Täna räägin lähemalt just väljas söömise mõnusatest külgedest ja sellest kultuurist. Tegemist on minu nägemusega ja ka esitatud hinnainfo on nende piirkondade ja kohvikute/restoranide põhjal, kus mina käinud olen. Ameerika on äärmiselt suur riik ja kui keegi küsib minult küsimuse stiilis: kui palju Ameerika restoranis praad maksab? Siis tegelikult on sellele väga keeruline vastata. Mingis mõttes võiks selle küsimuse asetada lahtrisse: kui palju Euroopa restoranis einestades praad maksab? (ehk siis vastust on väga keeruline anda, kõik oleneb kohast). Ärge saage minust valesti aru, ma ei heida küsijale tema küsimust sugugi ette, küll aga püüan pisut avada tausta Ameerika, kui riigi kohta, mis laiub mõnes mõttes lausa hoomamatult suurel alal ja sisaldab endas meeletult palju erinevaid piirkondi/suurlinnu, kus hinnaskaalad on sõna otseses mõttes põrandast laeni. Küll aga saan rääkida selle põhjal, kus ise olen käinud ja mida kogenud.
Tõenäoliselt ma ei
ole enam erapooletu küsimustes, mis puudutavad Ameerikat, sest olen õppinud
juba mingil määral seda riiki tundma ja olgugi, et siin on palju aspekte, mis
mulle ei meeldi, siis on kordades rohkem seda, mis meeldib. Enne veel, kui asun
asja juurde, siis tahan kummutada ühe müüdi. Kodumaal käies olen korduvalt tähele pannud suhtumist stiilis: Ameerikas muud ei sööda, kui
burgereid. Jah, minu hinnangul siin on maailma parimad burgerid. Jah, siin
on väga palju suuri inimesi, AGA siinsel toidukultuuril on nii palju enamat
pakkuda, kui vaid burgereid. Kuna Ameerikas on korralik rahvaste paabel, siis
siin saab tõenäoliselt korraliku maitseelamuse iga kultuuri köögist, mida endale
ette vaid suudad kujutada. Ma pole iialgi varem nii palju erinevate maade toite
proovinud, kui siin elades. Väljas söömisel on meeletult palju võimalusi ja
olgugi, et oma burgeri võid pea, et igast restoranist kätte saada, siis on menüüdes
nii palju enamat.
Ameerikas elades tutvusin sisuliselt esmakordselt brunchi-kultuuriga. Brunch (ehk breakfast + lunch) on hiline hommikusöök, mida süüakse kohvikus, mis ongi üldjuhul brunchile spetsialiseerunud (aga ei pruugi). Houstonis elades käisime mõnel korral sõpradega brunchil ja see oli alati nii tore. Floridasse kolidas on Kaspar mind nii mõnelgi pühapäevahommikul üllatanud uudisega, et lähme õige hommikusele kohtingule kuskile brunchi-restorani. Sellised restoranid on tavapäraselt rahvast täis, mõnus jutuvada käib üle saali, muusika mängib, toit on imeline ja kohvi valatakse sulle juurde enne, kui viimast lonksugi jõuad võtta. Muideks, Ameerikas ongi üldjuhul nii, et maksad ühe klaasi/kruusi eest (mittealkohoolsete jookide puhul) ja ülejäänud klaasitäited on tasuta. Klaas vett tuuakse lauda momentaalselt kui sind lauda juhatatakse ja seda ei pea isegi küsima ja selle eest ei pea ka eraldi maksma. Restorani/kohvikusse sisenedes tervitab alati uksel inimene, kes sind lauda juhatab. Nii välistatakse olukord, et ettekandjal jääb klient märkamata, ning sinuga hakatakse ka koheselt tegelema.
Brunch-date:
Menüüs olevaid asju saab alati ümber teha ja vastavalt kliendi soovidele sättida. Mitte iial ei ole suhtumist, et seda või toda kohandust ei saaks teha.
Teenindus on siinmail
lausa omette teema. Kogu sinu kohvikus viibimise aja vältel käib teenindaja
korduvalt küsimas, kas kõik on korras või kas ta saab midagi lisaks tuua. Arve
on tavaliselt tal valmis prinditud juba enne, kui seda küsidagi jõuad.
