Päikesetõus Cancunis

Midagi helget ja ilusat ka siia argipäeva ehk siis liigume hetkeks mitu nädalat tagasi, enne koroona diagnoosi.

Ühel hommikul oli äratusekell seatud üsna varajaseks, sest tahtsime minna randa päikesetõusu vaatama. Viimati käisime päikesetõusu vaatamas Kakerdaja rabas suvel, 2019. Mere ääres ma ei mäletagi, kas me üldse kunagi oleme seda teinud. Võimalik, et oleme, aga ei meenu. Nüüd oli aeg siis vana viga parandada ja varajane ärakamine oli seda väärt. Ronisime suurte lainemurdjate otsa ja jäime õnnist momenti ootama:

Ilusat päeva!

Meie koroona-elu Mehhikos

LAUPÄEV, 13.02

Alates eelmisest esmaspäevast oleme me oma hotellitoas “lukus” olnud ehk siis keelatud on jalga siit toast välja tõsta. 

Koroona-kontor:

Koristajat ilmselgelt meie toas ei käi, seega palusin saata meile mopi, millega ma saaksin igapäevaselt põrandaid puhastada (kogu põrandapind on plaaditud). Öeldi, et neil ei ole võimalik moppi saata. Küsisime igaks kümneks juhuks veel paaril korral, aga seda ei saadetud. Lõpuks, laupäeva hommikul, tuli uksele saatuslik koputus ja ukse taga oli pühas särapaistes hari, kühvel, moppi meenutav seadeldis ja mitmeid antibakteriaalseid puhastusvahendeid. Oi, milline suur õnn! Mida sa hing veel ihkad! Siiani olin igapäevaselt käpuli maas käterätikutega põrandat pesnud.

Lisaks viimasele ja suurimale uudisele – mopi saabumisele – oli reedel ka meil kordustestimine. Üllatuslikul kombel oli minu test endisel negatiivne ja üsna ootuspäraselt Kaspri tulemused positiivsed. Tema enesetunne on stabiilselt uimane ja halb olnud ja ega me ei arvanudki, et see test midagi muud saaks näidata. Nii kaua, kui pole täpset vastust, nii kaua on olemas lootus. Ja siis need lootused purustatakse ja on suur pettumus. Mis seal ikka, tuli oma suur pettumus alla suruda ja valmistuda meeleolukaks nädalavahetuseks:

Vähemalt olid meid ikka laupäevased pannkoogid:

Avastasime Netflixist uue sarja Bridgerton, mille vaatasime vast kahe õhtuga läbi. Sari oli väga hea, aga suureks miinuseks oli tal (siiani) veel vaid 1 hooaeg. Kaspari õde aitas meid aga hädast välja ja soovitas sarja, mille nad ise on juba läbi vaadanud – Modern Family. Ilmselt paljudele tuttav sari, millel on lausa 11 hooaega ja tegemist on puhtakoelise komöödiaga.  Just seda me vajasimegi! Me ise polnud kunagi seda sarja varem vaadanud ja jumal tänatud selle eest, nüüd on meil iga päev mõnus kõhutäis naeru varuks. Tegemist on tõesti naljaka sarjaga, mis aitab koroona-mõtted peast välja viia ning viib meid vähemalt mõneks ajaks nö teise reaalsusesse, kus ei eksisteeri koroonat, karantiini ega hotellituba – jah, palun! Me võtame selle!

ESMASPÄEV, 15.02

Täna oli meil uus testimine. Kasparile tehti mingi peenem test ja mulle tavapärane covid-test. Sain oma vastused kiiresti kätte ja minu tulemus on endiselt negatiivne. Kaspari testi vastuseid lubati alles järgmiseks päevaks. Ootame siis. Meeleolu meie väikeses hotellitoas on üllatavalt lõbus, võiks öelda, et kõige lõbusam viimase kaheksa päeva lõikes. Mõlemad oleme lootust täis ja õhinas.

