Tänupühad

Ühel hommikul tuli Merliis minu juurde hommikukohvile. Pidi olema selline tavaline sõbrannad-joovad-kohvi-ja-jutustavad hommik, aga tema tuli hoopis suure pakiga. Kohe sain aru, et pole see nii tavaline hommik midagi – justkui sünnipäev olekski juba kohal!

Möödunud nädalal olid suured pühad, nimelt tänupühad. Selle puhul anti Kasparile ametlikult kaks vaba päeva ja nagu võluväel oli meie käsutuses 4-päevane pikk nädalavahetus. Vana pidur, nagu ma vahel olen, tõmbasin pühadele pisut vett peale teatega, et pean pühapäeval siiski tööd tegema- minu ülemused on Eestist ja seal Ameerika pühi ei peeta ja tähtajad vajavad kinnipidamist. Küll aga on mul vabadus tööpäevi sättida nii nagu süda lustib ja seetõttu osutuski väljavalituks pühapäev.

Tänupüha hommikul vaatasime telekast kuulsat Macy´s Thanksgiving Parade´i ehk siis New Yorkis olev kuulus Macy´s kaubamaja nimelist tänupüha paraadi, mida peetakse väga suurelt igal aastal ja mille otseülekannet telerist näidatakse:

Juba kuu aega tagasi andsid Merliis ja Jeff teada, et me pühad ikka nendega veedaksime ja mis meil sai selle vastu olla? Mitte midagi. Ma arvan, et me oleksine neil ukse taga olnud isegi ilma kutseta. Jeffi kalkunist ja heast seltskonnast ei tahaks ju sugugi loobuda. Uksest sisse astudes oli maja head lõhna täis ja mul hakkasid süljenäärmed koheselt täistuuridel tööle. 

Köögitoimkond

 Jeff lõikab kalkunit ja Chulo on hakkamas, et ehk midagi pudeneb ka maha:

Maailma parim kalkun vaieldamatult!

Perenaine sätib magustoidud lauale. Tänupühal peab tingimata olema rohkem kui üks magustoit:

Pekaanipirukas, õunapirukas ja kirsi-mustika koogikesed:

Laud oli sõna otseses mõttes lookas ja mina panin (enda arust) targa lükkena teadlikult kummiga püksid jalga. Õnneks oli peas siiski nii palju hoidu, et tegemist pole ju viimse söömaajaga. 

Hiljem tegime aias lõket ja lihtsalt nautisime värsket õhku ja lõkketossu. Päev läks nagu linnutiivul ja ilm oli kuidagi mõnusalt sügisene- siin ei teki seda tunnet väga sageli.

Mina, Merliis, Chulo ja Jeff:

Õhtul koduteel:

Mõni on oma hoovi nii ära kaunistanud, et majagi ei leia enam hästi üles kaunistuste alt:

Laupäeval jõudsime ka meie lõpuks kinno Bohemian Rhapsody’t  vaatama. Olime filmist mõlemad nii suures vaimustuses, et kõneainet jätkus veel kaheks päevaks. Hiljem kodus vaatasime veel originaalis ka Live Aid esinemise ära – uskumatu, kuidas üks näitleja suudab jäljendada teist inimest nii täpselt, et vahepeal ei saanud aru, kas on film või reaalsus. Parim film üle väga pika aja, tõeline elamus!

 Tervitades

Maile

Conan show

Juba Eestis elades vaatasime hilisõhtuti Conan O`Brien showd:

Tegemist on hilisõhtuse naljaka jutusaatega, kus saatejuht kutsub endaga vestlema erinevaid kuulsuseid ja püstijalakoomikuid. Tegemist on äärmiselt meeleoluka saatega ja meile on see juba aastaid meeldinud. USA-s elades vaatame seda muidugi jätkuvalt. Umbes paar nädalat tagasi vaatasime taaskord Conanit ja mul on selline komme, et kui pähe kerkib mingi küsimus, siis on sellele koheselt vastust vaja. Niisiis haarasin telefoni, et Conani vanust googeldada ja esimese asjana ilmus mu ekraanile teade, et Conan on tuuril ja novembris on ta otsapidi Houstonis. Ma kargasin kohe diivanilt püsti ja ütlesin Kasparile, et sinna me peame küll minema. Conan tuleb otse koju kätte ära! Kaspar tormas köögist kiiruga elutuppa, haaras telefoni ja paari minuti möödudes olid meil piletid olemas.

