Lõunasöögid

Meil on ülikoolilinnakus mitmeid kohvikuid, aga reaalsus on see, et neid ei ole just palju, aga inimesi, kes süüa tahavad on väga palju. Niisiis kohvikus lõunasabas seismine võtab omajagu aega. Ma armatsan lõunat pigem lühidalt pidada ja selle arvelt teinekord hoopis varem trenni lipata või tööpäeva otsad kokku siduda. Seega on minu jaoks ideaalne lahendus toidu kaasa võtmine. Meie kontoris tehakse seda palju ja nii olen sageli mitmete kolleegidega kööginurgas ühise lõunalaua taga. 

Suve lõpus soetasin endale uue kahekordse lõunakarbi ja olen seda nüüd kuu aega usinalt kasutanud. No see oli ikka üks hea ost! Ühes osas on mul tavaliselt salat ja teises see osa, mis vajab soojendamist. Olen ka mõned lõunasöögid üles pildistanud, kes vajab ideid, mida kontorisse kaasa võtta.

Väga lihtne viis, kuidas endale lõunasööke juba aegsasti ette valmistada on maitsestatud kanafilee/ kanasteikide praadimine. Teen neid tavaliselt rohkelt valmis ja panen suurema osa sügavkülma. Sealt on väga mugav neid lõunasöökideks kaasa haarata ja kiire salat juurde teha:

Väga sageli teeme ka ahjukala, mida on samuti väga mugav kontorisse kaasa pakkida. Värske salati juurde olen lisanud ka oma lemmikut kodujuustu ehk Otto kodujuust hapukoorega:

Lõunapausil kontoris: kalakarp läheb mugavalt mikrokasse soojenema. Ma söön otse oma lõunakarbist - väga mugav. Kolleegid on isegi mitmeid komplimente mu roosade toidunõude osas teinud :)

Ühel õhtul tegin väga suure koguse kotlette ning üsna arvestatava koguse panin portsjonite kaupa sügavkülma. Pildil ongi sügavkülmast võetud kotletid, mis pool päeva elavad kontoris külmikus ja siis rändavad mikrokasse soojenema - väga mugav!

Siin on taaskord kanafilee ja kõrval suuremas koguses koduaia tomateid, mis on taevalikud!

Ma ei ole ülemäära suur kartuli fänn, aga värskelt valminud kotlettide juurde sobib keedukartul ikka valatult!

Üks kartuliroog, mis on imemaitsev on minu hinnangul Maggie idea kartulivorm. Kui me seda teeme, siis ikka topeltkoguse.

Oma elu organiseerimise võlud

Kui keskkond, milles viibime on kaootiline ja segamini, siis on üsna raske keskenduda ja olla produktiivne. Organiseeritud kodu aitab luua korda meie mõtetes ja sellel on suurem mõju kogu elukorraldusele, kui oskame arvata. Küll aga on organiseerituse mõiste all palju enamat, kui korrastatud kodu või töölaud. Selle enama all mõtlen pigem elu enda organiseerimist ehk süsteemide/plaanide loomist, mis minu jaoks toimivad. Süsteemid aitavad olla produktiive ning hoida olulisi elu valdkondi kontrolli all. 

Üheks olulisemaks süsteemiks, mida juba aastaid järgin on järgnev: planeerin oma järgmise nädala sellel nädalal. See tähendab seda, et 95% järgmise nädala tegevustest on mul sellel nädalal juba ette teada, ma olen need asjad aegsasti läbi mõelnud ja ette planeerinud (töökohustused, trennid, poeskäigud, toidud, külaskäigud, teatrikülastused jm). Loomulikult lükkab elu vahel ootamatusi ette ja see katabki selle 5%, aga üldjoontes on võimalik oma järgmine nädal üsna detailselt juba sellel nädalal ära planeerida. 

Miks ma seda teen? Et vähendada stressi, et luua tervislikud harjumused nt trenni mahutamisse igas nädalas, et planeerida tervisliku toidu valmistamine ja selle tarbimine nädala lõikes,  et teha pikemaajalisi plaane (nt treatripiletid, külaskäigud vms) ja eks neid põhjuseid ole veel. 

