Jõulutunne

Meie Houstoni kodu oli 70-ruutmeetri suurune korter ja kui jõulukaunistused sai välja pandud, siis oli kogu kodu minu silmis vägagi kaunistatud. Tõsi, vannitube ja magamistubasid ma ei ole tegelikult kunagi kaunistanud – kas teie teete seda?

Meie praegune Florida kodu on 107-ruutmeetrine korter ning kui ma oma kasti jõulukaunistustega välja võtsin, siis tundus, et kaunistusi on kuidagi vähe. Sellest hoolimata panime aga jõulumuusika peale ja hakkasime kodu ehtima. Kolm aastat tagasi ostsin pisikese kuuse, mille ehtisin ära ja panin isegi jõulutuled külge. Tuled on küll mõõtmetelt mõnusad tillukesed ja sobivad miniatuursele kuusele kenasti, aga  neid tulesid on väga palju. Houstoni kodus lahendasin selle nii, et üleliigsed tulekesed kolisid klaasist lillevaasi ja moodustasid nö omaette kaunistuse. Siin on meil aga elutoas suur puu ja mul tuli koheselt mõte, et keriks üleliigsed tuled selle puutüve ümber. Oleme ise tulemusega ülimalt rahul. 

Troopikas elades vajab harjumist, et päevasel ajal on sõna otseses mõttes suvi ja õhtul, kui pimedaks läheb, tuleb õdus jõulutunne peale (ka siin läheb talvel varakult pimedaks).

Mõned aastad tagasi kinkis Merliis meile jõuludeks tehisküünlad, mis on minu hinnangul täiesti geniaalsed asjad. Olgugi, et praeguses kodus naudin väga, et saan traditsioonilisi küünlaid põletada (eelmises kodus oli see keelatud), siis tehisküünlad annavad vabaduse paigutada neid kaunistustesse, kuhu ma tavalisi küünlaid ei julgeks panna. Lisaks annavad nad mõnusat hubast valgust ja värelev "küünlaleek" tekitab küllaltki reaalse efekti.

Laupäeval leidsin oma lemmikpoest päikesepatareidel toimiva laterna rõdule. Laterna patareid saavad päevase päikesega laadida ja õhtupimeduses on see selline mõnus hubane valgusetäpp ja ka rõdu sisustuselement. See pole just tingimata jõulukaunistus, aga sobib praegusesse jõulumeeleollu siiski väga hästi:

Söögilaua lina on Eestist kaasa toodud:

Eksootika

 Meil oli kõrvaltänavas eksootiliste autode näitus ja olgugi, et tänavapildis liigub neid autosid siin väga palju, siis näitus andis hea võimaluse autode sisse piiluda. Sisuliselt tõigi rikkam rahvas oma uhked sõiduvahendid pööblile vaatamiseks välja ja mis meil selle vastu sai olla, uudistasime hea meelega! 

Houstonis elades arvasin, et küll seal elab ikka palju rikkaid inimesi, sest meie linnaosas oli samuti sageli uhkeid autosid näha ja no majadest olen teile pilte näidanud, ikka korralikud häärberid. See, mis siin toimub, on aga samm juba edasi. See on täiesti uskumatu, kuidas inimesed elavad. Me vaatame ja imestame ja ikka veel ei jõua ära imestada. 

Mööda randa kulgeb sõidutee (sisuliselt alates Miami Beachilt kuni ikka vähemalt Florida keskosani välja, võimalik, et rohkemgi, aga me pole nii kaugele veel läinud) ja meile meeldib autoga mööda seda imelist teed ikka kruiisida. Selle tee ääres on väga palju torne, kus on korterid ja hotellid:

Aga samuti on ka palju piirkondi, kus selle sama tee ääres kõrguvad eramajad ja mitte ainult, need on täielikud lossid. Mõnel majal on aed ja hekk nii suur, et maja ennast pole nähagi. Praegusel ajal on eriti tore ringi sõita, sest igale poole pannakse üles jõulutuled ja rikkam rahvas selle pealt juba kokku ei hoia. 

