Ärevus

Viimased nädalad on olnud väga töised ja kiired. Tihe töögraafik oli ka põhjus, miks ma terveks kuuks veel Eestisse jäin. Veetsin eelmisel nädalal mitu päeva koos juhendajatega kirjutamislaagris. Sõitsime Võrru, Kubijale ja tegelesime seal kolm päeva järjest vaid minu doktoritööga. Harutasime lahti iga viimse kui detaili ja vormistasime paberile detailse kava, kuidas jätkata. 

Päevad venisid meeletult pikaks ja tundsin, kuidas ärevus minus kasvab. Selleks, et eeloleval suvel oma tööd kaitsta, tuleb valminud töö esimene versioon eelkaitsmiseks märtsikuu keskpaigaks ära esitada. Tähtajani on vähem, kui kaks kuud. 

Kirjutamislaagrist naastes tundsin, et ärevus kontrollib mind täielikult. Rõhuv ja ebamugav tunne, mis ei lase olla.  Kui ühel hommikul kogu ärevus silmade kaudu välja voolas, siis sain aru, et mul on kaks valikut – kas keskenduda ärevusele ja alla anda või keskenduda ainiti oma tööle ja tegutseda. Minu meeletu töötahe ja soov õigeaegselt lõpetada on sellest ärevusest siiski tugevamad. Loomulikult ma tegutsen, ärevusega või ilma, aga tegutsen. Olen endaga kokku leppinud, et annan endast maksimumi, et etteantud ajaks valmis jõuda.

Eelmisel reedel toimus ka üsna uhke sündmus. Mind oli kutsutud enda eelmisel suvel avaldatud artikliga ülikooli  esinema. Auditooriumisse oli kaetud uhke tordi- ja kohvilaud. Artikkel sai tõesti  väga hea (peale nelja aastat lihvimist) ja seda olid üsna paljud inimesed kuulama tulnud. Muuhulgas oli kuulajate seas ka osaliselt minu tulevase kaitsmiskomisjoni liikmed, kes esitasid küsimusi. Õhkkond oli hästi sõbralik ja toetav ja hoolimata sellest, et teatud küsimused tekitasid ebakõlasid, siis see oli vajalik selleks, et mind mõtlema panna – kuidas teatud probleemid, mis mu töö sisu puudutavad, kaitsmise ajaks likvideerida.

Reede õhtul istusime veel Meie Klubi tüdrukutega koos ja jätsime kuni suveni hüvasti. Peale niivõrd keerulist nädalat oli nendega koos istumine lausa terapeutilise toimega.

Laupäeva õhtul toimus Kaspari onu juubeliks korraldatud üllatuspidu:

Ämma ja Kaspari õetütrega:

Eile õhtul käisime veel vanaema juures õhtusöögil ja tulebki selleks korraks Eestiga otsad kokku tõmmata.

Järgnevad kuud pühendan oma aja maksimaalselt doktoritöö valmimisele ja seetõttu on võimalik, et blogipostitusi ilmub tavapärasest harvem.

Ilusat nädala jätku!

Maile

Konverents

Nädalavahetus oli töisemast töisem, sest osalesin rahvusvahelisel konverentsil. Ma ei olnud juba mitu aastat konverentsil käinud ja nüüd oli aeg see viga parandada. Mulle üldiselt väga meeldivad konverentsid, sealt saab palju häid ideid ja põnev on teiste tööde kohta kuulata. Samuti saab ka enda uuringut tutvustada ja vastata tekkinud küsimustele (mis on hea harjutus kaitsmiseks). Seekord toimus konverents Tallinna Ülikoolis ja kandis nime 4th Baltic Sea Conference on Literacy “Searching for a Common Language.” Kohal olid kõik oma ala asjatundjad üle kogu maailma (USA, UK, Itaalia, Soome, Läti, Leedu, Poola, Saksama jne).

