Tere tulemast meie koju!

Maja, kus elame on küll sama, aga korter on uus, mis tähendab, et korrus ja asukoht ja planeering on teised. Meie korter on peegelpildis planeeringul nähtavale korterile. Korter ise on suur - 114m2 ning ruumi rohkem kui küllaga. Väga suureks boonuseks selle korteri puhul on, et magamistoa seina taga asub panipaik, mis tähendab seda, et läbi ei kostu naabrite hääled, mis võivad teinekord kortermajas reaalsus olla. Samuti on suure magamistoa ja elutoa vahel riidekapp, mis summutab helisid ehk siis kui soovin minna varem magama ja Kaspar vaatab veel telerit, siis ma ei kuule magamistuppa mingeid helisid.

Paigutasime kõik oma asjad ära ning tegin natuke elamisest pilte. Magamistoas pildistasin päevasel ajal ja õhtul:

Magamistuba on hiigelsuur. Ostsime sinna suure vaiba ja seinamaale ja ilmselt tuleb midagi veel, aga hetkel jääb nii.

Magamistuppa viib justkui selline koridor, millest avaneb kaks ust kahte erinevasse kappi ning üks uks vannituppa. Mulle meeldib, et see on justkui omaette maailm ja elutoast ei astu otse nö voodisse.

Kapp ei ole kuigi suur, aga kuna korteris on kokku 3 kappi riietele ja 1 eraldi kapp rätikutele, siis pole mingit probleemi. Pesukorvi hullumaja ignoreerige, sest loomulikult läks meil esimesel nädalal nii pesumasin kui ka kuivati katki ja uute masinate saabumine võtab mõned päevad aega. Meil on see juba tavaks saanud, et kolimise ajal juhtub esimesel nädalal palju "elu".

Meie magamistoa juurde kuuluv vannituba:

Panin vannituppa ka väikese lambi, et kui just gestapo valgust pole vaja, siis saab nt öisel ajal vms mahedama valgusega sinna minna.

Nüüd seisame magamistoa tsoonist elutuppa viiva ukse lävel:

Kaspar täiendas enda baari uue karahviniga:

Elutoas mingeid muudatusi mööbli vm osas ei ole. Panin vaid jõulukaunistused välja:

Elutoast teisele poole jääb köök ja söögitoa osa ning keskel paistab välisuks:

Köök ja söögituba:

Kööki tegin taaskord kohvibaari:

Kui magnetid saavad külmikule, siis tekib ka kodutunne. Iga magnet on valitud suure hoole ja armastusega kõikidelt meie reisidelt alates aastast 2016:

Korteri teises diivas on kontor/ külalistetuba, koridor, milles on pesumasin ja kuivati ning teine vannituba:

Kontor on meil taaskord jagamisel nagu eelmises koduski. Nii on päris tore tööd teha tegelikult.

Tööarvutis on mul Eesti ajatsoon, et ma kohtumiste jms aegu segi ei ajaks:

Seistes kontori uksel jäävad vasakut kätt pesumasinad ja paremat kätt vannituba:

Olen meie kodukesega väga rahul ja üpris harjunud juba siin. Kuna toimetame mõlemad kodukontoris, siis on hea, et ruumi ja õhku on tavapärasest rohkem. Magamistuba ja kontor asuvad üksteisest nii kaugel, et mina oma öiste loengutega ei sega Kasparit ja üldse on tore, kui töö tegemiseks on oma kindel ruum - see seostub meile ainult tööga ja sinna tuppa sisenedes on momentaalselt töömõtted peas. 

