Tahan minna Ameerikasse!

Mida on vaja selleks, et tulla Ameerikasse reisile? Tööle? Elama?

Kõik saab alguse mõttest ja soovist, see on kindel. Kui meie olime dilemma ees, et kolida Eestist ära, siis loomulikult käis mõttest läbi ka USA. Kui aga hakkasin otsima, et mida siis selleks täpsemalt vaja on, et ihaldatud maale pääseda, siis lõin saadud tulemused sama targalt kinni – liiga keeruline, liiga kulukas- võimatu! Nii matsme selle mõtte esmajoones maha ja lasime asjal settida. Ilmselgelt ei andnud Kasparile see siiski rahu ja ta hakkas asja edasi uurima. Tegelikkuses on võimalusi üsna mitmeid.

1.      Eestlane, kes elab Eestis ja soovib Ameerikasse reisida puhkusereisi/külastuse raames kuni 90 päeva, siis on lugu üsna lihtne: Kindlasti peab olema kehtiv pass. Ameerikasse ei ole võimalik siseneda vaid ID-kaarti näidates. Ameerikasse reisimiseks (nt puhkusereisiks) ei ole vaja viisat, küll aga on vaja ESTA-t ehk Ameerika Ühendriikide Reisiluba. ESTA kohta saab täpsemalt lugeda SIIT . Enne reisi tuleb taotleda ESTA SIIT. NB! USA-sse mineval eestlasest reisijal on soovituslik taotleda ESTA vähemalt 72 tundi enne lendu. Siiski, kinnitatud reisiluba ehk ESTA ei garanteeri 100% maalepääsemist, lõpliku otsuse teeb siiski USA lennujaamas piirivalveametnik dokumente kontrollides.

Mis saab siis kui ESTA taotlus saab negatiivse vastuse? Seejärel tuleks taotleda B-1 külastusviisat või B-2 turistiviisat.

Kui kaua ESTA kehtib? Kuni kaks aastat ning seejärel tuleks taotleda uus ESTA.

Kes peab ESTA-t taotlema? Kõik, kes soovivad külastada Ameerikat, sh nt ka imikutel on seda vaja.

Kes ei saa ESTA-t taotleda? Kui oled külastanud viimase viie aasta jooksul Iraaki, Süüriat, Iraani või Sudaani siis kahjuks pole mõtet ESTA taotlust esitada- see lükatakse tagasi. Erandiks on sõjaväelased ja riigiametnikud ( loe lisaks: http://vm.ee/et/riigid/ameerika-uhendriigid)

Kui oled otsustanud Ameerika reisi kasuks, siis tasub meeles pidada, et lennujaamas soovitakse lisaks dokumentidele näha ka kindlat aadressi, kus Ameerikas olles peatutakse. Lihtne nipp on nt hotelli broneering välja printida ning seda näidata. 

2.      Kes soovib jääda Ameerikasse kauemaks kui 90 päeva (tudengid, vahetusprogrammides osalejad jne), need peaksid taotlema mitteimmigrandi viisat.

3.      Kes soovivad USA-sse elama minna (ei ole otseselt tudengid või mingis programmis osalejad), peaksid taotlema immigrandi viisat.

Ilusat nädalavahetust!

Maile

Naised jääl

On üsna tavaline, et veedame Kaspariga vaba aja koos, sest 1) meil on koos alati huvitav; 2) vaba aja veetmisest on enamasti üsna ühene arusaam ja see teeb nädalavahetuste planeerimised vägagi lihtsaks; 3) meile meeldib koos asju teha; 4) eks ta on nagu natuke loogiline ka, et kui abiellud kellegagi, siis tahadki temaga võimalikult palju koos olla J

Nädalavahetus oli tavapärasest aga pisut teistmoodi. Seekord olid asjad nii, et minul möödusid laupäev-pühapäev enamasti töötähe all. Kaspar jagas oma aega puhkamise ja töötamise vahel. Esmaspäeva planeerisin endal vabaks või noh, mitte just täielikult, sest kell 5.20 oli äratuskell ja koosolek Eesti osapooltega ootas. Olin end eelmisel õhtul juba vaimselt ette valmistanud, et tuleb varajane äratus, mis ei tähendanud kindlasti eriliselt varajast magamaminekut. Ma leian, et on üsna võimatu end sundida magama ja voodis niisama edasi-tagasi vähkremine pole ka kuigi tõhus meetod. Niisiis tegin pühapäeva õhtul jõusaali jooksulindil nii mõnedki miilid sirgeks ning hiljem vaatasime „uut“ sarja:

