Šokeerivad uudised

 Vahel on nii, et kujutad endale midagi pikalt ette, aga tegelikkus on sootuks midagi muud. Mõnel juhul on see tegelikult hea või isegi väga hea. Teisel juhul jällegi mitte. Olin endale alati ette kujutanud, et kui kraadi kätte saan siis viskan jalad seinale ja puhkan nii „nagu torust tuleb“. Tegelikkus on olnud midagi muud, aga kõigest järgemööda...

Eestisse jõudes oli planeeritud mitu pidulikku sündmust tähistamaks minu lõpetamist juuni alguses. Üheks selliseks sündumiseks oli tähistamine koos pere ja lähemate sõpradega. Olin selleks puhuks eelnevalt restorani lauad kinni pannud ja kõik pidi toimuma äärmiselt pidulikus ja mõnusas õhkkonnas. Siinkohal tahan etteruttavalt avaldada kiitust Tartu restoranile Hõlm, kus eelnev suhtlus, kohapealne teenindus ning menüü ületasid minu ootuseid mitmekordselt. Tegemist on tõelist kvaliteeti hindava kohaga ja kui keegi lugejatest soovib sellest osa saada, siis soovitan soojalt seda restorani.

Olin alati teadnud, et tahan Tartu Ülikooli teekonnale ametliku punkti panna justnimelt Tartus ja ilma, et ma sellele ise oleksin isegi mõelnud, osutus selleks restoran, mis asub Ülikooli tänaval, praktiliselt ülikooli peahoone kõrval. Kui pere ja sõbrad olid restorani saabunud, ning kõik istunud oma kohtadele, et klaase tõsta, tõusin mina, et öelda mõned vajalikud tänusõnad ja šokeerida kogu meie seltskonda jalustrabavate uudistega.

Tõenäoliselt on see nüüd koht, kus tasub maha istuda ja ääretasa täis valatud kohvikruus igaks kümneks juhuks lauale asetada...

Kingituste avamine:

Üheks kingituseks oli minu nime ja kraadiga tempel:

Isa soovis kohe mitu templit talle kingitud doktoritöösse:

Meie kõige pisem piduline:

Ämmad:

Õde ja vend:

Koolilõpetaja tunne oli küll sellise lillekuhja all:

Õed:

Meie Klubi:

Ema, isa, õe ja õepojaga:

Meie Klubi naised oma meestega:

Meie pere ja sõbrad:

Oma tänusõnade lõpetuseks teatasin perekonnale ja sõpradele, et mulle pakuti lektori ametipositsiooni Tallinna Ülikoolis (sellest lähemalt juba hiljem) ning ma olen otsustanud selle vastu võtta. Nimetatud positsioon eeldab kohapeal viibimist ja see tähendab vaid üht – me kolime Eestisse.

...

Novembris (2020) hakkasime kodus omavahel rääkima sellest, kui väga me perekonda igatseme. Meid on õnnistatud suure perega ning me tunneme neist pidevalt suurt puudust. Hoolimata sellest, et oleme pereliikmetega igapäevases ühenduses, ei saa me siiski osa sünnipäevadest ja igapäevaelu „pisiasjadest“ sellisel määral nagu sooviksime. Oleme Ameerikas elanud ligi 5 aastat (oktoobris saab Kasparil 5a täis) ning see on piisavalt pikk aeg eemalolekuks. Kaspar on teinud siin hämmastavat karjääri ja ma ei saaks tema üle uhkem ollagi. Seega unistus, mida tulime siia püüdma, on mingis mõttes täidetud. Jätsime need mõtted settima ja elasime oma elu edasi.

Kevadel küsis Kaspar mu käest, mida ma sooviksin edasi teha, kui kraadi kätte saan – kas tahaksin pikemalt puhata? Floridas tööle minna? Eestis tööle minna? Minu vastus oli kiire – mõte Eestis tööle minekust pani mu silmad särama. Mõte perekonnaga koos olemisest pani sees kõik hõiskama.

Mõte kõledast kodumaa sügisest tekitab aga kabuhirmu ja kas/kuidas mu tervis vastu peab? Küsimusi on umbes miljon ja hirm totaalse elumuutuse eest meeletu. Küll aga võtsime ju täieliku elumuutuse ette täpselt 5 aastat tagasi, kui kolisime Ameerikasse ja jäime ellu (ja enamgi veel muidugi).... ja päeva lõpuks on meil vaid üks elu, mida elada.

Ehk siis... need mõtted ja ideed ei ole sündinud üleöö emotsiooni pealt. Ilmselgelt ei ole meil veel kõigele vastuseid, aga selge on see, et perele taaskord üle väga pika aja lähedal olla, ei saa olla vale otsus. Samuti ei tee me igavest lõpparvet Floridaga – kaugeltki mitte. Kaspar ütles mulle hiljuti midagi väga liigutavat: „5 aastat tagasi me kolisime siia minu karjääri pärast ja Sina toetasid mind, nüüd on aeg keskenduda Sinu karjäärile ja mina toetan Sind“. Reaalsus on muidugi see, et ta on mind kogu selle aja toetanud. Me oleme mõlemad üsna suure professionaalse saavutusvajadusega ja seetõttu ilmselt on meil kergem üksteist ka selles osas mõista.

...

Niisiis, šokeerisime oma lähedasi nende uudistega ning kogu ülejäänud suvi möödus meil tulekahju-kiirusel. Meil oli vaja leida endale kodu, kuhu sügisel kolida, sest siis algab minu töö ülikoolis. Ehk siis otsisime endale kodu linna, kus me varem elanud ei ole – Tallinna. Leidsime meie jaoks täiesti ideaalse korteri ning seadsime end sinna sisse nii, et kui mina augusti lõpus Eestisse naasen, siis on meil kõik esmane eluks vajalik seal juba olemas. Asjaajamisi oli omajagu ning üleeile Floridasse tagasi jõudes tundsin, et olen täiesti väsinud, aga tegelikult väga õnnelik, sest üks suur asi on korda aetud – meid ootab Eestis kodu, kuhu minna. Justkui saatuse tahtel on ka seekord nii, et alustame oma uut etappi esialgu eraldi olles (nagu oli ka 5 aastat tagasi). Mina lähen esialgu üksinda Eestisse ja Kaspar tuleb alles oktoobris järgi, kui meie Florida eluga on kõik asjad korda aetud.

Kirjutan kõigest edaspidi detailsemalt :)