Sõbrapäev, brunch ja muu elu

Eelmisel nädalal tähistas ilmselt terve maailm sõbrapäeva ja nii ka meie. Laud oli juba mitu nädalat varem kesklinna restorani kinni pandud, sest rahvast on palju ja viimasel minutil ei pruugi enam midagi saada. Valisime uure restorani, millest iga päev kanali ääres mööda kõnnime aga kuhu sisse pole veel jõudnud. Valik oli mugav - vaid 5 min kõndimist meie kodust. Lõime end aga lille ja võtsime suuna kolmapäeva õhtul restorani. Laud oli otse vee ääres ja väljas oli õhk soe ja tuulevaikus. Kanalil sõitsid paadid, kus inimesed olid ilmselgelt paarikaupa kohtingutel. Tänavapilt oli üldiselt terve päeva vältel roosasse ja punasesse riietatud inimesi täis ja sama valiku kasuks otsustasin isegi:

Sõin kammkarbi risottot, mis oli väga hea 

Kaspari praad

Reede öösel vastu laupäeva oli mul kell 2:30 äratuskell ja ees ootas 8h loenguid. Igal kevadel pean 1-2 korral laupäeval loenguid andma ja sel kevadel otsustasin, et paigutan loengud samale päevale ja teen nö pika päevaga kaks mammutloengut ära. Esimene loeng läks küllaltki ludinal ning tundus, et ehk polegi asi väga hull. Kui kell 6:30 kööki putru läksin keetma ja väikest pausi enne järgmist loengut pidama, siis paari minutiga jõudis rammestus kohale ja sain aru, et päris keeruline on olla. Valasin endale suure kruusi kohvi välja ja asusin järgmisse loengusse. Jah, see oli keerukam, aga siiski oli see parem lahendus, kui kahel laupäeval lugeda 4h loengut. Kell 10:30 lõpetasin ja Kaspar tuli värske kohviga kontorisse ja uuris, kas ma soovin magama minna või hoopis teha midagi. Endalegi üllatuseks soovisin teha midagi. Mõtlesin, et kui nüüd magama lähen, siis magan 3-4h ja ärgates ei saa aru, mis planeedil ma viibin. Parem olen üleval ja kui mingil hetkel vajun ära, siis nii ongi.

Sõitsime Miami Beachile jalutama, haarasime veel ühed kohvid ja kulgesime väga rahulikus tempos. Ma olin justkui mingi udupilve sees, aga tegelikult oli mõnus olla. Soe meretuul, hea kohv ja parim seltskond. 

Peale jalutuskäiku sõitsime natuke ümbrust uudistama. Miami reisisadam on koduks uuele maailma suurimale kruiisilaevale Icon of the Seas, mis on tohutu monstrum - omaette linn lausa:

Miamis ei lõpe ka ehitustööd iialgi:

Seejärel suundusime Miami külje all asuvasse uhkesse elamupiirkonda, kus nägime näiteks paabulindu keset tänavat kõndimas:

Mingil hetkel suundusime sööma. Kui te mõtlete, miks mul nii imestunud nägu on, siis põhjus on lihtne - ma tellisin ainult ühe margarita, aga toodi kaks, sest selline eripakkumine. No ma siis tegin selle ohverduse ja jõin mõlemad ära muidugi, sest margarita on üks mu lemmikuid kokteile. Arvestades mu väsimuseastet ja kahte jooki, siis autosse istudes magasin poole sekundiga. Umbes kolmveerand tunni möödudes avasin silmad ja endalegi üllatuseks olime jõudnud koju tagasi. Mina ei teadnud aga koduteest midagi.

Kaspar on väga rõõmus oma burgeri ja tänavamaisi üle (viimane on tae-va-lik!):

Pühapäeval oli meil kokku lepitud kohtumine oma tuttavaga Miamist, et kõik koos brunchile minna. Mõeldud-tehtud! Kaspar on ekstra rõõmus uue väikese sõbra üle, kes ka kaasas oli:

Pühapäev oli üleni väga vihmane ja tormine ning peale brunchi suundusime kõik koos meile koju filmi vaatama ning väike Buffy sai mööda meie suurt korterit ringi tuisata ja mängida. Eriti mõnus oli muidugi see, et ta peale mängutuure vaheldumisi minu ja Kaspari süles magas.

