reede, 30. juuli 2021

Šokeerivad uudised

 Vahel on nii, et kujutad endale midagi pikalt ette, aga tegelikkus on sootuks midagi muud. Mõnel juhul on see tegelikult hea või isegi väga hea. Teisel juhul jällegi mitte. Olin endale alati ette kujutanud, et kui kraadi kätte saan siis viskan jalad seinale ja puhkan nii „nagu torust tuleb“. Tegelikkus on olnud midagi muud, aga kõigest järgemööda...

Eestisse jõudes oli planeeritud mitu pidulikku sündmust tähistamaks minu lõpetamist juuni alguses. Üheks selliseks sündumiseks oli tähistamine koos pere ja lähemate sõpradega. Olin selleks puhuks eelnevalt restorani lauad kinni pannud ja kõik pidi toimuma äärmiselt pidulikus ja mõnusas õhkkonnas. Siinkohal tahan etteruttavalt avaldada kiitust Tartu restoranile Hõlm, kus eelnev suhtlus, kohapealne teenindus ning menüü ületasid minu ootuseid mitmekordselt. Tegemist on tõelist kvaliteeti hindava kohaga ja kui keegi lugejatest soovib sellest osa saada, siis soovitan soojalt seda restorani.

Olin alati teadnud, et tahan Tartu Ülikooli teekonnale ametliku punkti panna justnimelt Tartus ja ilma, et ma sellele ise oleksin isegi mõelnud, osutus selleks restoran, mis asub Ülikooli tänaval, praktiliselt ülikooli peahoone kõrval. Kui pere ja sõbrad olid restorani saabunud, ning kõik istunud oma kohtadele, et klaase tõsta, tõusin mina, et öelda mõned vajalikud tänusõnad ja šokeerida kogu meie seltskonda jalustrabavate uudistega.

Tõenäoliselt on see nüüd koht, kus tasub maha istuda ja ääretasa täis valatud kohvikruus igaks kümneks juhuks lauale asetada...


Kingituste avamine:


Üheks kingituseks oli minu nime ja kraadiga tempel:
Isa soovis kohe mitu templit talle kingitud doktoritöösse:
Meie kõige pisem piduline:
Ämmad:
Õde ja vend:
Koolilõpetaja tunne oli küll sellise lillekuhja all:
Õed:
Meie Klubi:

Ema, isa, õe ja õepojaga:
Meie Klubi naised oma meestega:
Meie pere ja sõbrad:

Oma tänusõnade lõpetuseks teatasin perekonnale ja sõpradele, et mulle pakuti lektori ametipositsiooni Tallinna Ülikoolis (sellest lähemalt juba hiljem) ning ma olen otsustanud selle vastu võtta. Nimetatud positsioon eeldab kohapeal viibimist ja see tähendab vaid üht – me kolime Eestisse.

...

Novembris (2020) hakkasime kodus omavahel rääkima sellest, kui väga me perekonda igatseme. Meid on õnnistatud suure perega ning me tunneme neist pidevalt suurt puudust. Hoolimata sellest, et oleme pereliikmetega igapäevases ühenduses, ei saa me siiski osa sünnipäevadest ja igapäevaelu „pisiasjadest“ sellisel määral nagu sooviksime. Oleme Ameerikas elanud ligi 5 aastat (oktoobris saab Kasparil 5a täis) ning see on piisavalt pikk aeg eemalolekuks. Kaspar on teinud siin hämmastavat karjääri ja ma ei saaks tema üle uhkem ollagi. Seega unistus, mida tulime siia püüdma, on mingis mõttes täidetud. Jätsime need mõtted settima ja elasime oma elu edasi.

Kevadel küsis Kaspar mu käest, mida ma sooviksin edasi teha, kui kraadi kätte saan – kas tahaksin pikemalt puhata? Floridas tööle minna? Eestis tööle minna? Minu vastus oli kiire – mõte Eestis tööle minekust pani mu silmad särama. Mõte perekonnaga koos olemisest pani sees kõik hõiskama.