Kui minna pisut detailsemaks, siis laiendan eelmist põhimõtet: planeerin oma homse juba täna. Ehk siis põhimõte on sama: kui ma olen valmistunud, siis on ebaõnnestumise % alla tõmmatud. Homseks valmistun juba nö detailide tasemel, kus laotan nt oma homsed kontoririided eelmisel õhtul valmis ning ühtlasi panen enda tööle mineku koti juba riiete juurde valmis. Hommikul säästan sellega tohutult aega, sest ei pea mõtlema, mida selga panna; kus käekott/arvutikott on jms. Kui võtan tööle toitu kaasa, siis pakin selle juba eelmisel õhtul külmikusse valmis ja lisan teinekord ka meeldetuletuse oma käekoti juurde: võta toit külmikust kaasa. Kas mul on homme trennipäev? Õnneks see osa ei vajagi erilist tähelepanu, sest terve nädala puhtad trenniriided viin kontorisse esmaspäeval ja igapäevaselt pean vaid mustad riided peale tööpäeva lõppu koju pesukasti tooma.

Õhtuti valmistan ka kohvimasina hommikuks ette ehk siis kontrollin, kas ube on vaja juurde valada, kas vett on vaja paaki lisada jms. Enne magama minekut paneme alati nõudepesumasina tööle ja kontrollime, et köök jääks puhas nii, et sinna on hommikul hea tulla. Kõik need väikesed asjad, mida saan eelmisel õhtul/päeval ära teha selleks, et järgmine päev algaks edukalt. Need tegevused on niivõrd sisse harjunud, et sellele eraldi justkui ei mõtlegi, aga aitavad väga palju eduka päeva algusele kaasa.  Kui päevale on pandud edukas ja hoogne algus, siis seab see tooni kogu ülejäänud päevaks.  

Meil on Kaspariga aastatega välja kujunenud ka oma toidusüsteem. Meil on köögis olemas eraldi märkmik, kus ühel poolel on nädala menüü ja teisele poole kirjutame jooksvalt nimekirja (kõik mida on vaja osta nii koju kui külmikusse kui ka isiklikuks tarbeks vms). Märkmiku vahetus läheduses asub ka pastakas, et igal hetkel oleks lihtne ja mugav nimekirja täiendada. Süsteem on selline - kui näen, et midagi hakkab kodus vähenema, siis läheb see asi juba nimekirja. Ma ei oota, et mingi asi saaks täielikult otsa enne, kui selle nimekirja lisan - siis on juba hilja. 

Teeme igal pühapäeval nädala menüü, kus mõtleme kõik toidukorrad kuni järgmise laupäevani välja (laupäev on nö vaba päev, kus sööme tavaliselt väljas). Menüüd teeme alati köögis, et saaks samal ajal nimekirja lisada asju, mis vajavad ostmist ja vaadata, mis on kodus juba olemas, mis vajaks ära kasutamist. Iga toidukorda planeerime nii, et see sisaldaks aedvilju (välja arvatud hommikusöök, kui selleks on nt puder). Aedviljad/ värske salat on meie peres aukohal ja neid ostame nädala lõikes suuremates kogustes. Samuti mõtleme läbi snäkid (nt puuviljad, marjad) ja sisuliselt kogu toidu- ja kodumajanduse, mis vajab ostmist. Ameerikas säilivad toiduained kauem ja seega käime Florida kodus vaid 1x nädalas poes. Eestis piim jm nii kaua ei säili ja seega on meil lisatud üks poeskäik nädala sees lisaks, kus tuleb osta vaid hädavajalikku juurde (nt piim). Selline süsteem aitab tohutult aega kokku hoida nädala sees. Samuti jääb ära igasugune peavalu teemal "mida me täna süüa teeme ja mida selleks vaja on osta". Kõik on menüüs kirjas, vajalikud asjad on kodus olemas. Samuti planeerime oma toidutegemist vastavalt graafikule (mis kell mul nt Eestis olles loengud lõppevad, millal trennid on jms). Toidu teeme tavaliselt suurema koguse, et jätkuks 2-3 toidukorraks.