Mänguhoos:

Tegin filmi kõrvale väikesed snäkivaagnad. Magusavaagnale panin Kalevi Annekest, kirsid šokolaadis, maasikad ja vahvlid, mille keskel on vedel karamell:

Soolase poolest tükeldasin aedvilju, lisasin vaagnale juustupulgad, mille ümber on prosciutto sink keritud ning krevetid koos dipikastmega:

Esmaspäev oli Kasparil vaba päev ja nii ka minul, sest olin laupäeval tööl. Esimest korda peale mu haigust sai lõpuks trenni minna. Poole trenni pealt hakkas mul pea ringi käima ja süda läks pahaks, kuid sellest hoolimata on algus tehtud! Siit saab ainult paremaks minna!

Töönädala toidud

Me pole Kaspariga kumbki erilised kokkajad. Meile ei meeldi süüa teha ja see on ka üheks põhjuseks (paljudest), miks teeme nädala alguses suured kogused toitu, et siis mitu päeva ei peaks selle küsimusega tegelema. Ühe suure toidu teeme valmis pühapäeva õhtul, mis katab tavaliselt kõik lõunasöögid nädala sees. Teise suure toidu teeme esmaspäeva õhtul, mis katab üldjuhul kõik õhtusöögid kuni reede õhtuni. Reede õhtuti haarame tavaliselt väljast midagi. Laupäev on samuti vaba päev, kus käime väljas söömas ja ise üldjuhul peale hommikusöögi midagi ei valmista. Muidugi tuleb hulka ka erandeid, kus käime väljas söömas nädala sees või käime külas või keegi tuleb külla vms, aga suures pildis oleme selliselt toimetanud juba aastaid ja see toimib meie jaoks imeliselt. 

Näiteks sellel nädalal tegime pühapäeva õhtul suure koguse meie lemmiku retsepti järgi kartulivormi ning esmaspäeval kanapraadi ja riisi. Värske salati teeme jooksvalt iga toidukorra kõrvale eraldi juurde.

Igal eestlasel on kartulivormi jaoks ilmselt enda retsept olemas. Jagan siis seda, kuidas meie seda juba aastaid teeme ja iga kord saab see taevalikult hea!

Vaja läheb

1200gr tooreid kartuleid (koorituna)

500gr veisehakkliha

1 suur sibul

4-5 küünt küüslauku

2pk Maggi Idea kartulivormi pulbrit

4 spl ehk 160gr 20% hapukoort

500ml vett

150gr riivjuustu

hakklihamaitseainet

liha üldmaitseainet

soola (vaid kartulite keetmiseks)

Tee nii:

1. Prae pannil hakitud sibul kuldseks ja lisa juurde hakkliha ning maitseained. Lõpuks purusta hulka küüslauk ja prae veel 1-2 minutit.

2. Sega valmis kaste, kuhu lisad 2 pk Maggi Idea kartulivormi pulbrit, hapukoore, 500ml vett.

3. Samal ajal koori ja viiluta kartulid ning pane need soolveega mõneks minutiks keema nii, et nad on poolpehmed. Nõruda kartuliviilud sõelal.

4. Lao ahjuvormi vaheldumisi kartuliviilud ja lihasegu. Vala üle kastmega ning küpseta ahjus 200C/ 395F/ 40 min.

5. Puista vorm üle riivjuustuga ja küpseta veel 15 min.

Valmis ja imeline iga kord!

Esmaspäeva õhtul tegime kanapraadi ja suurema koguse riisi. Kanad panin kolm tundi varem marineeruma nii, et pigistasin 2 sidruni mahla, seesamiseemneid, sojakastet, BBQ kastet, pigistasin 10 küünt küüslauku, raputasin peale liha üldmaitseainet, pipart ja küüslaugupulbrit. Kõike nii tunde järgi, et 9 kanakoiba oleksid marinaadi sees. Hiljem küpsetasin 1h 15min 450F/ 230C. Samuti saab iga kord imeline ja see malmpott saab ka väga kenasti masinas puhtaks :)

Riisi keedan alati puljongikuubikuga, nii saab väga maitsev.

