Organiseerimismootori viies käik

Mul on järgmisel nädalal puhkus, mis tähendab, et käesolev nädal on totaalne hullumaja (töö mõttes). Miljon asja tuleb korda ajada enne puhkusele minekut. Lisaks tuleb palju asja ette ära teha, et puhkuselt tagasitulek infarkti ei tekitaks. 

Kui on teada, et väga kiired ajad ootavad ees, siis panen oma organiseerimismootorile viienda käigu sisse, sest ma tean, kui suureks abiks see mulle on. Üks suurem töö, mis ma ette ära tegin oli toitude valmistamine ja karpidesse pakendamine. Tegin pühapäeval kaks suurt toitu ehk siis üks lõunasöökideks nädala jooksul ja teine õhtusöökideks (et oleks vaheldust). 

Alustuseks läksin aeda patareisid laadima, seejärel tegin endale maailma kõige kiirema lõunasöögi (sparglid ja muna - küpsetusaeg 2,5 min) ja siis hakkas tõsisem valmistumine nädalaks.

Õhtusöökideks planeerisin kinoa-kikerherne salati, mis on üks mu suuri lemmikuid. Teen seda tavaliselt alati, kui Kaspar on tööreisidel (mida ta on ka sel nädalal):

Lõunasöökideks planeerisin neljaks päevaks Kreeka-ahjuroa, mida tegin ühe uue retsepti järgi päris esimest korda elus ja see tuli taevalik!

Kanale ja aedviljadele (brokkoli, porgand, paprika, punane sibul, kirsstomatid) tuli teha spetsiaalne marinaad ning 10 minutit enne toidu ahjust väljumist lisasin plaadile oliive ja feta juustu - taevalik toit!

Panin kõik vajaliku külmikusse valmis - isegi riivitud parmesani salati jaoks. Kuna oli teada, et mu päevad on täiesti hullumeelsed, siis pakendasin lõunasöögid lausa eraldi karpidesse - võta ainult kapist välja ja pane mikrokasse ja valmis! Oi kui tänulik ma endale juba esmaspäeval selle eest olin.

Täna on teisipäev, kell on kohe 16 ja mul on selja taga 11h tööpäev - küll on hea teada, et õhtul ei pea süüa tegema ja tervislik toit on kapist võtta.

Lisaks pesin pühapäeval ära kõik pesud ja tegin kõikvõimalikud muud ettevalmistavad tegevused nädalaks ära nii, et ükski lisaliigutus pinget ei tekitaks - tee oma töö ära, liiguta trennis oma keha ja siis lihtsalt puhka.

Kuidas teie valmistute, kui ees on ootamas hullumeelne periood?

Probleemide lahendamise valu ja võlu

Õpetan kõige muu hulgas tudengitele seda, kuidas professionaalselt suhelda, kuidas jääda igas olukorras (eelkõige keerukas!) väärikaks ja mitte laskuda emotsioonide küüsi. See on äärmiselt raske ülesanne, kui probleem puudutab isiklikult ja emotsioonid tahavad võimust võtta. On palju võtteid, kuidas ennast aidata ja seda me koos õpime ja harjutame. Kõik on loogiline ja arusaadav senikaua, kuniks tuleb vastav olukord ja neid teadmisi tuleb ellu rakendada. 

Olin hiljuti ka ise olukorras, kus kõike seda, mida ise õpetan, pidin praktiseerima. Ei olnud kerge ülesanne. Võtan asju südamesse ja seetõttu olin mitu ööd väga vähese unega ning päeval oli nii ebamugav tunne, nagu viibiksin kellegi teise nahas. Nii väga tahaks emotsiooniga vastata ja ennast kaitsta ja ometi ei saa, sest kaine mõistus teab, et see oleks kõige hullem lahendus. Andsin endale lubaduse, et rakendan kõiki neid võtted selles keerulises olukorras, mida tudengitele õpetan. Üheks võtteks on emotsioonide lahtumise ootamine ja seda saab teha ainult aeg. Ehk siis vastata sain alles 24h möödumisel ja alles siis kui vastus oli emotsioonidest puhtaks roogitud ja läbinisti vaid viisakas ja lugupidav. Päeva lõpuks näitab see midagi ainult minu enda kohta, mille kellegi teise. Kui raske on lasta emotsioonidel lahtuda, kui oled väga emotsionaalne inimene? Väga, väga raske. 