 Game of Thrones (Troonide mäng) on nii Ameerikas kui ka tegelikult üle maailma ülimalt populaarne sari ja kuigi me pole mingid erilised fännid fantaasia draama žanrile, siis otsustasime sarjale võimaluse anda, et paremini mõista, millest väga paljud inimesed räägivad ja vaimustuses on. Esimene hooaeg on vaadatud ja Kaspar on üsnagi vaimustuses, mina olen lihtsalt kerges sõltuvuses sündmuste ahelast, kuid otsest vaimustust pole veel peale tulnud. Ma kardan, et võrdlen seda liiga palju Viikingite sarjaga, mis vähemalt praegusel hetkel on mu isiklikus edetabelis 1. kohal võrdluses Troonide mänguga. Aga vaatame, mis edasi saama hakkab ja kas arvamus muutub või mitte.

Esmaspäeva varahommikul oli seega koosolek ning peale seda hakkasin kooki küpsetama, sest külla oli oodata eestlaseid- Merliisi ja tema tütart:

Kalender näitab, et käes on suur sügis (ilm seda väljas ei reeda ka parima tahtmise korral) ning otsustasime seega sügisele vastava tegevuse kasuks - läksime uisutama. Meie majast umbes 5-6min jalutuskäigu kaugusel on hiiglaslik Galleria kaubanduskeskus (nii hiiglaslik, et selles asub 400 poodi, 30 restorani, 2 hotelli ja täissuuruses uisuväljak). Kui keegi soovib eriti paksu rahakotti pisut tuulutada, siis Galleria on selleks kindlasti õige koht! Sealt võib leida tuntud disainerite kaupluseid nt Luis Vuitton, Cartier, Chanel, Jimmy Choo jpt. Meie käime seal tavapäraselt vaid postkontoris, söömas või suveniiripoes. Brändikaupluseid külastame endiselt outlettides, kus hinnaskaala on nii vererõhule, südamerütmile ja pangakontole kõvasti sõbralikum kui uhkes Galleria kaubamajas.

Niisiis seadsime sammud Galleria poole, sest keset hiiglaslikku kaubandusmaailma asub suur uisuväli (põhimõttelt sama nagu Tartus Lõunakeskuses). Eriti tore uudis oli see, kui hakkasime pileteid ostma, siis selgus, kõik hinnad on -50%, no mis sa hing veel tahad! Ostsime piletid, laenutasime uisud ja olimegi valmis keset jääd koperdama. Merliis polnud vähemalt veerand sajandit uiske alla saanud, mina umbes sama kaua ja Savannah polnud üldse kunagi uisutanud – ehk siis jääle liugles unistuste uisutiim! Mu imestusel pole piire kui võimekad on lapsed! Lasteaias töötades olin üsna sageli üllatunud kui kiired õppijad nad on kui tegemist on mingi uue oskuse omandamisega ja eile imestasin taaskord. Savannah polnud kunagi varem uisutanud aga peale esimest tasast ringi jääl olid tal kõik nipid juba selged. Eile oli superhea uisutada, sest rahvast oli väga vähe. Reede õhtul ei tasuks jääle end pressidagi, sest sellise rahvasummaga oleks üsna võimatu end jääl püsti hoida. Uisutamine tõi kaasa ülimalt positiivse emotsiooni, mõned villid jalgadele ja tühja kõhu.

Mina ja Savannah

Uisuvälja kõrval asub Ameerikas üsna tuntud restoranikett Rainforest Cafe (Vihmametsa restoran) ja Savannah avaldas soovi, et see oleks ainuõige koht kehakinnituseks. Ka mina polnud seal varem käinud ja nii me sammud sinna džunglisse seadsimegi. Restoran on ülimalt lahe eriti just lastega külastuseks, sest terve atmosfäär vastabki džunglile + heliefektid jms. Võtsin pildi internetist, et saaksite parema ülevaate:

Vaba päev möödus linnutiivul ja peab tunnistama, et täna on jalad isegi pisut kanged eilsest uisuväljal kihutamisest.