Homme õhtul on kohtinguõhtu ja sööme restoranis, aga muidu on ülejäänud päevad rahulikult kaetud. 

Taastuv normaalsus

Terve eelmine nädal kulges gripist taastumise tähe all. Väsisin kiiresti ja pidin palju pikutama. Mingil päeval hakkasin tegema väikeseid jalutustiire, et jõudu tagasi saada ja iga päevaga on tempo ja distants pisut suurenenud, mis on muidugi väga hea.

Nädalavahetus oli ülimõnus, sest lõpuks sai teha juba selliseid asju, mis võtavad energiat ja milleks mul oli jaksu. Hommikul käisime meie lemmikus hommikusöökidele suunatud kohvikus hommikusöögil, kus toit on alati taevalikult hea. Istusime ja jutustasime sealsel väliterrassil tükk aega peale mida suundusime koduranda d-vitamiini ammutama. Oh, kuidas ma nautisin seda! 

Käisime ka kiirel poetiirul, kus ma leidsin endale tagi. Olin juba ammu tagi otsinud, aga polnud sobivat leidnud. Nüüd nägin stangel enda tagi ja silmamõõt juba ütles, et asi on õige ja oligi. Olin väga õnnelik selle leiu üle!

Olin juba viimased neli päeva vaid pitsast unistanud ja tundsin juba selle maitset enda keelel. Seeõttu oli plaani võetud laupäeva õhtul suunduda pitsakohvikusse, mis asub meie kesklinnas peatänava ääres. Laudadel on ruudulised linikud ja pitsad tulevad otse kiviahjust, mis muudab ümberkaudse õhu mitme kvartali raadiuses vastupandamatult heaks. Olime nõuks võtnud rahulikult pitsakohvikusse jalutada, et seal aeg maha võtta ja siis hiljem rahulikult koju jalutada. Esialgu tundus see väga ambitsioonikas plaan minu energiataset arvestades, aga siis mõtlesime, et hakkame vaikselt minema ja iga kell saame võtta takso kui tarvis. Tegelikkuses oli vist hirm suurem kui asi väärt, sest jõudsime kondimootoriga kenasti kohale ja esimese hooga tellisin endale preemiaks kohe ühe värskendava margarita kokteili. Istusime lauda ja Kaspar hakkas minust pilti tegema kui minu selja taga oleva tv taustaks ilmus Tallinna pilt! Mõelge milline tore kokkusattumus!

Pitsa oli vaieldamatult mu elu parim! See oli lihtsalt taevalikult hea! Ma ei tea, kas asi on selles, et hoian "sellistest" toitudest hetkel pigem eemale ja tarbin neid harva või milleski muus, aga oi, kuidas ma seda pitsat nautisin! Imeline! Nii hea oli lõpuks kodust väljas olla ja nautida õhtut ja tunda ennast hästi - lõpuks ometi! 

Pühapäeva hommikul koristasin natuke kodu ja kuna meil aias käivad suuremad ehitustööd, siis oli terve rõdu kaetud paksu ehitustolmuga. Pesime terve rõdu ja kogu mööbli puhtaks, peale mida oli muidugi jube hea tunne. Tõin ka kodusesse dekoori pisut kevadist värskendust ja vahetasin mõned kaunistused välja.

Rõdu sai ka korraliku küürimise ja nüüd padjad kuivavad päikese käes:

B-gripp

Eelmisel pühapäeval sättis Kaspar end lennukile, et tööreisile minna ja minul oli ees ootamas tihe töönädal. Kell oli umbes 21 pühapäeva õhtul, kui köhatasin ja mõtlesin, et veider tunne on kurgus. Läksin magama ja ärgates oli kohe selline imelik olla. Kuna ees ootas tihe päev, siis ega väga palju mahti sellele mõelda polnudki. Lõunapausil käisin apteegis ja töin kurgurohtu juurde ning õhtuks oli selge, et trenni ma minna ei saa. Plaanisin veel kiiresti tomatisupi valmis keeta enne, kui olemine päris käest ära läheb. 