TEISIPÄEV, 16.02

Vastused saabusid – endiselt positiivne. Meeleolu muutus sekundiga seevastu äärmiselt negatiivseks. Täna algas meil neljas nädal Cancunis ja üheksas päev hotellitoa “vangistuses”. Mis seal siis ikka, tuleb vaid oodata ja loota primat. Eile õhtul ütles Kaspar esimesest korda, et tunneb end paremini ja käisime isegi jalutamas. Kus? Eks ikka ringiratast meie toas.

Suures plaanis on meie jaoks hetkel tegemist vaid suure ebameeldivusega, mentaalse proovilepanekuga. Suureks õnneks tundub, et Kasparil läheb iga päevaga paremaks ja oleme nende õnnelike seas, kes haiglaravi ei vajanud (vähemalt seekord). Hotellis elamine on ebamugavus, ei muud. Ilmselgelt on see väga kulukas, aga me ei pea selle pärast ülemäära palju muretsema, sest oleme viimase kahe aasta jooksul selle olukorra enda jaoks ära lahendanud. Viimastel päevadel olen mõelnud, kuivõrd tänulik ma olen selle eest, et me kahe aasta eest Dave Ramsey avastasime ja oma majandusliku-dieediga alustasime. Praegune olukord on sulaselge näide sellest, millest ka Ramsey on oma raamatutes kirjutanud ja saadetes rääkinud – sa valmistad end ette nendeks olukordadeks, kui ELU tuleb vahele. Täiesti suvalisel ja ootamatul hetkel visatakse sind piltlikult öeldes vette – uju või upu. Praeguses olukorras ilma säästliku mõtteviisi ja säästupuhvrita oleks uppumine kiire ja sellega seonduvat stressi ma isegi ei soovi endale ette kujutama hakata. Mure Kaspari haiguse pärast on piisavalt suur, ma ei taha isegi mõelda, kui sellele lisanduks veel mure raha pärast ja kogunevad võlad. Praegune olukord on heaks näiteks selle kohta, et elus on ilmselgelt asju, mida me ise kontrollida ei saa (nt viirus) ja on asju, mida me saame kontrollida. On üks mure, mille me saame ise oma õlgadelt maha tõsta.

Meie alustasime oma raha-teekonda detsembris, 2018. Ehk siis selleks, et millegi suurega algust teha, ei pea ootama esimest jaanuarit, esmaspäeva või kuu kahanemist. Kõige tähtsam on lihtsalt pihta hakata, ükskõik kui väike see esimene samm on.  See on üks suurimaid kingitusi, mida meie endale ja oma hingerahule teinud oleme eelkõige just sellisteks olukordadeks, kui ELU pressib oma ootamatustega peale. Soovitan palavalt!

Meie majanduslikust dieedist ja rahalisest teekonnast kirjutasin detailsemalt järgnevates postitustes:

Raha I

Raha II - esimene samm hingerahuni

Raha III - laenust vabaks

Raha IV - täielik meelerahu

Raha V - auto

Raha VI - ülejäänud sammud

Ühe hetkega võib muutuda kõik

Ma ei ole pikalt oma tööasjadest kirjutanud. Ega polegi olnud midagi täpsustada, on ju teada, et kogu doktoritöö vajas nii 95% ulatuses muudatusi ja seda ma ka tegin igal võimalikul ja võimatul hetkel. Sel korras Eestis olles tundsin ma esimest korda, et inimesed ei “ründa” mind nende kulunud küsimustega – Kui kaua veel? Millal lõpp paistma hakkab? Kui kaugel sa oled? Tundsin, et hoitakse distantsi ja lastakse mul selles osas hingata. Kõik lähedased on ju kursis selle keerulise kevade ja suvega, mis peale eelkaitsmist oli ja ilmselt ei tahetud liigselt torkida. See oli väga hea vaheldus. Ilmselgelt ei tunne ma end ise ka hästi, et eelkaitsmine ebaõnnestus ja ega ma muule ei mõelnudki, kui vaid töö tegemisele. Mul oli siht silme ees, aga kui kaua selleks aega kulub - seda näitab vaid aeg.

