Käin korraks Ameerikas ära

Juuli alguses seadsime sammud laulupeole, nagu ka väga paljud ülejäänud eestlased. Rahvamass oli meeletu ja murupinda oli võimatu piknikutekkide rägastikus näha. Tunnistan ausalt, et oleksin nautinud vanu ja pähe kulunud isamaalisi laule rohkem, kui spetsiaalselt selle laulupeo jaoks loodud teoseid. Päris peo lõpus küll need tuntud laulud rahva nõudmisel esitamisele tulid, aga tore oleks olnud neid ka juba keset pidu kuulda.

Laulupeole!

Olime Marisega nagu kaks praemuna pannil kuuma päikese käes :)

 

 Kõige väiksem piduline väsis vahepeal ära:

 Meie suur laulupeo seltskond:

Hästi tore oli see, et ilm osutus oodatust ilusamaks ja kuigi olime oma riietusega valmistunud trotsima tõsisemat “sügisilma”, siis sellest hoolimata nautisime kuuma päikesepaistet väga.

Käisime ära ka kuulsal vaaterattal ja veetsime maksimaalselt aega perega:

 Maal vanaema juures

Tallinnas õdede peredega:

Meie õdede lapsed:

See aasta on kohe ekstra eriline, sest Kaspari õepere õnnistab meid järjekordse tädi- ja onu staatusega sügisel:

Käisime perega kohvikus:

ning mängisime maal laua- ja murumänge:

 

Ühtekas maavorm: kottis tress ja crocsid

Suvine võrkpall sugulastega:

... sest nagu karta oligi, tuli ühel hetkel ootamatult teade, et Kaspar peab USA-sse tagasi minema. Töised kohustused ootavad ega lase pikemalt kodumaad nautida. Täpselt sama ootamatult või veel ootamatumalt tuli teade ka selle kohta, et mina pean Ameerikasse tagasi pöörduma. Nimelt on meil käsil viisade pikendusprotsess ja uue seaduse kohaselt peab selleks vajalikke sõrmejälgi just USA-s andma ja ei kuskil mujal. 

Ostsime mulle kiirelt piletid, sest kuupäev sõrmejälgede andmiseks oli määratud ja tuli kiirelt tegutseda. Teada oli ka see, et pidin seda üksi tegema, sest täpselt samal ajal, kui mina Ameerikasse pidin lendama, pidi Kaspar töö asjus Prantsusmaale kihutama. Noh, mis seal ikka, olen ennegi üksi selle tee ette võtnud ja mis see seekordki niiväga teistmoodi saaks olla.

Teisipäeva varahommikul alustasin oma reisiga ning Houstoni aja järgi teisipäeva õhtuks jõudsin kohale. Kohe Tallinna lennujaamas tabas mind üllatus, kus teatati, et mu käsipagas ei vasta mõõtudele ja see tuleb suurte pagasitega koos saata. Töötajad olid maru pahased, et selline lugu on juhtunud, ma ise olin veel pahasem, sest kunagi varem pole midagi sellist juhtunud. Mis seal siis ikka, kui tuleb saata, siis tuleb saata. Lasin pagasi Frankfurti saata, sest seal pidin veetma 6h ja selle aja jooksul oli mul käsipagasis leiduvat väärtuslikku kraami vaja kasutada. Saksamaal pagasilindil oma üksikult keerlevat kohvrit võttes sain juba eemalt aru, et midagi on mäda. Kohver oli väga määrdunud ja isegi ühest kohast katki ja haises veidralt. Olin veel pahasem, kui hommikul. Kuue tunni möödudes sain uuele lennule, mis mind Houstonisse pidi viima. Korraga polnud enam juttugi sellest, et mu käsipagas ei mahuks parameetritesse. Tean ju, et erinevatel lennufirmadel on erinevad nõudmised, aga et nende nõudmiste eiramisel käsipagas päris ära rikutakse… vaevalt, et see kuskil kirjas oleks.

