Toidujutud

 Eelmisel nädalal tellisin esimest korda elust sellist teenust nagu Clean Kitchen (vt huvi korral lisaks cleankitchen.ee). Kaspari õde on seda teenust juba pikemat aega kasutanud ja kiidab taevani. Otsustasin siis samuti proovida. Sisuliselt on tegu teenusega, kus valid kodulehelt meelepärased toidud välja (mitmele inimesele ja mitu toitu soovid) ning korra nädalas tuuakse sulle kõik vajalik kraam nendest toitudest + retseptid kulleriga ukse taha.

Mul pole aimugi, kas see teenus on kättesaadav ainult Tallinnas või ka mujal.

Esimese katsenädala menüüsse valisin kolm toitu: krõbekana magushapus kastmes, veiseliha kartulipüree ja ubadega ning poke bowl krevettidega (viimane retsept oli küll üleni mulle, sest Kaspar ei arva sellisest toidust suurt midagi).

Esmaspäeval potsatas kast kõige vajalikuga meile ukse taha ning õhtul hakkasime kokkama. Esimeseks toiduks tegime kana. Ma olen söönud kana ilmselt 4545-s erinevas variatsioonis (nagu enamus inimesi, kes kana tarbib) ja pean tunnistama, et see oli vaieldamatult üks maitsvamaid elamusi. No tõesti hea toit! Retsept oli nii mahukas, et saime veel teiselgi päeval kana soojendada. Ootasin põnevusega juba järgmist kokkamist.

Esimese toidu kokkamine:

Tõstsime portsud endale taldrikusse...

... ja omajagu jäi veel ülegi

Järgmiseks toiduks oli veisepraad. Kutsusin õe ka meiega koos kokkama ja ostsime natuke liha ja kastmematerjali poest juurde, et kõigile jätkuks kenasti (olin retseptid kahele tellinud). Nii me siin siis eile õhtul väikese veini saatel kokkasime ja nautisime seda, mis tulemuseks oli. Ütleme nii, et tegemist ei olnud elu parima praega, aga suures plaanis oli toit siiski väga maitsev ja seltskond oli väga hea.

Kokandusklubi:

Täna tegin ära ka kolmanda roa, milleks oli krevettidega kauss ehk poke bowl. Olen seda toitu erinevates kohvikutes korduvalt tellinud ja nii heade maitsekombinatsioonidega versiooni ei olnud ma varem saanud. Eriliseks plussiks oli asja juures veel see, et pakkisin teise portsu karpi ja saan selle komme kontorisse kaasa võtta – jess!

Mul oli vahepeal tunne, et me peale kartulivormi, kanasupi ja makaronide muud ei söögi ja ikka maitsestan oma toite koguaeg sarnaselt. Seega, kes on tüdinenud ringiratast oma tavapäraste toitude tegemisest, siis Clean Kitchen annab suurepärase võimaluse argipäevase õhtusöögi põnevamaks muuta.

Ellujäämisfaas

Elus on toimunud niivõrd suured muutused, et korraga pühiti justkui kogu stabiilne ja tuttav pind jalge alt. Korraga olid kohvrid koos ja mina augusti lõpus üksinda Eestis tagasi, et alustada uut elu. See oli justkui selline ette mängitud käik, et nii “uju või upu” ja ma siis hakkasin vaikselt ujuma, “koera”, sest ma muud ei oska…

Esimene tööpäev oli 23.08 ning pidin astuma oma elu esimeses loengus hiiglaslikus auditooriumis 140 tudengi ette. 

Hommikul oli tunne nagu 7. juuni hommikul, kus sisikond tahtis tagurpidi välja pugeda. Ma polnud oma elus veel ühtki loengut varem andnud, rääkimata siis 4-tunnisest mammutloengust saalitäiele rahvale. Mugavustsoonist välja astumine oleks selle kohta leebelt öeldud.

Esimene tööpäev

Minu kontor

Vaade kontorist

Esimese tööpäeva lõpuks sain aru, et teen oma unistuste tööd ja et see algus saab paganama raske olema. Loenguteks valmistumine võttis kohutavalt palju aega ja unetunde jäi järjest napimaks. Elasin nädalaid justkui udu sees, kus keskendusin vaid tööle ja ellujäämisele ja ei millelegi muule.