PS! Merliis tõi kaasa enda tehtud hapendatud kapsast. Milline TAEVALIK kodumaine maitse! 

Ilustat nädalat!

Maile

Kas te käitegi seal Eestis ainult paljalt ujumas?!

Kolmandat korda järjest oli keelekoolis esimene koolipäev. Võtsin ette järgmise taseme kursuse ja läksin uuesti kooli. Leppisime Annega (mu pinginaaber eelmiselt kursuselt) kokku, et jätkame endiselt koos kooliteed ja nii saigi tehtud. Aeg, koht ja isegi õpetaja jäid samaks. Mulle isiklikult väga meeldib kursuse toimumise koht. Väga lahe on iga nädal kihutada kiirliftiga kesklinnas asuva pilvelõhkuja 51.korrusele uhke vaatega ruumi, kus tund toimub:

 Natuke vähem lahe on muidugi eelnevalt 45 minutit bussiga sinna sõita ja hiljem sama palju koju tagasi loksuda.

Suureks üllatuseks olid veel mitmed teisedki kursusekaaslased jäänud samaks ja juurde tuli vaid kaks uut nägu. Enne kui esimene tund algas tuhises uksest sisse Joey, kes istus minu vastu pika laua taha, vaatas mulle suurte silmadega otsa ja küsis: „Kas te käitegi seal Eestis ainult paljalt ujumas?!“ Ruumis valitses täielik vaikus. Ma jäin talle lihtsalt totaka näoga otsa põrnitsema.  Joey selgitas, et tal käib kodus The New York Times Magazine ning septembrikuu numbri kaanepildil ilutsevad paljad eestlased ja sees olla artikkel, kus nii pildid kui jutt viitavad sellele, kuidas eestlased veedavad oma suved saunas higistades ja seejärel paljalt supeldes.

Olin hämmingus ja ütlesin, et kellel maakodus saun, see kindlasti hea meelega higistab seal ka muudel aastaaegadel peale suve ja kui aias juhtub olema tiik või järv, siis ilmselt tõepoolest sinna otse saunast paljalt sisse hüpatakse (mis seal salata, oleme seda isegi tüdrukutega teinud Tuuli maakodus ja oli ikka mõnus küll!) aga üleüldiselt käivad eestlased rannas ujumas siiski päevitusriietega. Sinnapaika vestlus jäi ja tund algas.

Eile, ehk siis teisel tunnil tuli Joey tundi juba koos ajakirjaga ja asetas selle minu ette lauale. Mulle vaatas vastu selline vaatepilt:

Lehitsesin ajakirja ka seest, kuniks leidsin artikli Eesti kohta:

Saunakultuur on meil vahva ja selle üle olen uhke küll, et seda maailmakuulsas ajakirjas kajastatakse aga panna kaanepildile porgandpaljad inimesed ja väita, et eestlased just nii oma suvepuhkused veedavadki, sellega ma nõustuda ei saa. Ilmselgelt jätab see kallutatud mulje eestlaste puhkuse veetmisest, sest ära on märgitud ju äärmiselt väikese rahva väga väike osa. Ma pole mingi nudismifoobik ja oleme Kaspariga aastaid tagasi Hispaanias olles käinud rannas, kus enamus inimestest harrastasid aadama- või evaülikonnas päevitada. Ma ei saaks öelda, et oleksime lasknud end olukorrast tohutult häirida, meile meeldib päevitusriideid kasutada ja osadele inimestele mitte - vaba maa. Küll aga on ilmselgelt liialdatud, et just nii meil Eestis suviti ongi (või vähemalt lugeja sai asjast nii aru).

Ütlesin Joey´le, et Eestis ei harrastata laiemates massides paljalt rannamõnusid nautida juba kahel lihtsal põhjusel: 1) üldjuhul on Eestis liiga külm, 2) eestlased kipuvad olema liiga konservatiivsed ja tagasihoidlikud, et selliseid asju teha (mina ise siinkohal eesrinnas).