Pikal lennul oma kohta otsides selgus, et keegi juba istub mu toolil. Selgitasin, et tegemist on minu kohaga, mille peale istuja käsi laiutas, ega mõistnud midagi. Näitasin siis piletil istekohta ja toolil olevat numbrit, mille peale istuja hirmsasti ehmus ja edasi liikus. Tegemist oli islamiusku abielupaariga, kelle toimetamist oli äärmiselt huvitav kogu sõidu vältel jälgida. Abielupaar ei mõistnud sõnagi inglise keelt ja lendasid nad vist ka päris esimest korda (vähemalt tundus nii). Aitasin neil terve reisi vältel jooke tellida, telefone laadida jms. Hästi huvitav oli jälgida, et kui toitu serveeriti, siis naine hoolitses kibekiirelt selle eest, et mehe toitudel kiled ja kaaned maha saaksid ja kõik oleks korras. Kui teenindaja serveeris jooke, siis naine hoolitses esmajärjekorras selle eest, et kõik vajalik saaks abikaasale lauale, mees ise  ettevalmistusprotsessidesse ei sekkunud. Peale sööki mässis naine oma abikaasa kenasti kahe teki sisse (igale reisijale on määratud üks tekk ja padi) ning värises ise tema kõrval. Kuna ma reisin alati enda padja ja tekiga, siis pakkusin enda lennukis olevat tekki naisele, et ta selle endale ümber võtaks (lennukis on alati väga külm). Naine oli väga tänulik ja õige pea vaibus ka suur värisemine mu kõrvalistmel. Mõne aja möödudes hakkas mees sügavas unes pingireast välja kalduma ning naine reageeris väga kiirelt, et mees ruttu tagasi oma kohale sikutada. Mina jälgisin silmad krõllis suure huviga enda kõrval toimuvat, sest ma polnud selle kultuuriruumi inimestega nii lähedalt varem kokku puutunud ja seda oli tõesti huvitav vaadata, nagu teine maailm lausa, aga seda ta ju vist ongi?

Esimest korda elus tellisin endale lennujaamast uberi (uberit olen muidugi varemgi tellinud, aga mitte lennujaamast) ja jäin oma küüti ootama. Loomulikult ma ei leidnud autot üles, sest lennujaamas on meeletu rahvamass ja meeletutes kogustes autosid. Õnneks leidis uberijuht mu ise üles. Jumal tänatud, et ma erkkollaseid pükse sel päeval kandsin!

Koju jõudes panin kohvri esikusse ja astusin sel samal minutil uuesti uksest välja, et lähimast poest piima tuua. Iga kord Houstonisse saabudes ärkan ma esimesel öösel suure nälja peale üles. Kodus pole aga viimased 1,5 kuud kedagi olnud ja ilmselgelt oli ka külmik tühi. Kui piimaga koju tagasi jõudsin, siis tundsin, et see oli viimane piir. Kiiresti pessu ja magama, enam ei jaksanud isegi silmi lahti hoida. Nagu kellavärk ärkasin kell 3 öösel koriseva kõhu peale üles – hea, et piima oli, millega sai hommikuhelbeid süüa!

Järgnevad päevad olid väga tihedad, kus käisin naabritel külas, käisin poes ja muidugi tegin tööd. Esimest korda siin elatud aja jooksul läksin üksinda seljakotiga toidupoodi. Iga kord, kui Kasparil on tööreis, käime eelnevalt poes ja toome mulle vajaliku kraami koju ära. Ta hoolitseb alati selle eest, et ma ei peaks olmeasjade pärast muretsema sellel ajal, kui ta kodust ära on. Nüüd aga mõtlesin, et mis seal ikka, käin ise ära, sest ma ei olnud huvitatud igapäevaselt kohvikute külastamisest (meil on kodu lähedal väga palju kohvikuid). Võtsin aga seljakoti ja asusin teele. Väljas on igapäevaselt +35 kraadi ja seega otsustasin kiirelt bussi kasuks. Hästi veider on see, et sellistele pealtnäha tühistele toimetustele ma Eestis olles isegi ei mõtle, aga siin ma nüüd siis olen, 30.a naine, kes läks esimest korda 2,5 Ameerikas elatud aasta jooksul üksinda seljakotiga toidupoodi.

