Hästi hoitud saladus

Eelmisel neljapäeval oli imeline pidupäev. Peale kõike seda, mis on nii isiklikus plaanis, kui ka  maailmas viimastel kuudel toimunud (ja tegelikult toimub ka väga aktiivselt edasi), siis oli täiesti imeline end üheks päevaks kõigest sellest isekalt välja lülitada ja lihtsalt nautida. Kogu päev oli selline mõnusa sünnipäeva fiilinguga ja lihtsalt nii hea oli olla. Külastasime õhtul üle kolme (!) kuu meie lemmikrestorani Moxie´s ja veetsime seal terve õhtu, ikka kolmekäiguline õhtusöök ja kogu kupatus. Selles restoranis on hästi mõnus muusika, inimesed on end üles löönud ja üheks õhtuks ei katnud inimeste nägusid maskid, üheks õhtuks sai unustada suured rahutused, mis on tänaseks juba lahutamatu igapäeva osa uudistest ja tänavapildist, üheks õhtuks (kui pea korralikult kõrvale pöörata, sest istusime väliterraasil) ei näinud me politseivilkureid, õheks õhtuks olid meil lauas ainult positiivsed ja toredad jututeemad, üheks õhtuks oli kõik ideaalne.

Aga teate, ... ma olen siin teie eest hoidnud ühte suuremat sorti saladust, sest pikka aega ei olnud kõik veel päris kindel ja mulle ei meeldi asjadest tavaliselt liiga varakult rääkida. Teisest küljest tundub teie, kui ustavate lugejate, suunal ikka väga ebaõiglane sellisest suurest uudisest alles nö tagantjärgi rääkida. Mulle endale meeldib ka erinevatele seiklustele, uudistele ja olukordadele ikka nö laivis kaasa elada/mõelda/lugeda/rääkida. Ilma pikemalt keerutamata, asun uudise kallale – me kolime Houstonist ära.

See ei ole mingi üleöö sündinud otsus, vaid idee hakkas idanema meie peas juba novembris ja oleme seda mõtet ikka paremale ja vasemale veeretanud ja lõpuks loksus see meie jaoks kenasti paika. Oleme Ameerikas elanud 3,5 aastat ja selle aja jooksul päris palju reisinud ja kui nüüd New York välja jätta (sest see on täiesti omaette kategoorias minu jaoks), siis meil ei ole ühelgi reisil käinud mingit „klõpsu“, et ohh, siia võiks lausa elama tulla! Aga novembris käisime me Floridas (Miamis) reisil (sellest saab lugeda SIIT, SIIT ja SIIT) ja seal käis meil see kurikuulus klõps ära ja nii minul, kui ka Kasparil (kuigi me seda üksteisele siis ei öelnud, vaid see tuli alles hiljem jutu käigus välja). Lasime ilmselt mõlemad sellel idee-idul seedida (rohkem vist siiski idaneda) ja läksime oma tavapärase elu juurde tagasi, siiski, ei mäletagi enam täpselt kuidas täpselt, aga mingil hetkel ütlesime selle mõlemad välja, et peame kolima sinna, kus tunne oli õige. Ma ei oska seda kuidagi paremini selgitada.

Loomulikult ei hakka keegi ainult tunde pealt kolima, aga selle tunde tekitavad mitmed asjaolud kokku – parem kliima, kui Houstonis; ookeani lähedus ja ideealne rand (miks mitte proovida beach-life´i?); minu kroonilisele nohule mõjub soolase ookeani vahetu lähedus nii, et ma ei pea allergiarohtu peaaegu, et kasutamagi (suur võit!) jms. Esialgu tõstis pead muidugi hirm, et mis me nüüd ikka hakkame kolima ja see on nii hirmus ja me ei tunne seal mitte kedagi ja x ja y ja z.

...ja päeva lõpuks on meil vaid üks elu elada ja kas me tahame siis 96-aastasena seal kiiktoolis jalgu kõlgutades mõelda, et mis oleks olnud siis, kui ikka oleksime...

Võtsin julguse kokku ja hakkasin kinnisvaraportaalist vaatama, mis need üürihinnad ka sealkandis endast kujutavad, millised on tingimused jne. Esialgu sain sahmaka vastu vahtimist, siis hingasin sügavalt sisse, istusime maha, arutasime asja ja jõudsime järeldusele, et meil pole ju mitte ühtegi võlakohustust/liisingut, hingerahufond on ka kogutud ning igakuised väljaminekud on eelnevaga seonduvalt päris madalaks langenud seega, polegi nagu mõjuvat põhjust, miks me ei saaks endale pisut kallimat elamispinda lubada, kui me seda soovime. Aga me ei tunne ju uues kohas mitte kedagi? Houstonisse kolides ka ei tundnud ja mis siis sellest? Astusimegi mugavustsoonist välja ja leidsime uusi sõpru ja tuttavaid, miks me ei peaks neid siis uues kohas samamoodi leidma?

Plussid kaalusid kordades üles miinused ja võtsime vastu otsuse, et oleme uueks seikluseks valmis. Kolimisauto on renditud ja kolmandal juulil alustame oma kahepäevast teekonda, mille jooksul sõidame autoga läbi pool Ameerikat, et jõuda uude elukohta ja alustame täiesti uut seiklust:

Täna saabus ukse taha ka kolimiskomplekt (kastid ja erinevad tarvikud, mida kolimisel vaja läheb), seega asjad muutuvad iga päevaga üha reaalsemaks ka meie endi jaoks: