik kujuneb... Siiski, laupäeva õhtul ma sellele rohkem ei mõelnud, vaid otsustasime koheselt, et teeme tiiru selles samas Fort Lauderdale linnakeses. Ütlen „linnake“, sest täpselt seda ta Houstoni suuruse hiigellinnaga võrreldes ongi. Fort Lauderdale, oma 182 000 elanikuga, meenutab mulle mu ülikallist Tartut, kus keskelt voolab läbi jõgi, tänavatel käib vilgas elu (mitte nagu suurtes miljonilinnades) ja kus kogu tunne on selline mõnusalt väike ja muhe. Peale 4a hiigellinnas elamist oli see nagu mingi müstiline äratundmine, et jah, me tahame siia, me tahame proovida vahelduseks midagi täiesti teistsugust. Linnast läbi sõites tundus kõik nii maagiline. Puud on kaunistatud väikeste tulukestega, välikohvikud on tihedalt üksteise kõrval nagu sõdurid reas, mõnusa feelinguga peatänav viib otse maalilisele rannajoonele, kus spordiinimesed jooksevad ja kõnnivad ning kus otse rannaliivast kasvavad välja palmid, nagu postkaardil. Olime müüdud – tahame siia jääda!

Järgmisel hommikul läksime kortereid vaatama. Mul oli eelnevatel kuudel päris põhjalik kodutöö tehtud ja terve nimekiri võimalikest kodudest nii siinses linnas, kui ka Miamis ja mujal lähiümbruses välja vaadatud. Alustasimegi ikka sellest samast linnast, kus me ise parasjagu viibisime ja astusime kortermajja sisse. Infoks veel nii palju, et kõik kortermajad, mida olin välja valinud, on samal põhimõttel üürimajad, nagu meil oli Houstonis. Selline elukorraldus sobib meile praegusel hetkel kõige paremini ja sellises kortermajas elamine tagab teatava turvatunde: kui korteris läheb midagi katki, siis on majas olemas spetsiaalne hooldusmeeskond, kes selle probleemiga esimesel võimalusel tegeleb (kulud juba üürihinnas); üüriperioodi saab igal aastal soovi korral pikendada; olemas on sisehoovid basseiniga ning spordisaalid. Sellises üürimajas on turvaline ja mugav elada ja ei pea muretsema, et korteriomanik su kodu maha müüb või probleemide korral pead ise vaatama, kuidad hakkama saad vms (mis meiega Eestis juhtus). Kindasti on olemas ka väga mõistlikke korteriomanikke, kelle kaudu on lausa lust kodu üürida, aga välismaal elades on vajadus turvatunde järgi kuidagi ekstra suur ja seega oli meie jaoks asi otsustatud.

Niisiis, pühapäev (05.07) ja esimene korterikülastus. Astusime uhkesse kompleksi sisse ja ootasime, et meid kontorisse juhatataks (igal sellisel üürimajal on toimiv kontor, kus on spetsiaalsed inimesed, kes üüriliste lepingutega ja kõige sellega seonduvaga tegelevad). 

Kompleksi fuajee, kus ootasime alles oma kohtumist:

Meid võttis vastu väga kena naisterahvas, kes viis meid soovitud korterit vaatama. Töötaja avas ukse ja me olime sekundiga paradiisis. Selles korteris ületas kõik meie ootusi. Meil oli teatav nimekiri asjadest, millest tahtsime kindlasti kinni pidada ja millest ei soovinud mingi hinna eest järeleandmisi teha (nt kaks magamistuba, millest üks hakkab Kaspari kodukontori ülesannet täitma, sest ta jääb täiskohaga kodukontorisse tööle ja tal on päeva jooksul mitmeid koosolekuid, mille jaoks on kõigile osapooltele hädavajalik, et tal oleks omaette ruum, kus rahulikult tööd teha. Lisaks oli meie kindel nõudmine, et uuel elukohal oleks rohkem, kui üks kapp/panipaik, kuhu oma riided/kohvrid/jõuluehted jms mahutada). Lisaks oli meil veel nimekiri asjadest, mis oleks nö lisaboonus korteri juures, aga mis ei olnud määrava tähtsusega (nt rõdu olemasolu) ning seejärel veel nö soovilist/unistuse list, mis oleks täielik boonus ja millest siiani ehk vaid unistanud olime (nt köögisaar). Loomulikult andsime endale aru, et meil oli enda jaoks ette seatud eelarve, mida me ületada ei soovinud ja selge on see, et kõik soovid ei peagi nimekirjast täidetud saama, küll aga põhiasjad, mis on meie igapäevaeluks vajalikud.