Tulles tagasi aga eksootiliste autode näituse juurde. Kaspar tegi korralikult pilte ja jagan seda elamust ka teiega:

Ma leidsin enda lemmiku - Rolls-Royce:

Kui näitusele tiir peal, siis läksime koju, võtsime oma pilli ja sõitsime Walmarti :D

Tehtud!

 Hull oktoober sai meil 13.11 ametlikult läbi ja on aeg teha kokkuvõtteid. Lühidalt öeldes tegime endale majandusliku väljakutse, mis kestis kokku 6 nädalat, kus eesmärk oli säästa 50% selle perioodi netosissetulekust.

Enne, kui sellise hullu tembu ette võtsime, tegime korraliku tabeli, kus vaatasime välja, mis on maksimum, mis me välja suudame pigistada selle perioodi jooksul. Mu esmane mõte oli 50%, aga kas see on ka reaalselt tehtav, arvestades seda, et maksud vajavad maksmist ja kõht toitu, see kõik vajas kalkuleerimist. Reaalsus oli see, et jah, see oli tehtav, aga numbritele otsa vaadates oli kohe selge, et lihtne see teekond ei saa meile olema. Kuna elame juba 2 aastat paberile kirjutatud eelarve järgi, siis on meil üsna täpne ettekujutus olemas, kui palju mingi kategooria (nt toit vms) jaoks ühel perioodil (meie jaoks 1 periood = 2 nädalat) kulub. Nii, kui värskelt arvutatud numbrid said silme ette, siis oli tegelikult sellel samal hetkel olemas ka teadmine, kui „tehtav“ see ettevõtmine reaalsuses saab olema.

 Kõige keerulisem oli nädalavahetustel, kus oleks tahtnud ehk midagi paremat süüa haarata või kuskile minna või näiteks filmi raha eest rentida, aga eelarvet ei olnud selle jaoks. Noh jah, filmi oleks muidugi saanud rentida küll, aga kui eelarve on kitsas, siis mõtled ikka nii kuus korda iga otsuse läbi, mida muud sa selle $4 eest hoopis saaksid ja nii jäidki valikusse vaid tasuta filmid sellel perioodil. Lisaks käisimegi lihtsalt matkaradadel või rannas ja kogu lugu.

See 6 nädalat oli täpselt selline periood, et surud hambad risti, teed ära ja kogu lugu, ilma liigselt sellele mõtlemata. Ma suudan ennast kontrollida küll, kui ma olen kodus – järelikult oli minu jaoks lahendus lihtne – ma ei lähegi üldse oma lemmikpoodidesse, ei hakkagi ennast ahvatlema.

Vahepeal kippusid küll imelikud mõtted pähe tulema stiilis „mis elu see selline on“ ja „appi, kõik teevad huvitavaid asju ja meie ei tee midagi ja ajame oma rida,“ aga siis tuli endale jälle meelde tuletada, et see on 6 nädalat, mitte 6 aastat. See ei ole karistus, me ise hoopis võidame sellest, kui asja lõpuni viime.

Korraga oli 6 nädalat läbi ja maru hea tunne oli küll, et ära tegime ja ise enda tulevikule teene tegime. Enam ei tundunudki käimata jäänud poetiirud ja kohvikuõhtud nii ületamatud. Ilmselgelt sellise tempoga ei ole väga tervislik (ega ka võimalik) koguaeg elada, aga aeg-ajalt endale väljakutseid teha (nt 1-2x aastas) on ikka väga teretulnud ja meeletult suure mõjuga. Olen kindel, et teeme neid ka tulevikus.

Kes soovib endale majanduslikku väljakutset esitada, siis siinkohal on mul mõned soovitused, milleni olen ise viimaste aastatega jõudnud:

1) Soovitan alustada lühemast perioodist, nt 4 nädalat.

