Elu Mehhikos

Esimene hommik Cancunis: 

Esimene päev oli minu jaoks justkui paksu suitsukatte sees. Kogu see reisimine ja rändamine oli üsna väsitav, lisaks ajavahe. Vedasime end äratuskella peale voodist välja ja seadsime sammud hommikusöögile. Toiduvalik on lai ja süüa oskavad nad teha, taevas, kui hästi! Ma kardan, et me veereme siit lõpuks koju.

Et täielikku kojuveeremist natukenegi pidurdada, siis Kaspar on käinud hommikuti rannas jooksmas. Must täpp pildil on Kaspar:

Mina olen osa võtnud keskpäeval toimuvatest vesiaeroobika tundidest. Meie hotellis on treenerid, kes neid treeninguid läbi viivad ja ma olin päris elevuses, kui kuulsin, et selline asi meie hotelli ühes basseinis toimub. Ma ei ole väga pikalt peale kõndimise ja piiratud võimlemisharjutuste mingit muud trenni teha saanud seoses oma taastuva seljaga. Mõtlesin aga, et ehk vesiaeroobika siiski sobib arvestades seda, et mu selg on viimasel ajal tunduvalt paremaks läinud. Ega muidu teada ei saa, kui ei proovi. Esimene trenn oli hispaania keeles ja eneselegi üllatuseks sain nii 99% juhistest isegi aru. Teine tund toimus inglise keeles ja eks paistab mis keeles järgmine tund toimub, ootan igal juhul põnevusega. Selg pidas hästi vastu ja oh taevas kui hea oli lõpuks ometi "päris trenni" teha, olen sellest väga suurt puudust tundnud.

Suures plaanis püüdsime oma väsimusest üle olla, sest tegelikult vajas töö tegemist ja nii me oma kontori hotellituppa üles seadsime. Meil on selles osas üsna lihtne, sest igal pool, kus on wifi olemas, saame me tööd teha. Seega oli selle osaga korras.

Ühel päeval oli rannast suurt vilistamist ja kisa kuulda. Mis küll sellist paanikat külvas? Meie rannas oli hai ning vetelpääste ajas ta kiiresti avamerele tagasi ning kõik ujujad vilistati kibekiiresti veest välja. Mul võttis seest õõnsaks ja järgmisel päeval ujusin vaid basseinis.

Esimest korda, kui linnapeale jalutama läksime, saime sahmaka vastu vahtimist. Nimelt, Mehhiko oli meid esialgu väga hästi vastu võtnud. Inimesed tundusid nii sõbralikud ja viisakad ja olime mõlemad tõsimeeli üllatunud sellest kõigest. Samuti on kõik nii hoolitsetud ja puhas – kas selline ongi Mehhiko? Ma arvasin justkui midagi muud… Ahhaa! Niisiis esimene jalutuskäik hotellialalt välja ja igal sammul üritatakse sind “alla neelata” ehk siis kohalikud püüavad sulle nii taksoteenust kui meelelahutust peale määrida ja seda ikka nii agressiivselt, et sul pea sellest kõigest ringlema hakkab. Nt seisab 8 taksojuhti keset kõnniteed ja sõna otseses mõttes ründavad sind oma pakkumistega. Ei minul ega Kasparil pole mingit probleemi EI ütlemisega. Asi on pigem selles, et kui  kõnnid 6 meetrit edasi, siis tulevad järgmised inimesed sind “ründama” ja järgmised ja järgmised ja järgmised. Olime tänaval justkui liikuv märklaud ja see mu sõbrad, on ikka meeletult tüütu. Ikka nii tüütu, et ma tundsin ühel hetkel, et mul tuleb nagu sein ette ja ma tahan eemale, ma tahan sealt tänavalt ära. Ma ei ole sellise käitumisega harjunud.

