Eesti kodu tuur 2021

 Hea lugeja, täna võtan Sind kaasa meie Eesti kodu tuurile. Tunnen, et see kodu on täpselt meile mõeldud ja nagu saatuse poolt nii seatud, et see pidi meie koduks saama. Asukoht on täiesti imeline – sõidan tööle 3 bussipeatust, kusjuures bussipeatus on meil reaalselt akna all. Loomulikult saaksin ka autoga minna, aga ma ei näe selleks vähimatki põhjust, sest bussiga saab kiiremini. Bussid liiguvad iga 1 minuti järel ja ma poleks seda iialgi arvanud, et bussisõit on niivõrd mugav lahendus minu jaoks.

Kui suvel maakleriga ühendust võtsime, siis öeldi, et see kodu pole enam saadaval ja meie pettumus oli tohutu. Mõne päeva möödudes selgus aga, et kodu on saadaval ja tulime seda oma silmaga üle kaema. Korter oli värskelt remonditud ja sisekujunda poolt sisustatud ning sisse astudes oli tunda uue kodu lõhna. Korterist välja astudes vaatasime Kaspariga üksteisele otsa ja ma ütlesin talle vaid ühe lause:"Siin pole ju midagi arutada." Kaspar noogutas ja meie otsus oli langetatud. 

Siiski, et sõltunud kõik vaid meie soovist, sest tahtjaid oli palju ja tingimused uutele elanikele üsna konkreetsed. Lisaks soovis korteriomanik meiega ka ise kohtuda, et tuttavaks saada ja meie tausta uurida. Omanik on äärmiselt meeldiv inimene ja mulle tundus, et mõistmine toimus esimesest sekundist. Ta tundus kuidagi väga meiega "samast puust" olevat - konkreetne, täpne ja lihtne asju ajada. 

Üsna kiirelt peale kohtumist helistas meile maakler ja andis teada, et omanik valis uuteks elanikeks meid ja võime õige pea minna dokumente vormistama. See kõik toimus juulikuus ja nii oligi, et meil oli korraga kaks kodu - üks Eestis ja teine Floridas. See korraldus sobis meile hästi, sest tahtsime oma Eesti kodus kõik elementaarse valmis seada selleks ajaks, kui ma üksi augusti lõpus Eestisse naasen. Nii me ka tegime.

Nüüd, olles mõnda aega juba koos Eestis tagasi, oleme jõudnud pisut rohkem kodutunnet siia tuua ja ka sisustamisega tegeleda. Palju projekte on küll veel poolikud, aga mõtlesin siiski, et teekonda ongi huvitav ehk jälgida ja tutvustan meie kodu just sellisena nagu ta tänase päeva seisuga on. 

Nüüd aga, astu julgelt edasi!

Oleme välisukse ees, meie esikus. Esikusse on paigaldatud garderoob, mis mahutab kenasti mantlid ja saapad:

Uksest sisenedes paremat kätt asub kohe ka vannituba:

Vannituba on mu lemmikruum kogu korteris. Hommikul esimese asjana tervitab seal soojustatud põrand ja kuidagi helge olemine:

Vannituppa on paigaldatud kapp, mis mahutab väga palju vajalikku. Lisaks on kraanikausi all kaks sügavat sahtlit:

Peegel on valgustusega, mille ees on end äärmiselt mugav hommikuti sättida:

Vannitoast välja astudes, liigume köögi suunas:

Esikut ja kööki ühendab kiviplaat, mis on jala all mõnus ja nii ei pea muretsema vee tilkumise või märja saapatalla pärast:

Olin alati arvanud, et mulle meeldib AINULT valge köök, aga kui aus olla, siis see köök on hakanud mu arvamust kangutama. See köök tekitab sõna otseses mõttes minus sooja hubase tunde. Siin on kasutatud väga palju erinevaid valguslahendusi ning ka erinevaid materjale. Mulle väga meeldib, et köögikapid lähevad otse laeni välja - silm kohe puhkab. Samuti on siia lisatud ka väike poolsaar, mis leiab igapäevaselt palju kasutust.

Köögis on olemas ka väike veinikülmik, mis meie puhul majutab lisaks veinile ka muid jooke:

Köök on küllaltki väike ja tööpinda napib, aga siiski arvan, et sisekujundaja on ruumi maksimaalselt hästi ära kasutanud ja köögi teinud nii funktsionaalseks, kui vähegi võimalik. Eriti tore on muidugi see, et meil on siin rohkem, kui üks sahtel! (Florida suures köögis oli täpselt 1 sahtel).

Kohe köögi juures asub söögitoa osa:

Söögitoas on suur laud, mis mahutab kahtlemata rohkem kui 4 inimest:

Olen täiesti armunud kogu korteri kardinalahendustesse (sisekujundaja töö). Läbivalt kogu korteris on olemas ka pimenduskardinad (paksud külgkardinad). Köögis, elutoas ja magamistoas on pruunid toonid ning kontoris hallid. 