2) Detailne kirjalik plaan ehk eelarve on edu aluseks. Ilma korraliku planeerimiseta on see üritus juba eos kaotatud. Meie kirjutasime mustvalgelt välja:

ü  kui palju kulub maksudeks,

ü kui palju kulub selle perioodi jooksul autole (reaalne kütusekulu+kindlustus+paneme igal palgapäeval näpuotsaga nö auto fondi juhuks, kui mingi asi peaks remonti ootamatult vajama),

ü  toidukulu

ü  oodatud ootamatused (nt arstivisiidid)

ü  hädavajalik majapidamiseks (nt pesupulber)

ü  minimaalne eelarve väljas söömisele (nt üliodav burger 1x nädalas)

 

Kui need numbrid said paberile kirja, siis tõmbasime toidueelarve numbri veel omakorda alla ja vaatasime, kas saame kuskilt natuke veelgi vähendada, aga nii, et kõik oleks siiski reaalselt tehtav. Lõime aga uued numbrid tabelisse ja jagasime saadud tulemuse kolmega. Ehk siis meie väljakutse kestis 6 nädalat (üks eelarve periood/tabel kestab meil 2 nädalat) ja nii saimegi väljakutse ajaks kokku 3 tabelit. Eelarvetabel, mis on korraga kaheks nädalaks tehtud, on kergesti hoomatav, sest kahe nädala haaval on mentaalselt lihtsam järge pidada, mis on ees ootamas. Lisaks, kui nt esimesel kahel nädalal kulutate eelarve liiga kiirelt ära, siis on kuidagi hea mõelda, et kohe tulevad uued ja nö värsked numbrid järgmiseks kaheks nädalaks (isegi kui sissetulek on nt 1x kuus).

Paljud majandusgurud soovitavad algajatele eelarvetabeleid isegi üheks nädalaks teha, sest 7 päeva ette mõelda ja arvestada oma kulutusi on hallatav ja tehtav. Terve kuu jagu kulutusi on aga pigem keeruline ette ennustada ja arvestada nii, et süsteem laitmatult toimiks.

Lõpuks leiab muidugi igaüks endale ise sobiva perioodi pikkuse ja rütmi 😊

3) Väljakutse ei ole karistus ja sellele ei tasu liiga palju mõelda.

4) Väljakutse lõppedes premeerige ennast nt eelarve piires ette nähtud uue riideostuga, mõnusa veini või õhtusöögiga (või mis iganes on just teile meelepärane tasu). Te olete lõpuni viinud suure ja keerulise ettevõtmise, see on väärt (mõistlikku) tähistamist.

Täitsime oma eesmärgi ja säästsime täpselt 50%, mis oli iga minutit sellest kuuest nädalast väärt. Soovitan soojalt!

Eriline päev!

Hea lugeja, oled kõik need aastad mulle kaasa elanud ja täna tahan jagada Sinuga oma rõõmu!

Täna on väga eriline päev!

Ahjusoojana on tänase kuupäevaga avaldatud meie teadusartikkel, mille nimel oleme juba mitu aastat väga palju vaeva näinud. Selgitasime välja, kuidas klassiõpetajate õpetamisstrateegiad mõjutavad otseselt ja ka pikas perspektiivis õpilaste lugemistulemusi ja lugemishuvi - praktiseeriva (ja ka tulevase) õpetaja jaoks äärmiselt väärtuslik teave.

Artiklit saate lugeda SIIT

Life update

Möödunud nädal möödus vägagi ärevalt. Meil on tavaliselt nii, et hommikusöögi ja hommikuste toimetuse ajal on telekas au sees, sest värsked uudised ja hommikune programm (Good Morning America) vajab pudru ja kohvi kõrvale vaatamist. Kogu päeva on TV suletud ja alles õhtusöögi valmistamise ajal paneme teleri uuesti käima (nii 18.30 paiku). Eelmisel nädalal löödi meie rutiin muidugi korralikult segamini ja teler mängis ikka tunduvalt rohkem, kui muidu ja midagi muud peale CNN-i me sealt näha ei soovinud. Okei, vahel nii huumoriks lülitasime ka FOX-i peale, aga ausalt, vaid korraks (FOX on pehmelt öeldes väga Trumpi-meelne uudistekanal).