Kogu olukord leidis lõpuks viisaka lahenduse ja mina pole ammu enda üle sedasi uhkust tundnud - ma sain sellega hakkama - emotsioonid ei juhtinud minu tegusid, minu kaine mõistus oli peremees. Olukord oli lahendatud ja nüüd tuli sellest täiskasvanud inimese kombel lahti lasta - järgmine keeruline ülesanne. 

Reede õhtu saabudes olin sellest hullumeelsest nädalast nii läbi, et õhtune kokteil läks nagu kuumale kerisele. Ja tegelikult sellel samal hetkel lasin lahti ja nautisin nädalavahetust - vist rohkem kui ei kunagi varem. 

Traditsiooniline laupäeva hommik, kus sööme pannkooke ja räägime perega juttu, et viimaste uudistega kursis olla:

Loomulikult randa minek:

Otsisin rannakotist vett, aga sain hoopis matkajoogi - sobib! Käisime veel poodlemas ja lihtsalt nautisime elu, see oli nagu tõeline mini-puhkus.

Õhtu kesklinnas restoranis, kus valgustus oli väga punane, aga sellest hoolimata pidin oma elu ühte kõige uhkemat praadi pildistama: lobster (homaar) ning wagyu steik, mis olid taevalikud!

Kasparil oli kullalehtedega burger:

Koos arvega toodi suhkruvatti ka (vist selleks, et "lööki pehmendada"). Suhkruvatt lõi näo muidugi särama, sest lapsepõlv!

Mu selja taga on kanali ääres restoran, kus istusime: 

Kuidas teil läheb?

Elu on siin vahepeal maru kiireks läinud. Vahel on tunne, et pole enam hool ega hoobil vahet. Tegelikult on kogu see uue aasta algus olnud vägagi organiseeritud. Tööd on väga palju, aga kõik on planeeritud ja igasse päeva on mahutatud ka piisav liikumine ja puhkamine. Aasta on meil üldse väga hoogsalt ja liikuvalt alanud, mille eest nii keha kui ka vaim tänavad. Olen erinevaid väljakutseid endale seadnud ja neid muudkui järjest täide viinud. Mind motiveerivad väljakutsed, aga seda te juba teate. Pühapäeviti oleme taaselustanud oma matka-traditsiooni, kuhu võtame ka lõuna kaasa:

Jalgadel on juba sõlm peal

Väga rikaste inimeste korterid rannaribal:

Mul on hinge kriipinud juba mõnda aega see, et ma ei loe raamatuid. Kohe mitte ühtegi. Null. Raamatute lugemise all mõtlen ma vaba aja meeldivat lugemist. See, et ma tööasjus loen hunnikute viisi teaduskirjandust ja teadusega ning õppetööga seotud raamatuid - see ei lähe arvesse, sest see on töö. Olen rääkinud mitme inimesega, kellel on doktorikraad juba mitu aastat taskus ja nad kõik on kinnitanud justkui ühest suust, et nad ei lugenud mitu aastat peale kraadi saamist. Doktoritöö kirjutamise ajal sa loed nii palju teadust, et sa sisuliselt muud ei teegi. See aga halvab igasuguse lugemisisu. Mul on kraad juba 1,5a taskus ja nüüd tunnen esimest korda, et tahan lugeda, aga nagu ei taha ka... niisiis leidsin tee raamatute kuulamise juurde. Mulle aga meeldib igal ajal midagi uut ja kasulikku õppida ja selle järgi valin ka oma kuulamismaterjali. Viimase aja pärl on "The Compound Effect" Darren Hardy - väga võimas ja kasulik kuulamine. Seadsin endale sellise piirangu, et kuulata võin siis kui liigun (kõndimine, trennisaal vms). Raamat oli nii huvitav, et tegin tollel nädalal rekordarvu samme, sest igal võimalusel oli vaja tossud jalga panna ja end liigutada, et saaks ainult raamatut kuulata. Nii ma siis meelitan ennast vaikselt raamatute maailma tagasi, vaatame, kuidas läheb.

