Taaskohtumine

 Nädalavahetuseks oli kokku lepitud kohtumine Yangidega, keda polnud terve suve näinud. Plaanisime minna tervise muuseumisse (Houston Health Museum), parki vesiratastega sõitma ja hiljem meie juures grillida. Yangid korjasid meid keskpäeval peale ja päev võis alata. Küll neid oli tore üle pika aja näha! Muljetamist oli palju ja rohkemgi veel.

Esimene sihtkoht oli muuseum. Lühidalt öeldes oli tegu vast kõige nigelama muuseumikülastusega läbi aegade. Olin vaimusilmas ette kujutanud klaaspurkides vedeliku sees hõljuvaid suitsetajate kopse mille kõrval on võrdluseks mittesuitsetaja puhtad kopsud või siis midagi muud säärast aga mitte midagi sellist me ei näinud. Kui nüüd aus olla, siis mitte midagi „päris“ me seal ei näinudki kui fotonäitus välja arvata. Eksponaate kui selliseid muuseumis lihtsalt ei olnud. Olid mingisugused mängud ja tegevused, mis ehk rohkem lastele või noorukitele suunatud aga see oli ka kõik. Küll aga oli seal olemas üsna põnev fotonäitus nälgivate laste, üleüldise vaesuse ja tulirelvade kasutamise kohta. Fotonäitus oli päris põnev, üsna sünge küll jah, aga põnev. Et mitte muuseumit lõpuni maha teha, siis ühe põneva elamuse saime sealt siiski lisaks. Nimelt demonstreeriti meile silma sisemust, tegemist oli siis lehmasilmaga. Silma lõiguti ja näidati täpselt, mis seal sees kõik on ja selgitati, kuidas miski silma sees töötab. Eks ta päris võigas oli aga põnev siiski. Inimesi ju paelub see, mis on jube ja samas tekitab närvikõdi, nagu näiteks silma lõikumine osadeks.

"Südameratas"

Jah, tõepoolest on Kaspari taustaks hiigelaju:

Jinyi´ga:

Lõbusõit uue sõbraga:

Kaspar ja väike Elina:

 Lõunasöök peale muuseumi:

Järgmine sihtkoht pidi olema Hermann Park, kus on järv, millel saab vesiratastega sõita. Kui olime lapsed, siis oli Järva-Jaani järve peal samasugune võimalus laenutada vesirattaid, nendega mööda järve sõita ja siis suvalises kohas nt vette hüpata. Meie Marisega seda võimalust muidugi kasutasime. Seda ma küll ei mäleta, kas me ka keset järve ujuma läksime (ma julgen arvata, et kartsime seda teha, sest järv oli keskelt üsna sügav) aga mööda järve me selle paadikesega ringi kihutasime küll. Umbes 20a tagasi tähendas see järgmist protseduuri: lunid emalt 5 krooni, sammud rahaga putka juurde, kus pileteid müüdi, ostad pileti, hüppad  vesirattale ja sõidad oma lubatud pool tundi või tunnikese järve peal. Siin tähendas paadi rentimine aga dokumentide allkirjastamist, kus sa kinnitad, et kui sinuga peaks keset järve midagi juhtuma, siis ikka ainult ise vastutad selle eest ning lisaks tuli muidugi isikut tõendavat dokumenti välgutada. Ajad on muutunud! Kes teab, ehk oli see nii siin mandril ka 20a tagasi.

Paadisõit oli vahva! Meie Jinyi´ga olime ühes paadis ja mehed + laps olid teised paadis. Natuke rammisime üksteist, kimasime niisama mööda järve ringi ja uudistasime järve ääres olevaid linde, kes olid ikka väga julged. Kuumust oli rohkem kui rubla eest ja päike küpsetas keset järve korralikult – Tere, Texase sügis!

Eriliselt julged linnud:

Peale paadisõitu olid kõik omadega üsna läbi ja seda mitte hirmsast pedaalide sõtkumisest, vaid lihtsalt kuumusest. Tugev päike ja kõrge temperatuur väsitavad juba iseenesest ja suurem vedeliku kadu teeb olemise kiirelt loiuks, seega oli autosse pääsemine tõeline õnnistus. Võtsime suuna kodu poole ja peale u 30min sõitu olimegi kodus tagasi ja hakkasime õhtusööki ette valmistama. Plaanis oli pisut toas jahtuda ja seejärel aias grillida ning seda me ka tegime.

Kui terve päev oli väga tore ja Yange oli tõepoolest väga hea üle pika aja näha, siis külaliste lahkudes avasime siiski Kaspariga veinipudeli ja tegime ühed korralikud klaasid, et närvi rahustada. Yangide värskelt kolmeseks saanud piiga on üsna vabas vormis kasvatusega harjunud ja see kahjuks meie põhimõtetega ei ühti. Muidugi me ei lähe kedagi õpetama, kuidas oma last kasvatada aga see ei tähenda ka seda, et ma laseksime oma kodus kõike teha. Eks see on selline keeruline teema ja ma saan aru ka noortest vanematest, kes ilmselgelt on väsinud aga samas tahan ka ise oma kodus edasi elada nii, et kodu on peale külaskäiku samas olukorras, mis enne. Õhtu kulmineeruski sellega, et mina võtsin väikese piiga käest ära laudlina ja lapseke viskus nuttes selle peale põrandale pikali. Kaspar palus hiljem lapsevanemaid, et nood ei laseks lapsel pehmel heledal toolil maasikatega mängida ja seda määrida. Kõik oli viisakas ja tunnen, et käitusime oma kodu suhtes õigesti aga samas jäi siiski okas hinge, sest korraga hakkas külalistel lahkumisega kiire. Kell oli juba õhtu ja laps oli väsinud ja ehk nad lahkusid selle pärast aga ehk ka mitte. Ilmselt ei saagi meie selliseid olukordi lõpuni mõista nii kaua, kui meil endal pole last ja ega ei teagi, mis see kõige õigem käitumine nendes olukordades oleks.

Järgmisel päeval saatis Jinyi mulle sõnumi, kus tänas mõnusa laupäeva ja õhtu eest. Kivi langes südamelt.

Maile