Kohtinguõhtu ja Ameerika sõbrad

Reede õhtul oli kaua oodatud kohtinguõhtu. Ülikooli ajal tegime väga sageli kohtinguõhtuid. Elasime minu neli esimest kursust (ehk siis terve Kaspari baka aja + tema sõjaväes oldud aasta) eraldi.  Mina elasin Tartu kesklinnas ühikas ja tema kurikuulsas Maaülikooli Torni ühikas linna ääres. Alles peale Kaspari sõjaväge kolisime ühisesse üürikasse kokku (olime selleks ajaks 6. aastat koos olnud). Vanal heal ühika-ajal nägid meie kohtinguõhtud välja sellised, et saime ühikas kokku ja tegime koos midagi peenemat süüa. Kuna raha eriti polnud, siis kohvikud/restoranid tulid alles viimastel kursustel mängu, kui mõlemad juba kooli kõrvalt täiskohaga tööl käisime. Seega esimestel aastatel tuli käesolevate vahenditega läbi ajada (kodust kaasa toodud toiduvarud ja poest saadaolevad odavamad asjad, nagu ikka tudengitel). Õhtu juurde käis tavaliselt ka mingi odavama otsa vein (või kaks) ja juttu jätkus pikemaks. Mäletan, et harvad polnud korrad, kus jutustasime kella kaheni või lausa neljani välja minu tillukese ühika köögilaua ääres, mis asus ühtlasi ka välisukse all (väga veider kombinatsioon, kui tagasi hakata mõtlema). Unistasime suurelt ja kujutasime ette, mis ja kuidas kõik tulevikus on või kuhu me reisima hakkame. Täiesti raudselt saabus Kaspar igale kohtinguõhtule lillega ja meil olid alati ilusad riided selga pandud, olgugi, et kohting toimus lihtsalt ühikatoas. Sellele ajale tagasi mõeldes läheb alati südame alt soojaks :)

Kohtinguõhtud on meil läbi aastate jätkuvalt teemas, ehk on mastaabid vahepeal muutunud, aga see polegi  oluline, igal perioodil on oma.

Niisiis, reedel oli käes kohtinguõhu ja kuna meil polnud seda juba tükk aega olnud, siis olin terve reedese päeva päris elevil. Panime end ilusti riidesse ja suundusime restorani. 

Meie läheduses asub palju häid kohti, aga üks restoran osutub meil tavaliselt alati esimeseks valikuks, kui me pole ammu väljas käinud, just sinna me suundusimegi. Õhustik oli kohe selline pidulik ja mõnus. Jutustasime kõigest muust, kui argi(muredest) ja nautisime õhtut. Ilm oli väga soe (27 kraadi õhtul) ja jalutasime koduteel veel natuke ringi, sest jututeemasid jätkus pikemalt.

Leidsime jalutades ühest aiast sellise tillukese sõbrakese (Halloween on tulekul ilmselgelt):

Võiks ju arvata, et kahekesti elades on iga õhtu kui kohtinguõhtu, aga tegelikkuses see nii ei ole. Argipäev on midagi muud ja kohtinguõhtu feeling on hoopis midagi muud, kus me tavaliselt ei arutle teemade üle, mis muret tekitavad vms.

Laupäeva hommikuks oli pandud äratus, sest plaanisime üsna varakult oma gluteeni- ja suhkruvabad pannkoogid pintslisse pista ja tegudele asuda (väljakutsest kirjutan eraldi pikemalt). Meil oli nädalavahetuseks auto võetud ja ees ootas suuremat sorti shoping. Mul oli valmis kirjutatud kolm erinevat nimekirja, mis hõlmas endas asju riietest kuni mööblini välja. Kui ees on ootamas suuremat sorti poodlemine, siis paneme alati kõik asjad nimekirja, mida otsime ja samuti teeme eelnevalt eelarve, kui palju me plaanime kulutada ja kus me teame, et sealt maalt jookseb piir. Näiteks on eraldi eelarve riiete jaoks ja eelarve kodu sisustamise jaoks (nagu oli sel korral). Kui juhtub, et ühes kategoorias peaks eelarve lõhki minema, siis tuleb puudujääv osa teisest eelarvest, et kõik üldpildis tasakaalus oleks ja meie plaanid lõhki ei läheks. Eelarvega majandamine on meid viimase aasta jooksul meeletult palju kasvatanud ja meie elu nii palju paremaks teinud, et sellel teemal plaanin tulevikus täpsemalt lausa peatuda.