Röstisin ahjus tomatid, sibula, küüsluagu ja paprika soola, pipra ja oliiviõliga:

Blenderdasin kõik koos keeva vee, värske basiiliku, soola, paprikapulbri ja toorjuustuga supiks:

Magamamineku ajaks oli palavik korralikult üleval. Võtsin rohud sisse ja lootsin parimat. Hommikul ärgates näitas kraadiklaas 38,4 ja enesetunne ütles, et jäin öösel mitme järjestikkuse rongi alla. Tühistasin kõik selleks päevaks mõeldud kohtumised ja pugesin voodisse tagasi. Pagana pihta, mis hull viirus see siis selline on?! Terve teisipäev möödus väga kõrges palavikus.

Kolmapäeva hommik algas kriitiliselt ning tõustes käis pea ohtlikult palju ringi. Kööki minek tundus võimatu matkana ning sellel hetkel hakkas mul hirm - mis nüüd saab? Olime Kaspariga pidevalt ühenduses ja kolmapäeva hommikul ta teatas mulle, et on rentinud auto ja katkestab oma tööreisi ning sõidab kiiremas korras koju, sest nii saab kiiremini kui lennukiga. Ma esialgu küll mõtlesin, et ta ehk paisutab olukorda üle, aga kui ma järgneva pooleteise tunni jooksul polnud võimeline ikka veel tõusma, siis sain aru, et asi ongi kriitiline. Sellel hetkel ma polnud võimeline enam enda eest hoolitsema. 

Kaspar jõudis peale 4h autosõitu kolmapäeva pärastlõunal koju ja hoolitses minu eest. Mingil hetkel oli mu palavik tõusnud sellistesse kõrgustesse, et ma ei jaksanud külgegi keerata. Nii kui vähegi olin suuteline jalad alla saama, läksime arstile, kus tehti kõik vajalikud testid. Selgus, et mul on B-gripp, mis minu kogemuse põhjal ei ole grammigi leebem kui covid. Arst kirjutas retseptiravimid välja ja siin ma nüüd olen - taastun kogu sellest kupatusest tibusammude haaval. Gripp niitis sõna otseses mõttes jalust ning nüüd on vaja sellest rahulikult välja tulla, mis ilmselt võtab omajagu aega.

Moodne maailm - käisin robotina ülikoolis

Käesoleval nädalal oli ülikoolis ühel õppekaval magistritööde kaitsmine ja mina olen üks komisjoniliige. Kaitsmisprotseduur toimus ise ülikoolis kohapeal aga mina olen ju Ameerikas. Pakkusin välja lahenduse, et osalen kaitsmisel roboti vahendusel. Nimelt on ülikoolis olemas robot, mis näebki välja nagu roboti mehike pea ja kogu kupatusega, kuhu saab siis enda arvutist sisse logida ja ollagi nö robotina ise ruumis kohal, olenemata sellest, kus sa ise parasjagu füüsiliselt viibid. Liigud ringi, keerad pead ja oledki justkui ise ruumis. Mõeldud- tehtud! 

Kui ma robotina auditooriumisse sisse sõitsin, siis korra pealt oli kuulda elevust ja imestust kõikidelt ruumis viibijatelt. Mõni teatas kõlava häälega, et ta ei suuda uskudagi kohe, mida ta silmad peavad nägema! No eks see on maru moodne lahendus tõesti. 

Parkisin ennast aga teiste komisjoniliikmete kõrvale ära (loe, seisin nende toolide kõrval, sest mul ju tooli polnud vaja) ja kaitsmised võisid alata. Kuuldavus ja nähtavus oli imehea ja suures osas oligi tunne, et viibin samas ruumis. Erinevus oli muidugi see, et kui Eestis oli alguasjaks hommikul kell 9, siis minul oli öösel kell 2 ja enese ärkvel hoidmine oli juba omaette küsimus. Esimesed neli tundi ei olnudki hullu, aga peale seda tuli sellega juba rohkem vaeva näha ja kohvist abi otsida. Suures pildis olen aga harjunud, et kui on vaja öötundidel tööd teha, siis lihtsalt teen ära, mis vaja ja nii ongi. Ma ei presenteeri seda ajavahet kuskil, aga vahel mõni kolleeg ikka imestunult küsib (ja arvutab samaaegselt), et mis mul see kell ikka on ja kuidas ma suudan. No teate isegi, täiskasvanud inimesena suudame igasuguseid asju nii kaua kui on tarvis ja kui see aeg läbi saab, siis langeme rampväsinuna nagu tinasõdurid. Sellel päeval läksin kell 9 hommikul magama ja nii oligi mu päev nagu Tagurpidi Ants. Järgmiseks päevaks oli kõik jälle korras nii enesetunde kui ka graafikuga. Selliseid öiseid toimetamisi tuleb ette keskmiselt korra kuni kaks nädalas. Siiski väga palju koosolekuid saab paigutada õnneks Eesti pärastlõunasele ajale, kus minul on hommik.