Ma ei olnud varem Tallinnas elanud, seega tuli harjuda ka uue linnaga, uue koduga, uute kolleegidega, uue kõigega. Kohati oli tunne, et harjun ka uue riigiga. Viis aastat on pikk aeg eemal elada ja uuesti ümberharjumine ei olegi nii lihtne, kui võiks arvata.

Väga sageli leidsin end õhtuti mõttelt – kas on üldse võimalik nii kohutavalt väsinud ja õnnelik samal ajal olla? Ootasin pikisilmi iga järgnevat tööpäeva, uusi loenguid. Tundsin iga päev, et teengi seda, mida ma südamest tahan teha. Teengi praegusel hetkel oma praeguse hetke unistustetööd.

Üle viie aasta naudin ka ametlike tööriiete kandmist väga. Viimased viis aastat kodukontoris on möödunud ilmselgelt vabamas riietuses.

Õhtuti kodus tabas muidugi karm reaalsus, kus tuba oli koristamata, pesud pesemata ja külmikus laiutas sageli tühjus. Ma ei suutnud kõike korraga ohjata, aga see ei morjendnaud mind liiga palju. Oli ju teada, et uus algus on ikka keeruline.

Kuus nädalat möödus justkui linnutiivul ja enne kui arugi sain, tuli taaskord kohver pakkida ja lennukile astuda. Läksin piltlikult öeldes Kasparile Floridasse vastu, kes alles oktoobris sai Eestisse tulla.

Vahenädal Floridas oktoobri alguses:

Key West

Hüvasti koduke!

Miami

Tõmbasime Floridas otsad kokku, andsime korterivõtmed ära ja lendasime üheskoos Eestisse. Nüüd oli tunne õige, olime jälle ühel mandril nii, nagu see olema peabki. Astusime koos üle meie Eesti kodu läve ja korraga oli kõik õige.

Mul ei olnud sugugi plaanis blogi katki jätta, aga kui korraga polnud enam aega ega energiat ka elementaarsete asjade jaoks, siis kirjutamiseni lihtsalt ei jõudnud. 

Šokeerivad uudised

 Vahel on nii, et kujutad endale midagi pikalt ette, aga tegelikkus on sootuks midagi muud. Mõnel juhul on see tegelikult hea või isegi väga hea. Teisel juhul jällegi mitte. Olin endale alati ette kujutanud, et kui kraadi kätte saan siis viskan jalad seinale ja puhkan nii „nagu torust tuleb“. Tegelikkus on olnud midagi muud, aga kõigest järgemööda...

Eestisse jõudes oli planeeritud mitu pidulikku sündmust tähistamaks minu lõpetamist juuni alguses. Üheks selliseks sündumiseks oli tähistamine koos pere ja lähemate sõpradega. Olin selleks puhuks eelnevalt restorani lauad kinni pannud ja kõik pidi toimuma äärmiselt pidulikus ja mõnusas õhkkonnas. Siinkohal tahan etteruttavalt avaldada kiitust Tartu restoranile Hõlm, kus eelnev suhtlus, kohapealne teenindus ning menüü ületasid minu ootuseid mitmekordselt. Tegemist on tõelist kvaliteeti hindava kohaga ja kui keegi lugejatest soovib sellest osa saada, siis soovitan soojalt seda restorani.

Olin alati teadnud, et tahan Tartu Ülikooli teekonnale ametliku punkti panna justnimelt Tartus ja ilma, et ma sellele ise oleksin isegi mõelnud, osutus selleks restoran, mis asub Ülikooli tänaval, praktiliselt ülikooli peahoone kõrval. Kui pere ja sõbrad olid restorani saabunud, ning kõik istunud oma kohtadele, et klaase tõsta, tõusin mina, et öelda mõned vajalikud tänusõnad ja šokeerida kogu meie seltskonda jalustrabavate uudistega.

Tõenäoliselt on see nüüd koht, kus tasub maha istuda ja ääretasa täis valatud kohvikruus igaks kümneks juhuks lauale asetada...