Kuidas siis selle tippimisega ikkagi on? Millal ja kus ja kui suures osas seda teha tuleb?
Kuldreedel on järgmine: tippida tuleb lauast teeninduse puhul. Ehk siis, kui on restoran, kus kelner teenindab lauast, siis on ilmselge, et tuleb jootraha jätta. Kui aga lähete kiirtoiduketi drive-in-i või ostate nö leti tagant püsti seistes kiirtoitu, siis jootraha jätma ei pea.
Kui palju peaks
tippi jätma? Tavapäraseks määraks võib pidada 18-20%. Kui jätate tippi nt 10%, siis on võimalus,
et teid kutsutakse kulisside taha nt selle teenindaja ülemusega rääkima, et
talle aru anda, mis teeninduses/toidus/restorani kogemuses nii halba oli. Jah,
muidugi võite ka enne restoranist lahkuda, kui kelner jõuab järgi vaadata, kas
ja kui palju jootraha anti, aga see on jällegi selline südametunnistuse
küsimus. Tippimine on Ameerika kultuuri (väga suur) osa ja siin viibides
tuleks seda ka austada ning pigem võtta seda, kui arve loomulikku osa, mille
lihtsalt ise juurde arvutate. Lisaks veel on teenindus siin eranditult alati
nii imeline, et need teenindajad on oma tipi kordades välja teeninud 😊
Kui palju siis
ikkagi see praad maksab?
Nagu igal pool
mujal maailmas, siis ka Ameerikas oleneb kõik sellest, kus te einestate. Nö
keskmises kohas saate korraliku burgeriprae friikartulite ja joogiga kätte
umbes $12 kuni $15 + tipp. Ma ei mõtle siinkohal kiirtoiduburgereid, vaid ikka korralikku pererestorani (nt Chili´s), kus on suur burger salati, liha ja juustuga + korralikult
röstitud kuklid ning friikartulid kõrval. Samasse hinnaklassi jäävad ka suuremad salatid
ja pastaroad.
Korraliku ribiprae
eest käite välja umbes $27 + tipp. Kahekesi lõunale minnes nö keskmise tasemega
kohta (nt The Cheesecake Factory) on üsna tavapärane, et arve suurus on umbes
$50 kuni $60 + tipp.
Minnes väga
kvaliteetsesse restorani õhtusöögile on üsna tõenäoline, et pidulik õhtusöök
kahele (kaks praadi, 2 jooki alkoholiga, magustoit) küündib umbes 120-150
dollarini. Sellistes kohtades peab lisaks arvestama ka sellega, et parkimine
toimib üldjuhul valet teenusena ehk annate oma võtme parkijale, kes
hoolitseb teie auto eest ning hiljem auto tagasi saades maksate teenuse eest
küsitud hinda + tipp. Jällegi oleneb, kus see restoran asub, sest kui tegemist
on mõne uhke (suurlinna)kesklinna restoraniga võib teenuse hind küündida lausa $18 +
tipp (üldjuhul jääb see siiski madalamale). Seega kõik oleneb sellest, kuhu te lähete ning ka parkimiskorraldus on
mõistlik enne järgi uurida, et see ootamatu üllatusena ei tuleks.
Ülimalt soodne on
kiirtoit, mis on meeletult maitsev. Meie üks vaieldamatu lemmik on The Philly
Cheesesteak (https://charleys.com/), kus värskelt grillitud kana/veis on kuuma
ja auravana asetatud võileiva vahele, millel on hulganisti tomateid, hapukurki,
salatit, juustu ja kastet. Kõrvale võib valida friikartuleid ja jooke ning
sellise eine eest kahele käite välja umbes 17-20 dollarit. Samasse hinnaklassi
jääb ka hiina kiirtoit, pitsalõigud jms. Valik on väga suur ja lai.
Philly Cheesesteak:
Kaspar armastab eelnevale võileivale veel fully loaded ehk peekoni ja kastmega friikartuleid ka juurde võtta:
Kui planeerida
reisi Ameerikasse, siis minu soovitus on arvestada üsna mahukas osa reisi
eelarvest toiduelamustele, sest neid jagub siin kuhjaga. Arvestada tasub seda,
et hinnad kõiguvad vastavalt sellele, mis asukohas te viibite (linn), kus te
sööte ja mida te sööte. Märkimist väärib ka see, et Ameerikas on väga palju
toidukohti (kiirtoidukettidest kuni peenete restoranideni), mida leidub üle
riigi. Järgnevalt toongi välja väikese nimekirja nendest kohtadest, mis on minu
hinnangul külastamist väärt kohad ning mis ongi suurte kettide kohad (ehk neid
leidub laialdaselt Ameerikas).