Meil on ka oma trennisüsteem. Väärtustame väga oma tervist ja seetõttu on enese füüsiline liigutamine meie elus olulisel kohal. Meil on kindlad trennipäevad millal teeme koos trenni ning meil on kindlad trennivabad päeval, millal käime kõndimas. Igal päeval on oma ülesanne ja see ei kuulu läbirääkimistele. Trennist vabastab haigus. Kõik see on niivõrd sisse harjutatud, et trennipäevadel ei tule isegi mõttesse "ma ei viitsi täna". Jalutamine meeldib meile mõlemale tohutult ja neid päevi ootame nagunii alati elevusega, seega see ei ole üldse probleem. Kõik see kehtib Floridas olles.

Eestis on lugu keerulisem, sest Eestis oleme erinevates graafikutes (Kaspar töötab Florida aja järgi). Niisiis mõtlesin juba suvel endale sügiseks välja detailse plaani, kuidas trennipäevad päevaplaani mahutada. Teadsin, et see saab olema väljakutse, sest loengupäevad on minu jaoks väga kurnavad. Aga päris kindlasti teadsin ka seda, et kui ma oma keha ei liiguta, siia tunnen ennast väga loiult ja halvasti. Nüüd olemegi ligi kuu aega Eestis tagasi olnud ja olen terve selle aja vältel trenniharjumust endale sisse harjutanud. Hoian oma trenniasju kontoris nii, et igapäevaselt on vaja koju pessu tuua vaid mustad trenniriided ja korra nädalas ka saunalinad. Kõik muu saab olla kontoris kohapeal, mis teeb elu väga mugavaks. Tunnen, et nüüdseks on see harjumus kindlatel päevadel jõusaalis trenni teha juba kenasti sees ja pean vaid jälgima, kas saan trenni teha enne või pärast tööpäeva (vastavalt tööpäeva pikkusele, sest kui nt loeng lõppeb kell 18, siis peale seda ma enam trenni ei jõuaks ja tean, et pean trenni hommikul ära tegema). Kaspar saab Eestis olles trenni teha hommikupoolikuti. Kõige olulisem on aga see, et on olemas plaan ja sellest kinni pidada. Plaan ei kuulu läbirääkimistele vaid täitmisele.

Lisaks olen kogu oma teadliku elu pidanud märkmikku, milleks kooliajal oli päevik, ülikooli ajal samuti päevik ja hiljem muutus see kalender/märkmik/päevikuks, kuhu lisasin kõik vajaliku. Hoolimata moodsast tehnoloogiast, ma armastan paberkandjal kalendermärkmikke. Olen väga visuaalne inimene ja mu mälu on olematu. Seega kõik, mida pean ühes päevas/nädalas tegema saab üles kirjutatud kalendrisse, mis on minuga kõikjal kaasas (tööülesannetest kuni isiklike kohustusteni nt arstiaeg, trenn, koristamine jm). Märkmiku väga oluline roll on meeldetuletustel. Kirjutan sinna aegsasti üles kui pean kuskile asutusse nt kindlal kuupäeval helistama/kirjutama või mingi asja korda ajama ja selleks eelnevalt midagi tegema; kellelegi sünnipäeva kingitust/lilli ostma; mingit broneeringut tegema vms. Nii kui ülesanne/meeldetuletus on kirja saanud, nii on see mu peast väljas ja stress kadunud - ma ei pea seda pingsalt enam meeles hoidma, see on kirjas. Iga tööpäeva lõpus vaatan üle oma järgmise päeva kava, nii valmistan end juba vaimselt ette selleks, mis mind järgmisel päeval ees ootab ja see ei tule mulle hommikul ehmatuse või üllatusena. Nii saan oma järgmise päeva paremini valmis panna.