Mehhikosse tulles (2,5 nädalat tagasi) teadsin vaid mina ja Kaspar, kui palju veel tegelikult tööd on vaja teha. Kõiki teisi hoidsin selles osas pimeduses. Tundsin, et ma ei soovi midagi täpsustada, kui ma pole isegi kindel, kui palju veel tegelikult teha on vaja. Mõni asi, mis esmapilgul tundub pigem väike töö, võib tegelikkuses kujuneda vähemalt nädala-paariseks protsessiks. Kaspar sisendas mulle pidevalt, et ärgu ma kalendrisse vaadaku ja parem on keskenduda vaid oma tööle, kui mingisugustele enda etteseatud tähtaegadele. Nii ma tegingi, kuni ühel hetkel see juhtus – mu töö sai valmis. See juhtus ühel neljapäeva pärastlõunal kaks nädalat tagasi. Saatsin kogu kupatuse ära ja tundsin nagu hing tahaks seest välja tulla. Läksin vaikides meie hotellitoa rõdule istuma ja põrnitsesin kaugusesse. Mõne aja pärast tuli Kaspar ka rõdule ja küsis, et mis ma seal teen. Ma lihtsalt vaatasin talle otsa. Tema vaatas mulle otsa ja minul valgusid silmad vett täis. Ilma ühtegi sõna vahetamata oli talle selge, mis hetk tagasi oli juhtunud. Langesin talle kaela ja nutsin nii südamepõhjast, et lausa vappusin. Need ei olnud õnnepisarad. Seda meeleolu on väga raske kirjeldada – segadus, hirm, õnn, veel rohkem hirmu. Väga palju segaseid emotsioone. Olin terve ülejäänud päeva justkui udu sees. Nimelt ma esitasin oma töö komisjonile ja retsensentidele, kes ka eelkaitsmisel olid ning nad lugesid kogu töö uuesti läbi ja pidid otsustama, kas mu töö on üldse lõplikule kaitsmisele esitamiseks sobilik või mitte. Kas mu töö on väärt, et saata see välismaa professorile retsenseerimiseks.

Järgneva kahe nädala jooksul tegin seda, mida ma varem teinud pole – ma valetasin. Valetasin oma perele ja lähedastele, valetasin ka teile siin. Kui keegi küsis, kuidas töö tegemine edeneb, siis ütlesin, et hästi. Ütlesin, et teen tööd, aga tegelikult päevitasin rannas, lugesin Eesti Naist ja Kodukirja, mille ema oli kaasa pakkinud ja tegin kõike muud, kui tööd. Ma ei tahtnud kellelegi midagi öelda, sest tegelikkuses istusin justkui tiksuva pommi otsas. Ma ootasin vastust komisjonilt – kas mu töö võetakse vastu või lükatakse tagasi või palutakse muudatusi teha? Kas ma pääsen kaitsmisele või siiski mitte? Juhendaja oli mind igaks juhuks kõige hullemaks ette valmistanud ja nüüd polnud muud, kui oodata. Olin nagu närvihaige, kes ööpäevas vähemalt 678x oma meili kontrollis. Jah, isegi öösel. Väga ebamugav periood, kui aus olla.

Täna hommikul tegin varakult silmad lahti, Kaspar alles nohises magada. Võtsin öökapilt telefoni – ikka selleks, et meili kontrollida. Ja seal ta seisis, suurelt ja rasvaselt – otsus, kas mu töö pääseb kaitsmisele või mitte:

Lubada kaitsmisele Maile Käsperi väitekiri “Supporting primary school students’ text comprehension and reading interest through teaching strategies”, eesti k “Õpilaste tekstimõistmist ja lugemishuvi toetavad õpetamisstrateegiad põhikooli esimeses kooliastmes” filosoofiadoktori kraadi saamiseks haridusteaduse erialal.

Määrata kaitsmise ajaks 7. juuni 2021 kell 14.00, koht: digitaalne keskkond Zoom.