Laupäeval oli siis suur pidupäev ja me tähistasime seda väärikalt. Väga liigutav oli näha, kuidas CNN-i vägagi professionaalsed uudiseankrud pühkisid pisaraid, nutsid otse eetris ja rääkisid südamest, mida ja kuidas nad tunnevad. Kuulasime õhtul, silmad punnis, uue pealiku kõnet ja korraga oli hea olla. Lisaks, on täiesti imeline, et asepresidendi kohale asus tumedanahaline naine. Enam paremat valikut poleks saanud tehagi, ausalt.

Pühapäeval läksime täiesti tutikasse toidupoodi, mis meie kodu läheduses valmis. Poe nimi on Aldi ja nii, kui sinna sisse astud on selline tunne nagu oleks Euroopas. Pood on väike ja kuidagi... ma ei tea, euroopalik. Hästi mõnusa tunde tekitab.

Kuna suur kommipüha on selleks korraks läbi, siis tavapäraselt langevad hinnad koheselt ka kommidel. Näiteks leidsime sellise hiiglasliku kommipaki (3,5kg komme) mille eest küsiti vaid $9. Ei, me ei ostnud seda. Läksime ruttu minema hoopis :D

Aldi üllatas minu suure lemmikuga, mida ma Eestis alati mõnuga söön:

Laupäeval saabus meile tormihoiatus ja pühapäeva õhtuks olid asjad päris hullud, isegi meie bassein hakkas üle ajama juba. Meil oli tegelikult 8. korruse rõdult seda möllu põnev jälgida, aga väga paljud inimesed eramajades olid suures hädas, sest vesi tungis elamisse ja puud kukkusid katustele. Inimestel paluti tungivalt koduses püsida ja mitte liiklusesse minna. Tere tulemast troopikasse!

Jõgi ajab üle:

Bassein ajab üle:

Käin igal esmaspäeval ja reedel oma kiropraktiku juures (nii juba viimased 6 nädalat) ja pühapäeval olin juba päris mures, kas ma järgmisel päeval saangi minna. Õnneks oli esmaspäevaks ilm rahunenud suured teed ja tänavad palmilehtedest ja muust sodist puhtas tehtud. Palmipuud on muideks silmale ilusad vaadata, aga troopilises kliimas natuke ohtlikud isegi. Lehed on neil niivõrd suured ja puitunud otstega, et kui see lahmakas leht on sõiduteel, siis on mõistlik sellest kaarega mööda sõita. Samuti võivad kookospalmide otsast hiiglaslikud pähklid alla sadada, oleme kõnniteedel vedelevaid kookospähkleid väga palju kohanud. Siiski... need kookospalmid on nii ilusad, mu lemmikud.

Selja osas on uudiseid nii palju, et tasapisi liiguvad asjad paremuse suunas, aga on olnud ka tagasilööke. Paar nädalat tagasi olingi silmad peos arsti kabinetis ja vangutasin nõutusest pead, sest ma ei mõistnud, miks selg on halvemaks läinud ja mina jälle oma arvutiga pean põranda-kontorit harrastama. Arst uuris ja puuris ja ütles, et füüsiliselt on olukord juba päris hea. Kui talle aga oma igapäevast töö-elu kirjeldasin, siis ta ütles, et seal see kurjajuur peitubki. Ärevus ja stress juhivad kõike seda, mis toimub kehas rohkem, kui arvatagi oskaks. Olen aga sattunud täieliku imearsti juurde, sest ta andis mulle koheselt mitu nippi, kuidas ennast ise vaimselt aidata, kui ärevus järjekordselt lakke hakkab küündima. Rakendasin tema soovitusi järgneva nädala vältel ja uskude või mitte, ma sain kolida tagasi normaalsesse kontorisse ehk siis istudes laua ääres tööd teha ning võtta ette ka jalutuskäike. Täiesti uskumatu, kuidas vaimne seisund keha juhib, olen hämmingus! Ilmselgelt on täieliku taastumiseni veel omajagu maad minna, aga iga päev, mis ei sunni valuga põrandale, on võit.