Kui nt toidupoes või hotellis olen Kasparist eemal, siis minuga tullakse rääkima vaid hispaania keeles. Kui aga Kaspar seisab mu kõrval siis on ainult ja ainult inglise keel ja pole lootustki, et keegi midagi kaela ei üritaks määrida. Kaspar on kõikidest siinsetest inimestest pool meetrit pikem, blond ja kuus korda heledama nahatooniga, mis teeb temast momentaalselt märklaua - turist! Ega ma isegi kohaliku moodi välja ei näe, aga eemalt ehk petan tumedate juuste, lühikese kasvu ja pisut rohkem päevitunud nahaga ära. Selge on aga see, et ega me väljaspool hotelli eraldi ei liigu ja mingitel momentidel teevad need meeletud pakkumised isegi natuke nalja. Näiteks ühel päeval kõndisime poodi (meil on hotelli läheduses suur toidukauplus) ning kohe meie hotellihoovi ees on alati vähemalt tosin taksot, kelle juhid jutustavad üheskoos puu varjus. Tollel päeval pidasid taksojuhid selle sama puu varjus just lõunapausi, aga meie, kui potsentsiaalsed kliendid, juhtusime sealt mööda kõndima ja vaene taksojuht ei saanud lasta võimalust käest - ühes käes limonaad ja teises võileib (ja suur amps veel suus) tõstis ta mõlemad käed, vehkis nendega hoogsalt ja proovis läbi täis suu karjuda, et siit saab taksoteenust. See on alles pühendumine oma tööle!

Loomulikult, üks pool minust saab aru, et see siin on turismilinn ja need inimesed elatuvad turismist. Teine pool aga ei saa aru, sest ma tahan rahus kõndida ilma, et minust igal sammul keegi peesosid tahaks välja meelitada. Kui aga siin oled, siis tuleb selle olukorraga harjuda ja eluga edasi minna. 

Reede õhtul panime arvutid kinni ja alustasime nädalavahetusega. Käisime väga autentses restoranis söömas ning hiljem veel linna keskuses baaris.

Olete te elus nii suurt menüüd varem näinud?

Margaritad on korralikult suured ja parajad niidukid:

Restoranis mängis traditsiooniline ansambel nii, et külastajad said soovilugusid esitada. Kaspar tellis meile "midagi romantilist", sest ega meie nende kohalike lugude nimetusi ei teagi:

Teenindajal on mitu jooki pähe laotud:

Hiljem läksime veel ühte baari. Kaspar kutsub mind alati oma printsessiks, reede õhtul sain siis lõpuks krooni ka pähe:

Laupäev oli meil üleni üks suur rannapäev, kus me lihtsalt päevitasime ja puhkasime niisama:

Hotelli terrassil:

Kohvipaus:

Laupäeval olimegi rannas kuni päikeseloojanguni. Jõime häid jooke, jutustasime ja nautisime head seltskonda ning meretuult:

Pühapäev algas varajase äratuskellaga. Ees ootas pikk ekskursioonipäev, kus nägime, kuidas kohalikud inimesed tegelikult elavad. Sellest aga lähemalt juba järgmises postituses. 

Sellest, kuidas meid Ameerikasse ei lastud

 

Oligi käes aeg kohvrid kokku pakkida ja Ameerika poole lendama asuda. Nagu juba traditsiooniks saanud, siis eelnevalt on suur pidulaud koos perega, kus meid nö ära saadetakse. See on selline hästi kahe otsaga komme, sest hüvastijätud on keerulised. 

 Kõige raskem on vanaemaga, siis läheb korralikult tahtejõudu tarvis, et end koos hoida. Kuna vanaema ei saa Tallinnasse tulla, siis temaga oli pidulaud eelmisel õhtul maal. Iga kord, kui me ära läheme lepime vanaemaga vaid ühes kokku – ta ootab meid ära ja tuleb meile oma jalal uksele vastu. Nii on see siiani alati olnud ja vanaema lubas pühalikult, et nii saab see ka suvel olema, kui jälle kodumaale läheme. 