Minu ettekanne oli määratud kohe esimeseks päevaks, mis oli väga hea, saab pinge maha. Eelmisel nädalal saatsin veel kõik vajalikud dokumendid Marisele, et ta need mulle välja prindiks ja siis korraga avastasin, et mind on määratud konverentsil sessiooni juhiks. Kogu konverents toimub nö blokkidena ehk sessioonidena, kus iga sessioon kestab 1,5h ja mille vältel on tavapäraselt 3 esinejat. Ühe sellise 1,5 tunnise sessiooni juhiks määrati mind. Ma ei olnud sellist ülesannet varem täitnud ja esimese hoobina tundsin, kuidas kõhus keerama hakkas, kui postkastist vastavasisulise kirja leidsin. Lugesin ära, mis ma tegema pean ja kõhus hakkas veel hullemini keerlema. Nagu ikka on uus hirmutav, aga samas andsin endale kohe aru, et see on tegelikult suurepärane võimalus oma hirmule vastu astuda ja see ära teha ning uus kogemus saada. Ega sellest hoolimata keeristorm mu kõhus ei vaibunud…

Ööl enne konverentsi oli uni nagu lünktekst ja üsna ebamugav oli olla. Hommikul panin end maksimaalselt ametlikult riidesse ja oligi minek. Kokkuvõtteks võib öelda, et sessiooni juhtimises ei ole mitte midagi hullu ja ka ettekande tegemine läks üsna valutult. Mul ei ole mingit esinemishirmu ja tegelikult suudan ma kuulajad üsna hästi ära petta sellega, et mu esinemine võib pigem rahuliku mulje jätta (kuigi endal jalad värisevad). Eks suur ebamugavustunne ja ärevus on ikka enne iga ettekande tegemist. Hetkel võtan aga selliseid olukordi, kui harjutamist suureks ja äärmiselt hirmutavaks doktoritöö kaitsmisprotseduuriks, millele ma veel väga mõeldagi ei soovi. Olen selle kohta nii suuri õuduslugusid kuulnud, et karvad lähevad turri.

Esimene konverentsi päev edukalt lõppenud:

Konverentsi puhul oli hästi huvitav see, et päris esimest korda sain ka negatiivset tagasisidet. Üks kuulaja proovis ümber lükata minu kontseptsiooni õpetajate strateegiatest (mis ongi minu töö fookuses). Ma ei tundnud mingit vajadust temaga vaidlusesse laskuda või enda seisukohti kaitsta. Olen oma valdkonnas üpris enesekindel ja ütlesin vaid, et olen sellega viimased kuus aastat tegelenud ja ka artikleid avaldanud, mis tähendab, et ilmselt mu kontseptsioon päris vale ei saaks siiski olla. See olukord jättis mulle hästi imeliku tunde. Ma ei tuleks ise selle pealegi, et kellegi uuringut ümber hakata lükkama, aga...meil on vaba maa ja igal ühel on kahtlemata õigus oma arvamusele.

Kokkuvõttes oli konverents väga huvitav ja väsitav. Väsimus tuleb aga alla suruda, sest ees ootab ülimalt intensiivne töönädal koos juhendajatega ja nädala lõpus järjekordne ettekanne ülikoolis.

Ilusat nädala algust!

Maile

Tagasi Ameerikasse

Viimased päevad Eestis möödusid pere ja sõprade seltsis. Saabuski uus aastakümme ja hommikul kell kuus olingi juba kõpsti lennujaamas. Abikaasa seekord kohvrisse ei mahtunud ja pidi Eestisse jääma. Üksi turvast läbi ja olingi juba väravate vahel oma samme tegemas (selle aasta eesmärgiks on iga päev 10 000 sammu teha – eks ole näha kui kaugele jõuan). Minu ootamise ja sihitu kõndimise ajal silmasin väravat, mis just rahvast lennukile hakkas lubama. Rahvast oli palju ja sihtkohaks Tenerife! Tundus hea variant aasta alustamiseks, aga minu sihtkohaks oli hoopis külm Chicago.