Reede õhtul jätkus meie kultuurikuu ja oligi aeg sõita Conan showle kesklinna. Olime päris elevuses, et näeme suurt kuulsust otse laivis. Üritus toimus suures Revention Music Center kontserdisaalis. 

Huvitav on vaadata, kuidas ameeriklane naudib üritust justkui kahes osas – kõik see, mis eelneb oodatud üritusele on lausa omaette vaatamisväärsus. Inimesed saabuvad varakult kohale, et jutustada, süüa ja juua. Taolistel üritustel on lugematu arv söögikohti ja joogiputkasid. Kui me Eestis kuskil üritusel käisime, siis läksime vahetult enne algust kohale, istusime maha ja ootasime, et asi pihta hakkaks. Siin aga on miski justkui muutunud. Saabume ka ise varakult, joome või sööme enne midagi rahulikult, uudistame ringi, naudime õhtut juba enne sündmuse algust, sest - miks mitte?

Conan ise on suur staar ja tema show oli väga naljakas:

Esinemas käisid veel erinevad püstijalakoomikud ja nalja sai nabani. Üks koomik, Taylor Tomlinson, oli kohe eriliselt nalajaks, kel huvi, saab klippi tema naljadest vaadata SIIT.

Kui show lõppes, pandi tuled põlema ja Conan teatas, et nüüd võivad kõik külalised temalt küsimusi küsida. Assistendid jooksevad sellisel juhul mikrofonidega mööda suurt saali ringi ja umbes 10-15 õnnelikul õnnestub keelel ammuilma kipitav küsimus sadade kuulajate juuresolekul õhku paisata. Conan vastas kõikidele küsimustele staarile kohase vilumuse ja huumoriga. 

Kahjuks ei suutnud osad külalised leppida sellega, et neile sõna ei anta ja seetõttu tundus valjult räuskamine vist kõige sobilikum viis väljendada oma meelehärmi. See oligi esimene üritus siin mandril, kus nägin sellist korralikku matslikkust ropendamise ja räuskamise näol. Noh, kultuurielamis missugune!

Üldiselt jäime õhtuga rahule ja koju jõudsime ikka päris hilja. Ütlesin Kasparile, et need igasugused “käimised” hellitavad mu ära, ma tahan ju muudkui veel ja veel ja veel, see on nagu viirus, mis hakkab levima.

Ilusat nädalat!

Maile

Toidunädal

Me ostame oma nädala toidu alati pühapäeviti ning naljalt nädala sees rohkem poodi ei satu. Ühest küljest on see sissejuurdunud komme (oleme sedasi toimetanud juba ehk viimased 4 aastat- aitäh, Johardid!), teisest küljest ka aja säästmise eesmärgil, sest meil pole autot ja poes käimine võtab üsna palju aega. Me lihtsalt ei raatsi seda aega nädala sees kulutada kui aus olla. Väärtustame oma vaba aega üsna kõrgelt.

Niisis käisime pühapäeval poes ära ja kui koju hakkasime tulema, siis mul käis peast läbi idee, et võiks kogu toidukraami üles pildistada ja sellest natuke lähemalt rääkida. Mõeldud, tehtud.

Enne poodi minekut teeme alati nädala menüü valmis ehk siis paneme paika, mida me järgmisel nädalal E-R sööme ja seejärel panen kirja kõik, mida vaja osta on. Ma käingi reaalselt suure nimekirjaga poes riiulite vahel ringi. 

Nagu olen ka varem maininud, siis me pole toidu osas kuigi valivad selles mõttes, et meil pole mingi problem süüa nt 3 toidukorda järjest sama sööki, pigem oleme rahul, et see säästab mingi osa meie vabast ajast. Lisan siia ka pildi meie eelmise nädala menüüst. Mainin veelkord, et see pole mingi ekstra tehtud menüü või ekstra postituse pärast ostetud asjad. Kõik ongi täpselt nii nagu me tavaliselt teeme ja idee sellest kirjutada tuli alles siis kui olime poes ära käinud.

