teisipäev, 1. september 2020

Mis inimesed siin elavad?


Enne Ameerikasse kolimist ei olnud ma kuulnudki sellisest kontseptsioonist nagu üürimaja. Neli aastat tagasi midagi sellist veel Eestis ei eksisteerinud, esimesed üürimajad ehitati Eestisse alles kaks aastat tagasi (parandage mind, kui ma eksin), kui meie juba siin mandril elasime. Ometigi on täiesti tavapärane, et noored inimesed kolivad üldjuhul peale ülikooli lõpetamist (ja peale ühikaelu) või siis ka kooli ajal üürikorteritesse elama. Kortereid üüritakse otse omanikult või maakleri vahendusel – kõik teavad, kuidas Eestis need asjad käivad.

Ameerikasse kolides puutusime aga esmakordselt kokku selliste majadega, mis ongi algusest peale ehitatud üürimajaks. Sellises majas puudub võimalus endale korter osta. Siinsed üürimajad kuuluvad suuremate firmade alla, näiteks meie praegune kodu Floridas kuulub Camdeni alla. Camden on hiiglaslik firma, mille peakontor muideks asub Houstonis. See tähendab, et Camdeni üürimaju võib leida üle terve riigi. Siiski ühe firma alla kuuluvad üürimajad jagunevad veel omakorda natuke nagu “klassidesse” ja seda siis hinna-kvaliteedi suhtes. Nii ongi, et Camdeni firma alla kuuluvaid üürimaju on sellisied, kuhu ehk hämaramal ajal ei tahakski minna, sest asuvad ohtlikumas linnaosas ja hinnad on seetõttu kordades madalamad. Sealsed majad ise on samuti kordades tagasihoidlikumad oma võimaluste ja mugavuste poolest. Samal ajal on aga näiteks väga heas linnaosas täiesti uus ja uhke Camdeni üürimaja ja pakub mõnusat elamispinda pisut krõbedama hinna eest. Ehk siis suures pildis nagu kinnisvara puhul ikka, siis asukoht on see, mis määrab hinna.  

Meie kodu asub Fort Lauderdale kesklinnas:

Heas asukohas ja pisut krõbedama hinnapoliitikaga üürimajad kasutavad ka erinevaid taktikaid, et inimeste seast nö piisavalt sarnaseid elanikke selekteerida. Mida see siis täpsemalt tähendab? Toon teile mõned näited.

1. Mõned üürimajad on kehtestanud sellise reegli, et kui soovid üürida korterit, mille kuuüür on summa A, siis peab sinu igakuine sissetulek olema 2 x A või lausa  3 x A, et sa kvalifitseeruksid selle maja elanikuks. Loomulikult sõltub üürihind korteri suurusest. Selline taktika välistab ära olukorra, kus ühes majas elavad heal järjel olevad inimesed ja siis need, kes tulevad vaevalt ots- otsaga toime ja pole võimelised igakuised üürimakseid tasuma. See võib esmapilgul tunduda kohati julm või ebaõiglane osade inimeste suhtes, aga siin on päris mitmeid põhjuseid, miks sellist poliitikat harrastatakse. Ühest küljest tundub jabur, et inimesed selekteeritakse nö sisse või välja nende sissetuleku alusel, aga vaatame hetkeks laiemat pilti.

Number üks põhjus on loomulikult see, et inimene peab olema võimeline oma igakuist üüri tasuma.

Teiseks,  päris suur osakaal sellisel toimimisviisil on ka turvalisuse aspektil. Majanduslikult kindlustatud inimesed ei kipu teiste kodudesse/autodesse sisse murdma. Toon teile ühe lihtsakoelise näite, et kui taolist selekteerimist ei tehtaks, siis tekib olukord, kus nt parkimismajas on autod Tesladest vanade roostes parsadeni ja kahjuks võib see viia üsna kiiresti ka kuritegevuseni, sest nende autode omanikud kipuvad üldjuhul olema väga erineva taustaga inimesed. Sama kehtib ka korterite puhul – kui nendes elavad liiga erineva taustaga inimesed, siis mingil hetkel võib kogu õhustik muutuda ebaturvaliseks. Natuke kõrgema hinnaga üürimajad on üsna korralikult panustanud ka sellesse, milline siseviimistlus/kodutehnika jms korteritel on ning ebakindla tausta/sissetulekuga inimesed ei pruugi olla kõige usaldusväärsem klientuur.