Tööpäeva parim osa - kella kolmene vitamiinipaus. Siis saame kõrvalkontori kolleegiga köögis kokku (okei..Kaspariga, kes muidu töötab teises toas) räägime veidi juttu ja hakime kaks kausitäit vitamiinipomme ja nii igal tööpäeval:

Kodulinn, rannaelu ja tänulikkus

 Hetkel on meie kodulinn Fort Lauderdale, mis asub Florida osariigis. Fort Lauderdale on üsna väike linn oma 182 000 elanikuga. Keset linna kulgeb jõgi, mille ääres kõrguvad uhked pilvelõhkujad. Mööda jõeäärt looklevad mõnusad rajad kõndijatele, jooksjatele ja ratturitele. Kesklinn sumiseb elust, kus välikohvikud on tihedalt üksteise kõrval ja tänavatel sagivad inimesed. Üldsegi mitte tavapärane vaatepilt hiigelsuurest Houstonist „väikelinna“ kolides.

Enne Ameerikasse tulekut oli mul selge arusaam, et igas suuremas (ja ka väiksemas) linnas kihab elu just kesklinnas ja kõik see, mis jääb keskusest kaugemale on selline tasane elamupiirkond. Ameerika suurlinnades (miljonilinnades nagu näiteks Houston, Los Angeles, San Francisco jne) see nii aga ei ole. Kesklinn, kus laiuvad teleekraanilt tuntud pilvelõhkujad, kihab elu esmaspäevast reedeni kell 8-17, kus tänavad on kohvitopsidega pintsak-lipslasi täis, aga peale tööpäeva avaneb aken hoopis teise maailma. Nendele samadele tänavatele “ilmuvad” kodutud ja mitte just mõni üksik. Seega kõik, kellelt me oleme nõu küsinud, on algusest peale meile soovitanud suurlinnade kesklinna elamiseks vältida. Meil oli seda enne siia mandrile kolimist raske mõista, aga mõnda aega Ameerikas elades, sai pilt kiiresti selgeks.

Juuli alguses uude osariiki kolides (Texasest Floridasse), vaatasin ma juba esimesel õhtul uues ja tundmatus linnas ringi sõites, millised inimesed õhtuhämaruses tänavatel liiguvad (kas need on nö tavainimesed või kodutud). Ärge saage minust valesti aru, kodutuid iseenesest ei maksa karta. Nad on inimesed, nagu kõik teisedki, lihtsalt elu hammasrataste vahele jäänud. Oleme nii mõnelgi korral neile süüa ja raha andnud ja meil pole mingit negatiivset või hirmutavat kogemust olnud. Küll aga soovin elamiseks vältida piirkonda, kus rohkem kodutuid resideerub, sest kahjuks sellised piirkonnad on kuritegevuse tõmbekohtadeks. Niisiis tegime kohe esimesel õhtul Fort Lauderdales tiiru peale, et näha, milline üldmulje õhtuhämaruses on. Igal pool oli näha jalutajaid, jooksjaid, koeraga jalutajaid, emasid lapsevankritega ja see kõik on väga hea märk turvalisest piirkonnast.

Teine asi, mida ma vaatasin, oli tänavate üldmulje. Kui tänavatel on prügikastid ja hooldatud lillepeenrad, siis see on samuti märk paremast ja turvalisemast piirkonnast, mille eest kantakse hoolt. Kahjuks vaesemate ja kuritegelikemate piirkondade haljastuse eest linnad üldjuhul hoolt ei kanna ja see hakkab silma ning on üsna täpseks näitajaks, millise piirkonnaga tegu on.

Fort Lauderdale on rannalinn, kus on minu hinnangul üks ilusamaid randu. Oleme tänaseks elanud siin täpselt 4 kuud ja selle aja jooksul külastanud üsna mitmeid randu. Mitte, et teistel randadel midagi viga oleks, aga mulle meeldib, kuidas siin on kõnniteed palmidega ääristatud ja palmid kasvavad otse rannaliival. Kunagi ei ole parkimisega probleeme ning kodust oleme umbes 10 minutiga rannalinal peesitamas. Seda lõbu on muidugi ainult nädalavahetustel, kui ilm lubab, aga seda on juba rohkem, kui kunagi varem.