Reisin alati igale poole oma arvutiga, et saaksin igal võimalusel tööd teha. Sain valmis oma päris viimase artikli ja saatsingi selle ajakirjale ära. Nüüd on umbes 4 kuud ootamist ja eks siis ole kuulda, kas neile see meeldib või mitte.

Peale artiki esitamist lubasin endale natuke puhkust ja poputamist:

Täna, reedel, oli siis see päev, kus pidin minema oma sõrmejälgi andma. Olin korralikult närvis ja mu käed higistasid. See aga ei sobi masinale, mis ei suuda sõrmejälgi välja lugeda. Nii sain korralikult nahutada, et mu käed higistavad ja masin ei saa oma tööd teha. Peale 873483 katset saime siiski asjad tehtud ja võisin tellida uberi, et kodupoole hakata rändama (asutus, kus sõrmejälgi anda oli kodust 30min autosõidu kaugusel). Sõidan uberiga kodupoole ja lepin telefonis juba naabrinaisega kohvipausiks sobivad kohvikut kokku, kui korraga märkan, et uberijuht sõidab kuskile pärapõrgusse ja täiesti vales suunas, kui seda on minu kodu. Tõstsin kiiremas korras kisa ja andsin teada, et oleme täiesti vales kohas. Hea on see, et ma orienteerun kodu osas juba üsna kenasti (arvestades Houstoni suurust pole see just iseenesest mõistetav asi) ja hakkasin uberijuhti juhendama, kuidas koju saab. Ta oli totaalselt endast väljunud, sest tema GPS juhatas teda otsejoones võssa. Õige pea olimegi kenasti kodus ja tundsin, et vajan kohe kiiremas korras kohvipausi. Naabrinaine oli juba hakkamas ja nii juhtuski, et kohvipaus läks sujuvalt pikemaks lõunaks üle.

Homme saabub Kaspar koju ja saame nädalvahetuse mõnusalt koos kodus veeta. Esmaspäeva õhtul sean sammud jälle Eesti poole, sest ma pole selleks aastaks veel kodumaaga lõpetanud.

Ilusat nädalavahetust!

Maile

Töine suvi

Juuni lõpus toimus TÜ doktorantide atesteerimine, kus ka mina pidin osalema. Kuna olin viimased 2 aastat akadeemilisel puhkusel, siis sellel ajal ei saanud atesteerimisest osa võtta. Alates detsembrist, 2018 olen taas ametlikult õppurite ridades tagasi ja seetõttu pean ka kõikidest kohustuslikest (ja mittekohustuslikest) ülesannetest osa võtma, nii ka atesteerimisest. Tegemist on sisuliselt komisjoni ees oma senise töö kaitsmisega. Sellele eelneb väga põhjalik dokumentide täitmine ja esitamine (u 30 lk). Atesteerimisel otsustab komisjon, kas tööd on tehtud piisavalt, et õppur järgmise aasta doktorandiks edendada ja kas talle edasine stipendium ja võimalusel ka lisastipendium (tulmusstipendium) määrata.

27. juuni varahommikul startisin maalt Tartu poole, et minna oma senist tööd kaitsma. Ma isegi ei mäletanud, millal ma viimati nii närvis olin. Panin teadlikult madalad kingad, et jalgade värisemine üleliia välja ei paistaks. Olin oma kõne põhjalikult ette valmistanud, koos slaididega ja seda kodus korralikult harjutanud. Olen oma töös väga põhjalik, ega taha midagi juhuse hooleks jätta. Viimasel päeval teatas juhendaja, et võiksin ettekande siiski eesti keeles teha. Võiks ju arvata, et nii on lihtsam. Tegelikult ei ole. Kui loed, kirjutad ja mõtled tööalaselt pidevalt inglise keeles, siis korraga info eesti keelde lülitada nii, et ka sõnastus oleks loomulik ja korrektne, ei olegi niisama lihtne. Sellistes küsimustes ma juhendajale siiski vastu ei vaidle ja tegutsen tema soovituste kohaselt.