Eelviimane õhtu koos vanaemaga maal:

Niisiis ongi need hüvastijätud parajad pisarakiskujad, aga teisalt…. me oleme ikka tohutult õnnelikud inimesed, et meil nii suur ja tore perekond on, kelle juurest ei olekski võimalik nö omapäi lennukile hiilida. On suur luksus sellist ühtehoidvat pere omada ja teadvustame seda endale kaine mõistusega pidevalt. Viimased päevad Eestis tuletas meile seda teravalt meelde ja pani veelgi rohkem hindama oma perekonna olulisust ja kokkuhoidmist.

Kaspari õe juures:

Pere pesamunaga:

Niisiis, kohvrid olid pakitud ning nagu juba kombeks saanud, siis üks meie õdedest (minu või Kaspari oma) viib meid alati lennujaama. Meie lennud väljuvad peaaegu eranditult alati varajastel hommikutundidel (et mitte öelda öösel) ning ilmselgelt oleks neile mugavam, kui me taksot kasutaksime, aga õed on põikpäised ja valmis meid igal ajal transportima ja ega ka seekord mingi erand selles osas ei olnud.

Oli väga varajane hommikutund ning olime Tallinna lennujaamas valmis oma pileteid juba välja võtma, kui kuulsime seda, mida me kuulda ei tahtnud – me ei pääse Ameerikasse. Piiranguid on viimase aasta jooksul olnud mitmeid ja oleme nendega end kurssi viinud, kuid viimasel ajal jõustunud piirangud laienesid ka meile, ning nii me nõutult lennujaamas leti taga seisime. Töötaja, kes meiega tegeles oli äärmiselt professionaalne (ja kaastundlik), ning andis meile edasised juhtnöörid, kuidas piletiraha päris raisku ei läheks.

Enne Eestisse minekut olime tegelikult välja mõelnud varuplaani ning arvestanud asjaoluga, et võib juhtuda, et meid Eestist otse Ameerikasse ei lasta. Uue aasta alguses selgus, et me saame siiski ilusti otse koju lennata ja varuplaani käiku panema ei pea. Ja nüüd siis selline üllatus hetkel, kui oled oma kohvritega lennujaamas ja valmis koju minema. Mõnus!

No mis seal ikka, tuli tegutsema hakata. Kaspar tegi lennujaamas paar vajalikku kõnet ja mõne aja möödudes olid meie lennupiletid ümber vahetatud. Lend pidi toimuma järgmisel päeval ja sihtkohaks oli Mehhiko. Mõtlesime enda jaoks valmis, et kui me otse Ameerikasse ei pääse, siis lendame Mehhiko kaudu ehk siis veedame 2 nädalat Mehhikos. Meie jaoks oligi tingimus see, et hoolimata viisade sobivusest, siis otse Schengeni riigist tulnuna USA-sse kahjus sisse ei lasta. Kui aga viibid 14 päeva Schengeni tsoonist väljaspool, siis – tere tulemast Ameerikasse! Reeglid on reeglid, ükskõik, kui jaburad need ka poleks.

Niisiis järgmisel hommikul olime taas varakult Tallinna lennujaamas ja valmis oma ülipikaks lennupäevaks, mis pidi kestma kokku umbes 24h.

Alustame reisipäevaga:

Esimene lend viis meid Saksamaale ja sealt edasi juba Mehhiko pealinna Mexicosse, kus veetsime lennujaama hotellis ühe öö. Peale 13h lendu oli öö hotellis justkui taevaõnnistus. 

Esimene hommik ja hommikusöök Mehhikos, lennujaama hotelli restoranis, täiesti uskumatult vapustava vaatega:

Olime alati mõelnud, et tahaks Mehhiko ka kunagi ära külastada ja miks mitte seda siis nüüd teha? Kui juba Mehhikosse, siis randa ja kui juba randa, siis Cancúni. Niisiis oligi plaan paigas. Cancún on linn, mis paikneb Mehhiko riigi idarannikul. Tegemist on tõelise kuurortlinnaga, mida ümbritseb helesinine vesi ja valged liivarannad. Mõtlesime enda jaoks kohe ära, et kui juba peab kuskil kaks nädalat olema, siis olgu need mõnusad nädalad. Seega viimane lend viis meid lõpuks sihtkohta.