Kolmandaks on üsna sarnane lugu ka mugavusega üldkasutatavate ruumide/asjade suhtes. Nt eelmises kodus oli meil üldkasutatav kohviruum, kus kõik elanikud said endale rahumeeli värsket kohvi, teed või kakaod võtta. Kohvinurk oli varustatud topside, kondentspiima ja kõige muu vajalikuga, mida võis kohvi tegemiseks vaja minna. Kui majas elavad inimesed, kes on majanduslikult kindlustatud, siis nad võtavad oma tassi kohvi ja kogu lugu. Kui seal elavad aga inimesed, kelle taust on pisut teine, siis tõenäoliselt ei püsiks selline ühiselt kasutatav ja hästi varustatud kohviruum sugugi kaua sellisena, nagu see oli algselt mõeldud. Sama kehtib ka jõusaali ja selle varustuse jms kohta.

Ma ei väida sugugi, et majanduslik taust teeb kedagi ausaks või ebaausaks inimeseks, aga see on üks aspekt, mida üürimajad saavad nö kontrollida ja selle alusel endale elanikke selekteerida.

2. Paljudes üürimajades tuleb lepingu sõlmimisel lisaks lepingutasudele maksta ka tagatisraha, mis varieerub. Selline keskmine summa on tavapäraselt $1000 aga võib ulatuda ka terve kuu üürimakseni. See on raha, mis makstakse väljakolimisel tagasi, kui korteris on kõik korras.

3. Ühes üürimajas võivad korterite hinnad küll kõikuda (olenevalt korteri suurusest), aga see kõikumine ei ole siiski nii suur, et samasse majja satuksid täiesti äärmuslikud inimesed elama.

4. Lisaks eelnevale vaatavad osad üürimajad enne lepingu sõlmimist ka su kredibiilsust läbi krediidiskoori (mis siin maal sisuliselt määrab ära su usaldusväärsuse) jms. 

Ühest küljest võib ju arvata, et sina oled see, kes endale kodu valib, aga teisest küljest kogutakse sinu enda kohta korralik ports teavet, et kas sina oled piltlikult öeldes kõlbulik selles kindlas majas elama. Ehk siis nii tulevasel elanikul, kui ka „üürimajal endal“ on rida kriteeriume, mis peavad olema täidetud enne, kui saab lepingutele allkirjad panna ja sisse kolida. Mida kõrgema kaliibriga koht, seda pikem ja tundlikum on ka nimekiri.

Kes aga elavad sellises üürimajas?
Et sellele küsimusele vastata, selleks pean avama natuke tausta. Ameerika on meeletult suur riik ja selle suurusest saabki siis reaalsemalt aru, kui siin ringi reisida. Seega, kui Ameerikas elav inimene vahetab riigisiseselt tööd ja peab kolima teise osariiki, siis võib see sisuliselt sama tähendada, mis Eestist Itaaliasse või Eestist Türki kolimist (vahemaa tõttu), ehk siis tuleb vahetada ka elukohta. Nüüd aga on väga paljud töökohad (eriti naftatööstuses, kus töötab meeletult palju inimesi) tähtajaliste lepingutega/projektidega, mis sageli kestavad 3-4 aastat. See on piisavalt pikk aeg, aga mitte nii pikk, et endale lausa kodu ostma hakata. Ja juba ongi olemas meeletult suur klientuur üürimajade jaoks inimestest, kes vahetavad elukohti iga 3-4a järel. Ma igaks juhuks lisan siia punkti alla, et Ameerikas suhtutakse kolimisse, kui väga tavapärasesse nähtusesse. See, et perekond võtab kõik oma 7 asja ja teatud aastate järel täiesti uude osakiiri kolib on siin tavapärane. 

Meie maja:
Järgmine sihtgrupp oleme meie ehk siis sisserännanud võõramaalased, kes teevad siin tööd ja vajavad kodu, kus elada. Sisserändajaid on siin väga-väga-väga palju. Kolmas sihtgrupp on kohalikud inimesed, kes ei ole valmis/ei soovi endale kodu osta, seega üürikodu on ideaalne võimalus. Neljas sihtgrupp on pensionärid, kes ei soovi maja/korteri omamisega kaasnevaid asjaajamisi ja tahavad lihtsalt elu nautida (ja uskuge mind, selliseid pensionäre on Ameerikas väga palju).

Meie jaoks on see teine üürimaja, kus me elame ja lõviosa sellise maja elanikkonnast moodustavad tõepoolest noored professionaalid, nagu Epp ennustas. Hästi palju on näha meediku riietuses inimesi koridorides/liftis liikumas. Lisaks elab siin ka omajagu lastega peresid ja pensionäre.