Arutelu Eesti puhkusetavade üle läks tunnis päris elavaks ja korraga olid kõik huvitatud, kuidas meie seal kauges Euroopa nurgas oma natukest suve naudime. Vähemalt teavad nüüdseks üks käputäis Houstonis elavaid kohalikke, kus see Eesti ikka täpselt asub ja mis koht see selline on. Jube hea oleks neid tegelikult süldi või verivorstidega kostitada, siis alles hakkaks nalja saama!

Ilusat nädalavahetust!

Maile

Taaskohtumine

 Nädalavahetuseks oli kokku lepitud kohtumine Yangidega, keda polnud terve suve näinud. Plaanisime minna tervise muuseumisse (Houston Health Museum), parki vesiratastega sõitma ja hiljem meie juures grillida. Yangid korjasid meid keskpäeval peale ja päev võis alata. Küll neid oli tore üle pika aja näha! Muljetamist oli palju ja rohkemgi veel.

Esimene sihtkoht oli muuseum. Lühidalt öeldes oli tegu vast kõige nigelama muuseumikülastusega läbi aegade. Olin vaimusilmas ette kujutanud klaaspurkides vedeliku sees hõljuvaid suitsetajate kopse mille kõrval on võrdluseks mittesuitsetaja puhtad kopsud või siis midagi muud säärast aga mitte midagi sellist me ei näinud. Kui nüüd aus olla, siis mitte midagi „päris“ me seal ei näinudki kui fotonäitus välja arvata. Eksponaate kui selliseid muuseumis lihtsalt ei olnud. Olid mingisugused mängud ja tegevused, mis ehk rohkem lastele või noorukitele suunatud aga see oli ka kõik. Küll aga oli seal olemas üsna põnev fotonäitus nälgivate laste, üleüldise vaesuse ja tulirelvade kasutamise kohta. Fotonäitus oli päris põnev, üsna sünge küll jah, aga põnev. Et mitte muuseumit lõpuni maha teha, siis ühe põneva elamuse saime sealt siiski lisaks. Nimelt demonstreeriti meile silma sisemust, tegemist oli siis lehmasilmaga. Silma lõiguti ja näidati täpselt, mis seal sees kõik on ja selgitati, kuidas miski silma sees töötab. Eks ta päris võigas oli aga põnev siiski. Inimesi ju paelub see, mis on jube ja samas tekitab närvikõdi, nagu näiteks silma lõikumine osadeks.

"Südameratas"

Jah, tõepoolest on Kaspari taustaks hiigelaju:

Jinyi´ga:

Lõbusõit uue sõbraga:

Kaspar ja väike Elina:

 Lõunasöök peale muuseumi:

Järgmine sihtkoht pidi olema Hermann Park, kus on järv, millel saab vesiratastega sõita. Kui olime lapsed, siis oli Järva-Jaani järve peal samasugune võimalus laenutada vesirattaid, nendega mööda järve sõita ja siis suvalises kohas nt vette hüpata. Meie Marisega seda võimalust muidugi kasutasime. Seda ma küll ei mäleta, kas me ka keset järve ujuma läksime (ma julgen arvata, et kartsime seda teha, sest järv oli keskelt üsna sügav) aga mööda järve me selle paadikesega ringi kihutasime küll. Umbes 20a tagasi tähendas see järgmist protseduuri: lunid emalt 5 krooni, sammud rahaga putka juurde, kus pileteid müüdi, ostad pileti, hüppad  vesirattale ja sõidad oma lubatud pool tundi või tunnikese järve peal. Siin tähendas paadi rentimine aga dokumentide allkirjastamist, kus sa kinnitad, et kui sinuga peaks keset järve midagi juhtuma, siis ikka ainult ise vastutad selle eest ning lisaks tuli muidugi isikut tõendavat dokumenti välgutada. Ajad on muutunud! Kes teab, ehk oli see nii siin mandril ka 20a tagasi.