Samas ruumis on ka elutuba. Suuremad mööbliesemed on sisekujundaja valitud, ise oleme lisanud dekoori:

Olen juba natuke jõuluhõngu ka hakanud koju tooma:

Elutoast läbi liikudes jõuame kontorisse, kus põhiliselt töötab Kaspar, aga vahel tegutsen seal ka ise. Kontoris on ka diivan, mille saab voodiks teha nii, et ka külalistel on ööbimseks oma tuba vajadusel olemas.

Riiul vajab veel kujundamist ja täiendamist, pole jõudnud veel sellega ülemäära palju tegeleda. Mõned üksikud asjad oleme siiski juba lisanud:

Minu hinnangul on selles kontoris äärmiselt mõnus tööd teha. Uksed on meil 90% helikindlad nii, et kui Kasparil on õhtuti kontoris koosolekud (ta töötab Florida aja järgi), siis mina võin elutoas rahumeeli telerit vaadata ja me kumbki ei sega teineteist ega kuule mingeid hääli läbi ukse.

Kontori tagumise seina taga, läbi klaasiukse, asub Kaspari garderoob:

Tema garderoobist eraldasime ühe osa pesumajandusele. Kasparil polnud selle vastu midagi, sest ta asjad mahtusid kenasti poolde garderoobi ära. Niisiis, esimese asjana tervitabki meid ala, mis on pühendatud pesudele ja kohe uksest sisse astuses asub kuivati:

Kuna vannitoas kuivati jaoks ruumi ei olnud, siis otsustasime olla leidlikud ja paigutada see sinna, kus ruumi on. Esteetilisest vaatepuntktist see lahendus just 10 punkti ei saa, aga kõik toimib ja on funtsionaalne ja see on paraku see, mis teinekord võidab....eriti, kui see puududtab pesumajandust.

Kuivati kõrval asub ala, kuhu riputan kuivama need esemed, mis kuivatisse ei lähe:

Samuti mahub siia ruumi ära triiklaud ja aurupesur (põrandate jaoks):

Ülejäänud ruum on Kaspari kohvrite, riiete, aksessuaaride ja jalanõude jaoks:

Garderoobis on ääretult mahukad sahtlid nii riiete kui ka jalanõude jaoks:

Kontorist läbi minnes jõuame magamistuppa:

Magamistuba on meil hetkel veel kõige rohkem "vaeslapse" seisuses, sest pole jõudnud selle ruumiga veel väga palju tegeleda. Plaanime leida sinna massiivsed öökapid ja suured lambid.

Olukord on kohati veel nii poolik, et isegi tolmuimeja pole veel oma õiget kodu leidnud, aga pole hullu, küll jõuab :)

Magamistoast läbi minnes jõuame korteri viimase ruumini ja minu teise lemmikruumini siin kodus - minu buduaar:

Mul ei ole iialgi varem päris enda buduaari olnud ja annan endale aru, et see on väga suur luksus, mille eest olen üdini tänulik ja äraütlemata õnnelik.

Kesksel kohal on mu kalli sõbranna Jana tehtud maal ning meie pulmaküünal:

Ruumi on palju nii, et sain kõik riided kategooriate haaval ära paigutada (pluusid, püksid, seelikud, kleidid, pintsakud jne):

Garderoobis on ka väga mahukad sahtlid nii jalanõudele kui ka riietele:

Buduaari teine pool - pintsakud ja kleidid:

Ka siinses garderoobis on sahtlid suured ja mahukad:

Armastan väga pintsakuid ja tunnen end nendes äärmiselt mugavalt:

Kodus on äärmiselt palju valgust ja sisse paistab minu lemmik - õhtupäike (juhul, kui seda muidugi on). Selline on meie Eesti koduke. Oleme siin väga rahul :)

Toidujutud

 Eelmisel nädalal tellisin esimest korda elust sellist teenust nagu Clean Kitchen (vt huvi korral lisaks cleankitchen.ee). Kaspari õde on seda teenust juba pikemat aega kasutanud ja kiidab taevani. Otsustasin siis samuti proovida. Sisuliselt on tegu teenusega, kus valid kodulehelt meelepärased toidud välja (mitmele inimesele ja mitu toitu soovid) ning korra nädalas tuuakse sulle kõik vajalik kraam nendest toitudest + retseptid kulleriga ukse taha.

Mul pole aimugi, kas see teenus on kättesaadav ainult Tallinnas või ka mujal.

Esimese katsenädala menüüsse valisin kolm toitu: krõbekana magushapus kastmes, veiseliha kartulipüree ja ubadega ning poke bowl krevettidega (viimane retsept oli küll üleni mulle, sest Kaspar ei arva sellisest toidust suurt midagi).

Esmaspäeval potsatas kast kõige vajalikuga meile ukse taha ning õhtul hakkasime kokkama. Esimeseks toiduks tegime kana. Ma olen söönud kana ilmselt 4545-s erinevas variatsioonis (nagu enamus inimesi, kes kana tarbib) ja pean tunnistama, et see oli vaieldamatult üks maitsvamaid elamusi. No tõesti hea toit! Retsept oli nii mahukas, et saime veel teiselgi päeval kana soojendada. Ootasin põnevusega juba järgmist kokkamist.