Kaspar tegi pühapäeval rannas trenni ära:

Eelmisel pühapäeval sattusime randa minnes otse pulma:

Kuna pandeemia numbrid on jätkuvalt tõususuunal ja Ameerika „uhkelt“ esimese koha lippu selles vallas hoiab, siis oleme terve siin elatud aja jooksul hoidnud väga madalat profiili ja sisuliselt 98% ajast karantiinis elanud. Teadlikult ei ole ma otsinud juurde uusi tutvusi, et hoida enda ja teiste tervist. Endiselt ei välju me kodust ilma maskita ja väldime rahvarohkeid kohti. Ilmselgelt oleme me sellisest elust tüdinenud, aga see tundub meie jaoks hetkel õige ja mõistlik valik. Karantiinis elades on lausa imeline, kui saab vabal päeval randa minna või rõdul mõnuleda. Laupäeviti oleme ka mõned loodusrajad vallutanud, mis on tegelikult väga tore olnud.

Jah, ma ei saa endiselt oma selja tõttu rohkem kui 30-45min järjest kõndida, aga olen õnnelik, et niigi palju juba saab. Vahel kipun liigselt keskenduma sellele, mida ei saa või mida ei ole ja see ei tee muud, kui tirib mind musta auku. Püüangi viimasel ajal rohkem teadvustada seda, mis on hetkel meie elus head ja mille eest tasub olla tänulik.

💓

Ilusat nädalavahetust!

Pool on läbi!

Kolm ja pool nädalat tagasi alustasime oma Hullu oktoobri väljakutsega ja pisut üle poole kogu väljakutsest (mis kestab kokku 6 nädalat) on läbi saanud. Ülim eesmärk selleks ajaks on säästa 50% meie kuue nädala netosissetulekust. Oleme piinliku täpsusega oma eelarvest kinni pidanud. Eelarve koostame korraga kaheks nädalaks, sest (1) palgapäev on iga paari nädala tagant, (2) kahe nädala kaupa on palju lihtsam kulutustel silma peal hoida, kui terve kuu vältel.

Esimesed kolm nädalat on olnud väga lihtsad, sest enne, kui me asusime väljakutse juurde, võtsin ma terve nädala selleks, et oma meeleseisund õigesse kohta viia. Vaatasin vastavasisulisi videosid ning tuletasin meelde algtõdesid. Selline häälestus on minu jaoks väga vajalik, sest kui mu vaim on eesmärgile orienteeritud, siis peab juhtuma ikka tõsine maavärin, et mind rajalt kõrvale nihutada. Kui aga vaim pole valmis, siis on mind väga lihtne eksiteele suunata. Seega, ma pidin endaga tööd tegema, et olla sõna otseses mõttes õigel lainel.

Üks asi on olla vaimselt õigel lainel, teine asi on see, mida sa füüsiliselt teed. Mul on väga raske end ohjata, kui ma olen nt oma lemmikpoes TjMaxxis, mul on siis kohe kõike vaja, sest ma näen kõike. Otsustasin kohe ära, et 6 nädalat ma oma jalga sinna poodi ei tõsta (kui pole just mingi hädavajalik asi, ilma millega pole võimalik elada). Amazoniga täpselt sama lugu – valin kiirelt vaid hädavajliku ära ja unustatud. Ehk siis käime vaid 1x nädalas toidupoes ja kogu lugu. Mida vähem ahvatlusi, seda lihtsam on rajal püsida.

Oma kohalikule sõbrannale ütlesin ka, et ärgu mind 6 nädalat restoranidesse kutsugu, sest ma ei saa, mul on väljakutse käsil :D Küll aga kutsusime ta hoopis meile koju õhtusöögile, ega siis väljakutse ei tähenda, et elu elamata jääb.