Mõte kõledast kodumaa sügisest tekitab aga kabuhirmu ja kas/kuidas mu tervis vastu peab? Küsimusi on umbes miljon ja hirm totaalse elumuutuse eest meeletu. Küll aga võtsime ju täieliku elumuutuse ette täpselt 5 aastat tagasi, kui kolisime Ameerikasse ja jäime ellu (ja enamgi veel muidugi).... ja päeva lõpuks on meil vaid üks elu, mida elada.

Ehk siis... need mõtted ja ideed ei ole sündinud üleöö emotsiooni pealt. Ilmselgelt ei ole meil veel kõigele vastuseid, aga selge on see, et perele taaskord üle väga pika aja lähedal olla, ei saa olla vale otsus. Samuti ei tee me igavest lõpparvet Floridaga – kaugeltki mitte. Kaspar ütles mulle hiljuti midagi väga liigutavat: „5 aastat tagasi me kolisime siia minu karjääri pärast ja Sina toetasid mind, nüüd on aeg keskenduda Sinu karjäärile ja mina toetan Sind“. Reaalsus on muidugi see, et ta on mind kogu selle aja toetanud. Me oleme mõlemad üsna suure professionaalse saavutusvajadusega ja seetõttu ilmselt on meil kergem üksteist ka selles osas mõista.

...

Niisiis, šokeerisime oma lähedasi nende uudistega ning kogu ülejäänud suvi möödus meil tulekahju-kiirusel. Meil oli vaja leida endale kodu, kuhu sügisel kolida, sest siis algab minu töö ülikoolis. Ehk siis otsisime endale kodu linna, kus me varem elanud ei ole – Tallinna. Leidsime meie jaoks täiesti ideaalse korteri ning seadsime end sinna sisse nii, et kui mina augusti lõpus Eestisse naasen, siis on meil kõik esmane eluks vajalik seal juba olemas. Asjaajamisi oli omajagu ning üleeile Floridasse tagasi jõudes tundsin, et olen täiesti väsinud, aga tegelikult väga õnnelik, sest üks suur asi on korda aetud – meid ootab Eestis kodu, kuhu minna. Justkui saatuse tahtel on ka seekord nii, et alustame oma uut etappi esialgu eraldi olles (nagu oli ka 5 aastat tagasi). Mina lähen esialgu üksinda Eestisse ja Kaspar tuleb alles oktoobris järgi, kui meie Florida eluga on kõik asjad korda aetud.

Kirjutan kõigest edaspidi detailsemalt :)

 

20 kommentaari:

  1. Väga väga põnev elumuutus! See oli üks mõte, mis mul peast läbi käis, kui soovitasid kohvikruusi lauale asetada :D Tahaksin kohe lausa nüüd ise TLUsse astuda, et saaks sinu loengusse tulla!

    Kas Eestisse kolides lähete vaid kohvritega, või saadate miskit ka konteineriga? Kui see viimane variant, siis sellest loeks küll huviga. Me ise plaanime ka siin loodetavasti tuleval aastal Eestisse kolida ning vaid kohvritega see tulek vast ei õnnestu...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh nii innukalt kaasa elamast, Ene! Olen ise samuti päris elevuses uue ameti ees, aga eks see tekitab veidi hirmu ka, sest ma ei ole sellist tööd varem teinud ja uus ning tundmatu on ikka hirmutav.

      Merekonteinerit me ei plaani võtta, müüme oma mööbli siin ära. Küll aga plaanime teatud asjad lisapakiga Eestisse saata ja sellest kõigest saan täpsemalt kirjutada juba siis, kui asju ajame ja info konktreetsem. See on küll uudis, et teie samuti Eestisse plaanite kolida! Millest selline mõte?

      Kustuta
    2. Mugavustsoonist väljaastumine on jah üheaegselt nii põnev kui hirmus! Õppimismomente tuleb muidugi ka mustmiljon, aga pole kahtlustki, et saad hakkama!