Igal hommikul avan elevusega oma märkmiku ja vaatan uuesti üle, mis ülesanded mind sellel päeval ootavad. Ükski asi ei tule ootamatult, sest olen sellele juba eelmisel õhtul paar minutit pühendanud. Selliselt toimides on väga lihtne ka pikemaajalisi plaane teha, sest kõik on kirjalikult olemas ja silmade ees.

Meil on aastatega kujunenud ka üsna kindel süsteem koristamises, millal me teeme tõsisema küürimispäeva ja mis on need ülesanded, mida teeme Kaspariga igapäevaselt, et igal hommikul ärgates saaks puhtasse kööki/elutuppa astuda. Samuti pesen jooksvalt töönädala sees pesusid/ voodipesusid ning ei jäta neid ülesandeid nädalavahetusele. Ma armastan nädalavahetusi ja ei tahaks ilmaski kulla väärtusega laupäeva koristamisele või pesupesemisele kulutada. See tähendab, et need ülesanded tuleb jaotada töönädala sisestele õhtutele. Oleme selliselt toimetanud juba viimased 6 aastat ja see sobib meile ideaalselt. See ei tähenda, et elu vahel sisse ei sõida ja süsteeme segi ei paiska, aga peamine idee on see, et need süsteemid aitavad asjad kontrolli all hoida ja ühelgi hetkel ei ole tunnet, et elamine on totaalne hullumaja või, et upume musta pesu hunnikute vahele. 

Mul on üsna kindel süsteem ka vee joomises ehk siis mul on joogipudel (700ml) ja päevane eesmärk on ära juua 3 pudelit vett + vesi mis kulub trenni tehes. See ei ole minu jaoks mingi raske pingutus, küll aga pean kiirematel päevadel endale vee joomist meelde tuletama, mistõttu on veepudel minuga kõikjal kaasas sellest hetkest kui ärkan kuni uinumiseni. Hommikul ärgates kõige esimese asjana joon 10 suurt lonksu vett (u kolmandik oma veepudelist). Nii on üks osa päevasest veest mu organismis enne, kui sinna midagi muud läheb. Veepudel on mul kaasas loengutes, koosolekutel, autos, trennis, kodus - igal pool. See on harjumus, mida olen pidanud endale külge harjutama. Meie peres on joogiks alati vesi. Meil on kodus üldjuhul alati mahla, ilma suhkruta karastusjooke/ värskat jms, aga need on pigem sellised harvemad joogid, mida tarbime. Igapäevane jook on tavaline vesi. 

Eks neid väiksemaid ja suuremaid süsteeme ole tegelikult veelgi. Ma armastan süsteeme, need teevad mu elu märgatavamalt lihtsamaks ja sujuvamaks ja mis mul saaks selle vastu olla :)

Kooliaasta algus

Eelmisel nädalal oli pidulik 1. september ja minu jaoks oli see teine aasta, kus astun küll ülikooli uksest sisse, aga mitte enam õppijana vaid töötajana. Tunnistan ausalt, et naudin seda rolli kordades rohkem, kui õppija oma. Tegelikkuses oli muidugi päeva pidulikkus suunatud meie väikesele koolijütsile, kes seadis sammud teise klassi:

Õde tegi väga uhke pidulaua...

... ja kui pidu, siis ikka tantsuga!

Eelmisel nädalal olid ka tudengid kenasti ülikoolis kohal ja lugesin oma selle aasta esimesed loengud ära. Kuna ühes aines on tohutult palju tudengeid, siis lugesingi ainet ülikooli kõige suuremas auditooriumis. Kolleeg tegi peale loengu lõppu minust selles tohutus saalis mõned pildid:

Oht on sinna puldi taha ära kaduda :)

Olin selles saalis varem konverentsil kuulaja rollis olnud. Mäletan väga selgelt, et mõtlesin, kui jube võib ikka olla nii suure saali ees seista ja rääkida. Eks ilmselt oleneb publikust ka, aga mul on nii toredad tudengid, et midagi jubedat seal küll polnud :)

Ilusat kooliaasta algust kõigile, kes ise kooli läksid, kaaslase või lapsed kooli saatsid!