Mis elu see nii on?? No, aga see ongi ju väljakutse, mitte tavapärane elu 😊 Väljakutse ei peagi kerge olema, aga see ei tähenda, et ennast ei peaks aitama, et seda kergemaks teha. Siiani oleme püsinud ilusti rajal ja kordagi pole olnud tunnet, millest kõigest “mind on ilma jäetud”, vaid ma näen juba poolel teel, kui palju me sellega võidame.

Väljakutse perioodil on meil ka lahtrid eelarves teistsugused, kui muidu. Tavapäraselt on meil eelarves sellised kategooriad:

püsikulud;

toit;

väljas söömine;

fun (kino, tegevused sõpradega, lõbutsemine vabal ajal jne);

riided (ilmselgelt me ei osta iga kord riideid ja kui aus olla, siis me pole seda juba väga väga ammu teinud, aga see kategooria on alati olemas juhuks, kui midagi peaks näiteks katki minema. Suuremad riideostud planeerime siiski ette, nt kui on vaja mantlit või saapaid või rohkem kui 1-2 asja.);

auto (kütus, klaasipesuvedelik või mida iganes autosse on tarvis osta);

oodatud ootamatused (alati on kellelgi sünnipäev, ootamatud ravimid vajavad ostmist, arsti visiiditasud ja muud elulised asjad, mida ikka tuleb ette);

kodu (puhastusvahendid, sisustamine jms);

ilu (iluteenused, meigivahendid, ilutooted, pesemisvahendid);

fondid (võimalikud näited: investeerimine/säästmine/reisimine/mingi kinda asja jaoks kogumine – nt ma tean, et kui kogu mu doktoritöö saab valmis, siis pean selle saatma keeletoimetusse, mis on äärmiselt kallis teenus. Oleme mitme kuu vältel sinna kategooriasse näpuotsaga raha pannud ja kui ühel kenal hetkel on aeg selle arve maksmiseks, siis ei pea sellele eraldi isegi mõtlema, selle küsimusega oleme juba tegelenud / jõulud – sellele kategooriale soovitan kindlasti varem mõelda, kui detsembri alguses 😊 / auto – igal palgapäeval paneme näpuotsaga eraldi auto fondi raha, et kui peaks olema vajandus paranduse järgi või rehvivahetus mingil hetkel, siis ei peaks sellele ekstra üldse mõtlemagi ega muretsema).

Iga kahe nädala tagant istume koos laua äärde ja koostame uue eelarve, kategooriad on suures plaanis samad, aga summad muutuvad - iga nimetatud kategooria saab endale summa vastavalt sellele perioodile, mis tuleb. Mõtleme rahulikult, mis järgnevad paar nädalat meile toob. Iga kuu ja isegi iga periood (2 nädalat meie puhul) on eelmisest erinev ja seega peab ka eelarve muutuma vastavalt sellele, mis elu sellel perioodil ette näeb. 

Säästu-väljakutse perioodil on kategooriad teistsugused. Sellisel perioodil me ei osta mitte ühtegi riideeset ega jalanõupaari. Sisustamine on pausi peal. Väljas söömise lahter on nii kitsaks tõmmatud, et suure nuputamise peale saab 1x nädalas mingi kiirtoidu haarata, aga seda mitte igalt poolt. Ka tavapärane toidupoe eelarve on oluliselt kitsam nii, et eelmisel pühapäeval pidime poes päris leidlikud olema, et eelarvesse ära mahtuda. Nimelt olime otsustanud reede õhtul suuri rõõmusõnumeid tähistada, aga seda saime ilmselgelt üsna tagasihoidlikult teha, sest me ei tahtnud kuidagi oma väljakutset ohustada. See tähendas aga omakorda seda, et pidime natuke “raha laenama” toidupoe kategooriast, mis muutis pühapäevase toidupoe tuuri pehmelt öeldes põnevamaks. Eelarvesse me jäime ja ise olime veel maru uhked ka selle üle, et oma väljakutsega edukalt jätkata. Mingitel hetkedel on see isegi natuke naljaks, kui oma dollareid kalkuleerime, et väljakutse sisse mahtuda, aga teisel hetkel tekitab maru suurt hasarti ka – kas suudame oma eesmärgi ikka täita? Seda näitab elu, aga siiani oleme ilusti graafikus ja soovitan julgelt selliseid väljakutseid.