      Me oleme oma mõtetega sealmaal, et oma kodu ja lapsed ja särk ja värk. Ning reaalsus on kahjuks see, et siia jäädes peaks nii ühe kui teise saamiseks tõenäoliselt mägedest minema kolima ja töökohtasid vahetama. Aga kui ei saa elada kohas, mida armastame ja teha tööd, ei näe väga mõtet siia jääda. Lisaks sellele ka tugivõrgustik (siin põhimõtteliselt vaid Bryani ema, sest suur osa sõpru lahkub mägedest varem või hiljem suht samadel põhjustel, Eestis minu pere ja kõik Eesti sõbrad), lastele mõeldes 100x parem tervisekindlustuse süsteem, parem haridus (st ilma vajaduseta erakoolide vm järgi) ja ausalt öeldes turvalisus. Päris USAga hüvasti ei jäta, kes teab mis ajal muutub siinelamine mõtekamaks, nii et ideaalis oleks mul enne Eestisse naasmist kodakondsus ka käes. Muidu hakka elamisloa paberimajandusega jälle otsast peale, kui tahaks tagasi tulla...

      Kustuta
    3. Ma ei mäleta, kust ma seda aastaid tagasi lugesin, aga tsitaat oli järgnev: "Elu algab seal, kus lõpeb mugavustsoon." See lause on mind ikka saatnud ja kummitanud ja olgugi, et aeg-ajalt on päris tore mugavustsoonis "tiksuda", siis suures plaanis kahjuks selles alas arengut ja muutusi ei toimu.

      Kõik on vägagi arusaadav, eriti see turvalisuse aspekt ;)

      Kustuta
  2. Mina küll ei osanud sellist uudist oodata, arvasin, et pere suureneb 🙂.
    Väga vahva igatahes. Sinu Eesti-postitustest on jäänud mulje, et teil mõlemal on tõesti hästi armsad ja armastavad perekonnad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh lugemast ja toetamast! Meil on perega tõesti väga vedanud :)

      Kustuta
  3. Totaalne üllatus! Ma ei osanud kohe mitte midagi arvata peale postituse alguse läbi lugemist. Aga tegelikult mõistan seda otsust hästi. Osa minu lähedastest elab ookeani taga ning jutt igatsusest on mulle väga teada ja tuttav. Suures plaanis saab ekraani vahendusel asjadest ülevaate, aga just need pisiasjad, spontaansed külaskäigud jne Neid virtuaalselt ei asenda. Palju edu uues töökohas. Mina elan teile ikka mõttes kaasa! H Saaremaalt

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh, H! Kirjeldad meie mõtteid ja tundeid seoses kolimisega väga täpselt. Eks need ongi üsna keerulised otsused ja kõike head korraga tavaliselt ei saa, tuleb teha valikuid. Aga see, et mingis osas tuleb järeleandmisi teha on tegelikult hea, see avab võimalusi uuteks seiklusteks.

      Kustuta
  4. Sa kohe oskad puändi lõppu jätta...hoides lugejat põnevil, et mis uudis nüüd tuleb.
    Seda ei osanud oodata...
    PS! ehk õnnestub mul sügis/kevadel mõnel Su loengus osaleda :)
    Edu uues ametis! Nagu ütles Raja Teele: kodumaal on väga vaja haritud põllumehi! Sinu puhul siis hariduspõllu kündjaid ;)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh! Väga tore, kui mu lugeja ka loengusse tuleb!
      Kusjuures just suvel vaatasime kõik need filmid uuesti läbi ja meile öeldi perekonnas sama asja :D

      Kustuta
  5. Üle 30 aasta väljamaal elanuna arvan, et tegid ainuõige otsuse!!! Edu sulle!!!

    VastaKustuta
  6. Ma olen olnud su blogi lugeja algusest peale (googeldasin kord USA-s elavate eestlaste blogisid). Mul on siiralt hea meel, et kolite Eestisse. Minu arust ei ole võimalik alahinnata perekonna lähedust - võimalust helistada ja lihtsalt kokku saada, lühikese etteteatamisega või ekspromt! Tore on maailma näha ja nagu antropoloogid ütlevad - sa ei mõista tõeliselt enda kultuuri enne, kui oled eemal olnud. Olen ise ka USA-s elanud ja pean ütlema, et õppisin Eestit hoopis enam hindama tänu sellele kogemusele. Kuigi muidugi USA-s on samuti oma väga suured plussid, nagu te hästi teate :)
    Palju õnne ka suurepärase doktoritöö kaitsmise puhul!
    Loodan, et jätkad ka Eestis kirjutamist. See tuleb sul hästi välja! Mina oleks lugeja! H.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh, et oled olnud pikaaegne lugeja! Olen 100% nõus, et kodumaad ja sellega seonduvat hakkad hindama või hoopis uues valguses nägema alles siis, kui oled pikemalt eemal viibinud - vähemalt minuga oli see küll nii. Perekonna olulisusest rääkimata. Igatsen ka ise neid ootamatuid külaskäike ja lihtsalt kiiret lauamänguõhtut pereliikmetega, mida kaugel elades teha ei saa.