Eestis tagasi

Kui jõudsime kodumaale, siis ootas meid ees uhke vastuvõtt nii lennujaamas kui ka kodus. Tõesti tore oli jälle tagasi olla!

Oleme kolmandat nädalat Eestis tagasi ja nagu arvata oligi, siis elu läks täistuurides edasi. Mina suundusin koheselt ülikooli, kus tööpõld ootas ees. Väga tore oli üle poole aasta taaskord oma kabinetis tööd teha ja kolleege silmast-silma näha ja samas ruumis olla ja koos lõunale minna. Esimestel nädalatel oli Eestis troopiline suvekuumus ja ma väga nautisin suviste kleitidega tööl käimist:

Panen igal õhtul esikusse järgmise päeva asjad valmis, et hommikul oleks lihtne:

Sellel aastal olen sisse seadnud ka trennirutiini. Viisin kõik vajalikud trenniasjad endale kabinetti nii, et peale tööpäeva on ainuke vaev võtta riiulist trennikott ja sammuda ülikoolis olevasse jõusaali. Olen otsustanud, et hoolitsen oma tervise (ehk oma selja) eest sama suure pühendumusega nagu teen töödki. Arst soovitas mul trennid sama olulisena kalendrisse märkida nagu oma koosolekuid märgin. Niisiis olen kolm nädalat uut rutiini üles ehitanud. Selles osas on muidugi lihtne olnud, et viimased pool aastat tegime Floridas nii usinalt trenni Kaspariga, et mingit otsest algaja tunnet trennisaalis just ei ole, aga pigem selle uue trennikoha jms sidumine loengute jm töökohustustega ülikoolis kohapeal. Siiamaani on õnneks kõik kenasti sujunud ja olemine on väga hea.

Lisaks tööle on muidugi olnud ülimalt tore jälle oma sõpru näha. Ühe nädalalõpu veetsin Tartus koos sõbrannadega.

Jana tutvustas oma uusi töid. Ta on lisaks kõigele muule ka kunstnik ja tema imelisi töid saab vaadata ja osta Instagrammi kontolt: postoffice4099

Pool nädalat veetsin maal ema juures ja osa sellest ka Kaspari vanemate juures. Mul on nii paindlik töö, et tegingi seda paar päeva maal kodukontoris.

Tegime emaga sauna ja pikki kõnnitiire õhtuti. Ilm oli suviselt kuum ja ülimõnus.

Kaspari vanemate juures:

Olen väga nautinud Eestis olemist!

Sünnipäev

Täna on mu kalli vanaema 91. sünnipäev. Me ei saa seda sünnipäeva enam koos temaga tähistada. Vanaema oli 90-aastane, kui ta 11. jaanuari kargel talvepäeval tegi omale tassi kuuma teed, jõi seda oma lemmikust maasikatega kruusist, istus oma lemmikusse tugitooli kööginurgas ja jäi rahulikult tukkuma, nii nagu ta seda alati oli teinud. Ja nii ta jäigi, rahulikult tukkuma. 

Alates sellest hetkest oli raske olla. Tühjus. Vanaema on mu elus niivõrd suurt ja kandvat rolli mänginud, et seda polegi võimalik sõnadega edasi anda. Ta oli, on ja jääb mu lemmikinimeseks maailmas ja seda ei muuda miski. Olen õnnelik inimene, sest mul oli veel 33-aastasena imeline vanaema ja mulle jäävad alatiseks mälestused temast. Mulle meeldib mõelda, et ta on nüüd koos vanaisaga, kellega nad olid terve elu abielus. Vanaema ütles mulle alati, et olen tema moodi oma olemuselt. Kuna mu vanaema oli universumi kõige lahkem inimene, siis ma ei tahtnudki sellele väitele vastu vaielda.... lihtsalt tore on mõelda, et selline inimene nägi minus ennast.

Olime õega justkui mitu aastat juba selleks "uudiseks" valmistunud, sest vanus oli juba kõrge ja ühel hetkel sa lihtsalt pead selle uudise saama. Reaalsus on muidugi midagi muud ja selleks valmistuda pole võimalik.