Nädalavahetus koos sõpradega

 Eelmisel nädalavahetusel käisid meil sõbrad Houstonist külas ja meil oli täiesti suurepärane aeg koos!

Timil ja Jessical on koer ja meil on juba aastaid traditsioon, et iga kord kui kohtume, siis me kingime nende koerale pardi, nii oli ka sel korral.

Panin nende magamistuppa ja vannituppa kõik vahendid ja rätikud ja asjad valmis, nagu ikka, et neil oleks mugav olla.

Kaspar oli kogu eelmise nädala Californias töö asju ajamas ja mul oli "suurepärane võimalus" kogu kodu üksinda ära koristada enne külaliste tulekut. Masendavalt kaua võttis see aega, kui aus olla, ma rohkem ei hääleta selle poolt.

Kui singirullid hommikul lauale tõstsin, siis Jessicalt tuli kohe võidurõõmus: "Jess!" 

Tim ja Jessica on meil varem ka Floridas külas käinud ning selles osas ei olnud ümbruses nende jaoks midagi uut. Kui aus olla, siis me ei pannudki tegevustele ega vaatamisväärsustele mingit suurt rõhku. Jalutasime palju ringi ja lihtsalt lobisesime ja naersime nii, et mul olid järgmisel päeval näolihased valusad. 

Käisime ka rannas jalutamas hoolimata pilvisest ja tuulisest ilmast. Kasparil õnnestus koheselt ka millimallika käest natuke kõrvetada saada.

Rannast leidsime väga kahtlase paadi, millega on ilmselgelt Kuubalt siia sõidetud:

Mäletate seda retrohõngulist Super Mario mängu, mille Kaspar jõuluvanalt sai? Arvake ära, kes sellest veel vaimustuses oli:

Laupäeva õhtul käisime Miami Beachil ühes mõnusas suure suveterrassiga restoranis õhtusöögil. Toit oli nii hea, et mu kummiga püksid karjusid ka juba lõpuks appi.

Hiljem jalutasime veel Miami beachil Ocean Drive´l ja nautisime õhtut. Timi ja Jessicaga saab alati nii palju nalja, et mu näolihased ja kõhulihased peavad pärast mitu päeva taastuma.

Aega ei ole?

Viimasel ajal kuulen koosolekutel ja loengutes pidevalt, et inimestel ei jagu aega piisavalt, et kõigega toime tulla. Mind on pannud see mõtlema, et kas tegemist on väga suure koormusega või on asi milleski muus. Kui me ei oska planeerida oma aega, siis ongi tulemuseks see, et asjad kuhjuvad ja ärevus lööb üle pea kokku. Aja planeerimise olulisus ilmnebki üldjuhul alles siis kui tekib tunne, et aega pole piisavalt ning ebaefektiivne ajakasutus hakkab elukvaliteeti mõjutama, mis tekitab pidevat stressi- ja pingeseisundit. Kõige lihtsam on võtta hoiak - mul ei ole aega ja punkt. Kas see aga kuidagi edasi ka aitab? Ei.

Olen viimased pool aastat koolitanud tegevõpetajaid, kus koolituse üheks kandvaks teemaks oli enesejuhtimine, mille üheks suureks alajaotuseks on ajaplaneerimisoskus. Õpetasin koolitusel osalejatele erinevaid enesejuhtimisega seonduvaid võtteid (aja planeerimine, enda alu organiseerimise, eesmärkide seadmine jms). Aja planeerimisele pühendasime kohe eriti suure osa, sest see on niivõrd eluks vajalik oskus, mis iseenesest nö vanusega juurde ei tule, see on oskus, mida tuleb õppida.