Ahmisin õhku ja raputasin Kaspari momentaalselt üles ja paiskasin talle uudised otse uniste silmade vahele. Langesin talle kaela nagu väikene laps ja purskasin suurest õnnest nutma, need olid seekord ainult ja ainult õnnepisarad.

Diagnoos

 

Kaks nädalat Mehhiko pinnal on lõpuks ometi täis saanud ja aeg on kohvrid pakkida ning koju minna. Kaspar võttis mõned puhkusepäevadki välja ja otsustasime viimast pikka nädalalõppu Cancunis nautida. 

Naudime imelist kohalikku toitu koos päikeseloojanguga:

Kohalik toit on siin täiesti taevalik olnud:

Algselt plaanisime minna snorgeldama ning muid lõbusaid veespordi/meelelahutusalasid proovida. Viimasel hetkel mõtlesime siiski ümber, sest arvestades praegust olukorda maailmas ei tundunud see mõistlik. Oleme end niigi ehk viimastel nädalatel natuke liiga vabalt tundnud (käisime ju bussieksursioonil eelmisel nädalal) ja oli aeg endale reaalsust pisut meelde tuletada – põhjus, miks me siin oleme. Sellest hoolimata on meie hotellialal väga ilus aed ning rand ja see andis hulganisti võimalusi ilusat ilma nautida.

Pühapäeval tellisime isegi õhtusöögi otse rannaliivale ja nautisime elu:

Esmaspäeva hommikuks oli meil testimise aeg broneeritud, sest USA-sse ei saa ilma negatiivse tulemuseta siseneda. Üsna mugavalt oli korraldatud see, et testimine toimus meie enda hotellis. Pane aga aeg kirja, täida dokumendid ära ja mine kohale. Väga suurtes mõõtmetes mees, kes minu ees testile läks, karjatas kabinetis nii hirmsasti, et mul jooksis külm jutt mööda selgroogu alla. Mida nad seal ometi teevad, et selline mehemürakas röögatab lausa?! Minul oli see järjekorras viies test ning nii hirmsat valu pole nende testimistega veel varem tehtud, kui sel korral. Mu nina oli veel tükk aega väga valus ja silmist vesi voolas. Ka Kaspar väljus kabinetist vesise silmaga ja jagas arvamust, et tegemist oli vägagi ebameediva testimisega, mis otsekui pisarakanalisse torkas. Vastuseid lubati poole tunni möödudes ning meile tundus, et ongi vahepeal paras aeg hommikusöögile minna.

Hakkasime oma hommikusöögiga ühele poole jõudma, kui Kaspar haaras oma telefoni ja ütles, et vastused on juba meilil olemas. Sekundi möödudes vaatas ta surmtõsiselt mulle otsa ja ütles, et ta testi tulemus on positiivne. Ma isegi ei reageerinud tema nalja peale, sest sarnaseid igapäevaseid nalju teeb ta alatasa ja mida aasta edasi, seda raskem on mind uskuma saada. Kaspar oli endiselt tardunud ja torkas oma telefoni mulle nina alla, kus seisis selges kirjas, et Kaspari koroonatest on positiivne.

Ei. Ei? EI! See juhtub kellegi teistega, mitte meiega.

Haarasin värisevate kätega enda telefoni järgi ja vaatasin testi tulemust – negatiivne. Mh?! Kuidas see siis võimalik on?

Tõusime samal sekundil lauast püsti ja kõndisime väljapääsu poole. Restorani töötaja tuli meie juurde ja ütles tasasel häälel, et me eemal asuvale diivanile istuma läheksime, kohe tuleb arst, kellel on meile midagi olulist rääkida. Kõike tehti nii diskreetselt, et eemal viibivad inimesed ei saanud midagi aru. 