Esimene nädal

Oleme Floridas elanud kahes erinevas kortermajas. Esimene kodu oli meil Fort Lauderdale´i kesklinnas, kui kolisime siia 2020 suvel Houstonist. Vahepeal elasime teises kortermajas, mis asus keskusest väljas. Kompleks oli imeline ja korter suurepärane ja täiesti uus, kuid meie hing ihkas ikka jätkuvalt kesklinna. Nüüd oli uut kodu otsides selge, et soovime ainult kesklinna ja tegime selle ka teoks. Kolisime samasse majja, kus elasime 2020-2021. Asukoht on suurepärane ning vaade nõnda sarnane eelmisele just seetõttu, et meie praegune korter asub maja samas tiivas, kus eelminegi, lihtsalt korrus kõrgemal (9.korrusel). Kompleksist endast olen üsna detailselt kirjutanud SIIN. Vahepeal on renoveeritud kogu kompleksi välisfassaad ja antud selle värskem ja moodsam ilme:

Esimene nädal uues (vanas?) kodus on olnud paras hullumaja. Täistöö kõrvalt kogu elamist lahti pakkida ja samal ajal ajavahega tegeleda ei ole just hellitanud. Iseenesest ei ole ju kiiret pakkimisega, aga segadus ajab kuidagi veel rohkem tasakaalust välja ning mida kiiremini asjad oma kohale saavad, seda parem. 

Esimesel hommikul kööki astudes oli seal täpselt selline vaatepilt ning mõte pakkimisest ja koristamisest tekitas õudu, sest kõike oli korraga nii palju. Teadsin, et kõige parem viis on lihtsalt kuskilt otsast pihta hakata ja proovida see üks (võimalikult väike) ruum enam-vähem normaalsesse konditsiooni saada. Sealt on juba lihtsam edasi minna.

Kaspari "kontor" esimesel päeval kodus tagasi olles:

Kõige esimene koht, mille ette võtsin, oli riietekapp. See tundus hoomatav ja küllaltki mõistliku ajaga saavutatav. 

Esimene hommikusöök rõdul. Kuna kodus midagi ei olnud, siis käisime tõime hommikusöögi väljast. Ma ei olnud väga kaua sooja ilma saanud nautida ja seetõttu tundus rõdul istumine lausa maagilisena.

Esimese päeva kontor:

Järgmine projekt, mis tööpäeva lõppu mahtuma pidi oli kontorinurga sisse seadmine, sest mul oli vaja järgmisel varahommikul olla kaameraga tudengite ees. Tean küll, et tausta saab hägustada jms, aga mulle ei meeldi seda teha ja kontor oli vaja kiiremas korras üles seada nagunii, seega see andis hea kiire tõuke selleks. Loomulikult ei jõudnud me tervet tuba korda seada, vaid ainult minu nurga. Kuna selja taha jääb sein, siis oli esialgu sellega korras.

Varahommikul enne loengut, kui maailm alles magas:

Loengu lõpuks oli ka päike juba tõusnud ning nii oligi ka mul aeg minna hommikust sööma.

Esimese nädala jooksul saigi suurem mööbel paika ning siis sai edasi tegeleda juba detailsemate asjadega nagu seinamaalid jm dekoor. Kuna palkasime kevadel kolimisfirma, kes meie asjad ära viis, hoiustas pool aastat ja nüüd korterisse tagasi kolis, siis selgus ka, et sellega kaasneb oma hind ehk siis mitmed asjad olid katki. Õnneks ei midagi katastroofilist, aga kolimine on niigi keerukas periood ning meele teeb mustaks kui asju lahti pakkides märkad, et see ja teine on katki. On ilmselge, et keegi teine ei kohtle meie asju sellise hoolega nagu me ise.

Esimese nädala reedel läksime trenni, ikka sinna samasse meie traditsioonilisse trennikohta, kus igal reedel oleme käinud alati. Küll ma olin alles õnnelik! Mul ei ole tervise tõttu olnud võimalik sel sügisel ennast eriti füüsiliselt aktiivselt liigutada ning nüüd lõpuks saab jälle trenni teha - jess!

Kaspar sätib meile kõlarit paika:

Laupäev oli loomulikult pannkookidega ning rannaga, kus mul õnnestus kahjuks nagu kogemuseta turistil oma käsi ära põletada. Kreemitasin küll korralikult, aga ilmselt päike oli mu valgest ihust pimestatud ja võttis sellest siiski viimast.