 Ajajuhtimise temaatika alguses oli nii mõnigi koolitusel osaleja kahtleval seisukohal kuivõrd oluline on ikka seda nädalaplaani teha ja kõik täpselt kirja panna või miks on vaja päevaplaan detailselt läbi mõelda ja kirja panna. Võimalik, et see kõik tundus esialgu liiga elementaarne. Koolitussarja lõpus (4 kuud hiljem) saime aga vapustavat tagasisidet selle kohta, kuidas need võtted on osalejaid reaalselt aidanud oma elu kvaliteetsemaks muuta ja seda mitte ainult tööalaselt. Korraga oli neil tunne nagu oleks ööpäevas aega juurde antud ning lisaks kroonis seda kõike veel pidev eduelamus, sest asjad saavad tehtud. Inimestel oli tunne, et nad omavad kontrolli oma elu üle. Tegelikkuses keegi muidugi kuskilt aega juurde ei andnud vaid osalejad said ise selgeks nipid, kuidas oma aega paremini planeerida ja juhtida. 

Kui saan aru, et mul esineb aja planeerimisega probleeme, siis millest ma alustan? Nii nagu iga probleemi puhul, siis ka siin tuleb esmalt tunnistada endale, et probleem on olemas ja seejärel see ära kaardistada. Saame liikuda edusammude poole alles siis, kui on olemas selge teadmine hetkeolukorrast. Üheks kaardistamise võimaluseks on märkida nt nädala vältel kogu ärkveloleku aja tegevused tunni ja minuti täpsusega. Ehk siis kirjutatakse üles kõik tegevused, mida päeva (ja nädala) vältel tehakse ning iga päeva lõpus arvutatakse summaarselt kokku, kui palju erinevatele valdkondadele (söömine, transport, palgatöö, loengud - tudengitele, kvaliteetaeg endaga nt hobid, kvaliteetaeg perega, sport/liikumine, kodused toimetused, kokkamine, muud harjumused nt telefonis olemine jne) aega kulub. Nii saab nädala lõpus adekvaatse ülevaate selle kohta, kui palju tegelikult erinevatele tegevustele igapäevaselt aega kulub ja kas on mingid valdkonnad, mis ekstra tähelepanu vajaksid. Näiteks on sellise kaardistamisega avastatud, kui palju aega kulub nädala sees poes käimistele ja õhtusöökide tegemisele ning on leitud lahendus teha poetiir vaid 1-2x korda nädalas, mida toetab nädalamenüü, kus retseptide koguseid on mitmekordistatud, et enda elu kergemaks teha ja aega säästa. Mõned on avastanud kui palju aega neil kulub igapäevaselt transpordile ja see on neid pannud mõtlema, kas ehk otsida töökohta kodule lähemale. Kõige levinum avastus, mida kaardistamisel tehakse on see, et enese eest hoolitsemise valdkond (nt sport, kvaliteetaeg enda ja perega) on tugevas defitsiidis kõige muu kõrval.

Üks võimalik meetod kaardistatud nädala analüüsimiseks on vaadata, kas seal on kajastatud "Terve meele taldriku" põhimõtted:

Keskendumise aeg - eesmärgipärane keskendumine kas tööl või ka mõni oluline ülesanne vabal ajal.

Mängu aeg - spontaanne aeg; loov aeg, et nautida mängulist tegevust.

Koosolemise aeg - kvaliteetaeg pere ja sõpradega; siia liigitub ka kvaliteetaeg looduses.

Liikumise aeg - oluline selleks, et hoida nii keha kui ka vaim terve ja tasakaalus. Liikumine võiks olla piisava koormusega ja mitmekülgne.

Enesesse vaatamise aeg - enda igapäevased mõtisklused, eneseanalüüs ja enda jaoks kvaliteetsed tegevused nt hobiga tegelemine.

Lõõgastuse aeg - lihtsalt olemise aeg ilma kindla eesmärgita - aitab ajul lõõgastuda.

Uneaeg - äärmiselt oluline, et seda oleks piisavalt.