Laupäeval kutsus Kaspar mind mini-matkale loodusrajale, mis on täiesti tasuta ja niivõrd tore ettevõtmine!

No vaadake vaid, kellega me seal kohtusime!

Oh taevas, milline päev!

Minu töös ei ole olnud ülemäära palju tõuse või käega katsutavaid edusamme. Kogu doktorantuur on olnud üsna vaevaline ja kogu 6,5 aasta jooksul on olnud vaid ühe käe sõrmedele mahtuv saavutuste ja edusammude nimistu. Kogu selle aja jooksul on kokku vaid kolm korda, kui olen saanud teadusajakirjadest positiivse vastuse, et mu artikkel võetakse avaldamiseks vastu. Äraütlemisi on seevastu olnud… oh ma isegi ei tea, kui palju, iga artikli kohta kuskil 3-4 kindlasti.

Mäletate, kui ma pea terve augusti levist väljas olin ja ainult oma neljanda artikli ümberkirjutamisega tegelesin? Nüüd oli aeg sealmaal, et ajakirjast pidi tulema vastus, kas see artikkel siis võetakse vastu või lükatakse siiski tagasi. Täna hommikul tulin kiropraktiku juurest tagasi ja istusin laua taha tööle ning koheselt vaatasin oma meilid üle. Kiri pealkirjaga Decision letter  vaatas mulle suurte ja rasvaste tähtedega vastu ja tundsin, et süda jätab paar lööki vahele. Avasin kirja ja libistasin pilgu kiirelt kirja lõpuosale, kus on kohtuotsus:

 

Dear Maile Kasper,


Two reviewers commented upon this version: these are the same reviewers who read the first version. Both reviewers are of the opinion that you put a lot of effort in processing their reviews and revising the text. However, the second reviewer is still not satisfied with the data analysis and his advice is therefore to reject the paper. The first reviewer suggests to accept the paper.

Since I find the paper overall well written and its topic certainly of interest for the journal of L1-Educational Studies in Language and Literature readers, and in view of the effort you put in revising the paper, I have decided to accept it for publication.


Best regards

XXX

Purskasin nutma. Vappusin laua ääres oma mitu minutit. Kaspar tuli enda kontoriruumist samal hetkel välja ja kuna ta teadis, et ma viimastel päevadel käin närviliselt igal sekundil oma postkasti vaatamas, sest oli teada, et iga hetk on otsus ajakirjast tulemas, siis ta esmase reaktsioonina tõttas mind lohutama. Mina tõstsin aga oma väriseva käe arvuti ekraani juurde ja näitasin talle otsuse peale: ACCEPT (artikkel on vastu võetud).

Sellel samal momendil ta sai muidugi aru, et ma vappun nutta suurest õnnest.

On väga keeruline sõnadesse panna seda tunnet, mida ma täna tunnen. Viimasel ajal on olnud ääretult keeruline end kokku võtta ja tööle sundida. Selline saavutus on imeline positiivne “hoop”, mis aitab lõpuni välja minna, mis motiveerib ja innustab. Mul pole aimugi, kui palju töötunde selle viimasel artikli taga on ja sel polegi enam tähtsust, kõik need on ära tasunud. Ma olen selle artikli esimene autor (autorite järjekorral on suur tähtsus) ja see avaldatakse kõrge tasemega (1.1.) teadusajakirjas, mis tõstab mu lõputöö väärtust ja kvaliteeti meeletult palju.

Selle tänase kirjaga tuli kohe teatav vabanemise tunne – see oli ametlikult VIIMANE artikkel, millega ma tegelesin. Viimane artikkel, mis doktööst veel puudu oli. Viimane.

Nüüd on jäänud veel kogu doktoritöö katusteksti ehk kogu töö kõige olulisema osa lõpetamine ja siis kaitsmiseks esitamine. Veel on vaja tööd teha, aga ma tunnen esimest korda, et pikem tee on käidud.

Oh taevas, milline päev!

Imelist nädalavahetust!