Selline näeb robot välja:

Sellisena nägin mina asju (sain ka enda pead liigutada ja näha ruumi iga külje pealt):

Tegelikkuses viibisin kodukontoris Florida kodus:

Organiseerimisvõtted 2024

Eelmise aasta lõpus mõtlesin, et tahan enda elu senisest paremini organiseerida ja olla erinevateks elusündmusteks ja igapäevaeluks paremini valmistunud. Olen mõned uued võtted/ põhimõtted enda senistele toimivatele süsteemide lisaks juurde liitnud ja mõtlesin neid ka teiega jagada. 

1) Kingituste dokument

Igal aastal hakkan jõulukingitustega tegelema juba väga varakult. Mu eesmärk on, et esimeseks detsembriks on jõulukingitused ostetud ja olemas. Ühel aastal tegin isegi nii, et pooleks novembriks oli kõik olemas - väga mõnus oli. Küll aga tekitab teinekord peavalu, mida kellelegi kinkida. Ja see ei puuduta vaid jõule vaid ka sünnipäevi või muid tähtpäevi. Seega viisin aasta lõpus sisse dokumendi iseenda jaoks, kuhu panin kirja lähedaste inimeste nimed, kellele ma erinevateks tähtpäevadeks kingitusi teen ja hakkasin sinna lisama erinevaid asju, mis nt jõulunimekirjast välja jäid või mida ühes või teises vestluses kõrva taha olen pannud. Nii saan järgneva tähtpäeva lähenedes minna enda dokumenti, valida sealt juba eelnevalt kirja pandud asjade seast vajaliku välja ja inimesele teha kingituse, mida ta on endale soovinud. Selles samas nimekirjas on ka minu enda nimi juhuks, kui enne sünnipäeva või jõule küsitakse soove, siis olen aja jooksul kirja pannud, mida ma olen soovinud ja kohe on hea konkreetne soov edastada ja kõikide osapoolte elu lihtsamaks teha.

2) Aktiivne tegevuskalender

Teine muudatus, mille olen sisse viinud koos Kaspariga on see, et tegime endale selleks aastal aktiivsete tegevuste kalendri, kuhu panime kvartalite lõikes kirja plaanid, mida soovime teostada just vabal ajal. esialgu on täidetud esimene kvartal ja jooksvalt juba plaane lisandunud ka järgmisesse. Mõte ongi selles, et kalender täitub aja jooksul. Oleme tundnud, et võiksime vabal ajal rohkem asju ühiselt ette võtta ja see vajas loomulikult korralikku plaani, sest kui on plaan, siis see on mõõdetav ja kõik, mida me saame mõõta, me saame ka kontrollida - see pole enam ebamäärane või ähmane mõte. Selles kalendris on nii sotsiaalsed tegevused kui ka sportlikud ning ka kultuursed üritused. 

Juba toimivad plaanid, millega jätkan:

3) Kõike, mida saan mõõta, saan kontrollida

Kolmas asi, mis pole küll uus, vaid pigem jätkuplaan, on oma tervisega aktiivselt edasi tegeleda. Jälgida seda, mis suust sisse läheb ja kui palju keha saab eesmärgipärast liikumist. Eelmisel poolaastal teenis see minu füüsilist ja vaimset tervist suurepäraselt ja jätkan samas vaimus edasi. Et asi huvitavam oleks, lisame aeg-ajal sisse mõned väljakutsed iseendale. Nt alustasimegi aastat sammude väljakutsega, mis kestis 7 päeva - ikka vana hea 10 000 sammu päevas. Lihtne ja kulunud mõte, kas pole? Ei, ei ole kui sa töötad kodukontoris - aja aga tagumik laua tagant püsti ja mine lisaks trennile kõndima. Vahel muutun mugavaks ja kipuvad need vanad ja kulunud tõed natuke "ununema". 