Atesteerimine läks üle ootuste kenasti. Sain kiita senini tehtud töö eest ja ära märgiti ka see, et maht, mida olen siiani teinud, on olnud märkimisväärselt suur. Kuna kaks viimast aastat olen tegutsenud hirmus, et teised on maru tublid ja mina olen ehk oma akadeemiliste puhkuste tõttu mahagi jäänud, siis olen end korralikult piitsutanud, meeletult palju kirjandust lugenud ja muudkui tegutsenud, tegutsenud, tegutsenud. Nüüd aga selgus, et ehk selles hirmus olen teinud enamgi, kui oleks osanud oodata. 

Mul endal oli väga hea tunne, kui professorid küsisid erinevaid küsimusi töö kohta ja esimest korda elus ma ei pidanud midagi lehitsema ega dokumentidest ega artiklitest infot otsima, mul oli kogu info peas. Tean üsna täpselt, mis detail on mille jaoks, mis arvutused mille jaoks ja millest lähtudes mingid asjad on tulnud. Esimest korda elus tundsin end korraga tööalaselt kindlalt. See on ju minu töö (minu artiklid), mis on kõik detailselt läbi töötatud, kümneid kordi ümber tehtud, asjad on pähe kulunud. Mu viimase mudeli kohta küsis komisjonis istuv professor selgitusi, et miks arvutused poole hoopis teisest printsiibist lähtudes teostatud. Varasemalt oleks taoline küsimus mu rivist välja löönud, sest ma poleks osanud vastupidist seisukohta kaitsta. Nüüd aga selgitasin, miks mul on teisiti tehtud ja miks just nii on otstarbekam minu töös.

Hiljem õhtul sain teada, et mulle määrati tehtud töö eest ka lisastipendium ning nüüdsest olen ametlikult viimase aasta doktorant. Kogu tunnustusest kõige enam liigutas mind mu juhendaja saadetud kiri, kus ta ütles, et nautis mu ettekannet ja, et näeb kuidas olen valmis küpsenud. Olin päevaga äärmiselt rahul ja enda üle väga uhke, sest see teekond pole sugugi kerge olnud ja lõpuni on veel omajagu minna.

Tänase päeva seisuga on olukord siis selline, et viimane artikkel on keeletoimetusse saadetud ja seejärel esitan selle ajakirjale ära. Ees ootab viimase osa- katuseartikli, kirjutamine. Juhendaja juba hoiatas, et see on üks keerukamaid ja närvesöövamaid osasid kogu doktoritöö kirjutamise juures, sest see kirjutis peab olema oma sisult, vormilt ja kogu olemuselt parem, ja tugevam kui kõik senised artiklid. Mis seal ikka, eks ma sean pange pisarate jaoks valmis ja asun tööle. Mul on tunne, et praegusel hetkel ei heiduta mind enam miski. Annan endast nagunii parima, nutan peatäie, kui tarvis ja rühin edasi. Motivatsioon pole iial varem nii kõrge olnud ja samuti ka teadmatus, sest ma pole iial varem katuseartiklit kirjutanud.