Üürikoduga on ausalt öeldes null muret. Jah, muidugi on seinad teinekord liiga õhukesed ja kostavad läbi, aga kus kortermajas see nii poleks? Ikka on mingeid agasid siin ja seal – see polegi ju unistuste kodu. Aga, üürimajas elamise juures on meeletult palju plusse. Lisaks sellele, et siin on ühiskasutatav aed basseiniga, suur kahekordne jõusaal, piljardilauaga eraldi aianurk, grillialad (mida pestakse ja puhastatakse regulaarselt. Elaniku ülesanne on seal vaid endale süüa teha), lukustatud parkimismaja, 24/7 valveinimene fuajees, siis on siin ka hooldusmeeskond, kes tegeleb pirni vahetusest kuni pesumasina paranduse/vahetusega. Kogu eelnev kupatus on juba üürihinnas ja elanik ei pea muud tegema, kui enda maja süsteemi teada andma, mis katki on ja meeskond on hiljemalt järgmisel päeval ukse taga ja tegeleb probleemiga. Sind ennast pole samal ajal kodus? Pole probleemi! Neil on enda võti millega nad sisenevad vaid juhul, kui tõesti kedagi kodus ei ole ja jätavad sulle teate, et on käinud ja mida nad on teinud. Ma ei tea, kas enam lihtsam saakski olla?

Meie maja jõusaal, mis on avatud 24/7:



Ühiskasutatavad ruumid ja aed:


  Aia ääres suurte säravate akende taga asubki meie maja jõusaal ja ühiskasutatavad ruumid, mida eelnevatel piltidel nägite. Kogu aed ja jõusaal asub 4. korrusel (parkimismaja katusel):

Grillinurk:
Kui kolid üürimajja sisse, siis eelnevalt on tehtud remont, kus seinad on värskelt värvitud ja kõik on sinu kolimiseks korda tehtud. Sinul on aga luba riputada pilte/riiuleid jms seina täpselt enda äranägemise järgi. Igal aknal on ees rulood/ribikardinad juba kolides, aga soovi korral võib alati ise kardinaid juurde lisada. Olemas on täisvarustuses köök: külmik (üldjuhul koos jäämasinaga), ahi-pliit, mikrolaineahi, nõudepesumasin, duššiga pikendatav köögikraan ja prügihunt, siinses kodus oli lisaboonusena ka veinikülmik. Igas korteris on üldjuhul ka pesumasin ja kuivati. Akende ees on katted (rulood või ribikardinad) ning korterites on konditsioneer.

Tellid Amazonist pakke, aga oled koosolekutel ja pole aega uksele kullerile vastu minna? Pole probleemi! Kõik pakid viiakse alla fuajeesse vastava töötaja kätte (kes on alati ülimalt tore ja sõbralik), kust saad oma asjad 24/7 kätte:
Juba Eestis elades käis Kaspar palju tööreisidel nii, et ma olin sageli mitu ööd järjest üksinda kodus. Ma kartsin alati meeletult. Ameerikas elades on ta samuti väga palju tööreisidel olnud, aga mul ei ole sellist hirmu olnud. Üürimajas on maru turvaline tunne, sest kõik vaheuksed, koridorid jms on kiibiga. Praeguses elukohas oleme liikunud turvalisusel sammu veelgi edasi, kus isegi lift ei tööta enne, kui pole kiipi kasutanud. Samuti on all fuajees 24/7 valvetöötaja olemas ja valvekaamerad. Siin on nii palju lukustatud vaheuksi enne, kui jõuab elanike koridoridesse, et on üsna vähetõenäoline, et keegi võõras siia “ära eksib”. Samuti on olemas aktiivselt toimiv maja virtuaalne keskkond, kus elanikud ja kontoritöötajad (igal sellisel üürimajal on toimiv kontor, kus tegeletakse lepingute jms) jagavad infot ning iga kahtlasem liigutus kajastatakse seal momentaalselt.

Eelnev info kehtib Houstoni (ja selle ümbruse) ja Lõuna-Florida üürimajade kohta, sest need on kohad, kus olen väga põhjalikult üürimajade kohta uurinud ja oleme kohapeal vaatamas käinud. Muude piikondade kohta ma ei saa kindlalt midagi väita, sest pole nende kohta uurinud.

Meie majas elab inimesi, kes on siin juba 15a elanud ega plaanigi kolida, sest nii mugav on. Nagu ma olen ka eelnevalt maininud, siis Ameerikas suhtutakse kodu omamisse pisut teisiti, kui Eestis ja üürimajas elamine on täiesti tavaline nähtus. Meie oleme kusjuures oma Eesti sõprade ja pereliikmete seas üks viimaseid, kes ei ole endale veel oma kodu ostnud. Seega, asjad on erinevates maailma nurkades üsna erinevad ja see on täiesti okei.

Ilusat õppeaasta algust!

25 kommentaari:

  1. No näed, saingi oma küsimusele vastuse. Ole sa tänatud!
    Sa kirjeldad USA üüriturgu väga tabavalt, nagu ka selle erinevust Eesti omast. Jah, siinpool on üürimine, nagu ka kolimine, hoopis teise maiguga kui Eestis. Meiegi puhul on korduvalt imestatud, et miks selles eas inimesed ometi päris oma elamist ei osta, ja ma olen seda nimelt mugavuse ning võimaliku osariigist teise rändamise sooviga põhjendanud. Samas, Eestis vaat et tõmmatakse ühiskondliku arvamuse poolt rattale need, kes juba varases keskeas kinnisvaraga seotud pangalaenu ei oma. Täiskasvanud inimene ja üürib? Luuser!

