Viinakokteil on toortoit?

Mõned päevad tagasi potsatas Kasparile postkasti selline kuulutus:

Mõtlesime, et oh, vahva! Meie majas toimub toidukoolitus, lähme vaatame, mis värk on. Kuulutusel seisis küll, et tegemist on toortoiduga (no kallid sõbrad, teate küll meie kogemust selle toortoiduga kui 4 päeva vastu pidasime ja kõhuvalu käes pidime hulluks minema) aga meie ei lasknud end sellest heidutada. Pealegi, ega keegi ei sunni sind koolitusel midagi tarbima, mida sa ei soovi.  Nii me siis kell 17:55 alla läksimegi, et vaadata, mis toimuma hakkab. Ruum oli kõik ilusti sätitud, lilled paika pandud ja puha. Kohe pakuti kokteili, mille me muidugi rõõmuga vastu võtsime ja suure sõõmu kohe rindu tõmbasime endale. Ausalt öeldes ega me kumbki ei eeldanud, et toortoidu koolitusel viinakokteili just pakutakse ja kui aus olla, siis see oli väga tore üllatus! :D Inimesi tuli aga juurde ja kõik kes soovisid, said endale kokteili. Peagi hakkas koolitus peale. Meile öeldi, et võime rahulikult oma ümmarguste laudade taga kokteili nautida ja lihtsalt vaadata, mis toimub, et me ise ei pea midagi tegema- üritus läks aina paremaks ja paremaks, lihtsalt istu ja lõõgastu ja rüüpa kokteili, mis sa veel ihkad?!

Kokk, kes koolitust tegi alustaski selle sama kokteili tegemisega, mida meile juba pakuti. Rääkis üksipulgi lahti kuidas ja mida  ja meile jagati paberid ja pliiatsid nii, et saime soovi korral retseptid ja töökäigu enda jaoks kirja panna. Jagan teiega ka:

VIINAKOKTEIL, MIS MAITSEB NAGU MOJITO ILMA PRUUNI SUHKRUTA 1 KLAASI 

RETSEPT:

Laim – ¼ laimi mahl

Kurk – 2-3viilu

Basiilik – 2-3 lehte

Viin – vaba kogus

Jääkuubikud

Vesi/mullivesi/toonik

Tee nii:

Purusta uhmri või mõne muu tömbi eseme (nt puulusika otsaga) 2-3 basiilikulehte klaasi põhjas ära. Lisa sinna 2-3 viilu kurki ja pressi need ka lödiks seal samas klaasi põhjas. Vala peale jääkuubikuid ning lisa viin või gin. Pressi peale pisut laimi mahla ning lisa vett/ mullivett või toonikut.

Tulemus: väga hea hapu kokteil! Kuumal suvepäeval basseini ääres tšillimiseks või grillipeol ideaalne!

Pean mainima, et samal ajal kui kokk meile näitas, kuidas kokteili teha, siis tema usin assistent käis kannuga ringi ja täitis meie kõigi klaase (mulle hakkas see koolitus üha enam meeldima!)

Teiseks näidati meile, kuidas tehakse pähklipiima. Ma ei hakka siin detailidesse laskuma, ütlen lihtsalt, et see pole väärt järgi tegemist.

Kolmas toit oli magustoit ehk COCONUT MACROONS (tervislikud kookose makroonid) 6-8tk

Datlid  - väike peotäis 5-6 tk (leota eelnevalt 30 min leiges vees)

Kookoshelbed (ilma suhkruta)  - 1cup= 237 milliliitrit

Vahtrasiirup – 3 spl

Tee nii:

Tükelda noaga datlid ja lisa blenderisse või anumasse, kus nt saumiksriga purustada. Lisa kookos ja vahtrasiirup. Blendera läbi. Tulemuseks on koogipuru taoline mass. Vormi teelusika abil pallikesed ja aseta taldrikule. Aseta u 15 min sügavkülma.

Tulemus: MEGAHEAD! Maitsesid nagu Raffaellod ja ma ei liialda, sest seda ütles Kaspar ja kui aus olla, siis ta just paljusid toite ei kiida J Tõesti oli maitsev ja imelihtne magustoit mida nt ette valmistada ja külalistele pakkuda.