Nädalamenüü:

Väljas söömist naudime nädalavahetustel, siis me peamiselt kodus süüa väga ei teegi ja kui aus olla, siis ekstra toidu peale isegi ei viitsi mõelda, vaid tegutseme käigu pealt. Nädala sees on aga vastupidiselt kõik planeeritud ja ette mõeldud.

Nädala ostukorv sai siis selline:

Mis meie eelmise nädala menüü ette nägi?

Esmaspäeva lõunaks tegin püreesuppi, kuhu läks lillkapsas, hunnik porgandeid ja suur sibul. Supi kõrvale võileivad singi ja kurgiga. Seda sõimegi kolm toidukorda, hea odav ja tervislik toit.

Teisipäeva õhtuks oli ette nähtud soe kanasalat, mille jaoks kanafilee oli mul sügavkülmas olemas. Juurde ostsin rohelise salati, tomatid, kurgi. Juhtus aga nii, et elu tuli vahele (nagu ikka vahel kipub olema) ning me läksime hoopis katusekinno ja kodus süüa ei jõudnudki. Seega jäi kana paremaid päevi ootama.

Kuna kana oli eelnevalt sulama võetud, siis tuli edaspidine menüü veidi ümber mängida. Ehk siis kolmapäeva lõunaks tegin Maggie idea papüüruse kana ehk siis kanafilee läks maitseainetega kaetud Maggie idea küpsetuspaberi lehtede vahele küpsema ja kõrvale valmistasin värske salati. Kanafileed tuli nii palju, et seda sõime veel kolmapäeva õhtuks ka (mis lükkas juustukastme menüüst välja, aga see oli teadlik valik, sest unustasin poest toidukoort osta-juhtub vahest ka nimekirjaga). Muideks mul on köögikappi varutud terve hunnik erinevaid Maggie idea tooteid, sest nendest on imelihtne väga maitsvaid toite teha. 

Neljapäeval olid Kaspari lemmikud makaronid hakkalihaga. Makaronid olid kodus juba olemas. Juurde tuli veel värske salat hapukoorega. Väga soodne toit ning jätkub taaskord mitmeks toidukorraks.

Reede õhtuks jätkus veel makarone ja seega jäi omlett seekord ära.

Seekord tuli menüüd vastavalt olukorrale ümber mängida, aga kui aus olla siis juhtub seda väga harva. Meie menüüd ongi sellised väga lihtsad, sest me pole kumbki mingi meeletu kokkamissoonega ja ei viitsi ausaltöeldes ülemäära sellele mõelda ega aega kulutada.

Nagu näete, siis nädala toidukorv sisaldab ka muid asju peale selle, mida just sellel nimetatud nädalal vaja läheb või ära kulub (nt jahu, ravimid). Aga nii on see igal nädalal, sest igal nädalal saavad ju erinevad asjad otsa ja kõik ei kulu just ühe nädalaga ära. Nt seekord ei pidanud midagi ostma hommikusöökideks, sest kodus oli kõik peale piima olemas (sööme igal argipäevahommikul putru marjade ja puuviljadega). 

Nädala ostukorvi maksumus ongi tavapäraselt $100 juures, pisut siia-sinna, olenevalt nädalast. Kui auto rendime, siis toome väga suures koguses varusid koju ja siis on kindlasti ka arved teises suurusjärgus.

 Toit on siin kallim võrreldes Eestiga, nagu kviitungilt isegi näha võite. Mäletan hästi, et kui alguses siia kolisime, siis panin esimest korda saia riiulile tagasi kui selle hinda nägin ($4), aga nagu iga asjaga, siis inimene harjub kõigega. Osad asjad on kallimad, osad asjad enam-vähem samas hinnaklassis, mis Eestis. Üldjuhul on toidukorv siiski kallim kui Eestis. Kindlasti saaks ka odavamalt hakkama, aga see polnud omaette eesmärk, vaid anda ülevaade kõige tavapärasemast toidunädalast.