Korteriplaan, mille pindala on 107m2:

 

 Köögisaar koos veinikülmikuga:

Kraanikauss on nii suur, et sinna poe või ise sisse:

 Vannituba nr 1:

 Esimene kolmest(!) garderoobist:

 8.korruse rõdu kesklinna ja aiavaatega:

 Vannituba nr 2 (need käivad siin mandril magamistubadega koos nagu paarisrakend):

 Teate, see korter täitis nendest nimekirjadest kõik ootused ja lootused ja veel palju enamatki, AGA tegemist on esimese korteriga, mida me vaatasime, me ei võta ju ometi esimest korterit ära?! Kaspar oli valmis seal samas lepingu sõlmima, mina tõmbasin pidurit ja ütlesin, et meil ei ole mitte kuskile kiiret. Hotell on mitmeks päevaks olemas, samuti rendiauto ning Kasparil olid mõned vabad päevadki välja võetud, et täielikult uue kodu otsingutele pühenduda ehk siis me saame rahumeeli veel kortereid vaadata ja siis otsutada.

Järgmisel päeval läksimegi uude kohta. Kui aus olla, siis see oli koht, kuhu kõik mu panused olid pandud. Olin seda kompleksi kõige enam netist piilumas käinud ja 90% kindel, et sinna me kolimegi. Ja siis me sõitsime sinna kohale ja.... tunne ei olnud õige. 

Juba maja ees seistes ei olnud tunne õige. Asukoht oli kesklinnast liiga kaugel (tahtsime keskuses sees olla)  ja kõik oli kuidagi teistmoodi, kui kodulehelt vaadatuna näis. See oli moment, kus saime mõlemad aru, et just selle jaoks ongi vaja kohale sõita ja jalutada nendel tänavatel, et aru saada, milline on ümbrus ja kas tunne on õige. Kodulehelt seda infot ja tunnet kahjuks kätte ei saa. Sellest hoolimata läksime sisse ja soovisime korterit vaadata ja teate, mis juhtus? Kortereid ei olnud enam saadaval! Sellist asja pole kunagi varem juhtunud (ja me oleme minevikus palju selliseid komplekse külastanud). No pole hullu, üle tee oli sisuliselt identne kompleks ja veel teine ja kolmaski. Käisime ka neid kaemas:

Üks oli pime ja teine oli maru kallis (ja ei meeldinud ka väga) ja siis vaatas Kaspar mulle otsa ja küsis, kas ma soovin veel kortereid vaadata? Mina ei soovinud. Otsus oli juba ammu tehtud ja mulle oli ilmselt kinnitust vaja, et saatus juhtis meid meie tulevasse koju. Läksime esimesse kompleksi tagasi, vormistasime lepingud ja nii oligi, et laupäeva õhtul jõudsime esimest korda Fort Lauderdale linna ja esmaspäeval oli meil siin kodu olemas.

Tere tulemast meie uude koju Floridasse, Fort Lauderdale´i!

Esimene õhtusöök meie uue kodu rõdul:

Uus, minimalistliku stiiliga elutuba

Viimasel ajal oleme usinalt pakkimisega tegelenud. Tahtsime kõikides asjades ka korraliku inventuuri teha ja see kõik võtab teatavasti aega. Tore äratundmine on olnud selles osas, et meil ei ole eriti palju asju. Eks ma teadsin enne ka, et mulle ei meeldi asju oma koju kuhjata, aga nüüd pakkides on seda kuidagi eriti tore olnud näha. Kõikidel esemetel on ülesanne, olgu selleks siis tarbeese või dekoratiivelement, miski ei ole niisama igaks juhuks, äkki läheb kunagi tarvis. Inventuuri tegime ka selle põhimõttega, et kui pole ikka mingit tarvikut terve aasta (nt köögis) kasutanud, siis mõtlesime mitu korda, kas me seda siis üldse enam vajame? Selgus, et mõnda asja ei vajanudki. Kusjuures mulle üldse ei meeldi, kui köögikapid on paksult asju täis tuubitud. Olen seda meelt, et iga asja jaoks ei pea olema mingit spetsiaalset anumat. Mul kohe vererõhk tõuseb, kui hakkan kapist midagi võtma ja enne, kui ma vajamineva eseme kätte saan, pean 17 panni ja kopsikut eest ära tõstma. Ilmselgelt sõltub tarvikute kogus ka pere suurusest, aga meid on vaid kaks ja olen täiesti teadlikult piiranud igasuguste pannide, kausside jms liigset ostmist. Uues kodus plaanin päris suure osa kööginõudest  hoopis välja vahetada, aga sellest kõigest juba täpsemalt siis, kui aeg sealmaal.