Neljas toit oli tervislik smuuti nimega GREEN SMOOTHIE ehk roheline smuuti. Siin annan nüüd retsepti terve blenderi jaoks:

Roheline salat ükskõik milline nt Rooma salat 4-5 suurt lehte

Seller 2-3 vart

1 õun

2 banaani

Põhi: mandlipiim/ tavaline piim/ vesi/ kookospiim/ vms meelepärane vedelik u 250 ml

1 klaas jääd

1 tl chia seemneid (võib ka ära jääda)

Blenderda aga kõik kokku ja naudi! Tulemuseks on kiivi maitseline roheline smuuti, mis meie hinnangul oli väga maitsev aga pisut mage, seega ma lisaksin ehk veidi laimi või sidrunimahla maitseks juurde.

Lõpptulemusena jäime koolitusega väga rahule ja eriti tore oli see, et keegi ei üritanud midagi pähe määrida :) Päris hea viis kolmapäevaõhtuseks lõõgastuseks!

Tervitades

Maile

Fun facts vol 3: Texas ja Houston

ü  Mis koht see Texas üldse on? Texas on Ameerika suuruselt teine osariik (esimesel kohal on Alaska). Kokku on USA-s 50 osariiki.  Nii nagu Eestis on maakonnad, siis siin on osariigid ehk siis nö „hiigelmaakonnad“, mis kuuluvad kõik ühe suure Ameerika riigi  alla. Osariigid on tegelikult oma pindalalt vägagi suured (ilmselt mitte kõik aga enamus siiski on kordades suuremad kui meie terve Eesti riik).

ü  Texase osariik jaguneb omakorda veel 254 maakonnaks, mis on siis suuruselt võrreldavad juba Eesti maakondadega.

ü  Texase osariigis elab 2010a seisuga 25 145 561 inimest (seda on 19.5 korda rohkem kui elanikke Eestis)

ü  Igal osariigil on oma lipp, nii ka Texasel. Texase lippu kaunistab üks täht ja seda mitte niisama. Osariigi hüüdnimigi on Lone Star State ehk Üksiku tähe osariik, mis tähistab seda, et eelnevalt oli Texas omaette vabariik ning veel enne seda kuulus Texas koguni Mehhiko riigi alla ja pidi kurja vaeva nägema, et vabaks saada. Uhkes üksinduses kahe niivõrd suure riigi (USA ja Mehhiko) kõrval on aga võimatu püsima jääda ja seetõttu liituski Texas 1845a Ameerikaga. 

ü  Texase originaalnimi on Tejas (loe:Tehhas), mis tähendab tõlkes sõbrad (ehk selle pärast, et siin on väga sõbralikud inimesed?)

ü  Texases on äikesetormid täiesti tavapärane nähtus. Samuti pole siin erandiks ka tornaadod. Tornaadosid kohtab enamasti õnneks Põhja-Texases vahemikus maist kuni juulini.

ü  Texas on maailmas kuulsust kogunud eelkõige just nende tunnustega:

kõige karmimad seadused kogu Põhja-Ameerikas

Texases on kõik SUUR (autod, majad, mööbel, tänavad, pakendid poes jne)

kauboikaabud, kauboisaapad - levinumaid tunnusmärke Texases

Texas on nö rantšode maa ehk see on osariik, kus on kõige enam rantšosid, kus kasvatatakse kariloomi

Texasele omane pehme aksent

Valdav enamus Texase elanikkonnast töötab nafta vms kütusega seotud firmas (Kasparilt küsitakse pidevalt, kas ta on "in the oil business" , see on siin vist sama loogiline kui külm ilm Eestis).

Texase osariigi asukoht maailmakaardil:

Texase osariigi asukoht Ameerika kaardil:

ü  Houston on Texase osariigis asuv kõige suurem linn (aga mitte pealinn). Igal osariigil on ka pealinn ning Texases on selleks Austin.

ü  Houstoni linn on terves Ameerikas suuruselt neljas linn:

(I New York - 8,4 miljonit elanikku, 

II Los Angeles - 3,8 miljonit elanikku, 

III Chicago - 2,7 miljonit elanikku, 

IV Houston - 2,25 miljonit elaniku (terves Eesti riigis elab kokku 1,3 miljonit elanikku). See linn on siin nii suur, et me pole isegi väikest osakest jõudnud ära avastada. Ma isegi ei kujuta ette kui kaua kulub aega enne kui saame tõeliselt aru, kui suur see linn tegelikult on.