Kes veel käib ühe korra nädalas toidupoes?

Tervitades

Maile

Katusekino

Kuu aega tagasi nägin vilksamisi reklaami Houstonis toimuvast katusekinost ja minus tõstis momentaalselt pead uudishimu, et millega tegu. Kui Houstonis midagi toimub, siis on esimene küsimus – kus? Linn on nii suur, et kuidagi ei tahaks üritusele nt 1h sõita keset nädalat. Ma vaimustusin momentaalselt kui nägin, et katusekino on meie enda kodu läheduses, vaid 20 minuti jalutuskäigu kaugusel. Uurisin asja lähemalt ja selgus, et selles kinos näidatakse vaid klassikalisi vanemaid filme ja piletid on umbes kuu jagu ette müüdud. Mõtlesin, et see oleks vahva üllatus Kasparile ja hakkasin juba pileteid võtma kui minus tõstis pead kahtlus – aga mis siis kui ta on tööreisil? Pagan, ikka pean üllatuse ära rikkuma! Uurisin Kasparilt soovitud kuupäeva kohta ja selgus, et ta on kodus olemas. Otsustasin filmi valida tema eelistustest lähtuvalt, sest muidu käime alati kinos ainult minu maitsele sobivaid (loe: peamiselt romantilisi komöödiaid) vaatamas. Valisin välja kuulsa Pulp Fictioni (1994), sest me kumbki polnud seda näinud varem.

 Kui aus olla, siis meie peres on tavaliselt nii, et Kaspar hoolitseb kõikide meelelahutuslike asjade organiseerimise eest (restorani reserveeringud, uberi tellimine ja ajastamine kui kuskile minek on, lennupiletid reisidele, hotellide broneeringud + hommikusöögid, transport lennujaamast hotellidesse jne jne). Ma ei pea tegelikult kunagi selliste asjade peale mõtlema ja seda enam tahtsin teha midagi tema jaoks, kus tema ei pea midagi organiseerima ega mõtlema. Oli näha, et ta on natuke oma elemendist väljas, sest juba päeval tuli mu telefonile sõnum, kus ta uuris, mis kell me ikka peame täpselt kodust lahkuma. Poolel teel kinno uuris ta kuhu me täpselt minema peame ja kuidas ikka sinna katusele täpsemalt saab (kui tema oleks teinud ettepaneku sinna kinno minna, siis oleks ta juba eelnevalt kodus välja vaadanud, kuidas katusele pääseb, millisest uksest peab sisenema jms pisidetailid). Mina nii põhjalik ei olnud ja ütlesin, et tean, mis maja katusel kino on, aga eks me kohapeal uurime, kuidas sina katusele täpselt pääseb. Sildid olid igal pool väljas ja mingit probleemi sellega polnud.

Kui kohale jõudsime, siis vaimustusin momentaalselt! Katusekino oli nii armas! Meie ainuke välikino kogemus on olnud TARTUFFil, kus on väga palju rahvast (ärge saage palun valesti aru, me oleme mõlemad väga suured TARTUFFi fännid). See siin oli aga kõvasti intiimsemas õhkkonnas ja väga armsalt kaunistatud. Samuti oli olemas välikohvik, kus sai süüa osta ning ka baar kokteilide tarbeks. Kinopileteid sai soetada lausa erinevaid liike ja mina võtsin sellised, millega käis lõputu popkorn kaasas, ehk siis said küsida nii palju popkorni kui süda lustis (Kaspar on väga suur popkorni sõber).