Vajusime mõlemad diivanile, mõlemad ehmatusest kaamed. Mõne hetke möödudes tuligi vastav inimene meiega rääkima. Küsis, kuidas me ennast tunneme ja kas mingeid sümptomeid on. Ta selgitas väga rahulikult, et saab meie šokiseisundist aru ning, et hotellil on pakkuda erinevaid võimalusi, kuidas järgnevat korraldada. Alustuseks pakuti meile odavamat hotelli kesklinnas, kui siinne käib üle jõu. Seejärel pakuti võimalust samasse hotelli jääda tingimusel, et me oma toast ei välju. Kõik toidud ja muu vajalik tuuakse meile ukse taha ehk siis tegemist on all-inclusive paketiga, kus meile pakuti soodsamat hinda, kui see tavapäraselt oleks. Samuti võimalust kohapeal kordustestimisi sooritada. Veel pakuti võimalust olla küll siin samas hotellis, aga eraldi tubades, et minu nakatumist vältida. 

Ütlesime ilmselt ühest suust, et soovime jääda siia samasse ja edasi koos samas toas elada (kui peame mitu nädalat toas kinni olema, siis vähemalt on meil rõdu ja hea vaade). Eraldi toad ei tulnud kõne allagi, ma ei jätaks Kasparit iialgi sellises olukorras üksinda. Uus test soovitati teha kolme päeva möödudes, sest pole teada, millal Kasparil haigus algas ning kas mina üldse nakatun (kui nakatun, siis peaks mu reedene test positiivne olema). Töötaja rääkis veel paljudest muudest asjadest, aga see jutt oli juba kurtidele kõrvadele… olime justkui udu sees. Teate seda momenti filmidest, kus peategelastega räägitakse, aga see jutt tuleb summutatuna ja fookus vajub mujale? Mul oli eile selline moment. Tajusin ära, et pean salvestama selle töötaja nime oma mällu, et hiljem hotelli infosse helistades tema järgi küsida ja pea selginedes kogu juttu korrata lasta. Hiljem selgus, et Kasparil oli sama moment olnud ja salvestas samuti enda mällu selle töötaja nime. Niisiis, vaarusime enda tuppa nagu kaks kivikuju ja proovisime värskeid uudiseid seedida. Võimatu. Paari tunni möödudes helistasime sellele samale töötajale, kes meiega rääkis ja esitasime talle hunniku küsimusi edasise elukorralduse kohta.

Esimene koroona-eine meie hotellitoas. Toateenindus toob asjad ukse taha, laseb uksekella ja ise lahkub:

Õhtul istusime rõdul. Tundus, et see kõik toimub justkui kellegi teisega või, et see on mingi halb uni. Kaspar tundis ennast reedel ja laupäeval halvasti. Ta oli väsinud ning keha valutas. Panime selle kõik aga  eelmise raske töönädala, sellega seonduvate pingete ja päikesepõletuse arvele. Ka minu enesetunne oli nendel päevadel kehv olnud ja rannas veedetud tunde sai kokku liigagi palju, seega päikesepõletus tundus üsna loogiline järeldus meie hinnangul. Pühapäeval olime aga triksis-traksis ja enam nagu ei mõlenudki sellele väga. Esmaspäeval siis selline hoop.

Ilmselgelt oli meist äärmiselt vastutustundetu eelmisel nädalal bussiekskursioonile minna, see on päevselge. Ilmselgelt oleme ehk liiga tihedalt poes või kohvikus käinud kogu siin veedetud aja jooksul. Kui on vaja ikka kuskil karantiinis kinni olla, siis mõistlikum oleks seda teha. Siin me nüüd siis oleme, teadmata ajaks Mehhikos kinni ja helbime enda keedetud suppi. Mis seal salata – hirm on suur. Me ei tea, kuidas meie kehad sellele viirusele reageerivad ja see teadmatus hirmutab. Olen kohanud inimesi, kes justkui ei usu selle viiruse olemasolusse. Viirus on vägagi olemas ja reaalne ning kõiki ettevaatusabinõusid tasub vägagi tõsiselt võtta.