Paadisõit oli vahva! Meie Jinyi´ga olime ühes paadis ja mehed + laps olid teised paadis. Natuke rammisime üksteist, kimasime niisama mööda järve ringi ja uudistasime järve ääres olevaid linde, kes olid ikka väga julged. Kuumust oli rohkem kui rubla eest ja päike küpsetas keset järve korralikult – Tere, Texase sügis!

Eriliselt julged linnud:

Peale paadisõitu olid kõik omadega üsna läbi ja seda mitte hirmsast pedaalide sõtkumisest, vaid lihtsalt kuumusest. Tugev päike ja kõrge temperatuur väsitavad juba iseenesest ja suurem vedeliku kadu teeb olemise kiirelt loiuks, seega oli autosse pääsemine tõeline õnnistus. Võtsime suuna kodu poole ja peale u 30min sõitu olimegi kodus tagasi ja hakkasime õhtusööki ette valmistama. Plaanis oli pisut toas jahtuda ja seejärel aias grillida ning seda me ka tegime.

Kui terve päev oli väga tore ja Yange oli tõepoolest väga hea üle pika aja näha, siis külaliste lahkudes avasime siiski Kaspariga veinipudeli ja tegime ühed korralikud klaasid, et närvi rahustada. Yangide värskelt kolmeseks saanud piiga on üsna vabas vormis kasvatusega harjunud ja see kahjuks meie põhimõtetega ei ühti. Muidugi me ei lähe kedagi õpetama, kuidas oma last kasvatada aga see ei tähenda ka seda, et ma laseksime oma kodus kõike teha. Eks see on selline keeruline teema ja ma saan aru ka noortest vanematest, kes ilmselgelt on väsinud aga samas tahan ka ise oma kodus edasi elada nii, et kodu on peale külaskäiku samas olukorras, mis enne. Õhtu kulmineeruski sellega, et mina võtsin väikese piiga käest ära laudlina ja lapseke viskus nuttes selle peale põrandale pikali. Kaspar palus hiljem lapsevanemaid, et nood ei laseks lapsel pehmel heledal toolil maasikatega mängida ja seda määrida. Kõik oli viisakas ja tunnen, et käitusime oma kodu suhtes õigesti aga samas jäi siiski okas hinge, sest korraga hakkas külalistel lahkumisega kiire. Kell oli juba õhtu ja laps oli väsinud ja ehk nad lahkusid selle pärast aga ehk ka mitte. Ilmselt ei saagi meie selliseid olukordi lõpuni mõista nii kaua, kui meil endal pole last ja ega ei teagi, mis see kõige õigem käitumine nendes olukordades oleks.

Järgmisel päeval saatis Jinyi mulle sõnumi, kus tänas mõnusa laupäeva ja õhtu eest. Kivi langes südamelt.

Maile

Mine jooksma!

Nädalake on nüüdseks Houstoni kodus oldud ja esmased emotsioonidki kätte saadud. Esimene nädal oli kõike muud kui lihtne ja roosiline. Eelmise nädala alguses pidi Kaspar tööreisile lendama ja see tähandas minu jaoks kolme täispikka päeva uhkes üksinduses, või noh, mis ta nüüd nii uhke oli. Eelmisel aastal siia tulles oli kõik uus ja hirmutav ja see oli normaalne. Lõpuks elasin sisse ja harjusin täiesti ära. Suvel olime 2 kuud Eestis ja harjusime seal uuesti ära. Õigupoolest, mis seal harjuda- oma pere ja sõbrad ju. Taaskord tagasi lennates oli olukord selline nagu ma kartsin- sees valitses tühjus ja hakka aga otsast peale harjuma. Kõik oli tuttav, ent samas võõras.

Nüüdseks on iga päevaga olukord paremaks läinud ja kõik, mis oli enne kodune muutub iga päevaga taaskord jällegi koduseks. Kuna keskkonnavahetus on olnud üsna järsk, siis oleks paslik endale harjumiseks pisut aega anda. Üks, mida ma väga juba ootasin ja igatsesin, olid trennid esimese korruse jõusaalis (kahepeale kokku kogusime Kaspariga Eesti nuumaperioodiga tubli 8kg juurde ja nüüd oleks aeg lisakoormast vabaneda). Kahjuks aga tornaado Harvey tõttu sai meie maja kahjustusi ja jõusaal on remondis ning suletud. Mõtlesin siis, et lähen tänavale jooksma- mõeldud, tehtud. Täpselt 23 minutit pidasin vastu ja siis tulin värisevatel jalgadel komberdades koju tagasi. 33kraadi kuumust ei aita just jooksutempole kaasa ja minust võttis see viimase jõuraasu välja. Milline pettumus!