Sellistes kohtades on mul koheselt vaja välja selgitada, kus asub tualett ja kino puhul tuli sõita liftiga lausa paar korrust allapoole. Nii ma sinna läksingi ja sattusin ühe naisega koos liftisõidule. Naine takseeris mu jalgadest pealaeni ära, naeratas, tutvustas end ja ütles, et peab lihtsalt mainima kui ilus kleit mul on. Kui aus olla, siis ma olin tõesti endale hiljuti uue kleidi ostnud ja kandsin seda eile esimest korda ja tundsin end selles väga hästi, aga nii hea tunne on kui keegi tuleb ja sulle midagi sellist ütleb. Ma ei tea, kas see on ameeriklase pealiskaudsus või mitte ja ega mind väga huvitagi, sest hea tunde tekitab see igal juhul. Ameeriklastel tuleb selline komplimentide tegemine kuidagi nii vabalt ja sundimatult ja hoolimata sellest, et mina selle punastades ja kogeledes vastu võtsin, siis maru mõnus tunne oli kogu ülejäänud õhtu vältel.

Jõudsime peale uneaega alles koju ja teate, isegi hommikul ärgates oli veel mõnus tunne- nii hea on vahel murda tavapärast argiõhtu rutiini ja teha midagi täiesti esimest korda.

Mõnusat kolmapäeva õhtut!

Maile

Ed Sheeran!

Nädalavahetusel olime maru kultuursed ja käisime lausa kahel õhtul väljas. Reedel oli Kaspari ämmal sünnipäev ja olenemata sellest, et sünnipäevalast ennast kohal ei olnud, siis tähistamist vajas eriline sündmus siiski. Kutsusime naabrimehe James´i ka kaasa ja nii me olimegi reedel kell 20 Mehhiko urkas liiga valjut muusikat, liiga rasvast toitu ja vaieldamatult liiga hästi maitsevaid jooke nautimas. James on väga tore ja meil sai kolmekesti korralikult nalja. Hiljem oli ikka maru mugav umbes 3 minutiga kodus olla küll, sest noh, Mehhiko urgas asub reaalselt üle tee.

Laupäeva hommikul ärgates olin elevil nagu Ameerika noorem generatsioon 25.detsembri hommikul, kes elutuppa kuuse alla jookseb, sest jõuluvana on tingimata just öösel kingitused tuppa poetanud. Mina olin niisama elevil, sest õhtul oli ees 6 kuud pikisilmi oodatud suursündmus – Ed Sheerani konsert! Ma olin terve päeva nagu väike laps, särasin ja olin lihtsalt väga väga elevil. Ma olen üsna temperamentse loomuga ja kui mind miski elevile ajab, siis mul ajab seda igalt poolt välja, ma ei suuda ega tahagi end siis tagasi hoia ja kas peakski?

Kontserdi algusajaks oli märgitud 19.00, mis tähendas, et uber tuli tellida juba 17.45, et õigeks ajaks kesklinna jõuda. Sättisime end valmis ja olimegi teel. Uberiga on selles osas ikka jube mugav, et ei pea grammigi parkimise pärast muretsema (eriti arvestades seda rahvamassi, mis kontserdile minemas oli). Kontsert toimus Houstoni kesklinnas Minute Maid Park pesapalli staadionil, mis mahutab pisut üle 41 000 inimese. Saal oli pilgeni rahvast täis! See rahvamass oli täiesti ulmeline, ma arvan, et polegi midagi sellest kunagi varem näinud ega kogenud. See melu, mis käis istekohtade taga oleval vabal alal: söögikohad ja joogiputkad, elevuses fännid- see oli nii äge. Sõime ja jõime seal isegi ja nautisime kõike esimesest sekundist. Tegemist oli meie mõlema jaoks päris elu esimese tõelise kontserdiga (jah, olen Õllesummeril suuri esinejad kuulanud, aga see pole siiski päris see).

Mul on hästi meeles, kuidas aastaid tagasi Kaspari õde käis oma mehega Tallinnas Lady Gaga´t kuulamas ja kuidas nad sellest elamusest hiljem meile rääkisid. Ma olin salamisi nii kade. Mitte, et ma oleksin Lady Gaga fänn, vaid ma olin kade selle kogemuse peale. Meie saime endale üht-teist väiksemat lubada, aga kontserdil käimine ei mahtunud päris kindlasti meie toonasesse eelarvesse ja mulle tundus see kuidagi päris kättesaamatu lõbustusena. Siia kolides mõtlesin nii mitmelgi korral, et elame nüüd nii suures linnas, et siin oleks maru hea mingile kontserdile minna, aga piletite hinnad tundusid nii kallid ja kohe lõi välja see vana-hea-tuttav mõtteviis, et “ah, mis nüüd meie… ei hakka kulutama selle peale, mis me ikka läheme...” Ma ei saaks rohkem õnnelik ollagi, et Kaspar teisiti asjale lähenes ja need piletid kinkis!