Esimene koroona-hommikusöök. Tirisin laua akna alla, et hommikusöök võimalikult helgeks ja toredaks teha. Rõdutoolidel kuivavad värskelt kraanikausis seebiga pestud riided - ohh seda idülli!

Võtame päev korraga ja püüame positiivset meelt hoida. Hoian teid järgnevaga kursis.

Hoidke end!

Päris elu Mehhikos

 

Pühapäev algas varakult, sest kell 7.00 pidime hotelli fuajees olema, et ekskursioonibussile minna. Ees ootas korralik 12-tunnine päev. Alustuseks saime umbes 2,5h bussiga sõita ja seejärel jõudsime esimesse peatuspaika. Tegemist oli maiade ehk indiaani rahvaste elupaigaga (maiad elavad Lõuna-Mehhikos ja Kesk-Ameerika põhjaosas). Termin “maiad” hõlmab sisuliselt ühes piirkonnas elavaid iseloomulikke traditsioone, kultuuri ja ajaloolise identideediga keelesuguluses olevaid kogukondi. Meie giid rääkis pikalt ja laialt erinevatest kividest ja kristallidest, mis maiade kultuuris on au sees. Mingil hetkel sosistasin Kasparile vaikselt, et on tõenäoline, et varsti hakatakse meile neid väärtuslikke kive pähe määrima, miks muidu kulutada sellele osale niivõrd palju aega. Bingo! Järgmisel hetkel suunati kogu meie bussitäis turiste sujuvalt käsitööpoodi, mis oli pilgeni täis neid samu kive ja muid imevidinaid. Kõikidel nii krõbedad hinnasildid küljes, et võttis hetkeks silme eest virvendama.

Jõudsime oma bussiga esimesse peatuspunkti:

Kivikeste ja muu kireva pood esimeses peatuspuntkis:

Järgmise osana oli ette nähtud lõunapaus. Oleme varemgi käinud taolistel ekskursioonidel, aga päris esimeses punktis pole veel lõunapausi kunagi ära olnud. No hea küll, lõuna, siis lõuna. Kogu bussitäis rahvast rivistati ühte haneritta, kus järgmised töötajad hakkasaid meile järjekordseid pildikesi müüma. Kohalik mees tuli minu juurde ja rääkis suure ohkega sellest, kuidas see on tema ainuke elatusallikas. Tundsin, et mul läheb hari kergelt punaseks juba.

Enne lõunalauda jõudmist oli sujuvalt fotograaf kohal ning laudade vahel keerlesid traditsioonilised tantsijad. Kõik oleks jutkui kena ja tore, kui need samad inimesed hiljem suurte siltidega laudade vahel ringi ei käiks: “tips are not included” (jootraha ei ole teenuse juurde arvestatud). Oleme Kaspariga väga palju ringi reisinud ja üsnagi hästi kursis sellega, kuidas need asjad käivad. Jootraha tuleb välja teenida, seda ei küsita otse pealepressitud teenuse eest. Sellest hoolimata oli kogu seda otsest jootraha küsimist ja rõhutamist kohati hale vaadata ja kuulata. Ma pole kunagi varem kohanud sellist suhtumist, kus turist on nagu lüpsilehm, kellelt (üsna ebaviisakalt) viimnegi sent tuleks välja pigistada.

Päeva järgmised vaatamisväärsused möödusid üsna samas rütmis - igal sammul püüti midagi maha müüa. Päeva teises pooles oli meil Kaspariga ikka korralik sein ees sellisest käitumisest. Ma arvan, et see jäi meil ametlikult viimaseks taoliseks suure-grupi-bussieksursiooniks. Saime aru, et suure grupiga liikumine pole meie rida. Oodata pidevalt bussitäie rahva järgi, kes kella ei tunne, tundus meile kohati meeletu ajaraiskamisena. Eks me oleme harjunud, et alati rendime ise auto ja käime oma tempoga asju vaatamas ning läheme ja tuleme siis, kui meile sobib, mitte kui ülejäänud 40 inimesest on ka oma asjad ära vaadanud. Ja muidugi see, et igal sammul üritati meile midagi pähe määrida ja maha müüa. Reaalselt – igal sammul. Ma arvasin, et Maroko kogemus trumpab selles osas kõik üle, aga eksisin  - Mehhiko haaras esikohatiitli endale. Nad müüksid oma mustad sokid ka turistile maha, kui sul endal hoidu pole EI öelda. Meil Kaspariga pole mingit probleemi ei ütlemisega, aga see ei tähenda, et kogu see olukord tüütu poleks.