    Ah jaa, tugevad taustauuringud pidime meiegi läbi tegema, enne kui praeguse kodu kasutada saime, ja krediidikõlblikkust kontrolliti, ja soovituskirja küsiti eelmiselt üürileandjalt. Ning muidugi tagatisraha, pluss ekstra tagatis koera eest :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eestis elades tundus endalegi, et ainuõige järgmine samm on jusktui kodulaenu võtmine. Elu aga tõi meid siia ja üsna pea sain aru, et neid “järgmisi samme” on tegelikult väga palju, ei ole vaid üks ja õige lahendus. Ma olen arvamusel, et ei oma mingit tähtsust, kui vanalt keegi üürikodus elab või nö “oma kodu” soetab (kui üldse), kõige tähtsam on, et inimene on ise oma otsuse ja eluga rahul. Tolerantsus on see, mis mulle siin riigis vaata, et kõige enam meeldib. KÕIK on erinevad ja see ongi okei, see ongi normaalne.

      Koduloomadest ma unustasin kirjutada. Üürikodud jagunevad selles osas kaheks – need, kus on koduloomad lubatud ja need, kus mitte. Ma arvan, et see on igati hea lahendus, sest meie oleme näiteks suured loomasõbrad ja meie majas elab väga palju koduloomi, kellega on tore liftis, koridoris ja õues kokku sattuda. Küll aga on ju palju inimesi, kellel on näiteks tugev kassi- või koeraallergia ja ei saakski sellises majas elada, kus kõrvalkorteris elab mitu looma. Loomade pidamise eest tuleb muidugi üürimajas lisatasu maksta.

      Kustuta
  2. Just. Tolerantsus.
    Tahtsin veel seda mainida, et tellin juba aastaid paari (sise)arhitektuuriajakirja, ja esialgu üllatas mind sõnatuks, et ikka ja jälle leiab seal lugusid (ja muidugi fotosid) uskumatult ägedaks disainitud, kõrgetasemelise sisekujundusega ÜÜRIkodudest. (Pikaajalise üürilepinguga muidugi.) Ei ole siinmail seda suhtumist, et kui üürin, siis elan seapesas, nagunii pole enda oma. Või noh, eks leidub ka neid, kes nii elavad, põhjusel või teisel, kuid fakt on see, et suures plaanis on üüripinda suhtumine USAs ja Eestis nagu öö ja päev. Kasvõi teie Texase ja Florida kodudki on heaks näiteks.

    VastaKustuta
  3. Ja veel. Oled sa siin kuulnud/kohanud väljendit “house rich” ja “house poor”? Ameeriklased kasutavad seda üsna tihti. Esimene kirjeldab inimesi nagu teie või meie, kel on mugav, ilus, soovidele vastav ÜÜRIkodu, ja kes rahaliselt on nö. omadega mäel. Teine käib kinnisvara OMAVATE inimeste kohta, kes maadlevad rahamuredega.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kusjuures ma ülemäära ei imestagi, et ka üürikodusid koos professionaaliga kujundatakse. Üürimajades on ette antud teatud ajaperiood, kui pikaks ajaks keegi oma lepingut soovib sõlmida. Mida pikem periood, seda soodsam hind. Kui leping on esialgu kohe tehtud 15-kuuks, siis see on juba igati pikk aeg, et elamine seal mõnusaks ja koduseks kujundada. Lepingu enneaegsel katkestamisel tuleb maksta pehmelt öeldes trahvi ja need summad ei ole just kõige väiksemad.

      Meie kõik kodud on olnud üürikodud ja kõikidesse kodudesse oleme suhtunud ikka nii, et see on meie “päris” kodu, sest mida muud ta ongi. Me ju elame selles kodus ka “päriselt” 😊 Mul muidugi tõmbab silma särama kõik, mis puudutab sisekujundust ja organiseerimist. Olen arvamusel, et kodu on koht, kus inimene peab saama end kõige mõnusamalt tunda, kodu ongi nende inimeste nägu, kes seal elavad. Me ei ole üheski üürikodus ülemäära pikalt elanud, aga ma ei tea, et oleksime ühtegi korterisse suhtunud stiilis “ah, see on ajutine… mis me siin ikka hakkame midagi sättima ja paigutama või juurde ostma”, kõike oleme ikka hingega sisustanud ja teinud. Aga jällegi – selline on meie stiil ja ei pruugi kokku minna kellegi teise suhtumise/elustiiliga ja see on igati normaalne.