Pühapäeval leidsid ka meie diivanid uue kodu. Tegin diivanitest pildid ja koostasin kuulutuse ja umbes paar tundi peale seda, kui kuulutus meie maja teadetetahvlil üleval oli, tuli mulle kõne, kus imestunud majanaaber uuris, kas meilt saab tõesti diivaneid. Pühapäeval leidsid diivanid uue kodu, meiega muideks samal korrusel. Nüüd on elutuba maru lage. Selline tunne, nagu poissmehe korter, kus on kastid ja natuke mingit mööblit ja ah, käib kah olukord. Kusjuures, koristada on nüüd muidugi väga lihtne.

Enne:

 

 Kaspar aitas diivanit tassida:

Pärast: 

Neljapäeva hommikul saame oma kolimisauto kätte ja siis saab asju hakata peale laadima. Pisut on veel pakkida, aga suures plaanis, ega siin enam pikka pidu ei ole. Eile õhtul küpsetasin veel koogi Kasparile kontorisse viimiseks, ikkagi viimane päev Houstoni kontoris. Ta on muidu küll kodukontoris seoses valitseva olukorraga, aga täna läks ta siiski nö päris kontorisse viimast päeva pidama.

Hüvastijätud

Hüvastijätt 1

Alates sellest hetkest, kui Ameerikasse kolisime on pidevalt vaja kellegagi hüvasti jätta ja see on teinud kuidagi hapraks. Ma olen niigi üsna õrna hingega ja väga tundlik inimene ja hüvastijätud on kogu selle kompoti veelgi hellemaks teinud. Siiski tuleb nende asjadega hakkama saada ja ära teha, sest ...elu.

Kuna kolimine on reaalselt ukse ees, siis tuli meie praeguses kodulinnas Houstonis ka vajalikud hüvastijätud ära teha. Kolme ja poole siin elatud aasta jooksul oleme endale leidnud toredaid sõpru ja nüüd oli käes aeg hüvasti jätta. Merliisiga tegime selle asja juba mõnda aega tagasi ära, sest polnud kindlad, kas õnnestub veel kokku saada. Arvestades viiruse täistuuridel teist lainet USA-s (eriti Texases ja Floridas), siis on kogu elukorraldus veelgi rohkem tagurpidi, kui varem.

Merliis oli esimene sõber, kelle me Houstonis endale leidsime. Olime elanud siin napilt kuu aega, kui ta kutsus meid enda sünnipäevale ilma, et oleks meid iialgi näinud. Eestlane ei kipu võõraid inimesi endale naljalt koju kutsuma. Kodu on ikkagi kindlus. Kui oled aga kolinud välismaale ja ise enam-vähem samad etapid läbi teinud, siis ilmselgelt muudab see ka sinu käitumismustrit. 

On raske panna sõnadesse seda, mida tookordne sünnipäevakutse meie jaoks tegelikult tähendas. See ei olnud vaid kutse sünnipäevale. See oli kutse enda ellu, see oli ukse avamine – saame päriselt tuttavaks, saame sõpradeks. See on ilmselt valdkond, mida on kodumaal, turvalises ümbruses elades, keeruline mõista. Enne siia kolimist ma tõenäoliselt polekski sellest päriselt aru saanud. Kui aga kolid teise maailma otsa, kus sa ei tunne mitte kedagi ja sinu enda kaasmaalane avab ukse enda koju, siis see on nii tohutu varandus, mida sõnadesse panna ei oskagi.

Mäletan väga selgelt seda, kuidas ta tuli meid uksele koheselt kallistama ja sellest hetkest alates me olimegi sõbrad. Üsna pea sai selgeks, et oleme palju rohkemat, kui sõbrad. Oleme justkui perekond, millest kaugel elades puudust tuntakse. Meil on Merliisiga täpselt 10a vanusevahet ja olgugi, et mulle pole kunagi enda sõprade puhul korda läinud nende vanus, siis seekord oli mul südamest hea meel, et ta minust vanem on. Ta oli algusest peale mulle nagu vanem õde, sõber ja teinekord ka ema. Oli olukordi, kus kõiki neid kolme oli korraga tarvis ja ta oligi kõigis nendes kolmes rollis.

