Juubel Kreekas

Igal aastal veedame Marise ja Hugoga ühe nädalvahetuse Lihulas isa ja tema pere juures, nii ka sel aastal. Isa ja Raine ootasid meid lookas lauaga ja nii me septembri keskpaigas sinna jõudsimegi. Ilm lubas väljas istuda ja nii tundus õhtusöök õues lausa ideaalse suvepikendusena. Korraga läks taevas tumedaks ja vihma hakkas kallama. Haarasime asjad kaenlasse ja jooksime tuppa. Mõne hetke pärast oli päike taas väljas ja nii ka meie. Nädalavahetus oli väga mõnus ning lahkudes olime kõik kilo võrra raskemad.

Septembri lõpuks oli plaanitud üks tõsisem suvepikendus Kreekas, Rhodose saarel. Jaanuaris käis Maris välja idee, et võiks Hugo esimese juubeli veeta reisil olles ja nii ta hakkaski asju ajama. Nii pididki Maris, ema ja Hugo reisile minema. Ühel hetkel küsis Maris minu käest, et kas mina ei saaks nii kaua Eestis olla, et saaksin ka äkki nendega reisile kaasa minna. Uurisin Kasparilt, et kuidas ta suhtub sellesse, kui olen plaanitust kuu aega kauem Eestis ja seega me ei näe üksteist väga pikalt, sest tema saab endale Eestis olemiseks vaid loetud nädalaid lubada. Ega ta eemalolekust vaimustatud polnud, küll aga reisist ja arvas, et meie pere naiste ja Hugo ühine reis oleks vahva idee. Nii saigi otsustatud, et olen sel aastal pikemalt Eestis ja osalen ka Kreeka reisil.

20.septembriks olid kohvrid pakitud ja asusime lennujaama poole teele. 

 Lennujaamas puhkuseks valmis!

Hugo oli enam kui elevuses, sest hoolimata tema staažikast reisiselli taustast, on see reis siiski esimene, mida ta ka ise teadvustab. Seljakotid oli maiustusi ja mänguasju täis ning olime valmis 4h lennusõiduks. Lennukis oli veel küllaga lapsi ning nii mõnelgi oli raskusi paigal püsimisega. Nii oligi, et keset lendu mängisid nii meie Hugo kui ka teised lapsed vahekäigus mudelautodega.

Tegemist oli minu elu esimese paketireisiga, sest siiani oleme iga oma reisi ise kokku pannud, ise transpordi jms organiseerinud. Sel korral oli aga reisifirma poolt kõik ära tehtud ja ma pean ütlema, et väikese lapsega reisides on see ikka ülimugav lahendus. Jõudsime kohale üsna hilja (peale Hugo uneaega) ja maru mugav oli bussi istuda, mis juba lennujaamas ootas, meid kohale sõidutas ja kogu lugu. 

Meie hotelli sisehoov õhtul:

Saabusime oma hotellituppa kerge pettumusega, sest tundus, et tavaline 2-kohaline tuba oli sisse pressitud narivoodiga sujuvalt 4-kohaliseks peretoaks tehtud. Olime kõik väga väsinud ja heitsime magama. Kohapeal selgus, et konditsioneeri eest peab lisaks maksma (puutusin sellise asjaga esmakordselt kokku). Ilm oli aga väga tuuline ja avasime rõdu ukse ja mõtlesime, et vaatame konditsioneeri asja homme edasi. Nagu arvata võite, siis oli see vale otsus. Öösel oli äärmiselt palav ja sääsed järasid meid korralikult. Ega muud kui välgutasime oma rahakotiraudu ja edaspidi oli toas meeldivalt jahe õhk garanteeritud.

Edaspidi liikusid emotsioonid aina ülesmäge, sest basseiniala oli võrratult suur, toitlustus imemaitsev ja hotelli asukoht lausa suurepärane. Asusime otse keskuses, kus poodidesse vaid mõned sammud ja mereäärde napp pool kilomeetrit. Meie päevad nägid ette korralikult basseini ääres olemist (Hugol ainult ja ainult basseini sees olemist). Igal lõunal käisme Marisega jooksmas ja õhtuti jalutasime ringi ja käisime Hugole mõeldud lõbustuspargis.

Vaade meie hotellitoa rõdult:

Basseiniala hommikul:

Hugo on suur veesõber ja reisi lõpuks oli ujumine täiesti selge. Lastebasseinis toimetati vaid esimesel päeval, ülejäänud reisi vältel tegutseti vaid sügavas suures basseinis:

Toitlustusega võis igati rahule jääda, eriti muidugi Hugo, kes sai 2x päevas jäätisega maiustada:

Mere äärde oli vaid napp pool kilomeetrit:

Ühel õhtul käisime Marisega rannas jalutamas ja leidsime keset randa sellise uhke telgi, kus oli kaetud laud kahele ja šampus jääpanges. Igale poole oli asetatud küünlad ja telgi juures tegutses väga pidulikult riietatud mees. Olime kindlad, et sellel õhtul sai üks õnnelik naine endale uhke sõrmuse sõrme.

Laste lõbustuspark:

Ma hõljun niisama vees samal ajal kui Hugo tegeles tõsisema ujumisega:

 Puhkus on see kui võtad keset päeva väikese veini ja naudid elu parimas seltskonnas:

Õhtuti uudistasime tänavatel:

23.septembri, Hugo sünnipäeva, olime plaaninud merereisi päevaks. Taaskord võttis buss meid hotelli eest peale ning sõidutas sadamasse, kus ootas laev. Meid sõidutati mööda Rhodose saare rannikut ning tehti keset merd kolm ujumispeatust, kus sai otse laevalt mere ujuma minna. Sellist asja tegime nii mina kui Hugo esimest korda elus. Olime mõlemad vaimustuses! Vesi oli nii selge ja soe ja 25-minutilised ujumispausid tundusid justkui üürikesed hetked. 

 Kell on 7:20 hommikul ja ootame oma ekskursioonibussi. Hugo on juba tegudeks valmis ka sellisel varajasel tunnil:

Merereis algab:

Sünnipäevalõuna, mille puhul lubati juubilarile lausa enda isiklik Coca-Cola:

Ujuma!

Järgmine ujumispeatus!

Küll oli vinge!

Ujumiste vahepeal lasti meid ka kuivale maale mõneks ajaks:

Tagasiteel hotelli:

Sünnipäeva õhtusöök hotellis:

 Ja ongi meie väikene mees viiene!

Meie giid merel tuli Hugo käest küsima kui vana ta on ja kuidas on võimalik, et ta nii julgelt meres ujub. Maris ütles, et täna on tegelikult Hugo sünnipäev ja ta sai 5-aastaseks, siis giid ei suutnud kohe seda uskudagi. Mõne aja möödudes pani giid terve laevatäie rahvast sünnipäevalaulu laulma ja Hugo võis baarist endale kingituseks jäätise valida. Olime väga üllatunud. See oli tõeliselt vahva päev ja ka päevakangelane jäi ekskursiooniga väga rahule.

7-päevane puhkus oli täiesti piisav, et akud täis laadida ja tagasi kodumaale lennata:

Tagasilend läks üsna libedalt, sest Hugo magas sellest õnneks enamuse maha. Jõudsime Tallinnasse kell 2 öösel ja meid tervitas vihm ja +6 kraadi. Õnneks elab Maris lennujaamale väga ligidal ja olime vaid loetud minutite möödudes kodus voodis.

Maile