Ärevus

Viimased nädalad on olnud väga töised ja kiired. Tihe töögraafik oli ka põhjus, miks ma terveks kuuks veel Eestisse jäin. Veetsin eelmisel nädalal mitu päeva koos juhendajatega kirjutamislaagris. Sõitsime Võrru, Kubijale ja tegelesime seal kolm päeva järjest vaid minu doktoritööga. Harutasime lahti iga viimse kui detaili ja vormistasime paberile detailse kava, kuidas jätkata. 

Päevad venisid meeletult pikaks ja tundsin, kuidas ärevus minus kasvab. Selleks, et eeloleval suvel oma tööd kaitsta, tuleb valminud töö esimene versioon eelkaitsmiseks märtsikuu keskpaigaks ära esitada. Tähtajani on vähem, kui kaks kuud. 

Kirjutamislaagrist naastes tundsin, et ärevus kontrollib mind täielikult. Rõhuv ja ebamugav tunne, mis ei lase olla.  Kui ühel hommikul kogu ärevus silmade kaudu välja voolas, siis sain aru, et mul on kaks valikut – kas keskenduda ärevusele ja alla anda või keskenduda ainiti oma tööle ja tegutseda. Minu meeletu töötahe ja soov õigeaegselt lõpetada on sellest ärevusest siiski tugevamad. Loomulikult ma tegutsen, ärevusega või ilma, aga tegutsen. Olen endaga kokku leppinud, et annan endast maksimumi, et etteantud ajaks valmis jõuda.

Eelmisel reedel toimus ka üsna uhke sündmus. Mind oli kutsutud enda eelmisel suvel avaldatud artikliga ülikooli  esinema. Auditooriumisse oli kaetud uhke tordi- ja kohvilaud. Artikkel sai tõesti  väga hea (peale nelja aastat lihvimist) ja seda olid üsna paljud inimesed kuulama tulnud. Muuhulgas oli kuulajate seas ka osaliselt minu tulevase kaitsmiskomisjoni liikmed, kes esitasid küsimusi. Õhkkond oli hästi sõbralik ja toetav ja hoolimata sellest, et teatud küsimused tekitasid ebakõlasid, siis see oli vajalik selleks, et mind mõtlema panna – kuidas teatud probleemid, mis mu töö sisu puudutavad, kaitsmise ajaks likvideerida.

Reede õhtul istusime veel Meie Klubi tüdrukutega koos ja jätsime kuni suveni hüvasti. Peale niivõrd keerulist nädalat oli nendega koos istumine lausa terapeutilise toimega.

Laupäeva õhtul toimus Kaspari onu juubeliks korraldatud üllatuspidu:

Ämma ja Kaspari õetütrega:

Eile õhtul käisime veel vanaema juures õhtusöögil ja tulebki selleks korraks Eestiga otsad kokku tõmmata.

Järgnevad kuud pühendan oma aja maksimaalselt doktoritöö valmimisele ja seetõttu on võimalik, et blogipostitusi ilmub tavapärasest harvem.

Ilusat nädala jätku!

Maile