KIIRELT JA
MAITSVALT (odavam hinnaklass)
Charleys (The
Philly Cheesesteak) – kuumad ja hõrgutavad lihavõileivad
Little Caesars –
klassikaline pitsa
Smoothie King –
smuutisid igale maitsele
Cinnabon – maailma suurimad
ja parimad kaneelisaiad
P.F. Chang´s –
hiina kiirtoit, mis viib keele alla
Starbucks –
mitte küll kõige odavam kohv, aga ülimalt maitsev sellegi poolest ja kui pole
kunagi varem proovinud, siis soovitan igal juhul ära proovida. Starbucksis on
ka maitsvad pirukad (nt juustu-singi-croissant), mida saab alati lasta soojaks
teha, ning ongi pikal reisipäeval üsna turgutav väike eine olemas 😊
PERERESTORANID
(keskmine hinnaklass)
Chili´s
Olive Garden
Panera Bread
IHop - ehe Ameerika diner, kus on maailma parimad hommikusöögid ning kus on üleüldse toit lihtne, kodune ja meeletult maitsev.
The Cheesecake
Factory – burgeripraest ja salatitest kuni ribideni, kõik on maitsev. Kindlasti tasub proovida ka sealseid juustukooke ehk siis see, millele restoran on
spetsialiseerunud.
KÕRGEMA TASEMEGA
RESTORANID (kõrgem hinnaklass)
Moxie´s Grill and
Bar
Grand Lux Cafe
Aga loomulikult
tasub külastada ka kohalikke kohvikuid ja restorane just selles linnas, kus ise
viibide/reisite ja mis ei ole suure keti omad, vaid on iseloomulikud just
sellele piirkonnale.





Ohohoh, kui väga mulle meeldivad sellised postitused. Aitäh Maile! Tahaks kohe USAsse reisida, nagu kohe :)
VastaKustutaKadri, Sinu ettepanekust ajendatuna ma selle postituse kirjutasingi :) Plaanin tulevikus kirjutada veel riidekaupade, kütuse jms teemal.
KustutaLoodetavasti saab varsti ka reaalseid reisiplaane tegema hakata.
Põnev lugeda, kuidas te Ameerikat avastate :)
VastaKustutaTippi tuleks jätta eelkõige sellepärast, et enamuses osariikides teenindajate miinimumpalk on väiksem kui teistel töötajatel. Nad saavad ametlikult umbes 20% vähem palka, kui teised. Tip peaks selle vahe siis katma. New Yorgis on miinimum tunnipalk praegu $15, tippi saavatel töötajatel $11.80. Muidugi kohustust tippi jätta ei ole, aga mul ei ole kunagi olnud nii kehva teenindust, et tippi jätta ei tahaks.
Õppisin kunagi siin koos ühe Mongoolia poisiga, kes töötas New Yorgi ühes kallimatest restoranidest water boy'na (tema ülesanne oligi ainult vett kannudesse ja klaasidesse valada). Ta rääkis, et seal restoranis oli kõige kallim roog veiselihatükk, mis maksis $500. Selle eest sai ainult selle lihatüki, lisandite eest tuli juurde maksta. Aga tänavalt toidukärust saad suure portsu araabiapärast liha riisi ja salatiga 7 dollariga.
Kohv võib maksta nii 1 dollar kui 5, aga võib ka hommikusöögil toidu kõrvale tasuta saada.
Klaas majaveini maksab Happy Hour'il $6, muul ajal võib arvestada $10-12-ga klaasi eest. Kokteilid keskmiselt $13-15.
Praed on keskmiselt $12-30, lõuna ajal pakuvad ebmaus restorane lunch special'eid, mis on küll odavama hinnaga, aga portsud on tavapärasest väiksemad, seega hinnavõitu tegelikult pole.