Lisaks kirjutamisele on töiseid kohustusi sel suvel väga palju ja puhkust pole mingisugust ette näha. Terve eelmise nädala veetsin taaskord Tartus, sest olin tulevaste tudengite vastuvõtueksamite komisjonis. Võtsime vastu tulevasi koolieelse lasteasutuse õpetajaid ja klassiõpetajaid. Lasteaiaõpetajate eriala konkurss oli terve vabariigi suurim, ühele kohale kandideeris lausa 8 inimest ja üldpilt oli väga kirju. Hästi tore oli näha motiveeritud inimesi. Tulevased tudengid pidid läbima kirjaliku eksami ning lisaks eksamineerisime neid ka suuliselt, et veenduda nende sobivuses erialale. 11 aastat tagasi kandideerisin ka ise klassiõpetaja erialale ja värisesin seal auditooriumi ukse taga.

Suuliseks eksamineerimiseks valmis:

Komisjonipäevad olid pikad ja pingelised ja õhtuks olin nagu tühi sidrun, aga ütlen ausalt, et nautisin seda tööd väga. Igal suvel, kui ülikoolis toimetan, tunnen end kui kala vees. Tunnen, et teen õiget asja ja esimest korda elus tundsin end väga enesekindlalt. Lektorid, kes mulle 8-9 aastat tagasi aineid lugesid, tulid nüüd minu käest teatud infot küsima ja see on väga tore tunne, kui tead, et sul on teistele ka midagi anda, mida nemad veel ei tea. Esimest korda elus tunnen ülikoolis toimetades, et lektorid võtavad mind kui kolleegi, mitte kui tudengit. Asjad on muutunud ja see muutus on hästi tore.

Terve eelmise nädala peatusin muidugi Jana juures, nagu ikka ja tema kohe teab, mida peale pikki tööpäevi on vaja: ühte korralikku trenni ja veini :D

Ülikoolis peale viimast eksamipäeva:

 

Tervitades

Maile

Kaspar 30

Kasparil oli suur juubel ja selleks puhuks otustasime korraldada suure peo. Kuidagi on kujunenud nii, et alates aastast 2016 on meie pere igal suvel korraldanud suure peo, mis annab võimaluse inimestel kokku tulla ja kõik korraga üle näha. Peale Ameerikasse kolimist on see muidugi hea lahendus olnud, aga teisest küljest on suure peo korraldamine päris korralik ettevõtmine ja nõuab suure osa energiast ja ajast. Talvel mõtlesin, et sel suvel ei tee mingit suurt pidu. Kaspar ei fänna oma sünnipäevi väga ja seega ma ei tundnud mingit erilist survet läheneva juubeli puhul pidu korraldada. Ühel hetkel aga hakkasime rääkima ja küsisin temalt, kuidas ta tahaks oma sünnipäeva veeta. Pere ja sõpradega oli kiire vastus. Siis hakkas mu mõte aga tööle ja mõtlesin, et inimene saab 30, teeme ikka suurelt ja korralikult.

Pidasime vanematega nõu, mis nad arvavad, kui nende õuele tuleb 45 inimest pidutsema. Nad arvasid, et hea mõte ja sealt edasi tuligi tegutsema hakata. Nii saigi õuele suur telk püsti ja kõik muu vajalik. Ilm oli samuti tellitud ja nüüd jäi üle veel meelelahtusliku poolega tegeleda. Mõtlesime Heliniga murumängud välja, et külalistel oleks lõbus ja pidu võis alata!

Ettevalmistused:

Pidulised on üles rivistatud:

Pepe kontrollib veel üle, kas kõik on ikka kohal:

Peol sai korralikult nalja:

Loomulikult olid omal kohal ka erinevad murumängud:

Jagan juhised kätte ja läheb mänguks!

Järgmine mäng: apelsinijooks!

Iga võistluse lõppedes pidi võistkond üksteise selja taga valjul häälel prääksudes lõpp-peatusesse kihutama:

Samuti ei puudunud peolt viktoriin, mida viis Kaspar läbi:

Märgin punkte:

Meie Klubi:

Peo lõppedes avastasin, et mul oli tasku armastuskirju täis:

Päikesetõus peale pidu:

Tundub, et pidu läks korda ja nüüd saab pool nädalat sellest taastuda :)

Maile