      “House rich” ja “House poor” on meie viimase poole aasta vestlustes olnud päris sagedasteks fraasideks. Kolimise juures oli see vaata, et punkt nr 1 – me ei soovinud muutuga nö “koduvaeseks”, mis siis sisuliselt tähendab seda, et üürimakse (jm koduga seonduvad kulutused) tõmbavad hinge nii kinni, et elad küll ilusas kodus, aga see on ka sisuliselt kõik. Ülejäänud elu nautimise, sh säästmise jms võid ära unustada. Meie kolimise peamiseks eesmärgiks oli elukvaliteedi tõstmine, tahtsime seda iseenda jaoks teha ja tundsime, et oleme igas aspektis selle jaoks valmis, aga loomulikult siiski endale piire seades.

      Mul on tunne, et see “koduvaesus” kehtib siin riigis mitte ainult kodude kohta, vaid ka autode kohta ja ilmselgelt see on asi, mida me väldime 100% enda elus. Me mõtleme väga tugevalt oma tulevikule, aga see ei tähenda, et ei sooviks elada ka hetkes ja nautida tänast. Siiski ei tasu selle tänase nautimisega (minu arvates) ka päris liiale minna ja noh nagu ikka, siis jõuame ringiga meie eelarvemajanduse juurde tagasi :D

      Kustuta
  4. Aga kuidas on üür vs laen hinnavahe? Eestis on tihti soodsam osta, sest kuumakse on nii odavam.

    Need ühisruumid ja aiad on lahedad, eraomanduses korterite puhul ei kipu need aga tihti hästi toimima, inimesed on end lõhki laenanud ja siis hakatakse teenustelt (aednik jms) kokku hoidma

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ostetud kinnisvara puhul lisandub siin laenumaksele veel ka property tax, ning loomulikult korrashoiu- ja renoveerimiskulud. Laenumakse on niisiis vaid osa igakuisest eluasemega seotud kulutusest. Aga nagu Mailegi ütles, siinpool on suhtumine, et pole nn. ühte ja õiget lahendust, igaüks valib endale sobiva.
      Lisaks, USA on nii suur ja lai ja mitmekesine, et kindlasti on piirkondi, kus on odavam kinnisvara osta kui üürida, ja vastupidi.

      Kustuta
    2. Jah, sekundeerin Epu vastust. Nii ongi, et laenumakse on siin vaid üks osa kogu summast, millega kodu ostes tuleb arvestada. Kuna Ameerika on niivõrd suur riik, siis ilmselgelt kõiguvad ka kinnisvara hinnad siin meeletult. Muidugi võib soetada kodu, mille kõik maksed kokku jäävad siiski alla üürikorteri hinna, aga siis on juba küsimus, et kus see kodu on ja millises seisukorras jne. Kuldreegel nagu ikka kinnisvara puhul – hinna määravad kolm asja:
      1) asukoht
      2) asukoht
      3) asukoht
      Ja täpselt samuti määrab asukoht ka üürituru hinna. Nt meie käest on korduvalt uuritud, et miks me otse rannajoonele ei kolinud (ikka nii, et astud kaks sammu ja oledki rannas). Vastus on imelihtne - hinnavahe on meeletu võrreldes sellega, kas elad otseselt rannas või pisut eemal, nagu meie (meie kodust on randa u 3,5km). Otsustasime, et pole probleemi autoga 5min sõita ja rannas olla, aga samas säästes sellega üürihinnalt päris suuri numbreid. Ma ei pane küsijatele sugigi neid küsimusi pahaks, aga tegelikkus on tõepoolest selline, et on väga palju aspekte, mis nii üüriturul, kui ka müügiturul hinda määravad.

      Kustuta
    3. Meil on näiteks üür vs laen kuumakse vahe laenu kasuks. Omanikest sõprade põhjal ikka odavam kui üürida. Aga laenu saamiseks peab olema sissemakse ning kuna majade/korterite hinnad on meie soovitud piirkonnas kerkinud astronoomilistesse kõrgustesse, on see sissemakse ikka päris jõhker summa. Vaatasin just, et kui minimaalne nõue on 2bd/1ba, siis on ka hinnad juba 400 000 euro kanti. Mõneti ongi nokk kinni saba lahti olukord. Laenumakset saaks lubada aga kodu ostmine (sissemakse olemasolu) on teine teema ja selleks peaks väga pikalt koguma. Ei tundu, et on seda väärt. Pigem leida talutav üür, soovitud asukohas ning selliselt jätkata.

      Kustuta
    4. Ene, täpselt nii ongi. Olenevalt piirkonnast, on kodude hinnad kohati ulmelised ja noored inimesed, kes püüavad niigi jalgu alla ajada ja piltlikult öeldes nendel jalgadel püsida, on sellise hinnaga kodude ostiseks vajamineva sissemaksu kogumine ilmselgelt ülemõistuse hiiglaslik samm, mida astuda.