Ed Sheeranile eelnes kaks soojendusbändi, kellest üks oli Snow Patrol, mis on juba iseenesest kuulus bänd. Soojendusbändid olid mõlemad väga head ning Ed ise tuli lavale pisut enne kella 21. See kisa, mis tema tulekuga saalis vallandus oli täiesti meeletu. Inimesed hakkasid esimesest hetkest kaasa tantsima ja laulma ja hoolimata sellest, et meil olid numbrilised istekohad olemas, siis ma tantsisin kõik need kaks tundi järjest, mis Ed laval oli. Ta ütles, et Texase rahvast ei pea üldse “käima tõmbamagi,” sest kõik möllavad juba täie hooga esimesest momendist ja nii see tõepoolest oligi. Saksamaal olevat inimesed alles viimasteks lauludeks hoogu läinud. Eks see ole muidugi temperamendi ja riikide/piirkondade erinevus, mis ongi normaalne. Mulle selline esimest hetkest kiljumine ja kaasa elamine sobis väga hästi. 

Las ma maalin teile nüüd aga kujutluspildi sellest, mis vallandus rahva seas alles siis kui Ed kontserdi lõpus lavalt lahkus ning tungiva kisa ja aplausi saatel lavale naases seljas Astrose särk. Kontsert toimus Minute Maid Parkis, mis on Astrose ehk siis Houstoni pesapallimeeskonna koduväljak ja ameeriklased toetavad oma pesapallimeeskonda nii tuliselt, et seda on ühel keskmisel eestlasel väga keeruline siia kirja panna. Ütleme nii, et see toetus on nii suur, et suuremad fännid tulid isegi Ed Sheeranit Astrose fännisärgiga kuulama, sest kuidas sa ikka teisiti Astrose koduväljakul riietud? Ed Sheeran tegi siis sellise lükke, et tuli kaheks viimaseks looks lavale seljas Astrose kirjadega särk ja rahvas hullus. Ma ei räägi siin pisut kõvemast kisast, see oli midagi nii meeletut, et ma pole mitte iial midagi säärast näinud ega kuulnud ja teate, see oli totaalselt nakkav! Me karjusime ise Kaspariga täpselt samuti nagu hullunud ameeriklased meie kõrval.

Täiesti imeline konsert ja erakordne elamus! Ed Sheeran esineb 12.juulil 2019 Riias ning kes teda fännavad, siis ma soovitan vägagi soojalt sinna kontserdile minna.

Ilusat nädala algust!

Me mõtlesime reedel, et alustame uut nädalat miljoniga, aga... ehk teine kord?

Texases on isegi lotopiletid hiiglaslikud:

Maile

Organiseerimine – vannituba

Vannitoaga on meil siin väga vedanud. Ruum on väga avar, olemas on hea valgustus ja hiigelsuur peegel, piisavalt panipaiku ja tööpind, kuhu vajalikku paigutada. Hoolimata sellest, et käin vannis pigem harva, siis naudin selle olemasolu väga. Ameerikas on üsna tavapärane, et pesumasin ja kuivati asuvad eraldi laundry room´is ehk pesude (?) ruumis, meil asuvad need aga vannitoas, sest ühe magamistoaga korteritele eraldi laundry room´e üldjuhul ei tehta. Mind see absoluutselt ei sega, sest ma ju eestlane :)  ja Eestis asubki pesumasin tavaliselt vannitoas. Meie esimeses korteris asus see lausa köögis, sest vannituba oli väiksem kui pool tikutopsi ja hea kui sinna isegi ära mahtusid.