Esialgne plaan oli õhtul välja minna, aga kuna mu vastak käsivars põles sõna otseses mõttes, siis läksime hoopis aaloegeeli ostma ja tegin ettepaneku kodus veini juua ja kätt valutada.

Tean, et olete neid pilte mustmiljon korda näinud ja ega mul selles osas midagi üllatavat pole jagada, lihtsalt ise olen endiselt totaalses vaimustusest sellest keskkonnast, mille oleme omale teiseks koduks valinud. Ikka ja jälle imestan kui ilus siin on :)

Võõras ja samas nii tuttav

Pühapäeva varahommikul oli aeg kohvrid haarata ja lennujaama poole suunduda - Florida ootas juba ammu (vähemalt mul oli selline tunne küll). Kaspar oli ära lennanud juba 2 nädalat varem, sedapuhku hoopis tööasjus Jamaikale. Pidime siis Floridas kokku saama nii, et tema tuleb mulle Miamisse pühapäeva õhtul lennujaama vastu ja sõidame koos meie sedapuhku uude koju. Ta oli juba kuu tagasi samuti USA-s käinud tööasjus ning ühtlasi leidis meile ka uue kodu kuhu sisse kolida. Ehk siis asjad olid kolitud, aga lahti pakkimata, sest aeg sai otsa ja see töö ootas meid alles ees. Enne aga oli vaja USA-sse jõuda, nii minul kui ka temal.

Minu lennud läksid uskumatult sujuvalt selles osas, et lennuplaanis mingeid muudatusi ette ei tulnud. Küll aga oli pikal lennul lennuk puupüsti rahvast täis ja mul oli tunne nagu oleksin loomaaeda sattunud. Kisa ja liikumist ja elu oli ikka väga palju seekord. Lisaks istusid minu kõrval niivõrd suured inimesed, kes enda tooli parameetritesse kuidagi ära ei mahtunud, mis tähendas seda, et ka minul oli kitsas olla ja nii kõik 11h järjest. Lisaks oli minu kõrval istuv naine täiesti haige ning köhis sisuliselt kõik need tunnid. Tundus, et lennul oli üldse palju haigeid inimesi, sest nuuskamist ja köhimist oli väga palju. Olin enam kui kindel, et terve nahaga ma sealt ei pääse, aga õnneks mingid pisikud mulle üllataval kombel külge ei hakanud. 

Üleväsinuna Miamis maanduses mõtlesin juba lootusrikkalt, et kohe saan abikaasaga kokku, istuda meie mugavasse autosse ja koju sõita. Kõht oli ka maru tühi. Maandusime, lükkasin telefoni sisse ja sain teada, et Kaspar on ikka veel Jamaikal. Tema lend oli juba teist korda edasi lükatud (lõpuks selgus, et ta tuli Jamaikalt Floridasse kokku 36h!). See tähendas, et ma pidin endale lennujaamast Uberi võtma, et sellega koju sõita (u 40min sõit) ning siis kuidagi korterisse sisse pääsema. Aga mul polnud ju veel võtit, sest ma polnud veel meie uues kodus käinud. Õnneks on majal nö tark lukustus ning sisse saab nii spetsiaalse kiibiga kui ka äpiga. Laadisin äpi alla, sisestasin enda andmed ja sain esimesest väravast sisse - jess! Jõudsin lifti, sest korter asub 9. korrusel - liftis aga selgus, et äpiga edasi ei saa, on vaja kiipi. Ootasin siis, et mingi majaelanik liiguks ja laseks mind sisse. Kohe tuligi üks koeraomanik ja lasi mu 9. korrusele. Korteriuksest sain taaskord äpiga sisse. Avasin ukse ja... korraga olin kellegi teise kodus, kus on minu asjad. Väga veider kogemus. Korterit olin ju vaid videosilla vahendusel enne näinud, kui Kaspariga selle valisime ja mina olin Eestis. Uudistasin siis ringi, endal silmad väsimusest juba pahupidi peas. Istusin diivanile, sest midagi ei osanud teha. Mida sa teise inimese võõras korteris ikka teed, kuigi diivan on hea tuttav. Selleks hetkeks korises kõht juba nii kõvasti, et kuulsin seda korinat. 