4) Nädala menüü ja 1x nädalas poes käimine

Olen juba aastaid rääkinud sellest, kuidas käime korra nädalas poes ja kuidas planeerime oma eined nädalamenüüd tehes. See plaan on endiselt nii hea, et siin polegi vaja meie jaoks midagi muuta. Endiselt teeme suure poeskäigu pühapäeval ning suurema kokkamise samuti pühapäeval (kõik nädala lõunasöögid) ja teise suurema kokkamise esmaspäeval (kõik nädala õhtusöögid). Selliselt toimetades kulutame pühapäeval ja esmaspäeval aega köögis, aga sealt edasi kuni laupäevani pole muud kui soojendamise "vaev" ja värske salati kokku tegemine, mis ei nõua eriti suurt pingutust. Eks see on teema, mis tekitab vastakaid tundeid ja olen aastate jooksul palju kohanud suhtumist - appi, 4-5 päeva sööte sama toitu?! Meile see sobib ideaalselt, sest hoiab tohutult aega, vaeva ja raha kokku. Meile ei meeldi kokata ja aeg on kulla hinnaga, seega oleme leidnud endale süsteemi, mis sobib ideaalselt. Olen mõlemasse koju varunud väga head klaasist säilituskarbid, milles toit püsib värske niivõrd pikalt ja mingeid probleeme selles osas ei esine. 

Pühapäeva õhtu meie majas:

Väga sageli duubeldame retsepte ja teeme ühte toitu väga suure koguse:

Minu kotletid, kus retsept on duubeldatud:

Kaspari special ahjukartulid ürtide ja küüslauguga:

Ahjujuurviljad:

Hommikusöögid teeme igal hommikul, sest sööme siin mandril sageli kas putru või proteiinismuutit, aga see ei tekita mingit stressi või pinget meile. 

Minu tavapärane hommikusöök siin on puder marjadega:

Meil on Kaspariga vastutusrikkad ametid, millega kaasneb igapäevaellu üsna arvestatav kogus stressi ning ma teen kõik selleks, et anda endast parim, et stressiallikad, mida mina saan mõjutada, eemaldada. Igal õhtul mõelda - mis täna küll õhtusöögiks saab? - tundub mulle juba palja mõttena stressiallikas ja ma ei soovi seda meie argipäeva õhtutesse. Tahame peale tööpäeva trenni minna ja peale trenni nautida vaba aega ja õhtusööki ilma igasuguse stressita.

5) Planeerin oma järgmise nädala sellel nädalal!

Olen juba aastaid järginud põhimõtet planeerida järgmine nädal sellel nädalal. Minu ametit arvestades on see vältimatu, aga mõtlen eelkõige siin ka tööväliseid asju. Siia alla liigitub kenasti nii eelmine toidupunkt, kui ka kõik, mis puudutab erinevaid kohustusi ja vaba aja veetmist. Elan ja hingan oma märkmikuga ühes rütmis, kus kõik vajalik on peensusteni kirjas. Tegin oma märkmikusse hiljuti muudatuse. Kui seni toimis märkmik, kus kogu nädal oli korraga silme ette laotatud, siis juba mõnda aega tundsin, et vajan ühele päevale rohkem ruumi. Nüüdsest ongi töös märkmik kus 1lk on üks päev ja kõik vajalik mahub kenasti ära. Ehk siis kõige olulisem ongi leida enda jaoks toimiv süsteem, mitte mõelda sellele, mis on trend/ moekas vms. Ma tean väga täpselt, milline mu järgmine nädal välja näeb ja ma saan sinna planeerida tegevusi äärmise ajalise täpsusega ilma, et see segadust või stressi tekitaks (nt millal on iluprotseduurid, millal trennid, kokkusaamised jne).

6) Planeerin oma homse juba täna!