Vahepeatus Poolas ja olingi juba pikal lennul. Suureks üllatuseks oli lennukil peale minu veel 50 eestlast ning lähemal vaatlusel selgus, et Lydia Rahula oli oma poistekooriga Chicagosse turneele reisimas. Lisaks istus veel minu ees noor eestlanna oma pisipõnniga, kellega lennujaamas kohvreid oodates põgusalt juttu tegime (noore eestlanna, mitte pisipõnniga.. viimane ei osanud veel rääkida). Selgus, et ameeriklasest pereisa perekond elab Chicago lähedal ja nad sõitsid neile mõneks ajaks külla.

Toreda eestlase juurest liikusin järgmise toreda eestlase juurde, kelleks seekord kuulus koorijuht ise. Kuna olin järgnevad kümme päeva Chicagos, siis mõtlesin, et uurin nende esinemiskava kohta ja võimalusel lähen kuulan head mussi. Selgus, et nädalavahetusel nad ei esine, vaid ekskursioneerivad mööda Chicagot ringi – kahju.

Tegelikult nägin kuulsaid eestlasi oma retkel veel! Tallinna lennujaamas silmasin teiste seas Tenerife lennukile minemas ka Mallukat. Seekord jutustama ei läinud ja isegi autogrammi ei küsinud, aga tore kokkusattumus aasta esimese päeva kohta küll.

Aasta teisel päeval olin juba varakult kliendi juures ja tundsin, kuidas tervis aina halvema poole pöörab. Tegelikult olin juba Eestis mitu päeva Coldrexi joonud, aga lootsin, et sellest piisab ja päris haigeks ei jää. Kolmandal päeval olin omadega juba täitsa läbi ja närisin ravimeid, mis mul kaasas olid. Neid oli aga väga vähe ja laupäeval võtsin auto ja sõitsin otsejoones apteeki ravimeid ostma, et uueks nädalaks valmis olla. Lootsin, et esmaspäeval saab jälle inimese moodi tööd teha, aga tundus, et aina hullemaks see haigus muutus.

Alles kolmapäeval tundsin end jälle inimese moodi ning tundus, et ravimid hakkasid lõpuks mõjuma. Vehkisin kuni reedeni tööd teha ja käes oligi hetk kui astusin üle nelja nädala tagasi oma koju – ÜLIM!

Reede õhtul tervitas Houston mind 26-kraadise ilmaga ja talv tunduski läbi olevat. Tegelikult kujutasin ette, et Eestis olles saan korralikku talveilma ja lund nautida, kuid seda ei juhtunud. Siis olid lootused Chicago peal, kuid seal oli samuti terve aeg maa must. Laupäeva hommikul ärgates oli Houstonis 10 kraadi sooja, ning tundus, et siin on mul kõige paremad võimalused lõpuks lund näha. „Õnneks“ selleni asi ei küündinud ning järgmisel päeval oligi juba soojem ja esmaspäeva hommikuks oli juba suvesoojus tagasi. Terve nädal on olnud sombune ja niiske ilm, kuid soojapügalaid on rohkem, kui jaanipäeval Eestis.

Päevad on kodus tagasi olles kiirelt möödunud ning õhtud lausa jooksevad eest ära. Kõik kodused ülesanded on minu kanda ja seda koormat pole hetkel kellegagi jagada. Igal õhtul uus ülesanne ja sinna see aeg läheb. Oi, kuidas ma sellistel hetkedel saan aru ja hindan Maile panust meie kodusesse sünergiasse (aitäh, Kallis!).

Tänasega on üle poole kuu läbi ning mu sammumine liigub täiesti plaanipäraselt. Iga päev, isegi haigena, olen oma päeva eesmärgi täitnud. Tõsi, eelmisel reedel hakkas selg valutama ning mõtlesin, et nüüd on minek. Tundus maru tuttav sellele valule, mis mind mitmeks päevaks jalust niitis, kuid õnneks seekord nii hullusti ei läinud. Pidin küll mitu päeva valuvaigisteid sööma ja plaastreid kandma, kuid igaks õhtuks olid vajalikud sammud koos.

