Hüvastijätud

Hüvastijätt 1

Alates sellest hetkest, kui Ameerikasse kolisime on pidevalt vaja kellegagi hüvasti jätta ja see on teinud kuidagi hapraks. Ma olen niigi üsna õrna hingega ja väga tundlik inimene ja hüvastijätud on kogu selle kompoti veelgi hellemaks teinud. Siiski tuleb nende asjadega hakkama saada ja ära teha, sest ...elu.

Kuna kolimine on reaalselt ukse ees, siis tuli meie praeguses kodulinnas Houstonis ka vajalikud hüvastijätud ära teha. Kolme ja poole siin elatud aasta jooksul oleme endale leidnud toredaid sõpru ja nüüd oli käes aeg hüvasti jätta. Merliisiga tegime selle asja juba mõnda aega tagasi ära, sest polnud kindlad, kas õnnestub veel kokku saada. Arvestades viiruse täistuuridel teist lainet USA-s (eriti Texases ja Floridas), siis on kogu elukorraldus veelgi rohkem tagurpidi, kui varem.

Merliis oli esimene sõber, kelle me Houstonis endale leidsime. Olime elanud siin napilt kuu aega, kui ta kutsus meid enda sünnipäevale ilma, et oleks meid iialgi näinud. Eestlane ei kipu võõraid inimesi endale naljalt koju kutsuma. Kodu on ikkagi kindlus. Kui oled aga kolinud välismaale ja ise enam-vähem samad etapid läbi teinud, siis ilmselgelt muudab see ka sinu käitumismustrit. 

On raske panna sõnadesse seda, mida tookordne sünnipäevakutse meie jaoks tegelikult tähendas. See ei olnud vaid kutse sünnipäevale. See oli kutse enda ellu, see oli ukse avamine – saame päriselt tuttavaks, saame sõpradeks. See on ilmselt valdkond, mida on kodumaal, turvalises ümbruses elades, keeruline mõista. Enne siia kolimist ma tõenäoliselt polekski sellest päriselt aru saanud. Kui aga kolid teise maailma otsa, kus sa ei tunne mitte kedagi ja sinu enda kaasmaalane avab ukse enda koju, siis see on nii tohutu varandus, mida sõnadesse panna ei oskagi.

Mäletan väga selgelt seda, kuidas ta tuli meid uksele koheselt kallistama ja sellest hetkest alates me olimegi sõbrad. Üsna pea sai selgeks, et oleme palju rohkemat, kui sõbrad. Oleme justkui perekond, millest kaugel elades puudust tuntakse. Meil on Merliisiga täpselt 10a vanusevahet ja olgugi, et mulle pole kunagi enda sõprade puhul korda läinud nende vanus, siis seekord oli mul südamest hea meel, et ta minust vanem on. Ta oli algusest peale mulle nagu vanem õde, sõber ja teinekord ka ema. Oli olukordi, kus kõiki neid kolme oli korraga tarvis ja ta oligi kõigis nendes kolmes rollis.

Päris esimest korda, kui Merliis ja Jeff meile külla tulid, siis nad tulid koos diivanitega. Meil ei olnud alguses eriti midagi ja polnud ka vahendeid, et kõike osta. Ilma, et nad oleksid  kunagi meid pannud end ebamugavalt tundma, nad lihtsalt nagu muuseas tõid meile oma diivanid ja riiuli ja köögitarvikuid. Kes teeb selliseid asju, kui tuntakse inimesi vaid loetud kuud? Mina ei tea, aga nemad tegid.

Kõik tänupühad oleme nendega koos veetnud, see on juba traditsiooniks saanud. Tänupühad veedetakse Ameerikas koos perega ja see on vaata, et suuremgi sündmus, kui jõulud. Mul ei lähe iialgi meelest, kui Merliis ütles, et me peamegi tänupühad alati koos veetma, sest see on ju perepüha. Sellised hetked on väga liigutavad.

Viimasel korral, kui koos olime, siis rääkisime avameelselt nendest asjadest ja ütlesin kõike seda Merliisile ka otse. Siiski tunnen, et ma tõenäoliselt ei suuda iialgi tänada selle eest, mida nad meie jaoks tegid just nendel momentidel, kui meil oli äraütlemata keeruline. Eneselegi teadmata võib enda koduukse avamine olla suurim kingitus, mis sa äsja võõrale maale kolinud inimestele saad teha ja seda nad tegid.

Õnneks ei ole Florida seitsme maa ja mere taga ja me väga loodame, et nad meile sinna külla tulevad.

Merliis kinkis meile väga ettenägelikult imekauni rannalina:

Hüvastijätt 2

Eelmise laupäeva õhtul oli plaan minna naabritele külla ja ka nendega hüvasti jätta. Tegelikult nad pole juba terve aasta enam meie naabrid, aga ma ikka kutsun neid nii. Me ei olnud Timi ja Jessicat juba väga kaua näinud (seoses karantiiniga) ja kuna kolimine terendab ukse eest, siis hakkab aeg kibedalt peale pressima. Kuna nemad on sama usinalt karantiinis elanud nagu meiegi, siis võtsime kõik oma julguseriismed kokku ja otsustasime laupäeva õhtu koos veeta. Oh, kui hea oli sotsialiseeruda! Nii lõbus polnud ammu olnud. Tellisime õhtusöögi nende juurde koju, jutustasime, sõime ja jõime ja lihtsalt tundsime end mõnusalt.

Viisime naabritele kingitusi:

Tim ja Jessica on meiega väga sarnased inimesed, meil on üsna ühesugused maailmavaated ja seetõttu on nendega ülimõnus erinevaid asju arutada. Lisaks on meil ka väga sarnane huumorisoon ja ka nende suureks kireks on reisimine.

Laupäeval oli mul mitmel korra hästi liigutatud tunne. Jessica ütles, et pole meiesuguseid inimesi varem kohanud ja, et me oleme neil tõeliselt väärt sõbrad. Ta ütles veel nii palju häid asju, et korraga olid mul silmad udused ja nii kahju oli, et me ära kolime. Mulle ei meeldi hüvastijätud. Olgugi, et keegi ei kao igaveseks kuskile, ikkagi ei meeldi. Kahjuks on nii, et iga asi saab kord otsa ja nii sai otsa ka meie ühine laupäev. Kiskus ikka maru kurvaks ära küll. Hoolimata sellest, et Tim on Floridast pärit, ei ole nad kumbki Miamis käinud ja seega tulevad nad loodetavasti meile tulevikus külla.

Koju sõites oli korraga südames hästi soe tunne. Me oleme elanud siin ligi 4 aastat ja ei saaks öelda, et me oleme just palju sõpru endale leidnud, aga nad on päris sõbrad, mitte lihtsalt tuttavad ja see on valdkond, kus kvaliteet kaalub minu jaoks üles kvantiteedi.

Kaspar ja Liam:

Hüvastijätt 3

Pühapäeval sõitsime veel Yangide juurest läbi, kellega oleme ka juba mitu head aastat sõbrad olnud. Kuna nemad eelnevalt meie kolimisplaanidest ei teadnud, siis see uudis tabas neid üsna ootamatult. Hästi tore oli siiski näha, et kõik meie sõbrad suhtusid kolimisplaanidesse positiivselt ja julgustavalt.

On aeg silmad puhtaks pühkida ja uutesse seiklustesse sukelduda.

Ilusat nädalavahetust!