Päris esimest korda, kui Merliis ja Jeff meile külla tulid, siis nad tulid koos diivanitega. Meil ei olnud alguses eriti midagi ja polnud ka vahendeid, et kõike osta. Ilma, et nad oleksid  kunagi meid pannud end ebamugavalt tundma, nad lihtsalt nagu muuseas tõid meile oma diivanid ja riiuli ja köögitarvikuid. Kes teeb selliseid asju, kui tuntakse inimesi vaid loetud kuud? Mina ei tea, aga nemad tegid.

Kõik tänupühad oleme nendega koos veetnud, see on juba traditsiooniks saanud. Tänupühad veedetakse Ameerikas koos perega ja see on vaata, et suuremgi sündmus, kui jõulud. Mul ei lähe iialgi meelest, kui Merliis ütles, et me peamegi tänupühad alati koos veetma, sest see on ju perepüha. Sellised hetked on väga liigutavad.

Viimasel korral, kui koos olime, siis rääkisime avameelselt nendest asjadest ja ütlesin kõike seda Merliisile ka otse. Siiski tunnen, et ma tõenäoliselt ei suuda iialgi tänada selle eest, mida nad meie jaoks tegid just nendel momentidel, kui meil oli äraütlemata keeruline. Eneselegi teadmata võib enda koduukse avamine olla suurim kingitus, mis sa äsja võõrale maale kolinud inimestele saad teha ja seda nad tegid.

Õnneks ei ole Florida seitsme maa ja mere taga ja me väga loodame, et nad meile sinna külla tulevad.

Merliis kinkis meile väga ettenägelikult imekauni rannalina:

Hüvastijätt 2

Eelmise laupäeva õhtul oli plaan minna naabritele külla ja ka nendega hüvasti jätta. Tegelikult nad pole juba terve aasta enam meie naabrid, aga ma ikka kutsun neid nii. Me ei olnud Timi ja Jessicat juba väga kaua näinud (seoses karantiiniga) ja kuna kolimine terendab ukse eest, siis hakkab aeg kibedalt peale pressima. Kuna nemad on sama usinalt karantiinis elanud nagu meiegi, siis võtsime kõik oma julguseriismed kokku ja otsustasime laupäeva õhtu koos veeta. Oh, kui hea oli sotsialiseeruda! Nii lõbus polnud ammu olnud. Tellisime õhtusöögi nende juurde koju, jutustasime, sõime ja jõime ja lihtsalt tundsime end mõnusalt.

Viisime naabritele kingitusi:

Tim ja Jessica on meiega väga sarnased inimesed, meil on üsna ühesugused maailmavaated ja seetõttu on nendega ülimõnus erinevaid asju arutada. Lisaks on meil ka väga sarnane huumorisoon ja ka nende suureks kireks on reisimine.

Laupäeval oli mul mitmel korra hästi liigutatud tunne. Jessica ütles, et pole meiesuguseid inimesi varem kohanud ja, et me oleme neil tõeliselt väärt sõbrad. Ta ütles veel nii palju häid asju, et korraga olid mul silmad udused ja nii kahju oli, et me ära kolime. Mulle ei meeldi hüvastijätud. Olgugi, et keegi ei kao igaveseks kuskile, ikkagi ei meeldi. Kahjuks on nii, et iga asi saab kord otsa ja nii sai otsa ka meie ühine laupäev. Kiskus ikka maru kurvaks ära küll. Hoolimata sellest, et Tim on Floridast pärit, ei ole nad kumbki Miamis käinud ja seega tulevad nad loodetavasti meile tulevikus külla.

Koju sõites oli korraga südames hästi soe tunne. Me oleme elanud siin ligi 4 aastat ja ei saaks öelda, et me oleme just palju sõpru endale leidnud, aga nad on päris sõbrad, mitte lihtsalt tuttavad ja see on valdkond, kus kvaliteet kaalub minu jaoks üles kvantiteedi.

Kaspar ja Liam:

Hüvastijätt 3

Pühapäeval sõitsime veel Yangide juurest läbi, kellega oleme ka juba mitu head aastat sõbrad olnud. Kuna nemad eelnevalt meie kolimisplaanidest ei teadnud, siis see uudis tabas neid üsna ootamatult. Hästi tore oli siiski näha, et kõik meie sõbrad suhtusid kolimisplaanidesse positiivselt ja julgustavalt.

On aeg silmad puhtaks pühkida ja uutesse seiklustesse sukelduda.

Ilusat nädalavahetust!