ü  Esimene sõna, mida inimene Kuul ütles oli „Houston“ (20.juulil, 1969)

Houstoni asukoht kaardil Texase osariigis

Houstoni kesklinn ehk downtown (koht, kus käin keelekursusel):

 Vaade meie linnaosale ehk uptownile (selle kõrge torni juures vasakul asub ka meie kodu):

Vaade uptownist (linnaosast, kus meie elame) kesklinnale ehk downtownile (seal võitegi näha laiutamas seda 15,6km, mida ma neljapäeviti bussiga sõidan, et keeletundi saada):

Uptowni piirkonnas asuv õhtune tänav:

Meie armas koduke samuti uptowni linnaosas (pildi all paremas nurgas olevad 2 akent on jõusaal, vasakul pool olevad alumised valgustatud aknad on fuajee, kust kohvi võtta. Meie korter on vasakul pool, 3 korrus ja aknad on sisehoovi :

Tervitades

Maile

Guacamole ja dinosaurused

Neljapäeva õhtul plaanisin taaskord toiduga katsetusi teha. Olen ammu soovinud proovida mehhiklaste kuulsat guacamolet, kuid poes müüdav pole eriti isuäratav tundunud ja Mehhiko restorani pole me veel jõudnud. Guacamole on avokaadol põhinev dipikaste, mis on Mehhikos väga levinud ja mida serveeritakse peamiselt nacho krõpsudega (Eestis müüakse nt tortilla krõpsude nime all).  Seega otsustasin ma seda ise teha. Otsisin netist retsepti ja hakkasin kokkama. Mida selleks siis vaja on?

ü  Küps avokaado

ü  Meresool

ü  Pipar

ü  Laimi või sidrunimahl

ü  Lisandid enda maitse järgi nt hakitud tomat või küüslauk

Kuidas ma tean, et avokaado on küps?

Tavaliselt müüakse poes kõvemaid ja järelvalmimist vajavaid avokaadosid. Mina lasen neil tavaliselt 2-3 päeva toasoojas veel järelvalmida, enne kui kasutan. Kui sõrmedega õrnalt peale vajutada on tunda, kas ta on kergelt pehme või vajab veel pisut aega.

Kõigepealt tuleb avokaado puhastada, selleks lõika vili suure noaga pooleks ümber kivi ja keera õrgalt käte vahel nii, et pooled läheksid lahti. Eemalda kivi. Eemalda supilusikaga pehme avokaado sisu. Suru avokaado kahvliharude vahelt läbi, lisa maitseained ja laimimahl ning tükeldatud lisandid, sega kokku ja asu sööma. Sobib nt krõpsudega või näkileivaga või ka leiva peale määrimiseks. Mul kodus krõpse ei olnud ja tavalise leivaga on ka siin kehvad lood, seega otsustasin näkileiva kasuks.

Välja näeb nagu titetoit aga maitselt on imehea!

Rukkijahust näkileivad (neid leidub küll kahjuks ainult IKEAs):

Neljapäeva öösel jõudis ka abikaasa tööreisilt koju ja reede veetsime mõlemad kodukontoris. Reedene tööpäev läks küll pisut ajaraamidest välja ja lõpetasin alles kell 20 aga st, et üsna palju sai ka tehtud, mis on hea. Päeva lõpetuseks läksime mullivanni lõõgastuma ja see pani i-le korraliku täpi küll.

Laupäev pidi olema loodusmuuseumi päev. Plaanisime ärgata varakult ja kell 10 juba hommikust süüa. No ütleme nii, et päris plaanipäraselt ei läinud- magasime korralikult sisse. Sellest iseenesest midagi hullu ei olnud, ega see muuseum eest ära ka ei jookse. Pugisime kõhud pannkooke täis (nagu laupäeva hommikuti kombeks) ja asusime muuseumi poole teele (plaanitust pisut hiljem). Muuseum on siis Houston Museum of Natural Science ja me pidime sõitma bussiga + trammiga, et sinna kohale jõuda. Nagu arvata võite, siis selline muuseum on hiiglaslikult suur, uudistamist ikka omajagu ning kõike kirjeldada üsna keerukas, seega võtame teid kohe algusest peale tuurile hoopis kaasa:

Oleme kenasti muuseumi ette jõudnud

Esimese asjana sisenedes on võimalik kohe dinosauruseid tervitada ja seda võimalust tuleb muidugi kasutada

Uudishimulikumad dinosaurused tulid kohe ise meie juurde uudistama. Olge ettevaatlikud, et nad teile peale ei astuks!