Tere tulemast Cancúni!

Meie kodu järgmised kaks nädalat:

Tõmbasin meie rõdule punase ringi ümber:

Jõudsime hilisõhtul oma hotellituppa ja rõdult avanes täiesti hunnitu vaade:

Hotelliaed:

Järgnevad sissekanded siis juba lähemalt meie kohalikust elust siin. 

Püsige lainel!

Eestis vol 2

 

Uus aasta on olnud väga tegus ja mis seal salata, Eestis oldud aeg kihutab alati liigagi kiiresti eest minema. 

Aasta algas ühise pidulauaga koos isa perega:

Meil on kaks maakodu ja need olid muutunud tõelisteks võlumaadeks. Pean seda kohe teiega jagama:

Täiesti maagiline võlumaa, kui minu käest küsida...

 Eelmise aasta lõpus lisandus vanaema juurde üks kõrvalhoone saunamaja näol ja minu meelest on saunamaja koos valgustuse ja lumemütsiga kuidagi eriliselt muinasjutuline:

Ka elumaja oli muinasjutuline kogu selle lumekorra all:

Vanaema (89):

Aasta esimesel nädalal käisin oma tüdrukutega Taevaskojas matkal. Olime selle juba ammu kokku leppinud ja oli, mida oodata:

Meie Klubi:

Vahepeal tegime väikese puhkepausi kuuma tee ja küpsistega:

Korralikule matkapäevale järgnes (minu hinnangul) maailma kõige nunnuma kohviku külastus Põlvas Tillu kohvikus ning saunaõhtu Mareti juures. See oli tõeline kvaliteetaeg oma tüdrukutega.

Külastasime ka oma teisi sõpru Tartust, kelle juures oli nii uhke vastuvõtt nagu oleksime kuulsused (või mingid muud ülitähtsad inimesed):

Imetlesime Tartu kesklinna, mis oli jutkui muinasjutust välja võetud ja tegime taaskord korraliku saunaõhtu. Hoolimata sellest, et me polnud terve aasta näinud, siis tunne oli ikka selline nagu jätkaksime sealt, kus pooleli jäime. Sellised kohtumised teevad südame alt ikka väga soojaks.

Kohtusime ka ühe pisikese piigaga, kes sündis vahetult peale seda, kui ma eelmisel aastal Eestist ära läksin. Nii kujuneski, et nägin teda päris elus alles nüüd, kui tirts on juba peaaegu aastane. No seda kohtumist tasus oodata, ma pole nii rõõmsameelset last vist varem kohanudki!

Mina, mu õde ja meie sõbranna tütreke:

Möödunud nädalal sõitsime Tallinnasse, sest õed vajasid külastust ja mulle meeldib alati Eestis olles korraks aeg maha võtta, et lastega ja õdedega koos toimetada.

Mängime Hugoga Tsirkust:

Ja veedame õega kvaliteetaega, kus kogu maailm saab ära arutatud:

Lisaks veetsime ka kvaliteetselt aega Kaspari õe perega, kus mõnusa talveilma tõttu muutus lihtne jalutuskäik korralikuks trenniks läbi lume:

Täiesti võimalik (ja ma tahan uskuda, et see nii on), et ma õpetasin meie pere pesamunale Stellale (1) ühe uue sõna juurde ja selleks on "kuku" ja nagu arvata võite, siis selle tarbeks leiutasime me temaga ka vastava mängu, mida on nüüdseks ikka arvukalt mängitud:

Ühel päeval oli miinukraade lausa 12, aga see ei takistanud meid Kaspari õe Heliniga kõnnitiirule minemast:

Isegi ripsmed külmusid ära:

Kui Heliniga kõnnitiirult tagasi tulime, siis ootas kodus meid selline vaatepilt:

Ning alata võis järjekordne saunaõhtu!

Eelmisel nädalal külastasime ka Kaspari vanavanemad ära ning sellel tiirul õnnestus mul elus esimest korda kuu vanuseid kutsikaid süles hoida, no oli see vast elamus!

Jätkub...