When life happens

Olete tähele pannud, et vahel olete oma plaanid teinud piinliku täpsusega, sest ühte nädalasse peab mahtuma 5 tööpäeva, kohtumine ammuse tuttavaga, pidulik õhtusöök kaaslasega, trennid, vanaemale rohtude ostmine apteegist ning kindlasti on reedesel pärastlõunal veel tähtis koosolek, peale mida sõidate otse maale, et perega ühiselt piparkooke küpsetada ning laupäeva õhtul on ees ootamas sõbra juubel ja siis ärkate teisipäeva hommikul üles ja põmaki! Teid on tabanud 38 palavik ja kõik plaanid tuleb tühistada ning haigusleht võtta. Või on tegemist millegi muuga nt autol läheb midagi katki, mis nõuab suuremat summat ja teil pole eelarvesse seda mingil tingimusel ette nähtud vms korralik põnts, mis teie plaanid (või suurema hulga nendest) momentaalselt nullib. Olete terve maailma peale tige, sest teil oli ees ootamas ülitihe nädal ja nüüd on pooled plaanid vastu taevast. Tuleb tuttav ette? Ja kuidas veel!

Eestis elades oli mul selliseid olukordi (just tervisega seonduvalt) rohkem kui küllaga kui kõik plaanid tuli tühistada, sest ärkasin keset ööd palavikuga või kohutava näovaluga, mis tähendas alati ainult üht- järjekordne põletik, järjekordne haigusleht vähemalt terveks kuuks või lausa mitmeks ja plaanide tühistamine ja mis kõige hullem- peale kahte operatsiooni hakkasin paaniliselt kartma, et kogu see pull lõppeb taaskord operatsiooniga. Iga väiksemgi nohu või köhatus ajas mind sõna otseses mõttes paanikasse- kas jälle haigus? Kas jälle põletik? Nii kütsin end üles juba väga ruttu ja väga väikeste asjade pärast.

Loomulikult ei jäänud kaks ilma kolmandata ja tuli ka see kolmas kord ja kolmas operatsioon. Olin paanikas ja ajasin end omaenda mõtetega hulluks. Peale kolmandat arsti teadet, et taaskord tuleb operatsioonile minna tundsin, et tõstan piltlikult öeldes käed üles ja annan alla. Ma ei jaksanud enam sellega toime tulla. Süüdistasin Eesti kliimat ja kui aus olla siis tervet maailma enda õnnetuses. Küll aga oli mul endiselt jaksu end üles kütta ja närvi ajada, omaenda mõtetega muidugi.

Nüüdseks on sellest kõigest juba mõni aeg möödunud ja ikka ma ei õppinud. Ikka oli nii, et kui vastav olukord käes (ei pruukinud üldse tervisega seotud olla), siis olin esirinnas end üles kütma ja lasin negatiivsusel laviinina endale peale tulla. Kõik muutus alles selle suve lõpus kui olin Eestis. Veetsin paar nädalat Tartus ülikoolis koos oma juhendajatega ja tegime väga intensiivselt tööd. Iga päev algas hommikul kell 6 ja sõbranna juurde maandusin umbes kell 9 õhtul. Need nädalad oli üliintensiivsed ja toimisid minu jaoks kui äratuskellana.

Mu doktoritööl on kaks juhendajat, kellest üks on emeriitprofessor, kellel vanust peaaegu sama palju kui mu vanaemal. Ta on oma elus ära käinud kõige tipus, kus üldse üks teadlane saab käia. Ta on juhtinud tervet meie teaduskonda, ta on avaldanud teadusartikleid maailma suurimate nimedega oma valdkonnas, ta on töötanud välja valemeid, ilma milleta, me teatud osa haridusest ei kujutaks tänapäeval ettegi. Ta on suurim professionaalne eeskuju, kes mul üldse kunagi olla saaks ja samas ta on ka üks kõige rahulikum ja inimlikum inimene, keda mul on au tunda. Istusime kõik need päevad kõrvuti laua taga ja tegime tööd, arutlesime, arvutasime, analüüsisime. Tekkis olukord, kus korraga oli meil kolmel (minul ja mu kahel juhendajal) erinev arusaam, kuidas edasi minna ja tekkinud probleemi lahendada. Üldjuhul olin siiani kuulaja rollis ja püüdsin iga uue ja vajaliku mõtte pigem kirja saada, mida juhendajad ütlesid. Sel päeval küsis aga mu professor, mida mina nimetatud teemast arvan, kuidas ja milliste vahenditega mina selle tekkinud probleemi lahendaksin.  Rääkisin, põhjendasin, vaidlesime- nagu see ikka käib. Järgmisel hetkel ütles juhendaja, et aeg on seal maal, et olen valmis ise vastutust kandma. Enam pole vaja tunda, end õpilasena ja karta, mida juhendaja ütleb. See ei tähenda seda, et ma ei eksiks- vastupidi. Nüüd tuleb ise öelda juhendajale, põhjendada, miks selline valik on tehtud ja eluga edasi minna kui langetatud otsus oli näiteks vale. Nende tööpäevade jooksul käis mul sõna otseses mõttes – klõps! Sain aru, et ma pole enam koolilaps, need ajad on möödas. Ma pean ise võtma vastutuse selle eest mida teen ja kuidas asjadele reageerin.