Järgmisena liigume rongide ruumi, kus on esindatud Texase osariigi kuulsamad paigad ja rongiteed

...ja rongide ruumist edasi juba dinosauruste maailma, kus üks suuremat sorti elukas on end foto jaoks juba sobivasse poosi sättinud

Mammuti skelett

Siin peavad nüüd nõrganärvilised hinge tagasi hoidma, sest hiiglasliku hai lõuad kedagi juba külmaks ei jäta

sealsamas tuli ka üks kohalik meid tervitama - viisakas! (tegemist on neandertallasega, kes elas u 150 000 - 40 000 aastat tagasi)

Järgmisest ruumist leiame igale huvi pakkuvale küsimusele vastuse, sest riiulitelt leiab koljusid, siseorganeid, loomanahku ja muud huvitavad koos põnevate tekstidega. Lisaks ei puudu ruumist ka hiiglaslikud gloobused.

...ainult üks küsimus ei leidnud vastust- miks on Tallinn hiigelgloobusele valesti kirjutatud?

Nüüd on aeg puhkepausiks!

Jätkame teekonda Ameerika ajalooga, kus indiaanlastel ja nende usul on eriti suur osa. Pildil on tootemisammas, mis igal endast lugupidaval indiaanlasel peaks koduukse ees olema.

Seejärel tuleb mineraalide ruum. Pildil näete siis suuruselt kolmandat kullakamakat (23,26kg), mis maa seest on leitud

 kuld

 Nüüd oleme jõudnud galeriisse, kus võib näha igivanade puude läbilõikeid, Kaspar seisab ühe sellise kõrval.

Päeva lõppedes läksime veel muuseumi ees olevasse parki ja vaatepilt oli nagu Ameerika perefilmist välja lõigatud: pered istusid piknikutekkidega murul ja einestasid, lapsed jooksid ringi ja keegi viskas oma koerale frisbit. Üsna kližeelik vaatepilt nagu võite ette kujutada aga muidugi väga armas:

Samal hetkel tundsime, et jalad löövad tuld ja kõht on kohutavalt tühi ning otsustasime, et peame sööma minema. Söögikohaks valisime Pollo Loco, mis serveerib kana igas võimalikus variandis. Tellisin endale kanawrapi ja läksin sellega totaalselt alt. See oli nii vürtsikas, et olin kindel, et mu neelutoru põleb. Õnneks oli Kaspari imemaitsev kanapraad suur ja nii ma viimase kolmandiku sealt pintslisse pistsingi.

Laupäeva õhtusse pidi mahtuma veel poeskäik ja nii tegimegi. Müttasime Walmartis veel u 1,5h ja kui lõpuks koju jõudsime olime ikka korralikud laibad. Siin aitas ainult üks – jakuuzi! Panime ujukad selga ja lippasime aeda mullivanni. Kaspar oli veel õige kange Eesti mees ja tegi lisaks ka talisuplust kõrvalolevas basseinis- prrr!

Süüa pikemaks ajaks!

Täna ootab meid ees maailma kõige laisem pühapäev ja ainsaks mõistlikuks tegevuseks kogu päeva juures on planeeritud õhtune trenn. Teile soovime ilusat pühapäeva õhtut!

Maile

Ohio ja selle talve esimene lumi

Alustan kohe täitsa algusest, sest vahepeal olen kirjasule abikaasa kätte andnud. Viimati saigi kirjutatud vahetult enne abikaasa saabumist. Võin kõike tema poolt kirjutatut kinnitada ja tõepoolest on juba praegu paras seiklus läbi tehtud. Kindlasti on veel palju uut ja põnevat ees ootamas.

Põhjus, miks mul kirjutamise isu peale tuli, peitub asjaolus, et sellel nädalal olen pidanud palju kodust eemal olema. Algas see kõik selle nädala esmaspäeval, mil sõitsin pärastlõunal lennujaama, et teisipäevast neljapäevani kliendi juures olla. Vahepeatus Atlantas, kus sai õhtusöögiks kanawrappi süüa, jätkus reisiga väiksesse Ohio linna nimega Fort Wayne. Siin võttis Chuck mind jälle auto peale ja põrutasime hotelli Lima linnas. Nägin sellel talvel esimest korda lund! Nüüd oli juba koduga 1 tund ajavahet ning kell 11 jõudsime hotelli. Ajavahe tõttu ei olnud veel und ning võtsin arvuti ja tegin natukene tööd. Hea on see, et nüüd saan iga kell abikaasale helistada, sest riigisisesed kõned on tasuta ning ajavahe teisele poole kaldu.

Kuigi tegemist on Hiltoni ketti kuuluva hotelliga, siis hommikusöögi valik pole väga eriline. Sellist, nagu Eestis ja Euroopas näeb, siin juba ei kohta. Hotellis olen enamjaolt söönud muffinit, jogurtit, banaani ja õuna. Sooja toitu siin väga ei pakuta, aga kui leidub, siis vaid miski vesine munapuder ja kalkunivorstid. 