Järgmisel päeval leidsin oma postkastist kirja, mis oli adresseeritud nendele elanikele, kelle nimele on leping sõlmitud ehk meie puhul siis Kasparile aga nagu teada, siis teda polnud kodus. Lippasin alla kontorisse asja uurima. Kirjas lubati igale lepingu omanikule ühte tasuta 30- päevalist pääset 24/7 avatud jõusaali meie naabruses. Kontoris selgus, et sellest pole hullu midagi, et leping minu nimel pole, pääsme sain igal juhul- jess! Kepslesin kergel sammul üles korterisse tagasi ja registreerusin end jõusaali kasutajaks. Sel õhtul kogusin veel julgust ja plaanisin järgmisel hommikul minna jõusaali kaema.

Hommikul pakkisin asjad ja seadsin sammud trenni poole. Meie kodust on sinna u 8min jalutuskäigu tee. Seadsin sammud otsejoones registratuuri poole ja teatasin, et olen seal esimest korda. Naine, kes seal töötas naeratas ja viipas laisalt käega treppide poole, et seal asub garderoob ja teiselt korruselt võib leida jõusaali. No selge, eks ma siis avastan ise seda maja, pole vaja täpsemalt midagi näidata. Niisiis läksin garderoobi ja silmasin üsna mitut pikka rivi kappe, kuhu oma asjad saab panna. Kapid olid, aga kappide ees polnud lukke. Läksin küsisin siis uuesti registratuurist, et ehk nad annaksid mulle ka võtme, millega kapp sulgeda. Oh mind rumalukest! Tabalukk tuli ikka endal juurde osta. Ega midagi, ostsin tabaluku ja läksin teisele katsele. Jätsin oma asjad kappi, vahetasin riided ja suundusin jõusaali otsima (hoone on üsna suur). Eks ma olin juba pisut ähmi täis ka ja õnneks viimasel hetkel nägin, et seisan meeste riietusruumi ukse ees – okei, võta end nüüd kokku ja püüa ikka õige koht üles leida! Lõpuks leidsin selle salapärase trepi, mis viis teisele korrusele jõusaali.

Ma pole mitte iial varem niivõrd suures jõusaalis olnud, see on täiesti üüratu! Minu püüdlustele vaatama minna hommikusel ajal (keset tööpäeva) jõusaali lootes, et ehk siis on seal vähem rahvast ja ma saan vaikselt ise asju avastada, oli see rahvast pilgeni täis. Täiesti pilgeni täis! Tööaeg on, miks te tööl ei ole?! Otsisin siis arglikult jooksulindi üles ja panin oma rätiku ning joogipudeli selle kõrval asuvale riiulile (higi voolas juba ojadena ja janu oli juba selline nagu trenn oleks tehtud olnud ehk siis olin korralikult närvis). Panin masina tööle ja tegin oma jooksutrenni ära. Kahjuks peale jooksmist ma ühtegi jõumasinat ei julgenud kasutada, sest masinad olid suuri musklimehi täis, kelle näol ilutses pilk „Saal on minu!“ (no kindlasti nad kõik nii ei mõtle aga ma tundsin end seal nagu võõrkeha võõral maal). Tegin oma venitused ja sammusin suure kergendustundega dušširuumide poole- jumal tänatud, esimene kord on vähemalt tehtud!

Nädala lõpus tuli ka Kaspar koju tagasi. Nädalavahetus kulges üsna koduses rütmis- esimest korda üle 2 kuu olime taas oma pannkookidega platsis nagu meil laupäeviti ikka kombeks:

 Laupäeva õhtul võtsime ette Eestist kaasa võetud lauamängu ning lauamängu kõrvale oli paslik rüübata ka midagi teravamat, sest põhjust tähistamiseks oli rohkem kui küllaga.