Alles peale kaardistamist ja analüüsimist saab liikuda edasi plaani juurde. Üsna sageli ongi nii, et otsitakse mingisuguseid ultramoodsaid ja keerukaid lahendusi, kuid kõige lihtsamad ja elementaarsemad rutiinid on need, mis toovad täieliku edu. Näiteks oskus ja järjepidevus planeerida ja korraldada oma järgmine nädal sel nädalal selleks, et kõik vajalik saaks tehtud ja ei oleks tunnet, et upud kohustuste kuhja alla. Oskus (või pigem kättevõtmise asi?) mõelda läbi täna oma homne päev ja panna nt õhtul kõik vajalik valmis selleks, et hommik oleks lihtsam (nt tööriided ja homne lõunasöök kontorisse võtmiseks). On täiesti hämmastav, kui palju võib selline läbimõtlemine ja planeerimine elukvaliteeti tõsta. Ühel hetkel saab sellest rutiin ilma milleta ei tahagi enam toimetada. Kui aga iga nädal ja päev on üks suur äraarvamismäng ja mõistatus, siis ei ole ime, et aega napib, ülesanded on tegemata ja stress matab hinge. Kui puudub struktuur, siis ei saagi tulemuseks olla muu kui kaos. 

Eraldi rõhutan ka segajate märkamist. Olles nädala kindla plaani järgi elanud, siis saab üsna kiiresti selgeks, mis on need asjad/segajad, mis takistavad mul teatud ülesandeid edukalt täitmast. Kui segajaga on silmitsi seistud, alles siis saab tegeleda selle likvideerimisega. Näiteks on üheks levinumaks segajaks ärevustunne, mille maandamiseks vaadatakse pidevalt oma e-kirju. Olukord võib lõpuks muutuda nii ärevaks, et see hakkab segama keskendumisvõimet, sest pidevalt on vaja postkasti kontrollida ja koheselt sisenevatele kirjadele vastata. Probleemi lahendamiseks võib endale seada nt erinevaid eesmärke, kus kontrollitakse kirju igal pool-ja täistunnil vms. 

Ajaplaneerimise juures on äärmiselt oluline seada prioriteete. Iga päeva prioriteedid võivad olla erinevad, aga oluline on, et need on seatud. Nii ei saa välised faktorid liigselt segada tehtud plaane. Kui nt prioriteet on enda keha ja vaimu eest sellel aastal rohkem hoolitseda, siis peab tegema selleks konkreetseid samme. Nii tulebki kirjutada enda nädalaplaani sisse, millal minnakse jalutama ja millal on täpselt trenniaeg. Ise kasutan prioriteetide seadmiseks to do liste ehk tegevusnimekirju, kuhu kirjutan enda iga päeva ülesanded. Nii, kui ülesanne saab tehtud, siis teen linnukese selle ette - mis muideks tekitab jube hea tunde. Igale tegevusele tuleks planeerida reaalne ajaaken, et see saaks päriselt ka tehtud. Toon näite elust enesest ehk minu to do list mis oli seatud eilseks päevaks:

7.00-8.00 Koosolek 1

8.00-9.00 Hommikusöök ja kirjadele vastamine

9.00-10.00 Koosolek 2

Vähemalt 1x 20 min jalutuskäik keset tööpäeva - ENNE LÕUNAT!

Valmistu kolmapäevaseks komisjonitööks (4 töö retsensioon teha)

Helista arstile 

Voodipesude pesemine

17.00 Trenn

Koosolekud ja loengud lähevad koos kellaaegadega (sageli pean ette mõtlema ka, mis kell söön hommikust seoses koosolekutega). Muud ülesanded lisanduvad üldiselt ilma kellaajata. Lisaks nimekirjadele on muidugi ka põhitöö, millega on vaja tegeleda, aga ülesanded, mis kindlasti on vaja sellel päeval ära teha + tähtajad leiavad tee sinna nimekirja. Konkreetse päeva nimekiri kujuneb jooksvalt sellele eelneval nädalal ja viimane detailne nimekiri vastavalt siis sellele eelneval päeval. Kui hommikul istun oma laua taha, siis on mul väga täpselt teada, mida see konkreetne päev toob. Selliste nimekirjade tegemine aitab omada head ülevaadet sellest, mis on tehtud ja mis vajab veel tegemist. Kuna elan oma kalendri järgi, siis saan sinna väga pikalt plaane kirjutada. Nt osta teatripiletid mitu kuud ette või kui tulen hambaarstilt, siis panen juba järgmise kontrolli aja kirja (või kirjutan peale kontrolli paar kuud ette endale meeletuletuse hambaarstile uus aeg panna, sest ootejärjekorrad on pikad). Selliseid asju ei saaks teha, kui ei oleks plaani. 

