Texase hull liiklus ja minu suur soov sellega ühineda

Oktoobri alguses käisime Kaspariga kohalikus ARK-is ehk DMV-s. Viisade aegumisega seoses aegus automaatselt ka tema juhiluba, mida oli vaja uuendada. Kuna me nagunii DMV-sse suundusime, siis ühtlasi haarasin ka enda dokumendid kaasa, et uurida, mida ma pean tegema selleks, et samuti kohalikud Texase load saada. Olin seda mõtet juba ammu oma peas mõlgutanud, aga ju siis polnud aeg õige. Nüüd tundus, et aeg on küps ja tahan sellega tegeleda. Juhiload on USA-s ühtlasi ka reisidokumendiks ehk siis riigisiseselt reisides piisab vaid lubade näitamisest ja passi eraldi kaasa võtma ei pea. 

Ainult neli tundi ootamist ja oligi järjekord minu käes, et saaksin uurida oma olukorra kohta. Täitsin ära hunniku pabereid, läbisin nägemiskontrolli ja siis hakkas pihta jant minu nimega. Passis seisab üks nimi (Käsper) ja rahvusvaheliseks kasutuseks on passi märgitud teine nimi (Kaesper), aga viisas on hoopis kolmas versioon ehk Kasper, mis teeb asjade ajamise ametiasutustes kohe eriti meeldivalt pikaks. Lõpuks sai see küsimus lahendatud ja võisin suunduda koju kirjalikuks eksamiks õppima. Ostsin omale vajaliku äpi telefoni, et saaksin igal võimatul ja võimalikul hetkel teste harjutada. Kaks nädalat järjest ma muudkui tegin teste, õppisin liiklusmärke ja terminoloogiat, mis sellega kaasnes. Siin on nii mõndagi liikluses teisiti ja teatud sõnavara polnud ma ka kunagi varem kuulnud, seega õppimist jagus. Lõpuks tundsin, et kõik on täiesti selge ja võib eksamile minna.

Esmaspäeva varahommikul panime oma rendikale hääled sisse ja kihutasime uuesti DMV-sse, et eksamit teha. Eksamikorraldus nägi välja sisuliselt sama, mis Eestis. Istud arvuti taha ja hakkad aga küsimustele vastama. Esimene küsimus tundus hästi kentsakas, aga heakene küll. Kui teine küsimus ekraanile ilmus, siis tundin, et mu niigi närvis seisund muutus hoobilt kergeks paanikaks- ma kukun läbi! Nimelt oli asi selles, et lõviosa küsimustest, mis ilmusid ekraanile ei esinenud minu harjutustestides. Ega ma ei eeldanudki, et test analoogne oleks, kui harjutades, aga kui eksamil küsitakse faktiküsimusi, mille jaoks pole end saanud ette valmistada, siis selle peale haaras mind paanika. Õnneks liiklusmärkidega oli asi tuttav, sest märk on ikka sama nagu ka harjutustestides.

Läbisin testi, aga tõeliselt rõõmu hakkasin sellest tunda alles hiljem, õhtul. Sinnamaani olin süsteemis pettunud. Ma olin võtnud aja, et end ette valmistada, aga mul oli tunne, nagu mulle ei antud korralikult õiglast võimalust seda teha, kuna suur osa faktiteadmisi, mida eksamil küsiti, harjutustestides puudus. Kui lõpuks sellest ülekohtusest tundest üle sain, siis tegelikult tundsin suurt kergendust ja rõõmutunnet küll. Mul oli juba maru kõrini igal õhtul nende testide tegemisest. Nüüd tuleb panna aeg sõidueksamiks kirja. Enne seda peaks sõitmist ka harjutama, sest tõele au andes, ma pole kordagi Houstonis ise autoga sõitnud. Et seda teha, selleks taotlesin loa, mis lubab mul autoga sõita, kui Kaspar kenasti kõrval istub.  

Hakkasin siis teisipäeval sõidueksamiks aega kirja panema, kui ilmnes tõsiasi, et pean eelnevalt veel ühe online videokursuse läbima, mille lõppedes antakse tunnistus. Sõidueksamile minnes tuleb ilmtingimata see tunnistus esitada. Asusin videokursust läbi tegema. Tundsin, kuidas keset video vaatamist mul silmad vett täis valguvad, sest see oli pehmelt öeldes…. jõhker. Inimesed (sh beebi) sai liikluses surma ning lisaks veel hulganisti muid võikaid näiteid, mis võib juhtuda, kui roolis olles telefonis toimetada (VÄGA suur probleem siin). Olin peale seda kursuse läbimist veidi endast väljas, tundsin end ikka päris halvasti. Mul on nõrk närvikava ja ma polnud selliseks asjaks valmis.

Õhtul ajasime aga trenniriided selga ja läksime jooksma, nagu ikka. Ristmikku ületades hakkas auto, mis seisis, äkitselt liikuma ja parempööret sooritama (Texases on punase tulega praempööre lubatud, aga autodele ja jalakäijatele tuleb siiski teed anda), meie olime aga samal ajal keset ristmikku. Sain sellise ehmatuse osaliseks, et teisele poole teed jõudes purskasin nutma. Midagi küll ei juhtunud, aga mul käis korralikult kogu see olukord kerest läbi.

Jooksuringilt kodu poole tagasi jõudes nägi Kaspar, et üks mees üritab oma välja surnud autot teelt ära lükata, aga üksinda tegutsedes jäi jõust puudu. Jooksime ruttu selle mehe juurde ja aitasime tal auto koduhoovi ära lükata.

Viimane olukord tekitas küll hea tunde, et sai inimest hädas aidata, aga koju jõudes tundsin, et mul on selleks päevaks karikas kõigest, mis puudutab autosid ja liiklusteemasid, täis.

Ohutut liiklemist!

Maile