Nii, nüüd on magama minek ja ees on viimane tööpäev sellel nädalal. Edu sellega ning head nädalavahetust!

Päikest!

Kaspar

Elamuskingitused

Sain seekord sünnipäevaks päris mitu elamuskingitust ja ilma pingsamalt sellele mõtlemata sattus seekord nii, et realiseerisin neid kingitusi möödunud nädalavahetusel. Seetõttu oli tegemist justkui taaskordse sünnipäevaga.

Sündmused algasid reede õhtul Tartus. Meie Klubi tüdrukud saatsid mulle postiga Vanemuise kontserdi Memory pileti. Istusime enne etendust pikalt kohvikus ja nagu ikka, siis juttu jätkub kauemaks ja loomulikult oli meie punt see, kes viimasel minutil Vanemuise suure saali uksest sisse tormas ja oma kohtadele end pressis. Kontsert oli suurepärane ja nalja sai ikka korralikult. Nagu meie puhul ikka juhtub minema, siis aega jäi väheks ja seetõttu ei saanud õhtu ometi teatriga veel lõppeda. Seadsime sammud auto poole ja kiired matemaatilised arvutused näitasid, et Jana peab oma ustavast pillist viimse hobujõu välja pigistama, et veel õigel ajal poodi jõuda, et veini osta. No kui vaja, siis saab gaasi korralikult vajutada ja kaks minutit enne sulgemist vormistati päeva tähtsaim ost ära.

Meie Klubi: Tuuli, Maret, Jana ja mina

Järgmisel päeval sõitsin Tallinnasse järgmisele sünnipäevale. Ajaga on kujunenud nii, et osad mu õe sõbrannad on ka minu sõbrannadeks saanud ja nii suundusimegi Marisega sünnipäevale koos. Päevakangelane oli hiljuti uue kodu soetanud ja nii oli uudistamist kohe omajagu. Mulle hirmsasti meeldib teiste kodudes ringi vaadata ja ideid koguda, eriti põnev on seda uues ja värskelt sisustatud kodus teha. Pidu oli korralik, viskasime vana hea Pearu Pauluse saatel korralikult näppe ja nagu ka eelmisel päeval, siis lõppes meie õhtu varajastel hommikutundidel. Pühapäeva hommikul andsin endale aru, et ma pole enam 21 vaid olen 31 ja kahel ööl järjest pidutseda on suurem väljakutse, kui oleks võinud arvata.

Arvestades üsna tormakaid õhtuid, siis oli pühapäevane tegevus justkui rusikas silmaauku. Nimelt kinkis mu õde mulle sünnipäevaks “tüdrukute päeva.” Siis, kui Hugot veel ei olnud, tegime tüdrukute päevi alatasa, aga Hugo sünnist alates oli loomulik, et meie tegevuustesse oli temagi kaasatud ja sujuvalt need tegevused muutusid üsna lapsekeskseks. 

Nüüd aga oli terve pühapäev vaid meie kahe päralt ja kohe alustuseks viis õde mu Mustamäele Elamuskeskusesse 21+ spa mõnusid nautima. Sealsed saunad ja vihaga nuhtlemine tegi meie tervised hoobilt korda ja paremat ravimit ei oleks osanud soovidagi. Spa-st suundusime oma vanasse lemmikusse Hobujaama Vapianosse ja sealt edasi juba kinno mõnusat naistekat vaatama. Naersime nii, et kõht kõveras ja nagu arvata võib, siis päev sai läbi enne, kui jõudsime silmagi pilgutada.

Mõnusat nädalat!