Kas on tuttav vaade?

Kaspar oli jõudnud lõpuks USA pinnale ja ootas lennujaamas oma pagasit, samal ajal mulle pitsat ukse taha tellides. Läksin pesema ja peale pesu oligi juba aurav pitsa ukse taga. Sõin sellise isuga nagu homset poleks ja juba mõne aja möödudes astus Kaspar uksest sisse ja korraga loksus maailmas kõik jälle paika. 

Sügispuhkus

Mul oli oktoobrisse võetud nädala jagu puhkust. Olen kolmandat aastaringi ülikoolis tööl ja nüüdseks on päris selgelt välja joonistunud perioodid, millal on mõistlik puhkus võtta. Üheks selliseks perioodiks on oktoobri teine pool, sest sügis algab ülikoolis alati suure hooga ja võtab palju energiat ning oktoobri lõpus on vaja end natuke koguda. Puhkus algas nädalavahetusega maal koos õeperega. Kuna ema oli reisil, siis panime pead kokku ja proovisime kamba peale ise esimest korda elus suures puuahjus ahjurooga teha. See sai täiesti vapustavalt hea! Mina olin abikoka rollis, suurem meistrimees oli siinkohal õemees.

Muidugi piinasin maal ka suuremate musirallidega õepoega, nagu ikka.

See oli selline mõnus puhkus, kus sai mõnusalt pargis jalutada, teadmata, mis kell on...

... ning käisin pea igal õhtul erinevates kohvikutes kolleegide-sõprade-pereliikmetega. Näiteks ühel õhtul käisime ema ja õega Pirital Sardiinides maailma parimaid karpe söömas:

Ühel õhtul tuli Maret Tartust minu juurde ning peaaegu igale päevale olin pannud ka mingisuguse iluprotseduuri, mis mulle hirmsasti meeldivad. Minu puhkusel võttis ka Kaspar mõned vabad päevad ning läksime koos Tartusse spasse. Olen aru saanud, et eestlane on üks hirmus suur spa-hunt. Meie oleme ikka kõvasti alla keskmise, aga kui käime, siis naudime ikka 100% igasuguste hoolitsuste ja värkidega, mis spa juurde kuuluvad. 

Spas ootas tuppa astudes selline tore üllatus, millest mina ei teadnudki midagi:

Tartu nädalavahetuse juurde kuulus ka teatriõhtu tüdrukutega Vanemuises, mille olime juba ammuilma kokku leppinud. Mulle meeldib teatris, aga pileteid on teinekord jube raske saada sobivatele kuupäevadele. Tuleb välja, et teistele eestlastele meeldib ka hirmsasti teatreid väisata. 

Otsustasin oma organiseerimismootoris taaskord viienda (kõige kangema) käigu sisse lükata ja võtsin detsembrikuusse juba jõuluetendusele ja jõulukontserdile piletid ära, sest mine tea, kas varsti enam saabki. Olen paaril korral pika ninaga jäänud. Kui juba hoog sees oli, siis panin ühe jutiga jõulueelseks ajaks juuksuri, restoranide jms broneeringud ka ära, sest mine tea, kui tihedaks rebimiseks nende aegadega siin kiirel jõuluajal läheb. Nüüd on broneeringud olemas ja süda rahul ning võib mõnusalt töölainega jätkata jõuludeni.... ah ei, mis - vahepeal tuleb veel üks puhkus, jess! Võtan igal aastal enda sünnipäeva ajal nädala jagu puhkust (novembri viimane nädal). See on selline kingitus iseendale ja naudin seda puhkust alati väga. Kaspar sätib ka endale selleks ajaks puhkepäevad ja nii saame koos midagi vahvat ette võtta. Senikaua aga tuleb töölainel püsida!

