Tagasi Ameerikasse

Viimased päevad Eestis möödusid pere ja sõprade seltsis. Saabuski uus aastakümme ja hommikul kell kuus olingi juba kõpsti lennujaamas. Abikaasa seekord kohvrisse ei mahtunud ja pidi Eestisse jääma. Üksi turvast läbi ja olingi juba väravate vahel oma samme tegemas (selle aasta eesmärgiks on iga päev 10 000 sammu teha – eks ole näha kui kaugele jõuan). Minu ootamise ja sihitu kõndimise ajal silmasin väravat, mis just rahvast lennukile hakkas lubama. Rahvast oli palju ja sihtkohaks Tenerife! Tundus hea variant aasta alustamiseks, aga minu sihtkohaks oli hoopis külm Chicago.

Vahepeatus Poolas ja olingi juba pikal lennul. Suureks üllatuseks oli lennukil peale minu veel 50 eestlast ning lähemal vaatlusel selgus, et Lydia Rahula oli oma poistekooriga Chicagosse turneele reisimas. Lisaks istus veel minu ees noor eestlanna oma pisipõnniga, kellega lennujaamas kohvreid oodates põgusalt juttu tegime (noore eestlanna, mitte pisipõnniga.. viimane ei osanud veel rääkida). Selgus, et ameeriklasest pereisa perekond elab Chicago lähedal ja nad sõitsid neile mõneks ajaks külla.

Toreda eestlase juurest liikusin järgmise toreda eestlase juurde, kelleks seekord kuulus koorijuht ise. Kuna olin järgnevad kümme päeva Chicagos, siis mõtlesin, et uurin nende esinemiskava kohta ja võimalusel lähen kuulan head mussi. Selgus, et nädalavahetusel nad ei esine, vaid ekskursioneerivad mööda Chicagot ringi – kahju.

Tegelikult nägin kuulsaid eestlasi oma retkel veel! Tallinna lennujaamas silmasin teiste seas Tenerife lennukile minemas ka Mallukat. Seekord jutustama ei läinud ja isegi autogrammi ei küsinud, aga tore kokkusattumus aasta esimese päeva kohta küll.

Aasta teisel päeval olin juba varakult kliendi juures ja tundsin, kuidas tervis aina halvema poole pöörab. Tegelikult olin juba Eestis mitu päeva Coldrexi joonud, aga lootsin, et sellest piisab ja päris haigeks ei jää. Kolmandal päeval olin omadega juba täitsa läbi ja närisin ravimeid, mis mul kaasas olid. Neid oli aga väga vähe ja laupäeval võtsin auto ja sõitsin otsejoones apteeki ravimeid ostma, et uueks nädalaks valmis olla. Lootsin, et esmaspäeval saab jälle inimese moodi tööd teha, aga tundus, et aina hullemaks see haigus muutus.

Alles kolmapäeval tundsin end jälle inimese moodi ning tundus, et ravimid hakkasid lõpuks mõjuma. Vehkisin kuni reedeni tööd teha ja käes oligi hetk kui astusin üle nelja nädala tagasi oma koju – ÜLIM!

Reede õhtul tervitas Houston mind 26-kraadise ilmaga ja talv tunduski läbi olevat. Tegelikult kujutasin ette, et Eestis olles saan korralikku talveilma ja lund nautida, kuid seda ei juhtunud. Siis olid lootused Chicago peal, kuid seal oli samuti terve aeg maa must. Laupäeva hommikul ärgates oli Houstonis 10 kraadi sooja, ning tundus, et siin on mul kõige paremad võimalused lõpuks lund näha. „Õnneks“ selleni asi ei küündinud ning järgmisel päeval oligi juba soojem ja esmaspäeva hommikuks oli juba suvesoojus tagasi. Terve nädal on olnud sombune ja niiske ilm, kuid soojapügalaid on rohkem, kui jaanipäeval Eestis.

Päevad on kodus tagasi olles kiirelt möödunud ning õhtud lausa jooksevad eest ära. Kõik kodused ülesanded on minu kanda ja seda koormat pole hetkel kellegagi jagada. Igal õhtul uus ülesanne ja sinna see aeg läheb. Oi, kuidas ma sellistel hetkedel saan aru ja hindan Maile panust meie kodusesse sünergiasse (aitäh, Kallis!).

Tänasega on üle poole kuu läbi ning mu sammumine liigub täiesti plaanipäraselt. Iga päev, isegi haigena, olen oma päeva eesmärgi täitnud. Tõsi, eelmisel reedel hakkas selg valutama ning mõtlesin, et nüüd on minek. Tundus maru tuttav sellele valule, mis mind mitmeks päevaks jalust niitis, kuid õnneks seekord nii hullusti ei läinud. Pidin küll mitu päeva valuvaigisteid sööma ja plaastreid kandma, kuid igaks õhtuks olid vajalikud sammud koos.

Nii, nüüd on magama minek ja ees on viimane tööpäev sellel nädalal. Edu sellega ning head nädalavahetust!

Päikest!

Kaspar