Kingituste avamine:

Üheks kingituseks oli minu nime ja kraadiga tempel:

Isa soovis kohe mitu templit talle kingitud doktoritöösse:

Meie kõige pisem piduline:

Ämmad:

Õde ja vend:

Koolilõpetaja tunne oli küll sellise lillekuhja all:

Õed:

Meie Klubi:

Ema, isa, õe ja õepojaga:

Meie Klubi naised oma meestega:

Meie pere ja sõbrad:

Oma tänusõnade lõpetuseks teatasin perekonnale ja sõpradele, et mulle pakuti lektori ametipositsiooni Tallinna Ülikoolis (sellest lähemalt juba hiljem) ning ma olen otsustanud selle vastu võtta. Nimetatud positsioon eeldab kohapeal viibimist ja see tähendab vaid üht – me kolime Eestisse.

...

Novembris (2020) hakkasime kodus omavahel rääkima sellest, kui väga me perekonda igatseme. Meid on õnnistatud suure perega ning me tunneme neist pidevalt suurt puudust. Hoolimata sellest, et oleme pereliikmetega igapäevases ühenduses, ei saa me siiski osa sünnipäevadest ja igapäevaelu „pisiasjadest“ sellisel määral nagu sooviksime. Oleme Ameerikas elanud ligi 5 aastat (oktoobris saab Kasparil 5a täis) ning see on piisavalt pikk aeg eemalolekuks. Kaspar on teinud siin hämmastavat karjääri ja ma ei saaks tema üle uhkem ollagi. Seega unistus, mida tulime siia püüdma, on mingis mõttes täidetud. Jätsime need mõtted settima ja elasime oma elu edasi.

Kevadel küsis Kaspar mu käest, mida ma sooviksin edasi teha, kui kraadi kätte saan – kas tahaksin pikemalt puhata? Floridas tööle minna? Eestis tööle minna? Minu vastus oli kiire – mõte Eestis tööle minekust pani mu silmad särama. Mõte perekonnaga koos olemisest pani sees kõik hõiskama.

Mõte kõledast kodumaa sügisest tekitab aga kabuhirmu ja kas/kuidas mu tervis vastu peab? Küsimusi on umbes miljon ja hirm totaalse elumuutuse eest meeletu. Küll aga võtsime ju täieliku elumuutuse ette täpselt 5 aastat tagasi, kui kolisime Ameerikasse ja jäime ellu (ja enamgi veel muidugi).... ja päeva lõpuks on meil vaid üks elu, mida elada.

Ehk siis... need mõtted ja ideed ei ole sündinud üleöö emotsiooni pealt. Ilmselgelt ei ole meil veel kõigele vastuseid, aga selge on see, et perele taaskord üle väga pika aja lähedal olla, ei saa olla vale otsus. Samuti ei tee me igavest lõpparvet Floridaga – kaugeltki mitte. Kaspar ütles mulle hiljuti midagi väga liigutavat: „5 aastat tagasi me kolisime siia minu karjääri pärast ja Sina toetasid mind, nüüd on aeg keskenduda Sinu karjäärile ja mina toetan Sind“. Reaalsus on muidugi see, et ta on mind kogu selle aja toetanud. Me oleme mõlemad üsna suure professionaalse saavutusvajadusega ja seetõttu ilmselt on meil kergem üksteist ka selles osas mõista.

...

Niisiis, šokeerisime oma lähedasi nende uudistega ning kogu ülejäänud suvi möödus meil tulekahju-kiirusel. Meil oli vaja leida endale kodu, kuhu sügisel kolida, sest siis algab minu töö ülikoolis. Ehk siis otsisime endale kodu linna, kus me varem elanud ei ole – Tallinna. Leidsime meie jaoks täiesti ideaalse korteri ning seadsime end sinna sisse nii, et kui mina augusti lõpus Eestisse naasen, siis on meil kõik esmane eluks vajalik seal juba olemas. Asjaajamisi oli omajagu ning üleeile Floridasse tagasi jõudes tundsin, et olen täiesti väsinud, aga tegelikult väga õnnelik, sest üks suur asi on korda aetud – meid ootab Eestis kodu, kuhu minna. Justkui saatuse tahtel on ka seekord nii, et alustame oma uut etappi esialgu eraldi olles (nagu oli ka 5 aastat tagasi). Mina lähen esialgu üksinda Eestisse ja Kaspar tuleb alles oktoobris järgi, kui meie Florida eluga on kõik asjad korda aetud.

Kirjutan kõigest edaspidi detailsemalt :)