Koroona on New Yorgi restoranidega teinud suurt laastamistööd. Täna lugesin uudistest, et 90% neist ei suuda enam renti maksta. Nii et siin linnas muutub toidukultuuris väga palju ja mitte paremaks. Kuna hetkel tohib süüa pakkuda ainult väljas, siis restoranide lauad ongi tänavatel, mis puhtusega ei hiilga ja autod sõidavad laudade kõrvalt mööda (müra ja vingugaas). Manhattanil õhtust süüa ei ole enam eriti glamuurne :) Mõned katusebaarid siiski on avatud ja endiselt mõnusa atmosfääriga.
Minu kodu asub aga Astorias, mis on nagu aedlinn ja õhustik hoopis teine. Väikesed restoranid on tänavale pandud lauad ümbritsenud suurte potitaimede ja õitsevate lilledega kaunistatud madalate barjääridega. Ja autosid siin ka eriti ei sõida. Nädalavahetusteks pannakse osa tänavalõike liiklusele üldse kinni ja lauad on brunchitajaid täis. Kuni külmadeni.
Siiri, aitäh lugemast ja kirjutamast!
KustutaVäga hea, et avad tausta New Yorgi kohta, mis seal salata, on see ju lausa omaette nähtus. Olen ise seal kolmel korral reisil käinud, aga ilmselgelt see ei ole piisav, et anda edasi nii täpset infot, kui kohalik elanik seda teha suudab.
PS! Sinu kirjeldus Astoria ümbruskonnast tundub lausa idülliline.
Olen nendest hiigelkallitest restoranidest kuulnud, aga sisse astunud ei ole. Hinnad tunduvad täiesti kolossaalsed, aga küllap New Yorgis juba kliente ka sinna jagub.
Oeh see jootraha jätmise kultuur... Ma ikka olen sundinud end harjutama, et kehva teeninduse eest jätab 10% jootraha, mitte üldse mitte midagi. Muidugi, minu meelest on see ka äärmiselt tüütu süsteem, et normaalset palka ei olegi aga see selleks. Ega mina seda muuta ei saa. Häirib lihtsalt selles osas, et keeruline on rahulikult einet nautida, sest nii kui võimalik ootab juba tšekk maksmist ja siis tuleks jalga lasta - laud vaja uute inimestega täita, et siis jälle jootraha saada. Praegu Eestis olles ma nii naudin seda, et esiteks saab lauas ikka pisut kauem ka istuda ja sind ei üritata pilkudega mõrvata ja teiseks, et ma saan istuda ja oma kaaslasega rääkida, mitte ei pea vastama pidevalt teenindaja küsimustele :D
VastaKustutaAlgul oli raske harjuda ka hiiglaslikke portsudega, ent sellega on nüüd korras. Olen ära õppinud, et välja söömaminek tähendab, et suur osa toidust tuleb koju kaasa ja saab veel 1-3 toidukorda. Selliselt arvestades ei ole ka hind liiga kallis.
Starbucksi üheks eeliseks on ka see, et tellimuse saab teha telefonist. Soojalt soovitan seda võimalust kasutada! Nii palju mugavam ikka.
Kusjuures ma ei ole ise kunagi tundnud, et peale arve lauda toomist on lahkumisega kiire (või, et meid justkui kiirustatakse tagant), hästi huvitav oli lugeda samale teemale lähenemist hoopist teisest vaatepunktist, aitäh arvamust avaldamast, Ene! Ja jällegi, mulle endale väga meeldib see, et teenindaja käib ja küsib, kas kõik on korras ja ma ei pea ise vaeva nägema, et teenindaja tähelepanu püüda. Ilmselgelt on inimesed oma eelistustega erinevad ja see on täiesti normaalne.
KustutaHiigelportude osas olen täiesti nõus, ka minul oli alguses selle osaga keeruline harjuda.
Starbucksiga me 98% kordadest tellime ka telefoniga ette, maru mugav 😊
Iga kord kui Ühendriikidesse reisin siis võtan kaalus alla. Mulle absoluutselt ei istu rasvane, grillitud, kogukas toit ning nii raske on olnud leida kergeid ja tervislikke eineid mis ei oleks kastmetega või juustu või võiga üle kallatud. NYC on võibolla erandiks, aga seal võtan muudel põhjustel kaalus alla :D
VastaKustuta