Siiski oli selles ekskursioonipäevas ka palju põnevat. Loomulikult nägime me vaatamisväärsuseid.

 Chichen Itza - maiade hiilgeaegadel õitsenud suurlinn, kuhu ehitati hiiglaslik kiviblokkidest püramiid, mis tähistab maiade kalendrit. Tegemist on Mehhiko ühe kuulsama ja populaarsema turismiobjektiga, mida külastab aastas keskmiselt 2,6 miljonit inimest:

Püramiidi vahetus läheduses on veel teisigi monumentaalseid ehitisi tollest perioodist:

Meie giid rääkis iga ehitise juures selle ajaloost ja taustast:

Käisime ühes linnakeses katedraali vaatamas. Linna tegi aga minu meelest huvitavaks hoopis see, et keskel asuv park kannab nimetust Central Park nagu ka New Yorki kõige kuulsam park:

Cenote ehk maa alune laguun, kuhu huvilised said ka ujuma minna:

Kaspar seisab bambuste kõrval:

Aga tegelikult meeldis mulle kõige rohkem see, mis eksursiooni ametliku osa juurde ei kuulunud, aga ma nägin seda bussiaknast – see, kuidas kohalikud päriselt elavad. Ma oleksin tahtnud nendesse hüttidesse sisse astuda ja näha päris lähedalt seda elu. Paljudes elamistes puudub elekter ja vesi. Ilmselgelt me ei saa võõrastesse kodudesse sisse astuda, aga kuna kliima on soe, siis on inimestel uksed ja aknad lahti (paljudel akendel puuduvad klaasid) ning, kui buss sõitis väga rahulikult, siis oli üsna hästi ka tubadesse sisse näha. Täiesti teine maailm:

Kohalik mees peatab autosid kinni, et neile käsitööesemeid müüa:

Autod on tänavapildis üsna vanad ja väsinud. Olen näinud ka kiletatud aknaaukudega ning teibitud peeglitega autosid.

Autosid teedel üleliiga palju ei liigu, pigem on jalgrattad ja mopeedid/mootorrattad:

Lõviosa autodest, mida tänaval näeb, on taksod. Taksojuhiga tuleb aga enne autosse istumist kohe hinnas kokku leppida, muidu võib juhtuda, et nahk tõmmatakse korralikult üle kõrvade.

Ilmselgelt ei ela kõik inimesed Mehhikos niivõrd kasinates tingimustes, aga tõenäoliselt üsna paljud siiski elavad. Eelmise aasta seisuga on Mehhikos keskmine tunnitasu tehases/tööstustes töötaval liinitöölisel $6,36 päevas, see on 5,30 eurot päevas. Kuurortites, nagu näiteks meie linnas Cancunis, teenib hotelli teenindav personal keskmiselt $300 ehk 250 eurot kuus. Mehhiko riiki peetakse üheks maailma odavaima tööjõuga riigiks. Aga turistidelt kooritakse siiski seitse nahka ja paremate hotellide hinnatase on võrreldav Ameerika omadega. Riik on korrupeerunud ning raha jääb ilmselgelt valedesse taskutesse kinni ega jõua vajalikul määral tavainimesteni. Seega, ühelt poolt on justkui arusaadav kohalike inimeste meeletu püüdlus iga peeso eest midagi maha müüa, et lisaraha teenida. Teisest küljest jällegi on see äärmiselt ebameeldiv just selle sama tavalise turisti jaoks, kes ei saa korraga enam justkui vabalt kõndida ega hingatagi.