Nagu kord ja kohus, siis Chuck peab enne kliendi juurde saabumist Starbucksi kohvi saama. Seekord jäi ainuke lähedal asuv Starbucks haigla hoonesse – loomulikult tuli igal hommikul haiglasse minna.

Klient ise on SUUR toidutehas, kus tehakse dipikastmeid, kohupiimakreeme, puuviljasegusid ja tarretist. Käisime tegemas intervjuusid erinevatel teemadel erinevate valdkonna juhtidega ning veetsime terve päeva ühes ruumis. Korraga oli teisel pool lauda mõnikord lausa 15 inimest. Päeva esimesed teemad olid minu ülesanneteks ning pidin palju rääkima ja küsima. Õnneks on Chuck väga agar ning täiendas minu valdkondi oma küsimuste ja vastustega. Keerulisemad teemad olid siiski tema kanda ja mina tegin muudkui märkmeid. Päeva lõpuks olin võõrkeelest ja liigsest mõtlemisest täiesti suss. Kui mõne küsimuse juures on pikemad arutelud, siis mõnikord muutus vestlus minu jaoks müraks ning surfasin mõtetega mujale või jäin mingil teemal omakeskis arutlema – väga keeruline. Samal ajal tuleb ka teistel klientidelt kirju küsimustega või siis projektijuht näitab oma agarust ja surub tähtaegu.

Iga päeva lõpus on käega löömise tunne ja tahaks sellest raskest olukorrast lihtsalt välja astuda, kuid hommikul hotellis ärgates  puhuvad peas juba uued tuuled ja jaksad jälle uut infot vastu võtta. Sellest siin puudust ei ole, sest iga päev õpin midagi uut ning tunnen, et olen siin olles juba rohkem õppinud, kui oma Eesti karjääri jooksul kokku. Kui saaks töökeele väga heaks, siis oleks juba päris hästi!

Teisipäeva õhtul sõitsime hotelli, viisime arvutid ära ning läksime sööma. Istusime autosse ja sõitsime ameerikalikul moel 100-meetri kaugusel asuvasse Applebees’i restorani. Ma ei tea miks me autoga läksime, aga kuna vahemaa oligi reaalselt 100 meetrit, siis naersime mõlemad selle üle. Õhtusöögil rääkisime palju nooruspõlvedest ning ühtlasi teatas Chuck, et ta sõber plaanib septembris Baltimaadesse reisile tulla ning kutsus teda ka kaasa. Kuna ta ööbib vaid Hiltoni hotellides, siis valis juba Tallinna hotelli välja ja arvas, et Läti-Leedu külastus mahub ühte päeva ja õhtuks ollakse Tallinnas hotellis tagasi – mujal ju Hiltoneid pole. Selgitasin siis lahkelt tegelikkust ja andsin omapoolsed soovitused.

Kolmapäev kulges jälle töiselt ning niisamuti möödus ka õhtu. Lõpetasin tööteemad peale südaööd ning surusin aju puhkerežiimile teleka saatel. Nüüd oleme jõudnud tänasesse päeva, mis on omamoodi seiklus olnud. Kliendi juures lõpetasime kell 14:45, lend väljus 17:05 ning sõit lennujaama võttis poolteist tundi. Kuna tegemist on väikese lennujaamaga, siis turvakontroll läks kiirelt ning olin õigel ajal kohal. Siis hakkasid tulema teated esimese lennu hilinemisest. Kõigepealt 20 minutit, mis mind väga ei hirmutanud, sest ümberistumiseks oli Atlantas aega 2,5h. Siis tuli järgmine sõnum, mis teatas veel 20-minutilisest hilinemisest. Ja kohe natukese aja pärast tuli juba kolmas teade, mis lükkas väljumist veel tunni võrra edasi. Kui algselt olin plaaninud õhtusöögi Atlantas võtta, siis nüüd läksin kohvikusse ja võtsin järjekordse võisaia ning kohvi. Lõpuks sain lennukile ja kahe lennu vahele jäi selleks ajaks 30 minutit. Atlantas maandudes vaatasin telefonist oma järgmise lennu piletit, mis nüüdseks oli saanud homse hommiku väljumise aja. Lennufirma vist ei panustanud mu kiiretele jalgadele ja arvas, et ma ei jõua väravast 47 väravasse 5 õigeks ajaks. Lennuki väljumiseni oli jäänud veerand tundi: võtsin oma kodinad ning jooksin nagu ei kunagi varem (kingade, triiksärgi ja mantliga). Kõik läks täpselt nii nagu pidi ning väravasse jõudes tehti just minu nimele viimast kutset – jõudsin.