Ameeriklase ideaalne vannituba sisaldab tingimata kahte valamut, panipaiku, tualetti, eraldi vanni ja dušši. Siin kuuluvad vannitoad magamistubade juurde ehk üldjuhul on reegel, et magamistubade arv = vannitubade arvuga. Väiksematele korteritele (ühe magamistoaga) päris nii suuri vannitubasid ei tehta. Hoolimata sellest, kas on väike või suur vannituba, organiseerida ja asju paigutada on seal igal juhul vaja. Tänases postituses jagan teiega detailsemalt, kuidas mina meie vannitoas organiseerimise lahendanud olen. Ehk olete mingi asjaga pead vaevanud ja saate siit mõne idee, mida ka enda vannitoas kasutada.

Minu jaoks on oluline, et vannitoas oleksid panipaigad. Maru hea, kui on olemas valamukapp ja lisaks veel mõni kapp, kuhu asju (paber, erinevad vahendid jms) paigutada. Meil on väga mahukas valamukapp ja lisaks ka üsna suur seinakapp. Tartus elades meil puudus vannitoas valamukapp ja lahendasime selle nö kummutiga, kus sahtlite asemel olid punutud korvid, mis niisket ruumi talusid. Kui aga vannitoas puudub valamukapp ja pole ka põrandapinda, et mingi kapp sinna panna, siis on heaks lahenduseks ka seinakapp. Lisaks ostsime oma Tartu koju eest laetava pesumasina, mis andis meile automaatselt tööpinna pesumasina näol. Pesumasinale paigutasin punutud suuremad korvid, kuhu igapäevases kasutuses olevaid vahendeid panna. Nii on asjad väga mugavalt kättesaadavad, üldmulje korras ja ka koristamine väga lihtne. Korvisüsteemi tööpinnal olen ka siia korterisse üle kandnud. Kõigest aga järgemööda.

Tööpinnal ja nähtaval kohal (see võib vabalt olla ka väiksemas vannitoas nt pesumasina pealne) hoian ma neid vahendeid, mida reaalselt igapäevaselt tarvitame nt juukselakk, deodorandid, kreemid vms. Loomulikult hambaharjad/pasta/Kaspari pardel jms. 

Meil on olemas ka kaks sahtlit, kus saame hoida väiksemaid esemeid, mida on samuti igapäevaselt tarvis nt meigivahendid, kamm jms. Eestis lahendasin selle samuti korvisüsteemiga pesumasinal. Enda sahtlisse ostsin sellised parjakas lõigatavad organiseerimisribad, mille asetasin sahtli sisse. Nii ei jookse asjad mööda sahtlit laiali. Kaspari sahtlis seda tarvis ei läinud.

Ma ei meigi end väga palju, seega pole ka varustus kuigi suur - olemas on vaid need asjad, mida reaalselt kasutan:

Lisaks on tööpinnal olemas ehtelaegas, mis on üks praktilisemaid kingitusi, mida olen eales saanud.  Ehteid on mul aga omajagu alati olnud ja kuskil peab neid hoiustama. Ameerikasse kolides võtsingi kaasa vaid need ehted, mida pidevalt kasutan, sest ajaga eelistus muutub (nt olen hakanud varem palavalt armastatud kuldehetele kandma rohkem hõbedast ehteid ja ka Eesti disaini ehteid) ja osad ehted on väga sentimentaalse väärtusega, mida hoiangi üldse Eestis. Niisiis, ladusin aktiivses kasutuses olevad ehted laekasse, mis annab suurepärase ülevaate  olemasolevast, nii kannangi oma ehteid regulaarselt. Samuti ei muutu ehted tuhmiks, sest hõbedast ehetega võib seda juhtuda kui nad pidevalt üksteisega kokku puutuvad. 

Ehtelaekas on nad aga kenasti igaüks omal kohal. Minu laegas on ka selles osas mugav, et ma ei pea sahtleid eraldi avama, vaid ühe liigutusega laegast avades liuglevad kõik sahtlid välja ja ülevaade on maksimaalne. See on selline vahva asi, mida soovitan küll igale naisele- jube praktiline! 