Maile

Sahmakas vastu vahtimist

Kui veel Eestis elasin, siis oli igal kevadel tunne, et maksimaalse osa päevast tuleb veeta väljas. Lausa patt oli siseruumides viibida. Ära kolides saatis see tunne mind veel umbes pool aastat selliselt, et kui akna taga lõõmas päike, siis pidin tingimata lõunapausil vähemalt pool tunnikest aias päikest võtma, sest kuidas sa lased ilusa ilma niisama raisku, tehes toas tööd? Texases elades sai õige pea selgeks, et päikest on piisavalt palju ja igat kiirt ei pea tikutulega taga ajama, homme tuleb jälle päike välja ja niisamuti ka ülehomme. Ja kui ka ei tule, siis mõne päeva pärast kindlasti tuleb. Ei ole vaja karta, et järgmised nädal aega pole valguskiirt näha. Nii ma siis elasin õndsas teadmises, et päikest pole vaja taga ajada, kolm aastat. Suvel Eestis olles sain südamerahuga päevad läbi toas tööd teha isegi siis, kui akna taga oli postkaardi mõõtu imeline ilm. Mind see ei kõigutanud, läksin välja õhtul, kui päike ikka veel siras ja töö oli selleks päevaks tehtud.

Üle kolme aasta tulin esimest korda talvisel ajal Eestise. Ma pole ju unustanud, kuidas siin asjad käivad. Päev on lühike, öö pikk, päikest jagatakse vaid näpuotsaga, kui sedagi. Ei midagi uut. Ja siis korraga sain nagu sahmaka vastu vahtimist. Ma olin ära unustanud selle tunde, kui koguaeg on pime. Ärgates on pime, päeval on pime ja õhtul on pime. Koguaeg on pime. Üks asi on teadmine, et see nii on, hoopis teine lugu on seda reaalselt kogeda ja uuesti nö meelde tuletada. Oi, kuidas mulle ei meeldi see tunne! Valgus annab energiat ja kui valgust pole, siis….maru keeruline on end ärksa ja erksana hoida. Tuled põlevad toas ka südapäeval ja aknast välja vaadates väristan vaid õlgu, sest no mitte kuidagi ei tõmba välja. Sellest hoolimata ma siiski käin igal õhtul oma samme tegemas, aga ka siis on juba pime.

Täna saabus siis lõpuks see päev, kus ei olnud pime. Päike oli väljas ja ma kohe tundsin, kuidas süda rõkkas rõõmust. Lubasin endale pidulikult, et lõunapausil lähen teen oma sammud ära ja saan nii ka lõpuks ometi valgust, ikka seda tõelist päikesevalgust, nautida. No teate, rohkem pole õnneks vajagi, andke vaid törts päikest keset päist päeva!

Mõnusat neljapäeva!

Maile

Alanud aasta lävel

Kui olime Marisega lapsed, siis tegime igal jõululaupäeval terve hunniku piparkooke. Mingil hetkel, kui Hugo sai juba nii vanaks, et hakkas ise kokkamise vastu huvi tundma, liikus see traditsioon sujuvalt edasi nii, et küpsetasime koos Hugoga piparkooke. Kui me Eestist ära kolisime, siis pidime olude sunnil hakkama “piparkooke” suvel tegema, mis tegelikult olid küll küpsised. Sel aastal saime neid teha nii suvel kui ka talvel:

Vahetult peale pühi käisime Tartus oma sõpradel külas, kus meid ootas nii uhke vastuvõtt, nagu oleksid kuulsused saabunud. Väga tore oli üle pika aja näha, jutustada ja sauna teha.

Järgmisel hommikul sõitsime Tartust otse Tallinnasse, sest meie pere üks kasvandik sai kolmeseks. Viimastel aastatel ei õnnestu meil just paljudest pereliikmete sünnipäevadest osa saada ja seda erilisem oli nüüd seda teha (mitte arvuti vahendusel).

Sünnipäevalaps:

Kaspar näitab Stellale trikki:

Nagu ilmselt ka igas teises peres, lõppes ka meie aasta pidulikult ja korraliku peoga. Saatsime aasta  ära Kaspari õe, Helini juures ja 1. jaanuari varahommikul viisime Kaspari lennukile. Temal oli aeg Ameerikasse tagasi lennata ja tööpostile suunduda.