Kui me olime õega väikesed tirtsud, siis vanaema andis meile igal pühapäeval mõlemale 5-krooni. See oli meie nädala taskuraha ja võisime sellega teha, mida hing ihkab. Tavaliselt ostsime maiustusi või kogusime millegi suurema jaoks. Mäletan, et mingil hetkel oli mul välja vaadatud hiiglaslik värviraamat ja teadsin, et selle kogumiseks läheb 5 nädalat aega. See oli üks raske kogumine, aga värviraamatu ma sain.

Seitsmendal jaanuaril, pühapäeval, sõitsime Marisega mõneks tunniks maale. Istusime vanaemaga ühise laua ääres, sõime lõunat. Jutustasime, naersime, jõime kohvi ja lihtsalt olime. Kui hakkasime riidesse panema, siis vanaema tuli meid uksele saatma - nii, nagu ta seda alati tegi ja andis meile 5 eurot. Ilmselgelt ta ei anna enam ammu meile mingisugust "taskuraha", aga sel korral ta lihtsalt tahtis anda meile selle raha. See oli viimane kord, kui me vanaemaga ühe laua taga istusime ja ta rõõmsalt meile uksepakul lehvitas. Hoiame Marisega neid rahatähti endale talismaniks nüüd igavesti alles. 

Tänane päev algas nuttes, sest tuhat emotsiooni tuhises läbi pea. Tegelikkuses on täna rõõmus päev, täna on sünnipäev. Oleme vanaema sünnipäeva alati toredasti tähistanud ja see on alati olnud väga tore päev. Süütasin talle sünnipäevaküünla ja mõtlen vaid toredaid mõtteid temast. 

Olgu täna kõigil tore päev ja mõelge rõõmsaid mõtteid :)

Uueks aastaks valmistumine

Viimasel nädalal olen valmistunud uueks "kooliaastaks" ehk siis ostnud vajalikke asju, mida tööl vaja läheb. Minu aasta algab alati augusti lõpuga/septembriga ja lõppeb suvega. Nii on see alati olnud ja ilmselt nii ka jääb. Ostan oma märkmikud ka alati sellise ajaarvamise järgi ehk siis juulist juulini akadeemilised märkmikud. Teate ju küll, ilma selleta olen kadunud hing. Niisiis tellisingi endale uue märkmiku, sest hoolimata moodsatest süsteemidest, armastan ma ikka vana head paberkandjal märkmikku, kuhu kõik mu elu on koondunud. 

Loomulikult peab märkmik kokku minema ka telefoniga, mis omakorda harmoneerub mu roosa arvutihiirega ja joogipudeliga ja...

Eelistan kontorisse ise lõunasöögi kaasa võtta. Ülikoolis on küll kohvikud olemas, aga enda tehtud toit on tervislikum ja säästab tunduvalt aega ja ka raha. Käime kolleegiga tavaliselt 1x nädalas kohvikus lõunal ja muul ajal võtame ise kaasa. Otsustasin sellel aastal ära proovida ka selle kuulsa bento box-stiilis lõunakarbi. Tegemist on mitmeosalise karbiga, mida olen kihtide haaval pildistanud, et asjast parem ülevaade saada: 

Karbiga kaasas on kõik vajalik. Esimene kiht on siis lõunasöögi jaoks mõeldud:

Teine kiht on eraldi vahepala, salati vms muu jaoks, kui ees on ootamas pikk päev kontoris. Väikest valget vaheseina saab karbisiseselt nihutada nii kaugele kui tarvis:

Kogu kupatus on plastikust, masinpestav ja käib elastikkummiga kokku. Karpi on võimalik kasutada nii ühe kihina kui ka mitmekihilise karbina, vastavalt siis vajadusele:

Eks siis elu näitab kas oli ka väärt ost või mitte. 