Valamu kapis hoian väikeste vaheseintega kandiku sees oma fööni, sirgendajat ja krepitange. Nii on neid hästi mugav peale jahtumist kokku kerida ja nad ei lähe omavahel segamini ning pool kappi ei ole juhtmeid täis. Selline vaheseintega kandik on tegelikult mõeldud puhastusvahendite hoidmiseks ja olen kindel, et seda on müügil ka nt Koduekstras. Samuti on valamukapis kohe ees ääres suurem purk, mille sees on antibakteriaalsed niisked rätikud, millega igapäevaselt tööpinda puhastada, hästi mugav ja kergesti kättesaadav asukoht. 

Alumises kapis hoiame ka mitmesuguseid paberivarusid. Eestis lahendasin wc-paberi hoiustamise suurema korviga põrandal, kuna mul puudus kapp. Lisaks on valamukapis veel kast varude jaoks. Ma olen suur varude inimene, mis tähendab, et meie kodus on peaaegu igale asjale varu olemas. Kui taskurätipakk saab tühjaks, siis võtan kapist uue, kui tahan hambaharja välja vahetada (või on ööbival külalisel vaja hambaharja) – võtan kapist, kui mõni muu vahend saab otsa – kapist. Mulle ei meeldi see tunne kui midagi saab otsa, et peab selle pärast ekstra kohe poodi tormama. Mõni ütleb, et ei ole väga tark oma kapis sedasi ruumi kinni hoida varude hoidmisega. Mul vannitoas ruumipuudust pole ja seega jätkan oma varude hoiustamist. Suuremad varud hoiangi valamukapis ning pisemate asjade jaoks nagu nt varukreemid, hambaharjad, hambapastad jms hoiustan seinakapis.

Seinakapi ülemisel riiulil on meie reisikotid hügieenitarvete jaoks. Keskmisel riiulil hoiustan varusid ja päevituskreeme (neid siin kulub) ja alumine riiul ongi puhtalt rannarätikute ja ujumisriiete päralt, sest neid läheb üsna sageli vaja ja on mugav kui neil on kindel koht olemas. 

Minu ujumisriided on paigutatud eraldi korvi sisse, et igasugused paelad ja väiksemad esemed laiali ei oleks. Kaspari püksid on lihtsalt rulli keeratud ja riiulile asetatud. 

Rannarätikute silt on külaliste jaoks, kes pikemalt peatuvad, et nad sealt kogemata rätikuid ei haaraks arvates nt, et tegemist on lihtsalt puhaste rätikutega (rannarätikud on meil täiesti eraldi ja neid millekski muuks ei kasuta).

Pesuvahendid on oma koha leidnud vanniäärel. Seal mingit eraldi nippi polegi.

Pesu pesemisega seotud vahendid ja tarvikud on kõik oma koha leidnud pesumasina kohal oleval riiulil. Pesukast on meil juba põhimõtte pärast endiselt truu Xfinity kast, mille kõrval on pesu pesemiseks mõeldud vahendid (üldjuhul ka ikka alati varuga, sest ei ole tüütumat asja kui see, et sul on plaan pesusid pesta ja vahend saab ootamatult otsa). Riiuli külge oleme pannud ka sellise nagi, kus peenemat pesu kuivatan, mis kuivatisse ei lähe.

Valges väikeses korvis (ikka vana hea IKEA Skubb) hoian mõõdukannu valgendaja jaoks ja pesukotte, milles õrnemaid esemeid pesen:

Vannitoa lõhnastamiseks olen kasutanud erinevaid asju. Seinakapi otsas asub automaatne AirWick lõhnastaja. Tualetipotil on olemas tavapärane manuaalne lõhnastaja. Lisaks olen tööpinnale korvi sisse pistnud ka lõhnakotikese, mis eraldab väga õrna ja meeldivat lõhna (mõeldud eelkõige riidekappi pesude juurde) ning seda tunnebki just siis kui käsi pesta ja kraanikausi juures toimetada.

Igal asjal oma koht, et vannituba oleks hästi mugav ja lihtne igapäevaselt korras hoida.

Köögi organiseerimisest kirjutasin SIIN

Magamistoa organiseerimisest saab lugeda SIIT

Vahvat Halloween´i!

Maile