Nagu võib näha, siis tegemist ei ole mingisuguse tuumafüüsikaga. Kõige keerulisem on kogu asja juures plaani järgida (see on keerukas ainult siis, kui pole veel päriselt sellega harjunud). Plaan üksi on täiesti kasutu, see toimib ainult sellisel juhul kui sellest kinni peetakse.

---

Mul läheb sees lausa põlema suurest elevusest, et saan koolitada inimesi teemadel, mis mul silmad särama panevad ja mis on 100% MINU teemad :) 

Aasta alguse lubadused

Saatsime 6. jaanuaril Kaspari õe pere ära ja oli aeg endal ka rutiini naasta. Keha oli juba ammu valmis tervislikumaks toidulauaks peale pikki pühi ja nüüd ta selle ka sai. Võtsime vastu väljakutse, et kuni jaanuari viimase nädalavahetuseni rämpsu ei tarbi ja lisasuhkrut enda organismi juurde ei kühvelda. Mis aasta algus see ikka ilma uhkete lubadusteta oleks. Samuti oleme õhtuti üsna usinalt jalutuskäikudel käinud.

On juba tunda, et õhtuti on pikemalt päikest. Pilt on tehtud umbes 17:30 ajal:

Oleme tegelikult mitu nädalat maadelnud hirmsa köha ja nohuga. Õnneks tõi Eesti jõuluvana sellise toreda (pimedas lausa hüpnotiseeriva valgusega) aurulambi-õhuniisutaja, kuhu saab eeterlikke õlisid sisse tilgutada, mis on märgatavalt hingamist kergendanud:

Töölainel tagasi:

Kaspar sattus ka uuel aastal suurele töölainele... ei teagi nüüd, kas tuleb ametivahetus või mis:

Üldiselt algas aasta haiguselainega ja see pole veel möödunud. Loodetavasti on ülejäänud aasta parema tervisega :)

Süllad Floridas

25. detsembri õhtul saabusidki Miami lennujaama Kaspari õde, tema mees ja nende neli last. Reisisellide väsimusaste oli muidugi korralik. Esimesel õhtul tõstsimegi jõulutoidud lauale ja juba oligi aeg pesema ja magama sättida, et hommikul pisut selgema peaga maailmale vastu tulla.

Jõuluvana tõi Kasparile retrohõngulise Super-Mario mängu, mida ta mängis ise 6-aastasena. Nüüd sai ta seda koos 6-aastase õepojaga koos mängida. 

Jõulupühadel saabus Floridasse viimase 28-aasta suurim külmalaine. Riigi ülaosas olid meeletud lumetormid ja väga tugevad miinuskraadid, mis omakorda tõi külmalaine ka meile troopikasse. Kõige külmemal päeval oli +7 soojakraadi ja kui eelmisel päeval on olnud +28, siis on korraga tunne nagu oleksid Lapimaale sattunud. Õnneks olime kõik aegsasti ilmateatega kursis ja sobivad riided olemas, et paar päeva talve üle elada. 

Suuremad lapsed nautisid klubimajas piljardimängu:

Väiksematega tegime muid mänge:

Ühel külmemal päeval külastasime Ameerika legendaarsed Dave & Buster´s keskust ehk hiiglaslikku mängukoobast kõikvõimalike mängudega. Kaspar käis seal suvel Hugoga ja nüüd oli aeg seda sama kohta ka tema õelastele tutvustada.

Suuremad poisid said ka muidugi lustida:

Loomulikult käisime ka meie jõusaali külastamas ning tegime seda siis vahetustega nii, et tüdrukud ja poisid. Nii sai kõige väiksem piiga, kes on alles 3, kellegagi kodus olla senikaua.

