Eesti pidupäev

Ükskõik kui palju aastaid kuskil mujal elada, Eesti on ja jääb kodumaaks. Seda ei muuda mitte ükski vägi. Lapsepõlvest mõletan, et vabariigi aastapäev oli pidulik ja püha. Vanaisa vaatas alati varavalges lipu heiskamist ja peale seda telerist paraadi. Kuigi ma lapsena paraadist midagi ei arvanud, siis oli see ikkagi üsna pidulik ja püha.

Pidupäeva puhul tegi vanaisa tavaliselt ka lihapirukaid ja suhkrukringleid ja suurt sooja saia. Sai tuli auravana ahjust välja ja kui vanaisa oli selle üle pintseldanud, siis võttis ta alati hiiglaslikult suure noa ja lõikast saia otsast ühe viilu, mille ta omakorda poolitas. Ülejäänud sai läks puhta rätiku alla “hingama” mingiks ajaks. Lõigatud ja poolitatud viil määriti võiga kokku ja meie saime Marisega eranditult alati need endale. Me ei pidanud seda isegi küsima, see lihtsalt oli alati nii.

Lõunaks väljust vanast raudahjust aurav praad. Vanaisa oli ka jahimees ja aurav lihapraad oli nädalavahetustel üsna tavapärane nähtus. Kuna terve meie pere (välja arvatud vanaema) on suur lihasõber, siis mitte keegi ei nurisenud kunagi kui ka pidulauda kattis ikka see sama lihapraad.

Õhtul olid kõik naelutatud taaskord teleri ette, sest algas presidendi kõne ja vastuvõtt. Meie nautisime alati Marisega neid ilusaid kleite, mida naised kandsid. Täiskasvanud kommenteerisid ilmselt muid asju, et kui vanaks on keegi jäänud või kui paksuks keegi läinud või kellel uus kaasa käevangus. 

Eesti on üks imeline riik. Ükskõik kus sa ka ei asu, siis ei kulu sul metsa või mujale loodusesse sõitmiseks iialgi rohkem kui 30 minutit (välja arvatud kui istud tipptunnil Tallinna kesklinnas liiklusummikus).

Eesti on üks imeline riik, kus saad kõiki oma sugulasi ja sõpru külastada ei rohkem kui 2-3h autosõiduga, Elad sa siis Võrus või Tallinnas.

Eesti on üks imeline riik, kus võõras ei tule sinuga ilmaski small talk´i tegema, aga ütleb ausalt, kui talle miski ei meeldi või siis meeldib, ilma keerutamata.

Eesti on üks imeline riik, kus tehnoloogia on nii kõrgelt arenenud, et minu suureks üllatuseks on nt ameeriklased täiesti rabatud faktist, et Skype on just eestaste leiutatud ja, et e-valimised ja e-tuludeklaratsioon on sama tavapärane kui teler igas elutoas.

Olin neljapäeval keelekoolis ja õpetaja tegi meiega ühte mängu, kus pidime kiiruse peale riikide nimed ütlema teatud algustähtedega. Eesti, Läti ja Leedu olid esimesed nimed, mis välja paisati (mitte minu poolt). Tulin tunnist ära väga kerge südamega. Olen vähemalt 5 ameeriklase jaoks toonud maailmakaardile Eesti ja Balti riigid. Mu pinginaaber Anne teab Eesti kohta kohati rohkem fakte kui ma ise ja ta ütleb, et Eesti on ta reisinimekirja liikunud, sest see tundub kohutavalt eksootiline ja huvitav. Sellised asjad teevad südame kergeks.

Laupäeval olime oodatud Merliisi juurde tähtsat pidupäeva tähistama. Kaspar käis hommikul Vene poes ja tõi hingehinnaga müüdavat leiba ja kilusid. Tegin siis lauale kiluleivad munaga ja muud kodumaist toidukraami. Minu üllatus oli suur, et Amazonist sai tellida ka Eesti lipumotiviidega võileivatikke, millega toite kaunistada. Merliisi juures panime taustaks presidendi kõne ja vastuvõtu mängima ja oli ikka kodumaine tunne küll. Pidupäeva puhul anti isegi +24 soojakraadi nii, et hilisõhtul tegime Kaspariga veel ümber kvartali tiirugi, et kiluleivad allapoole raputada.

Merliisi valmistatud uhke tort:

Eestlane olla on uhke ja hää!

Maile