Nädalad lähevad maru kiiresti - mis sinna sisse mahub?

Alates sellest ajast, kui Cancunist koju tagasi pääsesime, on elurütm olnud päris kiire. Nädalad lähevad nii kiiesti, et ei saa aru ka, kui jälle on käes järjekordne reede. Alates oma lõputöö ära esitamisest olen tegelikult nö poole kohaga tööd edasi teinud. Nimelt olen ühele professorile ühes kindlas aines assistendiks ehk siis loen ja hindan tudengite töid ning annan neile tagasisidet. Alguses olin natuke skeptiline selles osas, kas olen ikka piisavalt pädev neid ülesandeid täitma, aga siis öeldi mulle selle peale, et “Kes siis veel on?” ja see pani mind mõtlema. Tõepoolest, tunnen ju nendes asjades ennast tegelikult väga koduselt. Nüüd täidangi juba teist kuud järjest assistendi ülesandeid ja mulle väga meeldib see töö. Mis seal salata, eks olen ka seda nautinud, et töökoormus on madal. Teen oma töised kohustused esimesel poolel päevast ära ja ülejäänud aja saan tegeleda muude asjadega. Näiteks, kirjutasin Õpetajate Lehte artikli, mis ilmus värskes lehes ja täisartiklit saate lugeda siit.

Lisaks käin naabrinaisega igapäevaselt power walki tegemas ehk siis kõnnime tempokalt ikka nii, et seljad märjad ja põletame turjale kogunenud kilosid. Aeg ja kilomeetrid lausa lendavad ja sellest on saanud juba teist kuud järjest meie igapäevase rutiini osa. 

Oma kõnnitiirudel oleme näinud ikka igasuguseid põnevaid asju. Näiteks elab meil siin kanali ääres üks suur krabi, kellele pandi lausa oma maja püsti:

Sageli näeme loomulikult oma kodukandi igapäevast elanikku Diegot:

Täna avastasime täiesti ootamatult päkapikkude elupaiga:

Lisaks kõndimisele teen juba mitmendat nädalat nö päris trenni koos Kaspariga. Kolmel korral nädalas sõidame “kallisse spordiklubisse” ehk tegelikult lihtsalt imeilusa vaatega paika, laotame oma matid maha ja paneme telefonist aga treeningu peale. Meil on ostetud programm, kus treener ütleb ja näitab ette, mida me tegema peame ja meie ülesanne on neid harjutusi järgi  teha ja ellu jääda. Iga treeningu juures on vaja vaid matti ja enda keha raskust, ei mingeid muid vahendeid. Kõlab lihtsalt? Hold your horses, cowboy! See on ilmselt üks raskemaid treeninguid, mida ma teinud olen. Ma olen muidugi üsna vormist väljas ka, sest viimased 10 kuud ilma trennita tegi kehaga oma töö. Nüüd hakkan ennast aga juba järjest paremini tundma. Võhma on kordades juurde tulnud ja enesetunne paraneb tuntavalt iga nädalaga.

Lisaks kõigele eelnevale saime eelmisel nädalal oma esimesed vaktsiinid kätte. Meie osariigis on asi jõudnud nii kaugele, et kõik üle 16-aastased alalised elanikud saavad end järjekorda panna. Järjekorras olime umbes nädala, kui tuli teade, et saame minna vaktsineerima. 

Kogu protseduur oli ülimalt hästi organiseeritud ja väga kiire. Kõik toimus drive-in meetodil, ehk siis autost väljumine oli keelatud. Igas punktis olid erinevad inimesed, kellel oli oma ülesanne ja meie ülesanne oli vaid sõita kõik need punktid läbi, täita vajalikud dokumendid, saada vaktsiin kätte ja koju tagasi minna. Kogu vaktsineerimisala oli sõjaväe poolt korraldatud ja täide viidud ja toimis justkui kellavärk. Selliseid vaktsineerimispunkte on siin väga palju.

Lisaks vaktsiinile sain eelmisel nädalal kätte ka oma kohalikud juhiload. Floridasse kolides tahtsime kohe kohalikku ARK´i (DMV) minna asju ajama, aga kuna me kolisime siia eelmisel suvel ehk kõige sügavamal karantiini ajal, siis kõik asjaajamised pidid olema eelnevalt kokku lepitud. Ehk siis igaks ametlikuks asjaajamiseks oli vaja saada kindla kuupäeva ja kellaajaga kohtumine. Kahjuks olid igal võimalikul ja võimatul momendil liinid nii umbes, et meil ei õnnestunud kuidagi endale aega saada. Mingil hetkel loobusime üritamast ja mõtlesime, et ajame seda asja uuesti siis, kui olukord vaibub ja sõidame sinnani oma Texase lubadega edasi. Nüüd siis võtsime asja uuesti käsile ja saime endale aja. Kõige kummalisem kogu asjaajamise juures oli see, et peale kolme ARK´is veedetud tundi ja arvukate dokumentide täitmist, kõndisin mina sealt välja uhiuute lubadega, mille jaoks fototki alles seal samas tegin, aga Kasparile lubati load postiga kuni 60 päeva jooksul koju saata. Kus on loogika? Ärge küsige.

Ja enne, kui arugi saime, oli jälle käes reede! Mul isutas juba ammu India toidu järele ja reedel otsustasimegi seda koju tellida. Menüüs oli meil kana, lammas, jasmiini riis ja imeline küüslaugu naan ehk lameleib - no nii hea, et söö või taldrik ka ära!

Laupäeva õhtul olime kutsutud Miamisse külla ja seetõttu otsustasin üle väga pika aja kooki küpsetada. Tegin ikka oma klassikat - Manhattani juustukooki, mis ei vea iialgi alt:

Käisime külas oma sõbral, kelle kodust avaneb täiesti imeline vaade:

Ja enne, kui arugi saad, on aeg alustada uue nädalaga. Ilusat nädala algust!