      Kustuta
  5. Mulle niii meeldib lugeda selliseid Eesti vs USa postitusi. Nii põnev ja huvitav! Ameerika (ja eriti Miami) on mu bucket-listis väga kõrgel kohal aga arvestades praegust olukorda jumal teab kas ja millal sinna reaaselt reisida saab. Seda enam, et nii palju kui ma uurinud olen, ei ole USA reis kindlasti kõige odavam, arvestades kohalikku hinnataset ja kaugust.

    Maile, kas ma tohin küsida, mis tööd Kaspar teeb? Kas sa oled sellest ka kunagi täpsemalt bloginud? Ja kas sa tahaksid ja sooviksid palun rääkida natuke rohkem hindadest ja hinnatasemest üldiselt erinevate valdkondade lõikes (toit, väljas söömine, riided, tehnika jmt). Viimane küsimus on jälle püstitatud minu kindlast soovist kunagi Ameerikasse reisida, ja igasugune hinnastamise ja hindade taustauuring on mulle väga omane (pluss, noh, mis seal salata, eks ma olen natuke uudishimulik ka) :)
    Aitäh, kui viitsid! Kadri

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kadri, aitäh lugemast ja kaasa mõtlemast!
      Kahe riigi võrdluste teemal kirjutamine on muutunud minu jaoks natuke kahe otsaga odaks, sest olen varsti juba 4a Eestist eemal olnud ja ilmselgelt ei ole paljudes asjades minu hinnang enam „Eesti elule“ päris adekvaatne. Siiski, on väga tore, kui lugejad ise arvamust avaldavad, millest nad sooviksid siin blogis lugeda. Ma poleks ise ilmaski selle peale tulnud, et kohalikud hinnad võiksid kellelegi huvi pakkuda. Hinnatasemest võin tulevikus kirjutada täpsemalt küll.

      Kaspari tööst ilmselt detailsemalt ma kirjutanud ei olegi. Ta ametinimetus on äritarkvara konsultant. Toon ühe väga lihtsustatud näite, mida see sisuliselt tähendab. Nt on ühel suurfimal (nt mingil suurel firmal, kes toodab pudinguid, kohupiimakreemi jms piimatooteid) probleeme hetkel toimiva süsteemiga, kuidas tooted liinidel jooksevad, kuidas need lattu paigutuvad (kuidas arvutis olevad programmid neid jagavad ja märgistavad ning inventuuri arvestavad jms) ning kuidas õiged tooted õigete rekkadeni jõuavad nii, et arvutis olevad süsteemid kõik ära märgiks ja sisestaks ning ülevaade oleks kõigest olemas. Kaspar on siis see inimene kelle poole see firma pöördub ja ütleb, et neil mitte midagi ei toimi enam, palun abi. Kaspar viib end kurssi selle firma nt tootmissüsteemiga, kui seal oli probleem ja mõtleb välja lahenduse, kuidas kõik see, mis toimub nö all tootmisliinidel, laos ja laost edasi kaubaautodes – kuidas see kõik paigutub arvutisüsteemi. Sisuliselt ta mõtleb need süsteemid välja ja koolitab selle sama firma inimesed välja, kes peavad hakkama neid süsteeme/programme kasutama. Paljude ettevõtetega ongi nii, et ta peab minema kohale, tõmbama kileriided selga ning veetma mingi aja reaalselt tootmisliinide vahel, et aru saada, mis neil seal toimub ja mida nad vajavad, et asjad paremini toimiks enne, kui ta saab hakata neid asju arvutiprogrammi ümber mõtlema. Ilmselgelt ma ei suuda edasi anda selle ameti detailsust ja keerukusastet piisava täpsusega, aga hästi lihtsalt öelduna on see üks suur osa tema tööst.

      Kõrvaltvaatajana tundub ta töö mulle meeletult stressirohke ja ma olen talle korduvalt öelnud, et ma ilmselt nutaksin igal õhtul silmad peos tema ametipostil olles. Sageli on vaja tal tegeleda keeruliste klientidega, kes tahavad uusi süsteeme juba eile ja ei mõista, milline töömaht selle taga tegelikult on jms. Kasparil on aga suurepärane suhtlemisoskus ja ta suudab igas olukorras rahulikuks ja viisakaks jääda, mis on sellel ametialal vägagi vajalik oskus.

      See amet on meeletult väljakutseid pakkuv, ükski päev ei ole sama, mis eelmine ja eneseületust on seal rohkem, kui võiks arvata. Talle aga meeldib kõik see, mis pakub väljakutseid. Ta ei salli mugavustsoonis „molutamist“ ja tahab endast iga päev parima anda. Seda on ta ka teinud, sest tänaseks on seis selline, et paljud kliendid on Kaspari väga hea tööga kursis, helistavad ta ülemusele selleks, et Kasparit kiita ja küsivad esmajärjekorras just teda enda järgnevaid projekte juhtima ja läbi viima.