Lisaks varusin sellise spetsiaalse termose, millega kuuma või ka külma toitu loengusse kaasa võtta. Alati ei ole piisavalt aega, et minna kohvikusse/kööginurka sööma (toitu soojendama või seda külmikust võtma) ja selleks puhuks mõtlesin, et hea, kui saan korralikku toitu käekotiga loengusse kaasa võtta ja seda vajadusel süüa. Katsetasime siis eile õhtul kuuma veega ära, kui kaua termos sooja hoiab:

Tundub, et sellega on korras ja termose töökindluse pärast muretsema ei pea.

Leidsin endale ka üliarmsa lauakella Tallinna kontorisse, mis läheb mu roosa hiire ja muude asjadega kenasti kokku.

Neljapäeval oli viimane puhkusepäev ja oligi aeg tööellu tagasi sukelduda. Pildil on küll päevitaja, aga seesmiselt olin neljapäeval kohutavalt ärevil, lausa ebamugav oli olla. Reede hommikul aga tööle asudes sain üllatavalt kiiresti lainele ja ühtlasi kadus ka see ärevus. Ma tean, et kui tööde nimekiri on üüratu, siis kõige mõistlikum on hakata lihtsalt ühte konkreetset asja tegema, mitte proovida igast asjast natuke teha. Nii suutsingi esimese tööpäeva lõpuks postkastile tiiru peale teha ja isegi esimese loengu ette valmistada - seda oli rohkem, kui olin endale esimeseks tööpäevaks eesmärgiks seadnud. 

Sellel aastal on plaanis augustikuuga maksimaalselt loenguid ette valmistada, et septembris poleks tunnet, et upun töökoorma alla. Teine tööpäev on lõpusirgel ja olen loengute valmistamisel jõudnud järjega 15. septembrisse, mis on väga hea tulemus. Plaan on samas vaimus jätkata kuni reedeni, siis on aeg asjad pakkida ja lennukile minna - Eesti kodu ootab.

Matkasellid

Käisime pühapäeval Kaspariga rahvuspargis matkal. Oleme jõudnud Floridas päris mitmesse rahvusparki, aga nagu ikka, siis see, mis on kõige lähemal kodule, jääb ikka viimaseks avastuseks. Ehk siis park asub meie kodulinna vahetus läheduses, aga jõudsime alles nüüd sinna. No parem hilja kui mitte kunagi.

Panime trenniriided selga, pakkisime einevõileivad ja külmad veed külmkapi-seljakotiga kaasa ning asusime teele. Enne rajale minekut piserdasime end päikesespreiga üle ja olime (vist) 769-kraadiseks kuumuseks valmis. Rahvuspark on ise selline kitsukene, kus ühel pool laiub rand ja teisel pool kanal ja sinna keskele jääb pikk kitsas mets liivarajaga. 

Veetase oli kanalis väga madal ja seetõttu saime pildistada ka mangroovi. Tavaliselt on need hiiglaslikud juured vee all.

Mangroovi juurtel siblisid ringi väikesed krabipojad. Selline juurterägastik pakub neile varju vaenlaste eest senikaua kuni nad suureks kasvavad. Mangroovi juurestikku kutsutakse ka "nursery-ks" ehk siis lastehoiuks just seetõttu, et väikesed krabid, kalad jms leiavad nende juurte vahel varju ja saavad ohutult suureks kasvada.

Ühel pool matkarada laius kanal, millel inimesed sõitsid paatidega, kanuudega, sup-lauaga jne. Avastasime seal ka sellise toreda laenutuspunkti, kus kõike eelnevat saab rentida. Midagi siis järgmiseks korraks.

Pool maad on läbitud ja paras aeg piknikutekk laiali laotada ja lõunat pidada. Tagasi auto juurde jõudes ei olnud meie riietel kuiva kohta, väljas oli ametlikult kuumem kui töötavas ahjus. Me ise oleme kuumaga üsna harjunud ja seetõttu nautisime matka väga. Hiljem koju jõudes jõime muidugi suuremas koguses elektrolüütitega varustatud vett ära.

Pärast matka oli kehas selline mõnus rammestus. Iga kord kui tuleme matkalt koju mõtleme sama asja: miks me seda küll tihedamalt ette ei võta?!