Kui alustasin seda kirja Ohios, siis nüüd olen pealpool pilvi teel Houstonisse. Lõpetan kirjaga ning alustan kerge unega J

Head aega Houston!

Head aega Atlanta!

Täpselt nagu Eesti, aga tegelikult on hoopis Ohio :)

Päikest,

Kaspar 

Neljapäevased uudised

Nii nagu ma üle-eelmises postituses lubasin, et neljapäeval juhtub midagi põnevat ja, et ma sellest ka täpsemalt teada annan – täpselt nii juhtuski. Terve eilse õhtu olin juba suures ärevuses ja hommikul ärkasin veel suurema ärevusega üles. Kõik oli läbi mõeldud, pidin kodust väljuma 9.20.

Nagu te teate, siis on mul kaks hobi, mida ma väga armastan: 1) tervisesport; 2) hispaania keel. Spordist ma täna ei räägi, küll aga räägin hispaania keelest. Alatest sellest ajast kui Hispaanias mõnda aega elasime tõusis minus suur huvi selle keele ja kultuuri vastu. Mind paelus, et inimesed on nii avatud ja rõõmsameelsed. Kõik sai alguse sellest, kui otsustasime mitmeks kuuks Hispaaniasse kolida (2007) ning siis ma otsustasin, et ma suudan põhilised väljendid endale selgeks teha küll ja nii palju viisakas olla, et turul, poes või postkontoris kohe oma inglise keelega peale ei lenda vaid püüan nende enda keeles. See on lausa uskumatu, millise lahkuse ja rõõmuga hispaanlased tervitavad seda kui sa vähemalt püüad nende keeles suhelda, ükskõik kui vigaselt sa seda ka ei teeks. Peale Hispaanias veedetud suve teadsin, et tahan seda keelt õppida. Nii juhtuski, et sain kingituseks mitu head õpikut koos plaatidega, et ise end keele vallas harida. Töötasin kõik õpikud ja plaadid põhjalikult läbi, mul oli isegi tunniplaan iseendale tehtud, mitu korda nädalas ja mitu tundi õpin. 2009 läksime Hispaaniasse tagasi ja ma nautisin väga, kui sain jälle suhelda ja kuulda seda imeilusat keelt. Ülikoolis võtsin veel võimalusel kursuseid juurde. Käesoleval suvel kui käisime Hispaanias pulmareisil ja sain taaskord oma roostes teadmisi ellu äratada, siis oli otsus kiire tulema, et tahan keelega edasi tegeleda.

Olen kindel, et meie Houstonisse elama sattumine ei ole juhus vaid hoopis saatus. Jah, me valisime küll ise selle koha aga peamiselt selle soodsa (loe: soe, mereline kliima) asukoha poolest. Mul polnud aimugi, et siin nii palju mehiklasi elab ja, et hispaania keelt kuuleb igal sammul. Nii hakkasingi usinalt keelekursuseid otsima, kus oma teadmisi ja algelisi oskuseid edasi arendada. Kursuseid on siin väga palju ja ka hinnaskaalad on seinast seina. Leidsingi endale sobiva kursuse, mis kestab kokku 14 nädalat ning kus peab igal neljapäeval kell 11:00 kohal olema. Kursus ise asub kesklinnas ehk downtownis ja sinna on meie kodust ei rohkem ega vähem kui 9,1 miili ehk 14,65 km (see linn on ulmeliselt suur!). Minu jaoks tähendas see seda, et transpordi ja kõndimise peale tuleb arvestada u 1,5h, et kohale jõuda. Buss sõidab ilusti kodu lähedusest kesklinna ja selles mõttes erilist muret ei ole, lihtsalt ajakulukas.

