4 ja 14

Täna tahan rääkida vaid positiivsetest asjadest, sest tegemist on suure pidupäevaga. Täna on meie neljas pulma-aastapäev ning ühtlasi täitub meil 14 koosoldud aastat. Aastal 2006 oli kombeks ikka nö ametlikult paika panna “käima hakkamise” kuupäev ja seda me tookord vihmasel suvepäeval ka tegime. Küsisin Kaspari käest otse, et kas see on nüüd see meie kuupäev ja tema vastas punaselt tulitavate põskedega, et jah. Olime värskelt 10. klassi lõpetanud ja eks nendest asjadest rääkimine valmistas samal ajal põnevust-piinlikkust ja võimalik, et veel mingeid segaseid tundeid, millest ise ka veel täpselt aru ei saanud. Mäletan selgelt, et käisime metsas matkarajal jalutamas ja seal omaette olles julgesime käest kinni võtta küll, aga hiljem linnavahele tagasi jõudes sai see julgus esialgu otsa.

Neli aastat tagasi oli mu elu ilusaim päev. Pidasime oma pulmapeo täpselt sellel kuupäeval, kui meil täitus 10 koosoldud aastat. Päev enne pulmi tundsime mõlemad, et kõik variseb koost. Kaspari parim sõber helistas ja ütles, et ei saa pulma tulla, sest läks naisega hetk tagasi sünnitama. Ise sõitsime samal ajal enda pulma peomajast ära (käisime sinna asju viimas enne pidupäeva), kus selgus, et lauad oli asetatud (ja ka juba kaetud) täiesti valesti, lisaks oli seal veel üht ja teist valesti. Kui suundusime kohvikusse õhtusöögile, siis mõtlesime, et mis sellest pulmapäevast üldse saama küll hakkab. Võtsin telefoni ja helistasin meie pulmakorraldajale, kes on täiesti imeline inimene ja, kes rahustas meid koheselt ning palus, et me kõik-kõik-kõik peast välja viskaksime ja annaksime ohjad 101% talle üle, ta tegeleb kõigega ja meie ainus mure on homsel päeval kohal olla. Täielikud plaani inimesed nagu me oleme, tõstsime käed üles ja otsustasime, et olgu nii, meie siin ei saa enam midagi teha.

Saabuski järgmine päev ja juba varahommikust alates oli kõik täiuslik. Ma pole end iialgi nii rahuliku ja õnnelikuna tundnud, kui sellel päeval. Nägin, et Kaspar on liimist lahti ja järelikult oli minu ülesanne olla rahulik ja seda ka välja näidata. Kõik sujus nagu õlitatult ja veel tänagi mõtlen, et pulmakorraldaja palkamine oli parim otsus, mida üks pruutpaar enda heaks saab teha. Ta oli niivõrd põhjalik, tal olid kõikide meie külaliste kontaktid, mitte miski ei olnud kontrollimata. Lisaks juhtus veel totaalne ime ja Kaspari parim sõber oma naisega ei sünnitanudki sellel öösel, ning nad olid pulmas kohal nagu 10 kopikat.

Meil oli üsna suur pulm, kus pidu kestis hommikul kella 6-ni (või veelgi kauem?), meie Kasparga läksime tunnikeseks pikali kell 6 hommikul. Mul oli pulmakleit terve selle pika päeva ja öö seljas (ma keeldusin riideid vahetamast, sest noh... printsessikleit ja nagunii seda enam iialgi rohkem selga ei saa). Kleidil oli aga tõsine korsett, mis tõmmati nööridega tugevalt mulle selga, piht oli ilus nagu sipelgal, aga mis seal salata, korsetiga on ikka maru piin istuda ja söömisest võid unistada. Hommikutundidel, kui Kaspar mul kleidi seljast ära aitas, siis nägin, et roided on õrnalt sinaka varjundiga. Ah, teate, see oli seda väärt... ma tundsin ennast nagu printsess selles kleidis 😊

 

 Noorpaari majake:

Kuu peale pulmi käisime pulmareisil ära ja siis saabus argipäev ja just selle argipäevaga loksus kõik paika. Mäletan hästi selgelt, et mul käis mitu korda peast läbi mõte – miks me seda küll varem juba ei teinud! Alles abielus olles sain aru, kui õige see kõik on. Hästi raske on seda selgitada. Mulle tundub, et me ise muutusime mingis mõttes ja mulle meeldis see muutus. Abiellusin oma parima sõbraga, kes on mu lemmikinimene maailmas, kellega mul on täpselt sama maailmavaade ja huumorisoon, kes on alati seiklusteks valmis, kellele tahan uudise puhul alati esimesena helistada, kellega pole koos mitte kunagi igav, kes ajab mind naerma, kes on läbi ja lõhki positiivne inimene ja näeb igas asjas midagi head, kes on alati olemas ja kes tõstab mind igal võimalusel üles, julgustades ja innustades endast alati parima andma. Olen uhkusega tema naine ja unistan ikka, et kui oleme ühel hetkel hambutu 96-aastane vanapaar, siis saame verandal kiiktoolis jalgu kõlgutades oma laste-laste-lastele jutustada elu seiklustest, mis me koos ette võtsime 😊

Tänasel pidulikul pulma-aastapäeva hommikul kell 7:40,  kaks musta kolli otse peale trenni :D