See on uskumatult vajalik tööriist, mida enda ellu lisada ja kui keegi pole seda veel teinud, siis soovitan soojalt. Mida see homse planeerimine siis tähendab? Üks asi on see, et ma tean täna täpselt, kus ja mis kell ma homme olema pean, aga see on ka palju enamat kui lihtsalt see. Kui ma täna valmistun homseks (panen enda riided ja ehted õhtul vannituppa hommikuks valmis; pakin enda lõunasöögi eelmisel päeval külmikusse valmis; panen enda töökoti esikusse kõikide asjadega valmis; sean kohvimasina hommikuks valmis jms), siis ma mitte ei tegele detailidega, vaid sean ennast edukaks päevaks valmis. Ma elimineerin olukorrad, kus riietusese, mille olen planeerinud selga panna, on määrdunud või katkine või ma ei suuda unesegasena valida, mida selga panna ja kaotan väärtuslikku hommikust aega. Ma välistan olukorrad, kus lõunasöögi hommikul kaasa pakkimine võib tekitada mu tööriietele pleki. Ma välistan olukorra, kus hommikul kiirustades ununeb midagi vajalikku käekotti pista - võtsin selleks õhtul paar minutit, et asjad valmis panna. 

Kõik need "väikesed" asjad seavad meid valmis kas edukaks päevaks või mitte nii edukaks päevaks. Kui ma olen valmistunud ja mul on piisavalt aega, siis ma saan pea püsti ja selg sirgus hommikul uksest väljuda ja tunda, et olen kõigeks valmis. Kui ma aga torman kiirustades uksest välja ja tunnen, et midagi ununes ja olen üks suur segadus, siis suure tõenäosusega on kogu mu päev sellise "lahmerdamise" alatooniga, mis omakohrda mõjutab ahelreaktsioonina järgnevaid olukordi mu päevas. Mulle ei meeldi ennast nii tunda ja seetõttu sean enda asjad alati valmis eelmisel õhtul, ükskõik kui väsinud ma ka poleks. 

Ilmselt oleme kuulnud ütlust If you fail to plan, you are planning to fail (Kui sa ei ole tegelenud planeerimisega, oled sa tegelikkuses planeerinud ebaõnnestumist)  ja minu hinnangul täpselt nii see toimibki. Teinekord kuuleme inimesi ütlemas Oh, minuga juhtub see alati nii! Oh, ma alati jäängi hiljaks! Oh, ma alati torman igale poole! Miks küll minuga nii peab juhtuma! Tegelikkuses need on suures osas olukorrad, mida inimene saab ise vältida, kui ta planeerib oma asju pisut ette. Loomulikult on alati meie elus see X% ootamatusi, mida me ise ei suuda kontrollida. Aga siinkohal rõhutan just seda lõviosa meie elust, mida suudame kontrollida. Jah, me ei saa kontrollida tulemust, aga me saame kontrollida seda, kui palju tööd me oleme valmis õnnestumisse panustama. Mina soovin, et iga mu tööpäev oleks juba esimesest minutist seatud suure edu ja positiivsuse suunas ja teen kõik endast oleneva, et see nii oleks. Kas iga päev on õnnestumine? Ei, loomulikult mitte. Aga ma usun, et väga palju päevi on just selle tõttu, et olen selleks valmistunud ja planeerinud. Lisaboonusena kaasneb sellise samm ette planeerimisega ka mõnus rahulolutunne ja enesekindlus, et omad oma asjade ja aja üle kontrolli, mitte ei torma sellega 24/7 võidu.

7) Kodu korrashoid

Meil on juba aastaid Kaspariga sama süsteem kodu korrashoius ja kui midagi toimib meie jaoks veatult, siis pole vähimatki põhjust seda süsteemi muutma hakata. Ehk siis jooksvalt tegeleme tööpäevadel pesudega, et ei tekiks tunnet, et kuhjume musta pesu sisse ning meil on kindla aja tagant kodu küürimise päev ning muul ajal tegeleme igapäevaselt jooskvalt sellega, et köök jääks igal õhtul puhas ja ka muudest tubadest saaksid asjad enne magamaminekut oma kohale tagasi. Need on väikesed harjumused-rutiinid, mis on äärmiselt suure mõjuga meie elule. Kui ümbrus on korrapärane, siis on ka mõtted selgemad ja stressitase madalamal. Tunnen, et ma ei funktsioneeri segamini ümbruses. Segadus muudab mind ärevaks ja ma ei saa korralikult keskenduda vajalikule. 

Jagage mulle enda nippe ja trikke ka, mida teie kasutate!