Täna ootas ees siis päris esimene hispaania keele kursus. Põnevaks tegi kursuse lisaks kõigele muule ka toimumise asukoht: Houston downtown, 1301 Mckinney, Fulbright Tower, 51st floor. Ehk siis kursus toimub kõrges pilvelõhkujas keset kesklinna, 51. korrusel. Ma pole kunagi varem nii kõrges hoones käinud! ("Laenasin" mõned pildid Googlest, et teile näidata). Hoone ise näeb välja selline:

Kui uksest sisse astud, siis leiad end sellisest ruumist ja pead eskalaatoriga üles sõitma:

Nüüd, kui oled jõudnud üles, kõnnid liftideni ja sõidad nii kõrgele kui tarvis:

Sõitsin liftiga üles (kõrvad läksid lukku nagu lennukiga sõites) ning jõudsin vastuvõtu ruumi, kus mind kenasti vastu võeti, juua pakuti ja paluti fuajeesse õpetajat ootama jääda. Mina siis läksin rõõmsalt fuajeesse ja tänasin jumalat, et seal kedagi rohkem peale minu polnud, sest ma jäin totaka näoga vaadet imetlema, mis sealt avanes.

 Fuajee:

Sinise ringikese sees on Williams Tower, ehk meie kodu asub seal. Päris kaugel, mis?

Mõne minuti möödudes tuli sinna ruumi veel üks naine Anne, kes teatas, et on kohutavalt närvis. Ütlesin, et tere tulemast klubisse ma olen ise sama närvis. Koheselt tuli ka meie kursuse õpetaja Gaston Solis meid tervitama ja küsis esimese asjana, kuidas me parkimisega hakkama saime, et kas kõik on korras. Ma ei osanud siin midagi arvata, tulin ju bussiga. Nii me siis värisevate jalgadega, kaks närvis õpilast liikusime ruumi, kus pidi algama kursus. Ruum on analoogne pildil nähtule:

Kursusel on meil kokku 6 + õpetaja. Kolm advokaati, kaks geoloogi ja mina. Kõik olid uhkelt riides ja nägid head välja ja ma tänasin mõttes jumalat, et viimase otsusena otsustasin ikka kingadega kohale minna mitte madalate papudega.

Õpetaja on väga muhe u 60 aastane mees, kelle emakeel on hispaania keel ning lisaks valdab ta veel viit (!) erinevat keelt. Ta soovis, et me end mõne lausega tutvustaksime hispaania keeles, et teada saada, mida oskame ja kust me üldse tuleme ja kes oleme. Lisaks küsis ta veel küsimusi, mis puudutas meie tausta. Minu nime nähes uuris ta kohe, et kust ma täpselt pärit olen. Ütlesin, et tulen Põhja-Euroopast Soome ja Rootsi lähedalt. Tema uuris seevastu kohe, et kas Balti riikidest, et äkki Eestist? Bingo! Eestist muidugi! Tuli välja, et õpetaja Gastoni ema on Prantsusmaalt pärit ja seetõttu on ta Euroopa riikidega kenasti kursis. Kõik vaatasid mind sellepeale muidugi kui mingit eksootilist isendit ja uuriti edasi, et mis mind siia tõi ja kellega ma siin olen ja üldse kui kaua olen juba Houstonis elanud. Ütlesin, et olen siin vaid 1 kuu elanud, mille peale üks kursusekaaslane arvas, et võimatu on nii kiiresti tegutseda- 1 kuu siin ja juba kursusel?! Võimatu! Mulle jäi arusaamatuks, mismoodi võimatu.

Kui tund sai läbi, siis see sama Anne, kellega juba eelnevalt tutvusime tuli minu juurde ja küsis, et millises linnaosas ma elan. Kui vastasin et uptownis, siis ta lõi silmad suureks ja ei suutnud ära imestada, et ma nii kaugelt olen tulnud. Järgnevalt uuris ta kuhu ma parkisin ja kui vastasin, et tulin bussiga, lajatas ta lahtise käega endale vastu rinda ja ütles eriti ahastava tooniga, et see on VÕIMATU! Ma ei saanud üldse aru, mis just toimus. Ta ütles, et nii pikka vahemaad pole võimalik bussiga sõita. Mismoodi ei ole võimalik? Ma tundsin end nagu maalt ja hobusega, no üldse ei saanud aru, milles probleem. Küsisin siin Anne käest, et kas ta ei sõida kunagi bussiga. Anne naeratas ja ütles selle peale, et on sündinud Texase kodanik mis tähendab sisuliselt seda, et toast ei väljuta ilma autota. Ja siis ma sain aru- Texase inimene on autoga rohkem kokku laulatatud kui oma abikaasaga, nii lihtne see ongi. Jätsime Annega hüvasti ja enne kui ta tööle kiirustas arvas ta veelkord kui vapper ma ikka olen, et bussiga kohale tulin.

See oli nii kummaline olukord, et ma ei teadnud, kas segaduses olla või lihtsalt naerda kogu loo peale. Ma otsustasin naerda.