Laupäeval sai 4.aastaseks mu kallis õepoeg Hugo! Hugo on laps, kes ei püsi pudeliski paigal ja kellel on energiat ka siis, kui kõik teised on juba 2x kustunud. Tal on julgust teha teatavaks oma mõtted ükskõik kui suures seltskonnas ja ta on ainuke laps keda ma tean, kes 99,99% juhtudest ärkab rõõmsa tujuga hommikuti üles. Palju - palju õnne veelkord, musirull!

Maile

If you´re going to San Francisco...

Neljapäeva õhtuks kohaliku aja järgi 21.15 olin jõudnud San Franciscosse, kus pidime kohtuma Kaspariga üle terve kuu. Kaspar tuli rendiautoga mulle lennujaama vastu, kus ootasin teda juba väljas oma kohvritega. Küll oli hea üle pika aja jälle koos olla! 

Kimasime autoga meie hotelli ning esimese asjana võtsin ühe pika kuuma dušši, mis on peale 26h reisipäeva lausa taevalik. Nagu arvata võis, siis hommikul kell 5 läks mul uni ära ning olin u 1,5h üleval enne kui uuesti uinusin. Reisiväsimus ja 10h ajavahe Eestiga keeravad sisemise kella ikka korralikult segamini. Peale hommikusööki asusimegi teele, et avastada San Francisco linna.

Mis koht see selline siis on?

San Francisco on linn, mis asub USA läänerannikul Vaikse ookeani ääres, California osariigis. Kirjade järgi on seal elanikke  u 871 000, mis asetab linna 13. kohale Ameerika linnade hulgas.

Halliga on tähistatud California osariik, ning punasega San Francisco linn:

 Linn on kuulus oma uhke Golden Gate silla poolest, millel on käesoleval aastal 80. juubel. 

San Franciscost sai omal ajal alguse hipide liikumine ning seda peetaksegi hipide sünnilinnaks. Samuti on tegemist linnaga, kus sai alguse geide kogukonna õiguste liikumine.

San Francisco lahes asub veelgi kuulsam Alcatrazi saar, kus asus maailma ühe kõige karmima režiimiga vangla, mis tegutses 1934-1963 aastatel. Vangla suleti, sest selle ja sealsete vangide ülalpidamiskulud olid äärmiselt suured, võrreldes mandril asuvate vanglatega. Samuti põhjustas soolane merevesi torustikes pöördumatuid kahjusid.  Muideks, selles vanglas hoiti kinni ka kurikuulsat maffiabossi Al Capone´i. Tänapäeval on seal muuseum, mida turistid saavad külastada.

San Franciscost on pärit meile tuttav teleseriaal Lastega kodus ehk Full House (1987-1995), kus majade juures käisime isegi uudistamas.

Minu üheks suureks unistuseks oli selle reisi ajal ära käia ka autosõidu kaugusele jäävas Napa Valleys, kus asuvad maailmakuulsad veinimõisad-istandused. Kui poeriiulitel näete California veine, siis just sealt need pärinevadki. 

Sissejuhatus on peetud ja nüüd pole aga muud, kui kutsun teid kaasa ühele eriti mõnusale minipuhkusele San Franciscos:

Alustamegi oma teekonda väikese liiklusummikus ootamisega, mis annab suurepärase võimaluse südame rahuga raadiost kostuvatele lauludele kaasa huilata ja end mõnusalt sisse seada:

Kui oleme jõudnud kenasti linna südamesse, siis saab imetleda täiesti vapustavad arhitektuuri  imesid, milleks on "tavapärased" elumajad ja neid kohtas kõikjal!

Õnneks on imelisi maju küllaldaselt aega vaadata, sest tänavad on selles linnas, kas suunaga mäest üles või mäest alla ja see teeb liikluse ikka väga aeglaseks. Nimelt ongi San Francisco üks Ameerika mägisemaid linnu, mis sõna otseses mõttes mägedele ehitatud.