Niisiis, meie shoping. Kõige suurem eesmärk selleks nädalavahetuseks oli osta kapp jalanõudele. Hoiustasime oma jalanõusid neljas erinevad kohas/süsteemis ja mul sai sellest kõrini. Tahtsin paremat süsteemi, kui meil oli. Kuna meil majapidamises ruumi on, siis võtsime plaani korraliku suurema kapi ostu, kuhu meie jalanõud saavad kenasti sisse kolida. Mida me aga ei mõelnud läbi oli see, et kuidas see kapp IKEA-st koju tuua. Saatuse tahtel anti meile just sellel korral suur Texase truck ja sinna kasti võib vist küll lausa pool elamist ära mahutada.

Kuna meie aur oli peamiselt kodu sisustamisel, siis riideid väga palju me sel korral ei ostnudki. Tegelikult ostsime vaid kaks riideeset kokku. Ühte neist tahan ka siin teiega jagada. Mõtlesin juba pikemat aega, et tahaksin endale ilusat jumpsuit´i osta, aga kartsin, et näen selles nagu pingviin välja. Fakt on aga see, et ma polnud tegelikult mitte ühtegi kunagi varem selga proovinud. Nüüd siis nägin poes just sellist, nagu olin mõelnud ja mis istus selga nagu valatult. Kuna meil on selleks aastaks mu sünnipäevaks üsna erilised plaanid tehtud, siis sain proovikabiinis kohe aru, et see oleks suurepärane outfit mu enda sünnipäevaks. Mõeldud-tehtud!

Ise suurest õnnest õhkamas, et nii vahva asja leidsin, sammusime kassade poole. Korraga kõnetavad meid kaks neiut sulaselges emakeeles. Me muidugi pöördusime nende poole ja tardusime sealsamas. Mida see siis tähendab?! Nad olid kuulnud meid rääkimas ja kogusid natuke julgust, et meie juurde tulla. Tuli välja, et üks neiu elab juba terve aasta Houstonis ja teine neiu oli tal külas, õigemini lausa pulmas, sest ilmnes, et üks neist abiellub homme (pühapäeval). Rääkisime pisut juttu ja vahetasime kontakte ja läksime suures hämmingus kassasse.

Laupäeva õhtul käisime oma hiinlastest sõpradel- Yangidel külas, keda me polnud enam-vähem sada aastat näinud. Neid oli nii tore näha! Nad lausa tormasid meid kallistama. Söögitoas oli laud kaetud ja igale kohale juba magustoidud pandud. Kui kuulsime, et nad olid udupeened (ja ebamaiselt kallid) tordid ostnud ja juba igale istekohale nendega laua katnud, siis vaatasime Kaspariga üksteisele otsa ja  momentaalselt oli päevselge, et peame oma väljakutses feilima. Olukord oli selline, kus ma tundsin, et meist oleks äärmiselt ebaviisakas ja lihtsalt väga tobe keelduda sellest, mis meie jaoks on juba valmis pandud. Küll aga vabandasime end pisut välja sellega, et magusat on väga palju ja jagasime Kaspariga ühte magustoitu kahepeale. 

Yangid soetasid endale korraliku massaažitooli, mille me pidime tingimata järgi proovima. Oli ikka hea asi küll!

Väljakutse loomulikult jätkus meie jaoks peale külaskäiku ja jätkub veel terve nädala, lihtsalt laupäeval õhtul tundsime, et peame tegema erandi, et mitte oma võõrustajaid solvata.

Pühapäeval väisasime samuti veel kaubandust ja käisime ühtlasi ka Merliisi ja Jeffi juures kohvil. Uksekella lastes oli kuulda tohutut kondimurdja häält, kes hävitaks kõik takistused oma teel. Ukse avades oli muidugi väike Chulo nii rõõmus, et unustas haukumise sekundist ja muudkui lakkus meid suurest rõõmust :D Juttu ja naeru jätkus sõpradega kauemaks ja oli tõsiselt mõnus tšill pühapäev. Kuigi, peab tunnistama, et õhtuks olime ikka rampväsinud, kui ükskord koju jõudsime.

Nüüd aga tuleb töökuhi uuesti ette võtta ja töönädalasse sukelduda.

Mõnusat nädala algust!

Maile