Kui sa võtad vastutuse kõige eest, mida sa teed ja peamine, kuidas olukordadele reageerid- töö, eraelu, tervislik seisund vms, siis on nii palju vähem pettumist. Sa otsustad 100% ise, mille eest pettud ja mille eest mitte. Ehk siis kui tuleb järjekordne teade sellest, et plaanid on läinud täielikult nihu, siis esimese asjana ei söösta negatiivsete mõtete juurde, vaid lihtsalt seedid olukorda. Veel parem on end distantseerida sellest hullust olukorrast hetkeks. Toon teile ühe näite: Neljapäeval tulin keelekoolist. Koolipäevad on üldjuhul väga väsitavad ja hoolimata sellest, et saabun koju juba kell 2, olen tavaliselt väga väsinud. Olin endale aga eesmärgiks võtnud, et terve novembrikuu teen tööd uue graafiku alusel: ärkan tavapärasest varem, sotsiaalmeedias käin vaid kindlaks määratud kellaaegadel ning püüan olla maksimaalselt produktiivne, siis hõlmab see ka koolipäevadel vähemalt 2h töö tegemist lisaks.

Seega tulin koju, tegin suure kruusitäie kohvi ja istusin arvuti taha, et tööd teha. Käivitasin arvuti ja korraga läks arvutil pilt eest. Proovisin uuesti käivitada aga arvuti vaid piiksus haledalt. Teadsin sellel samal hetkel, et arvutiga on nüüd kõik. Surusin hullud mõtted maha, astusin kontorist eemale ja istusin teleri ette ehk distanseerisin end sellest olukorrast täielikult järgnevaks 2 tunniks. Ma ei tahtnud sellele mõelda ja sellega end üles kütta. Paari tunni möödudes tuli Kaspar koju ja vaatas arvuti üle- olin õigesti arvanud. Mu truu töömasin oli mind 9,5 aastat teeninud ja nüüd ta sai lihtsalt otsa.

Rahu, ainult rahu. Igale olukorrale on olemas lahendus ja ükski lahendus pole leitud paanitsedes. Hakkasin hoopis pesusid triikima. Mu peas tuhises miljon mõtet korraga: millal ma viimati asjad arvutist ära salvestasin? Mitme päeva töö kaduma on läinud? Mida ja kui kiiresti ma taastada suudan? Kus ma vajaliku üles leian? Millega ma alustan? Uuesti alustamiseks on ju üldse uut arvutit vaja! Meie eelarve seda hetkel ette ei näe, sest ostsime just uued lennupiletid reisiks ja… okei, rahu, ainult rahu! Triikisin edasi ja hingasin puhisedes sisse ja välja.

Kaspar tuli mõne aja möödudes minu juurde ja ütles, et tal oli plaanis mind sünnipäeval uue arvutiga üllatada, sest aimas, et mingil hetkel mu arvuti otsa lõppeb, aga nüüd on olukord selline, et see lugu tuleb siiski varem ära teha, sest sünnipäevani on veel aega aga tööga tuleb jätkata esimesel võimalusel. Küll aga polnud ka tema arvestanud asjaoluga, et arvutit tuleb nüüd kohe homne päev ostma hakata. Istusime rahulikult maha, vaatasime oma võimalused üle ja mõtlesime, et kui järgmine nädal teha korralik kokkuhoiu nädal ja näpistada säästudest juurde, siis saab selle asjaga ka nüüd hakkama. See polnud mingi imeline plaan aga see oli olukorrale parim lahendus. Suurepärane!

Loomulikult alati igale olukorrale ei ole käegakatsutavat ja kiiret lahendust, küll aga on igale asjale lahendus olemas. Väga lihtne on end hulluks ajada omaenda mõtetega. Ennast närvi mõelda on käkitegu, andke mulle 4 minutit ja valmis! Aga ennast rahulikuks mõelda? Täpselt sama lihtne! Asi on vaid harjutamises. Oleme ju harjunud end negatiivsete mõtetega varustama ja see on ka põhjus, miks see nii hästi ja laitmatult välja tuleb. Tegelikult peaks harjutama hoopis positiivsete (eriti just rahulike) mõtete sisestamist- ka siis kui hullude olukordade lahendused pole lillelised või kiired. Muidugi on eriti kasulik kui positiivselt mõelda iga päev, kuid üsna sageli tuleb elu oma üllatustega vahele ja raske on igas hetkest positiivsust saavutada. Selge on see, et mitte ükski olukord ei leia lahendust paanitsedes. Mõtetel on tohutu jõud, ka positiivsetel.

Kaunist kolmapäeva!

Maile