"korralik" lapsehoidja ehk köögitoimkond peab puhkepausi:

Lastelauas käib pidu täie hooga:

Head uut aastat!

Käesolevaks aastaks on eesmärgid seatud ja esimest olengi juba suure hooga asunud täitma. Olen eesmärgiks võtnud selle aasta numbri sees oma kraad kätte saada, võtku see nii palju töötunde, kui tarvis, nii palju närvirakke, kui kulub, nii palju nädalavahetusi, kui vaja, AGA järgmistel jõuludel ma sellega enam ei tegele. Ootan väga seda aega, kus töö kuklas ei tiksuks ja saaks südamerahus lihtsalt olla, ilma süümepiinu tundmata, et miks ma arvuti ääres ei istu. Seega hea lugeja, on üsna tõenäeoline, et sellel aastal pead lugema kindlasti tagasilöökidest, madalseisust ja meelehärmist, aga kindlasti ka edusammudest ja loodetavasti (mina vähemalt annan selleks 101%), et ka totaalsest õnnestumisest ja võidukast lõpust!

Kaunist alanud aastat ja, et ka teie ajamahukad eesmärgid leiaksid võiduka lõpu!

Maile

Mis on parim jõulukink? Üle kolme aasta veeta pühad koos perega!

Selle aasta jõulud tekitasid terves perekonnas elevust, sest juba septembris ostsime ära piletid,  et pühadeks Eestisse tulla. Kuna Ameerika pole just nurga taga, siis ilmselgetel põhjustel ei olnud eelneval kolmel aastal võimalik pühadeks siia lennata. Eelmisel aastal tegime olulise kannapöörde ja saime aru, et esimeste aastate “näguripäevad” on mingis mõttes seljatatud. Nüüd saab mitu korda aasta jooksul Eestisse tulla (mis on meie üheks prioriteediks) ja see teeb südame soojaks.

Kui esimene jõulupidu oli koos sõpradega, siis järgnevad kaks koos perega. Jõuluõhtu vol 2 oli maal vanaema juures:

Hugo reaktsioon, kui jõuluvana tuppa astus:

Hugo aitas vanaema püsti, et jõuluvanale laulma hakata:

Vanaema sai nii palju pakke, et jõuluvana otsustas lõpuks ise tema kõrvale istuda:

Meespere...

...ja naispere

Jõuluõhtu vol 3 toimus Kaspari vanemate kodus. Eelmisel päeval hakkasime ettevalmistusi tegema ja küpsetasime ära kapsad ja liha. Äi on pildil veidi närvis, et liiga vähe peekonit kapsastele läks :D

Nüüd oli rahvast juba kordades rohkem ja tuli välja mõelda süsteem, kuidas terve pere korraga laua taha mahuks. Kui oleme kogu perega koos maal, siis tavapäraselt, kas sööme vahetustega või katame lastele pisikese lastealaua. Jõuluõhtul tahtsime aga kõik korraga ühise laua ääres istuda nii, et ka igal lapsel oleks päris oma koht. Ühendasime kaks suurt lauda ja terve elamine saigi pidulauda täis. Lapsed olid üsna vaimustuses, et neil ka kõigil oma koht on suures lauas ja soovisid, et kõik lapsed oleksid ikka koos ühes laua otsas. Nii ka tegime.

Tädirõõmud:

Oh, see mõnus jõulusagin! 

Päkapikud olid kingid kuuse alla poetanud ja äi võttis siis jagamise tähtsa rolli enda õlule:

Kaspari õepere sai ühise paki ja seega tuli ka ühine etteaste teha:

Kõik kandsid suure rõõmuga ise oma pakke, ka kõige pisemad:

Kõik said paki:

On üsna keeruline sõnadesse panna neid tundeid ja emotsioone, mida need jõulud meis tekitasid. Seega on üsna paslik lõpetada vast lihtsalt ülimalt laia ja rahuloleva naeratusega (mis tegelikkuses ilutseb äia kuuri seinal, et nii enda, kui ka möödasõitvate autojuhtide tuju tõsta):

Maile