      Ta on ise kõige selle suhtes äärmiselt tagasihoidlik, aga ma näen kõrvalt, mida ja kui palju ta teeb ning kuidas ta ka pühapäeviti vabast ajast juurde õpib ja end koolitab, et järjest pädevam ja pädevam olla ja minu hinnangul väärib see igati esile tõstmist, sest ma ei tea ühtegi teist inimest, kes nii palju pingutaks, et olla parem, kui ta oli eile.

      Kustuta
    2. Oh, nii pikka ja põhjalikku vastust ma ei oleks osanud lootagi! AItäh!

      Aga jaa, ma usun, et Eesti elu distantsilt kirjeldamine võib tunduda..veider, aga samas olgem ausad, Sa ju elasid ikka paar aastakümmet (+ natuke veel peale ka) Eestis, ega need üldjooned ju nii ei muutu. Põhiasjad jäävad ikka samaks. Mulle isiklikult väga meeldib lugeda Eestlaste elust välismaal (loen lisaks Sinule ka veel näiteks Epu, Anu ja Britti blogisid - kõik meeldivad! :) Kui ma mingit reisi planeerin siis ma ka väga tihti loen just eestlate blogisid sihtriigis - nii saab nii palju uut infot. Lisaks igasugused (subjektiivsed) võrdlused, mis iganes valdkonnas, on minu jaoks väga põnev lugemine.

      Ameerika tundub minu jaoks ikka imedemaa, kui nüüd aus olla. Seda enam on põnev kuulata-lugeda. Nii, et kirjuta aga! Mida rohkem ja tihedamini, seda parem!

      Kaspari töö tundub mulle eksta põnev. Keeruline ja vastutusrohke, aga nii põnev! Ja see kui kiitvalt Sina Kasparist kirjutad, kui uhke Sa tema üle oled (mitte ainult siin kommentaaris vaid ka üldiselt muudes postitustes) - see teeb südame nii soojaks, ja seda on nii tore lugeda! Tervitused kodulinnast Tartust! Kadri

      Kustuta
    3. Ameerika tundus ka minu jaoks imedemaa ja eks ta ju mingis mõttes ongi - võimalusi on meeletult palju. Samas, ka rahvast on palju ehk siis ka konkurentsi tööturul. Reaalsus on muidugi see, et ega keegi avasüli pudrukausiga kuskil ei oota, ikka ise peab tegutsema ja see pole alati kerge olnud. Meie oleme selle nelja aastaga jõudnud järeldusele, et Ameerika on suurepärane koht, kus elada ja avastada, aga seda kõike ainult siis, kui sa oled ise valmis ka selle kõige nimel palju pingutama ja teatud asjadest loobuma.

      Kaspari üle olen väga uhke küll! Muidugi mitte ainult selle tõttu, kui edukas ta ametialaselt on, vaid inimesena ja kaaslasena üleüldse :)

      Saadan väga suviselt soojad (et mitte öelda palavad) tervitused Tartusse vastu!

      Kustuta
  6. Aitäh väga põhjaliku postituse eest. Sa oskad sellest kõigest nii köitvalt kirjutada, et algul mõtlen, ah, see pole ju minu teema, aga siis loen ja huvi muudkui kasvab. Selline kolimine on minu meelest hea selle poolest, et sorteerid oma asjad taas üle ja hindad tõsiselt iga kolitava eseme vajadust. Ma olen vahel naljaga pooleks öelnud, et kui peaksime oma majapidamist kolima...... kaubarongi oleks vaja:P:P H Saaremaalt

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hea H,
      Aitäh nii ilusate sõnade eest!
      Kolimine on tõesti selles osas maru hea, et saad täpse ülevaate kõigest, mida sa omad. Meie alustasime oma asjades inventuuri tegemist juba kuu aega enne kolimist ja viskasime ikka mitu kotitäit kasutut kraami ära. Eks ajaga ikka asju koguneb ja tavapärases elus ju hästi ei viitsi igas kapis ja sahtlis inventuuri hakata tegema.

      Kustuta
  7. Ammustel aegadel elasin ajutiselt pea aasta üürikorteris. Kui mõelda tookordsele sissetulekule ja üürisummale -> siis tundus ainus mõistlik otsus osta korter (seda küll pangalaenuga), ent see tuli pea poole soodsam (laenumakse+kommunaalkulud) kui üürimine. Mu mehe tookordne sissetulek oli sama suur kui üürikorteri renditasu!