Kokkuvõttes läks päev täiesti ideaalselt ja olen üliõnnelik kahe asja üle – üliõnnestunud keelekursuse valiku üle ja selle üle, et abikaasa tuleb täna tööreisilt koju tagasi, jehuu!

Ilusat reedet!

Maile

Kulinaarsed katsetused

Kaspar on tööreisil ja see tähendab, et mina saan südamerahus kulinaarseid katsetusi kodus teha. Eks ma saaksin neid siis ka teha kui ta kodus on aga nagu teada, siis Kaspar pole just esirinnas uusi maitseid proovima ning siis peaks mitu toitu tegema. Lisaks, olen ma väga usin aiasaaduste tarbija ja nagu arvata võib, siis üks korralik Eesti mees just rõõmust ei hüppa teadete peale „Kallis, õhtusöögiks on hautatud oad!“ vms, seega kõike eelnevat arvesse võttes naudin ma oma kulinaarseid katsetusi just üksi olles :) Mis seal salata, ega ma köögis mingi eriline tegija ei ole ja seetõttu siin teiega seda kõike jagangi, et saaksite samuti minu rõõmust osa. Ma pole inimene, kes igast oma einest pilti teeks aga otsustasin, et edaspidi kui proovin täiesti esmakordselt uusi toite valmistada, siis püüan seda ka teiega siin jagada.

Eile oli õhtusöögi menüüs sparglid. Ma olin sparglit varem söönud aga mitte kunagi ise teinud. Õigupoolest mul polnud aimugi, kuidas sparglit küpsetatakse (Ahjus? Pannil? Potis?). Selge oli aga see, et tahtsin selle ära katsetada. Ostsin poest pundi spargleid (millest pidi mulle kaheks toidukorraks jaguma) ning ühe kastmepaki, mis oli täpselt sparglitele mõeldud. Paki peal oli ka aadress, kuhu minna, et näidisvideot näha, kuidas seda rooga täpselt valmistada. Nii ma siis tõstsingi arvuti köögi tööpinnale, ladusin endale vajalikud asjad ette ja asusin meisterkokaga ühes rütmis tegutsema (okei, eks ma ikka vahepeal panin pausile ja seedisin infot ja kerisin siis jälle tagasi). Video oli väga huvitav ja õpetati täpselt kuidas poes sparglit valida ja mida siis sellega peale hakata. Juhul kui keegi lugejatest juhtub homne päev Selveris sparglite ees pead murdma, mida teha ja kuidas valida, siis siin on mõned näpunäited:

ü  Sparglid peavad tingimata helerohelised olema, mitte pruunikad ega oliivikarva.

ü  Nad peavad värsked välja nägema, mitte nagu närtsinud õiekesed.

ü  Targem oleks valida võimalikult peenete vartega sparglid.

ü  Kodus peske punt puhtaks, kuivatage ära ja seejärel painutage kergelt sõrmede vahel. Spargli jäme ots murdub täpselt õigest kohast ise ära.

ü  Praadimiseks kulub u 5-7min ja lõpptulemusena peavad nad jääma erkrohelised. Oliivikarva on juba üleküpsenud.

Toit ise oli lihtne: vala aga sidrunheina kaste pannile, lisa natuke vett ja sparglid ning asu praadima. Ma praadisin lisaks veel mõned peekonid ka juurde ja kõrvale lisasin leiva sulatatud juustuga.

IMEMAITSEV! Spargleid ei jagunud kaheks toidukorraks.

Täna tegin veel teisegi kulinaarse katsetuse - küpsetasin türgi ube. Olin türgi ube umbes tuhat korda varem söönud (eriti head on Lihula Mamma ja Sirje tehtud marineeritud kujul- mmmm!!!) aga ma polnud neid kunagi varem ise küpsetanud. Ega midagi, võtsin Anni Arro õppevideo (vt FB: Baar Bistroo Kukeke) lahti ja hops, asusin tegutsema. Toit oli taaskord kiire ja lihtne. Vaja läheb:

ü  Punt türgi ube

ü  1 küüs küüslauku (võib ka rohkem)

ü  Sutsakas parmesani 

ü  Soola

ü  Õli praadimiseks

     Panin türgi oad soolvette keema u 7 minutiks. Seejärel tegin natuke omaloomingut ja tõstsin oad kuumale pannile ja pressisin küüslauku peale, segasin ja praadisin mõned minutid. Kui oad said valmis, raputasin parmesani peale ja head isu! Taaskord- IMEMAITSEV!

Maile