      Ameerika on meie vastu olnud väga hea ja me ei plaani sellega igaveseks lõpparvet teha. Oleme suured Ameerika fännid ja aru saanud, kui väga meile siinne elu meeldib.

      Ma ei ole veel otsustanud, kas jätkan Eestisse kolides blogiga või mitte. Ma pole kindel, kas mul on midagi põnevat seal enam lugejatega jagada, kõik eluolu riigis on ju tegelikult teada. Aitäh siiski toetuse eest!

      Kustuta
  7. Wow mis uudised!! Good for you guys!
    Samas, kui aus olla, siis ma ei olegi väga üllatunud. See muutus oli kuidagi… õhus. Sa pead nüüd blogi jälle ümber nimetama? :)

    Aga TTle tahan sõbralikult vastu vaielda “ainuõige otsuse” osas. Mis elukohavalikusse puutub, siis mu meelset ei ole olemas ühte ja ainsat universaalselt kõigile sobivat mudelit. Maailm on suur ja lai ja põnev, mina näiteks ei arva, et inimesed peaksid tingimata surema sealsamas, kus nad sündisid. See aga on küll nn. ainuõige, et tuleb teha nii, nagu hing ihkab ja süda kutsub.

    Mis muud kui jõudu teile kolimiseks ning elumuutuseks, ja palju, palju edu sulle uues, põnevas karjääri-etapis!!

    P.S. Komplimendid sulle väljanägemise eest - sa sõna otseses mõttes kiirgad nii elevust kui rahulolu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh kaasa elamast, Epp! Nagu ka siin eelnevalt juba mainisin, siis ma pole otsustanud, kas jätkan blogiga peale Eestisse kolimist. Ma ei ole kindel, kui palju põnevat mul seal kirjutada on (eluolu riigis on ju suures plaanis teada).

      Ma olin ise aastaid suur kolimise vastane ja keeldusin isegi Tartust Tallinnasse kolimast. Nüüd aga suhtun sellesse hoopis teisiti ja kui keegi täna küsiks, kus me 5a möödudes elame, siis meil kindlasti vastust sellele küsimusele ei ole. Hetkel tundub õige perele lähemale kolida ja küll siis elu näitab, kuhu edasi tuleb liikuda. Erinevates kohtades elamine rikastab ikka tohutult ja seda ma soovitaks kõigile, kel vähegi võimalik.

      Suur tänu komplimendi eest! Ma ei teagi, millal ma viimati nii õnnelik olin, kui praegu, ja tore, kui see välja kiirgab:)

      Kustuta
  8. Nii tore! Ja palju-palju õnne doktorikraadi puhul!

    Ka minu pere kolis just Eestisse tagasi, samuti esimest korda elus Tallinna. Eesti pere, sugulased ja sõbrad on nüüd nii palju lähemal. See on tähtis. Nii et ma ei olnud väga üllatunud teie uudise peale :)
    Lugeja M.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Suur tänu õnnesoovide eest, M! Ma arvan ise ka, et see, kui tugivõrgustik on füüsiliselt lähedal, on äärmiselt oluline. Kui kaua te ise olite Eestist eemal?

      Kustuta
  9. Mul oleks küll kahju, kui sa oma blogi välja suretaksid lihtsalt seetõttu, et enam USAs ei ela. Noore pere ümberasumine mandrilt teisele, kohanemine, erinevused kahe riigi vahel, su uus töökoht on mu meelest inspireerivad ja huvipakkuvad teemad, nii kirjutajale kui lugejale. Ei sobi sundida, aga ehk mõtled siiski blogimise jätkamise peale? :)

    VastaKustuta
  10. Oi, kuidas ma käin ja ootan, et äkki on uus postitus - et kuidas teie uus elu läheb. :)

    VastaKustuta