    Väga mõistlik on nö sarnase taustaga isikud välja selekteerida - see loob teatud turvatunde nii üürileandjale kui ka rentnikule. Loomulikult võib ju vastuvaielda, et klassidesse jagamine jne. Ent igaüks lähtub ju oma võimalustest ning üürileandja tahab ka riski maandada. Pisut kadedaks teeb kogu infra, mis üürikodu (-majaga) kaasneb - kõik eluks vajalik kohe käe-jala juures ja hooldatud.

    Tänud põhjaliku postituse eest - mõnus hommikune lugemine.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh kaasa mõtlemast! Jah, eks see olenebki ajast ja piirkonnast ja veel umbes 7634 faktorist, kas mõistlikum on üürida või osta.

      Ma olen inimeste selekteerimise osas tegelikult Sinuga tugevalt samal meelel. Ühest küljest oli seda natuke ebamugav kirjutada, aga teisest küljest jällegi…. kõik ju soovivad elada nii, et neil oleks mugav ja turvaline olla.

      Need lisad, mis üürikoduga kaasnevad on maru head tõesti. Võib öelda, et need isegi hellitavad ära natuke. Kui käisime erinevaid kodusid alles valimas, siis tabasin end ühte aeda vaadates mõttelt, et “ ah, siin polegi väga ilus” järgmisel hetkel mõtlesin, et appi, mida ma pirtsutan! Aga nii on, inimene harjub hea asjaga kiiresti ära ja siis on keeruline samm tagasi astuda.

      Kustuta
  8. Te päris viimased perekonnas ei ole. Mõni suurperegi üürimajas veel tead 🤓

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, ma mõtlesingi, et teie ja meie olemegi päris viimased :D

      Kustuta
  9. Nõue, et sissetulek peab olema kolm korda suurem kui üür, kehtib ka Prantsusmaal (või vähemalt meie piirkonnas) ning kui agentuuri kaudu üürida, tuleb sisuliselt terve infokaust kokku panna, mille põhjal siis soovijate hulgast sobiv üürnik välja valitakse. Me oleme ise senini otse omanikelt üürinud, aga kui ma õigesti mäletan, soovis üks agentuur näiteks eelneva aasta tulumaksudeklaratsiooni väljavõtet, töölepingu koopiat, kolme viimase kuu palgalipikuid ja dokumentide koopiaid muidugi ka.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh lugemast! Jah, ka siin on tööleping ja palgainfo mitmel pool nõutav. Erinevatel üürimajadel on vägagi erinevaid nõuded, mis peavad olema täidetud. Tõin postituses välja vaid põhilisemad, mis on enam-vähem igas üürimajas nõutud. Kujutan ette, et ka siin on agentuuri kaudu vaja veelgi rohkem infot kokku koguda, aga meie seda teenust kasutanud ei ole. Mulle meeldis hirmsasti ise infot erinevate majade kohta otsida.

      Kustuta
    2. Mida rohkem tegelikult sellele mõelda, seda mõistlikum see taustakontroll ja palganõue mulle tundub. Mina ei saa näiteks Eestis oma üürnikelt suurt mingit infot ja pean usaldama nende väidet (ja noh, guugeldama), et neil on töökohad ja piisavalt finantsi, et korteri eest tasuda. Tegelikult oleks hoopis parem, kui mul oleks õigus neilt sellist infot välja nõuda ja see oleks tava, mitte mõne veidriku soov :D Lisaks on nõue, et palk peab olema n-korda üürist suurem absoluutselt loogiline. Ei saa olla nii, et üürin korteri, mille eest ma vaevu maksta suudan. Ilmselt üürimiskultuuri arenedes liigub Eesti seadusandlus ka sinnapoole, sest minu meelest on noorema (st 20+) põlvkonna hulgas pikaajaline üürimine juba täiesti normaalne nähtus ning jagamismajanduse tuultes võib kinnisvara omandamine mitte nii suur unistus enam olla.

      Kustuta
    3. Ma ei ole väga kindel, kas ja kuidas üürimiskultuur Eestis areneb. Vähemalt meie sõprade näitel (kes on meiega samaealised) on oma kodu ostmine sama loomulik nähtus, kui hommikul tööle minek. Üürilise tasutainfo suhtes olen Sinuga igati sama meelt. See tundub ka mulle väga normaalne, et omanikul oleks sellise info kogumine seadusega lubatud. Usun, et selline asi säästaks nii mõnestki ebamugavast olukorrast.

      Kustuta
  10. Soomes on üürimajad tavalised,lisatasu eest saab saunas käia,kui seda just oma korteris ei ole. Pesupesemine tasuta.Remondimees käib samuti oma võtmega asju parandamast,samuti saad remonditarveid tasuta,kui korter vajab pisiremonti.Soomes on korterit üürida niipalju võimalusi.

    VastaKustuta