Esimese toidu kokkamine:

Tõstsime portsud endale taldrikusse...

... ja omajagu jäi veel ülegi

Järgmiseks toiduks oli veisepraad. Kutsusin õe ka meiega koos kokkama ja ostsime natuke liha ja kastmematerjali poest juurde, et kõigile jätkuks kenasti (olin retseptid kahele tellinud). Nii me siin siis eile õhtul väikese veini saatel kokkasime ja nautisime seda, mis tulemuseks oli. Ütleme nii, et tegemist ei olnud elu parima praega, aga suures plaanis oli toit siiski väga maitsev ja seltskond oli väga hea.

Kokandusklubi:

Täna tegin ära ka kolmanda roa, milleks oli krevettidega kauss ehk poke bowl. Olen seda toitu erinevates kohvikutes korduvalt tellinud ja nii heade maitsekombinatsioonidega versiooni ei olnud ma varem saanud. Eriliseks plussiks oli asja juures veel see, et pakkisin teise portsu karpi ja saan selle komme kontorisse kaasa võtta – jess!

Mul oli vahepeal tunne, et me peale kartulivormi, kanasupi ja makaronide muud ei söögi ja ikka maitsestan oma toite koguaeg sarnaselt. Seega, kes on tüdinenud ringiratast oma tavapäraste toitude tegemisest, siis Clean Kitchen annab suurepärase võimaluse argipäevase õhtusöögi põnevamaks muuta.

Ellujäämisfaas

Elus on toimunud niivõrd suured muutused, et korraga pühiti justkui kogu stabiilne ja tuttav pind jalge alt. Korraga olid kohvrid koos ja mina augusti lõpus üksinda Eestis tagasi, et alustada uut elu. See oli justkui selline ette mängitud käik, et nii “uju või upu” ja ma siis hakkasin vaikselt ujuma, “koera”, sest ma muud ei oska…

Esimene tööpäev oli 23.08 ning pidin astuma oma elu esimeses loengus hiiglaslikus auditooriumis 140 tudengi ette. 

Hommikul oli tunne nagu 7. juuni hommikul, kus sisikond tahtis tagurpidi välja pugeda. Ma polnud oma elus veel ühtki loengut varem andnud, rääkimata siis 4-tunnisest mammutloengust saalitäiele rahvale. Mugavustsoonist välja astumine oleks selle kohta leebelt öeldud.

Esimene tööpäev

Minu kontor

Vaade kontorist

Esimese tööpäeva lõpuks sain aru, et teen oma unistuste tööd ja et see algus saab paganama raske olema. Loenguteks valmistumine võttis kohutavalt palju aega ja unetunde jäi järjest napimaks. Elasin nädalaid justkui udu sees, kus keskendusin vaid tööle ja ellujäämisele ja ei millelegi muule.

Ma ei olnud varem Tallinnas elanud, seega tuli harjuda ka uue linnaga, uue koduga, uute kolleegidega, uue kõigega. Kohati oli tunne, et harjun ka uue riigiga. Viis aastat on pikk aeg eemal elada ja uuesti ümberharjumine ei olegi nii lihtne, kui võiks arvata.

Väga sageli leidsin end õhtuti mõttelt – kas on üldse võimalik nii kohutavalt väsinud ja õnnelik samal ajal olla? Ootasin pikisilmi iga järgnevat tööpäeva, uusi loenguid. Tundsin iga päev, et teengi seda, mida ma südamest tahan teha. Teengi praegusel hetkel oma praeguse hetke unistustetööd.

Üle viie aasta naudin ka ametlike tööriiete kandmist väga. Viimased viis aastat kodukontoris on möödunud ilmselgelt vabamas riietuses.

Õhtuti kodus tabas muidugi karm reaalsus, kus tuba oli koristamata, pesud pesemata ja külmikus laiutas sageli tühjus. Ma ei suutnud kõike korraga ohjata, aga see ei morjendnaud mind liiga palju. Oli ju teada, et uus algus on ikka keeruline.

Kuus nädalat möödus justkui linnutiivul ja enne kui arugi sain, tuli taaskord kohver pakkida ja lennukile astuda. Läksin piltlikult öeldes Kasparile Floridasse vastu, kes alles oktoobris sai Eestisse tulla.

Vahenädal Floridas oktoobri alguses:

Key West

Hüvasti koduke!

Miami

Tõmbasime Floridas otsad kokku, andsime korterivõtmed ära ja lendasime üheskoos Eestisse. Nüüd oli tunne õige, olime jälle ühel mandril nii, nagu see olema peabki. Astusime koos üle meie Eesti kodu läve ja korraga oli kõik õige.

Mul ei olnud sugugi plaanis blogi katki jätta, aga kui korraga polnud enam aega ega energiat ka elementaarsete asjade jaoks, siis kirjutamiseni lihtsalt ei jõudnud.