Mõnusalt järsud tänavad:

Lõpuks jõuamegi esimesse sihtkohta, milleks on The Painted Ladies ehk siis seriaali Full House (Lastega kodus) kuulsad majad ning taamalt võib näha SF kesklinna:

 Mäluvärskendus, mis seriaaliga tegemist oli:

 Järgnevalt oli eesmärk minna kesklinna ja sõita kurikuulsa trammiga, mis vaid piduritel töötab:

Sõit oli vahva, kuid Kaspari arvates ehk isegi liiga rahulik:

Järgmine sihtkoht oli kuulus järsk tänav - Lombard street. Et saaksite sellest tänavast parema ülevaate, siis laenasin esimese pildi interneti avarustest:

 Tegemist on tõepoolest nii järsu tänavaga, et alla sõites tuleb nö loogeldes sõita:

Lõpuks suundume kõige ahvatlevama vaatamisväärsuse juurde- Golden Gate Bridge! Ma isegi ei tea, millest alustada! See pole lihtsalt sild, see on... see on monument! See on hiiglaslik! Tõeliselt kaunis ehitis, see on kindel! Olime mõlemad elevil nagu väikesed lapsed kommipoes.

Selfie tuulest räsitud Kasparist ja minu pöidlast ☺

San Francisco ja selle kroon- Golden Gate Bridge

Alcatraz´i saar:

Sõitsime ka ise oma rendiautoga sillast üle ja oli ikka maru uhke tunne küll! Sild on väga lai, kus on 6 sõidurida + jalakäiatele/ratturitele mõeldud ala mõlemal pool silla ääres.

Järgmine peatus oli mets. Ehk siis sõitsime tükk aega mööda mägiteid ja ronisime autoga aina ülespoole ja seejärel jälle alla tagasi ning lõpuks leidsime end mägede vahel asuvast orust, kus oli paks mets milles kasvasid maailma ühed hiiglaslikumad puud - sekvoiad, mis on igihaljad hiiglased. Jällegi, et selle puu hiiglaslikkust teile näidata, pean taaskord internetist võtma näite, et mu juttu paremini illustreerida. Kui sekvoia kukub nt teele, siis on lihtsam ehitada sellest käik läbi, mitte seda hakata ära transportima:

Leidsime samast metsast ka väga vinge koha:

On aeg puhkuseks, et järgmisel päeval võtta ette retk Napa Valley´sse- veiniistandustesse, mis asuvad paari autosõidu tunni kaugusel San Franciscost.

Esimesena suundusime Sterlingi veinimõisa:

Istanduses viisid sellised cable car´id (tõstuk köisraudeel, täpselt samal põhimõttel, mis Gibraltaris, kui soovid mäe otsa sõita) meid üles, kus ootas veinimõis ja erinevate veinide proovimine.

"Kihutame" üles:

Cable car´ist avanesid sellised kaunid vaated:

Olime jõudnud üles ning saime proovida nelja erinevat sorti veini, kus üks oli parem kui teine ja meeleolu muutus juba üsna lõbusaks:

Siin on meie vaieldamatu lemmik - 2014 Napa Merlot. tegemist on punase veiniga ja arvestades fakti, et üldjuhul lähen punastest veinidest suurema kaarega mööda, siis see on täiesti taevalik! Me pole mingid veinigurmaanid aga kui mekid ikka midagi väga head, siis on kasulik see meelde jätta. Panen nimetatud veinist ka pildi siia, kel soovi poeletilt see vein üles leida ja pisut kallimat, kuid selle eest super kvaliteetset veini nautida, siis soovitan soojalt!

Lisaks veinide proovimisele, saime aimu ka kogu protsessist, kuidas viinamarjast saab vein.

Veinimahutid:

Viinamarjaistandused:

Seejärel suundusime järgmisesse istandusse:

Viinamarjad- igal pool,kuhu silm ulatub:

Proovisime viinamarjad ikka ise ka ära:

Veinimõis:

Ja oligi aeg suunduda lennujaama, et ette võtta reis Houstonisse. Jäime reisiga väga rahule ja kindlasti on SF koht, mida tasub külastada. See on vaieldamatult üks huvitavamaid linnu, kus olen käinud.

Tervitustega juba Houstoni kodust!

Maile