Meil on kodus minipiljard, mis sai päris palju kasutust:

Meil oli juba Gretega ammu kokku lepitud, et läheme koos pediküüri. See oli ta elus päris esimene kord ja ta nautis kogu seda maskitamist ja mudimist ning lakkimist väga:

Paari päeva möödudes tuli meile ka suvi tagasi ja saime suvele kohasemaid asju ette võtta nagu pikad mõnusad jalutuskäigud lühikeste riietega, rand ja bassein.

Tutvustame perele meie kesklinna:

Meie väike rannabeib, kes on tõeline daam. Iga päev on uus värske kleit seljas ja päikeseprillid ees. Ilmaski ei välju ta toast ilma käekoti ja huulepulgata (loe: hügieeniline). Need on tõelise daami tunnusmärgid, millest tuleks isegi eeskuju võtta, kui taaskord suvalise trenniriidega terve päeva oma asju ajan...

Iga kord kui tulime rannast või lihtsalt väljast, siis kupatasin lapsed kraanikausi juurde rivvi, et käsi pesta. Vaesed lapsed - reisi põhimulje on võib-olla see, et tädi Maile käsib koguaeg käsi pesta :D

Suure perega on  nii, et väike jäätisepeaus peale basseini tähendas meie jaoks 8 kaussi ja suurt jäätisekonteinerit, mis korrapealt tühjenes.

Toitlustuse tegime enamjaolt kahe kattena, sest meil on 8 inimest aga 6 istekohta. Vahel sõime ka kõik korraga nii, et mõned seisid püsti.

Esimene kate:

Kohe peale pühi on meie peres ka üks sünnipäevalaps, kes sai 6! Pildi juures juhin tähelepanu kõige väiksema näoilmele :D

Tort:

Järgmisel hommikul peale sünnipäevapidu võtsime suuna Orlandosse. Esmalt aga hommikusöök keset pikka reisi, sest meie kodust Orlandosse on 3h sõitu. Meie puhul täiesti tavapärane vaatepilt: 2 lauda, sest ühe äärde ei mahu lihtsalt ära. 

Väike preili kaunistab oma vahvlit loomulikult ise:

Kohal! Lõbustuspargi päev!

Orlando Universalis on kogu ala jaotatud erinevateks linnadeks ja vastavalt sellele tehtud siis ka kujundus. Hetkel on pildil nt Los-Angelese Beverly Hills.

Roosa printsess leidis endale roosa lossi:

Mind paeluvad väga sellised vanas stiilis majad. Ma võiksin sinna uudistama jäädagi. Kõik on sellise detailsuse astmega tehtud, et muudkui vaatad ja avastad uusi asju, mida näha.

Kes selle bussi ära tunneb?

Oleme jõudnud Harry Porrety maailma, mis oli täiesti võrratu (eriti pimedas).

Lõbustuspargi reaalsus on meeletu rahvamass ja pikad ootejärjekorrad, mis kestavad 30 minutist kuni 150 minutini...

Jah, seal oli tuld purskav draakon!

Jäätisekohviku järjekorras ootasime 30 minutit ja see oli seda ootamist väärt - mu senise elu parim pistaatsiajäätis!

Ameerika Diner:

Universalis oli väga tore loomade etendus. Tegemist on loomadega, keda treenitakse erinevate filmide/reklaamide jaoks ehk siis staarloomad. Universali külastajatele tegid need samad loomad oma parimaid etteasteid, mis oli täiesti hämmastav.

Kõige suurem loomade fänn:

Kaspari õe suur pere...

...ja Kaspari enda väike pere

Beverly Hillsi "linnaosas" olid isegi pikad California palmid, mis on tuntud igast filmist.

Õde ja vend:

Maailma suurim Transformerite fänn nr 1 oli muidugi meie 6-aastane:

Ameerika mägedele me seekord ei jõudnud, sest ooteaeg oli 90 minutit ja me lihtsalt ei suutnud selles järjekorras seista. See on reaalsus millega tuleb silmitsi seista, kui sul on tavapilet ja mitte VIP-pilet.