No tere!

Ega ma teid unustanud loomulikult ei ole. Elu toimub maru palju ja kirjutama ei jõua kuidagi. Mis seal salata, kirjutamine mulle ju tegelikult meeldib väga ja olen sellest blogi-maailmast puudust tundnud küll. Ehk saab rajale, kui Eesti tolmu jalgelt pühime ja talveks jälle Floridasse suundume. 

Käesolev sügis on pakkunud igas valdkonnas väljakutseid ja proovilepanekuid. Igasuguste katsumuste kõrval on toimunud ka toredaid asju nagu näiteks minu isiklikus karjääris edasiminek, mille üle olen väga uhke. Kandideerisin eelmise õppeaasta lõpus uuele positsioonile ning alates septembri algusest olen Tallinna Ülikoolis õpetajahariduse lektor.

Uus positsioon on toonud ka uusi väljakutseid, ning septembri teises pooles andsin oma elu esimese inglise keelse loengu välistudengitele. Olin üsna põhjalikult valmistunud, aga elul olid ikka oma plaanid ja juhtus nii, et andsin loengu palavikus olles, mistõttu oli tegemist totaalse eneseületusega.

Lektori amet hõlmab endas ka erinevates kodumaistes ja rahvusvahelistes projektides tööd. Ühe projekti raames käisin näiteks augusti lõpus Oslos. Minu jaoks oli see päris esimest korda Norras olla ja ma ütlen teile - Oslo on imekaunis! Ma tahaksin sinna veel tagasi minna ja kindlasti ka ringi sõita ja loodust avastada.

Vaade minu hotellitoast Oslo kesklinnas:

Minu selja taga on kuningaloss oma täies hiilguses. Lugu oli nii, et jalutasime kolleegiga ja uudistasime Oslo tänavaid ja vaatasime, et nii uhke maja mäe otsas - muidugi läheme uurime lähemalt. Ja siis saime alles aru, mis majaga on tegemist.

Vaade kuningalossi eest alla linnale:

Tihedas tööpäevas anti sekund hingetõmbeks ja päikeseks ja me tormasime kolleegiga otsejoones Oslo MET ülikoolis koosolekuruumi kõige lähemal asuvale rõdule. Nagu näha, siis pikk päev koosolekuid siseruumis paneb väljas silmi kissitama nagu näeks esimest korda elus valgust:

Projektikohtumistel on ühised õhtusöögid restoranis ning pildil näete minu kolleegi õhtusööki: vaalahautist (ma ise tellisin "tavalist" kala ja see ei väärinud pildistamist, kuigi maitse oli hea). Proovisin vaalahautisest ka ampsu ära ning maitses nagu kala maitsega liha. Ütleme nii, et kui sa sellega üles pole kasvanud, siis... Vähemalt on nüüd see asi ka elus proovitud :)

Olen kolmandat aastaringi ülikoolis töötamas ja see on esimene sügis, kus ma ei ole totaalselt närvis enne loenguid. See on esimene sügis, kus tunnen, et ei pea end igal sammul tõestama. See on esimene sügis, kus tunnen, et saan rahulikult teha seda tööd, mida endiselt südamest armastan ja mida olengi sündinud tegema. See on esimene sügis, kus tunnen, kõik see, mis puudutab minu ametit, katab meelerahu ja enesekindlus. Mind ei aja enam endast välja see, kui ma ei tea. Siis ma lähen ja uurin kolleegilt või ütlen tudengile, et ma ei teagi - äkki keegi saalist teab? Ja kui ei tea, siis uurime järgmiseks korraks välja, sest kõik ju tahame teada saada! Töö on see, mis pakub rõõmu ja tunnen, et loengudki on sellel sügisel pisut teise hingamise saanud. Ma ei tea, kas tudengid seda tunnevad, aga mina tunnen.  Endiselt on hommikuti suur rõõm minna ülikooli poole ja usun, et see on suur õnn elus.

Loengusse!

Kuidas teil läheb?