Lõbustuspargis oli väga ilus suur kuusk:

Päevast väsinud lustija (lapsed loomulikult EI OLE veel väsinud):

Õhtupimeduses toimus kuuse juures ka paraad:

Meie kamp ilmutab väsimuse märke:

Harry Potteri maailm õhtupimeduses:

Ööbisime sellel ööl Orlandos hotellis. Järgmisel päeval käisime minigolfi mängimas ning avanes võimalus ka alligaatoreid uudistada ja toita:

Minigolf oli tõesti tore ja täielik hitt kogu pundis.

Ka golfirada ise oli väga huvitavalt seiklusrajana üles ehitatud.

Päris elus esimest korda võtsime ette ka autoga safari, kus loomad on suure ala peal ühiselt koos ning külastajad sõidavad aeglaselt autoga nö loomade keskel ringi. 

Hetk enne traumat. Unustasin oma akna lahti ning järgmisel hetkel oli see suur pea ja pikk kael mu aknast sees, mina röökisin hingepõhjast ja hüppasin Kasparile peaaegu sülle ning lõpuks nutsin ohjeldamatult umbes tunni. Jaanalind ise ei teinud midagi, lihtsalt pistis pea aknast sisse ja vaatas, mis toimub ning seejärel läks oma eluga edasi. Mina sain uue foobia oma ellu juurde.

Vana-aasta õhtu ettevalmistused kodus:

Pidulaua esimene kate:

Pidulaua teine kate:

Keskööl liikusime randa ilutulestikku vaatama:

Head uut aastat!

1. jaanuaril oli Ameerika kaubamajades suured allahindlused ja seetõttu läksime outlettidesse shoppama. Meil on palju rahvast ja see tähendab, et ka lõunapaus on paras kaos. Tulemusena on muidugi kõik söönud ja joonud.

Laste seas on totaalne hitt muidugi mullitee:

Moedemonstratsioon peale poodlemist:

Basseinipäev koduaias. Nagu näha, siis langesime Heliniga salajase rünnaku ohvriks:

Käisime ka ühisel laevasõidul, mis tutvustas kenasti ümbruskonda meie linnas. Pildil on tiim roosa!

Meie punt:

Jalutuskäik kesklinnas jõe ääres:

Jaanuar on üsna tähenduslik minu ja Kaspari jaoks, sest oleme koos olnud täpselt pool oma elust, mis on 34-aastaselt küllaltki suur verstapost ja ma ei muudaks selles midagi. 

❤

Toitu oodates on paras aeg matemaatikaülesannete jaoks, sest meie 6-aastane numbrigeenius peab kuidagi onu Kaspari ooteaega põnevamaks muutma:

Grete tellis väikese salati:

Jungle Island ehk loomapark Miami külje all:

Loomulikult ka kohustuslik vaateratas Miami kesklinnas:

Miami kesklinn:

Kontoriminutid kodus:

Ühel õhtul saatsime lapsevanemad Miamisse linnapeale ja jäime ise Kaspariga lastega koju. Meil oli ammu plaanis lõbus õhtu koos lastega. Andsime lastele ise valida, mida nad tahaksid teha ja nemad hüüdsid justkui ühest suust, et - grillipidu! Nii läksimegi pimedas aeda grillima hot-doge ja lapsed ujusid basseineis, mis oli totaalne hitt.

Kui peale õhtusööki kotist ka (väikesed) Coca-Colad  välja võtsime, siis väiksemad lapsed lausa kiljatasid suurest elevusest, sest ilmselgelt see pole mingi igapäevane jook lastel. Kolmeaastane kontrollis peale igat lonksu, kas tal on tõesti päris enda purk seda imejooki ja nautis ikka väga. 

Väsimus ei hüüa tulles!

Rannapäev meie kodurannas:

Rannavaimustus:

Ehitasime väikestega lossi:

Snäkipausiks on juustupulgad ideaalsed nii suurtele kui ka väikestele.

Õhtune jäätisekohvik kesklinnas:

Viimase õhtu jalutuskäik:

Viimane basseinipäev:

Tundub, et keegi on juba minekuks valmis:

Oligi aeg hüvasti jätta selleks korraks.