Tavaline elu

Alates reedeõhtusest maandumisest on päris palju tavalist elu juhtunud, mõnel päeval isegi nii palju, et kui ma enam ei reageerinud, siis Kaspar küsis, kas ma üldse kuulsin teda. Jah, ma kuulsin, aga ei jõudnud enam reageerida, karikas oli vist täis saanud selleks korraks. 

...

Üks päev enne Eestist ära tulekut hakkasin ennast halvasti tundma, nõrk valu põsesarnade taga, ei midagi hirmsat. Võtsin koheselt telefoni, et oma perearstile helistada. Ma tean, mida see nõrk valu tähendas ja ma tean väga hästi, et tegutseda tuleb kohe. Eiramine on vaid puhas lollus, mis maksab valusalt kätte.

Perearstil tehti koheselt vereproov ja röntgen ning paari tunni möödudes helistas arst, et teada anda, et hetkel põletikku ei ole, aga röntgenpilt näitab üsna selgelt, et kõik käigud mu näos on nii turses ja umbes, et põletiku saabumine on vaid loetud päevade küsimus. Nii saingi antibiootikumid USA-sse kaasa juba võtta. Juba keset lennureisi tundsin, et nonii, asjad hakkavad toimuma. Arst soovitas mul paar päeva enne rohtude võtmist oodata, kuniks põletik on tekkinud. Pühapäeva hommikuks oli valu muutunud talumatuks ja alustasin ravikuuriga. Terve pühapäev möödus sisuliselt magades, olin nagu udu sees. Seda kõike on nii korduvalt läbi elatud, et teadsin, et see hirmus päev tuleb üle elada ja siis hakkavad rohud mõjuma ning läheb paremaks. Mõtlesin, et pääsem sel aastal põskkoopapõletikust, aga kus sa sellega. Tavaline elu...

...

Laupäeval oli meie esimene täispikk päev Ameerikas tagasi olles. Esmatähtis tuli hankida hommikusöök ja seejärel minna toidupoodi, sest ilmselgelt haigustas kappides tühjus. Auto aga käima ei läinud. Kolm kuud seismist sai auto akule saatuslikuks ning tuli kutsuda professionaalne abi kohale. Abi saabuski ning uus aku ka, mis autole peale pandi, kuid kõik see võttis loomulikult paar tundi aega ja korinat meie kõhus oli juba kõrvalmajja kuulda. 

Omame mõlemal mandril autot ja see tähendab seda, et tuleb arvestada ootamatute kulutustega, sest ikka ja alati tuleb mingeid ootamatuid või vähem ootamatuid olukordi ette. Oleme enda jaoks selle lahendanud juba väga mitu aastat järjest nii, et igal palgapäeval rändab väike kindel summa meie eelarvetabeli säästuosakonnas tulpa, mille nimi ongi Auto. Sinna see raha muudkui vaikselt koguneb, sest ikka ja jälle tuleb midagi ette. See pole koht, kust võtta kütuseraha, vaid see on just nendeks ootamatuteks kulutusteks, kui autol sureb aku ära või midagi vajab välja vahetamist. See on see tulp, kust saab võtta täiesti rahuliku südamega vajaliku summa, kui oled 3 kuud teises riigis veetnud ja auto vajab professionaalset teenust, mis muuhulgas sisaldab ka uut akut ja selle vahetust. Kogu see lugu läks laupäeval maksma $400 ja stressi tekitas ainult see, et mul oli reaalselt tunne, et suren kohe see sama sekund näljasurma. Kui seda eraldi Auto tulpa meil tabelis ei oleks, siis oleks ikka äärmiselt ebamugav selline summa kuu enne jõule välja laduda. Ikka ja jälle taban end mõttelt, kui tänulik ma olen selle eest, et 2018. aasta talvel Dave Ramsey "otsa komistasime", sest ikka tuleb ette seda tavalist elu...

...

Pühapäeva hommikul ärgates ei läinud meie teler enam käima. Ostsime selle Houstonis elades, ehk siis 5,5a tagasi ning teler on üle elanud ka 3 kolimist, millest üks hõlmas endas kolimisautos loksumist kaks pikka päeva. Eks see kõik on oma jälje jätnud ja juba möödunud suvel näitas ta märke, et hakkab ära väsima. Olime justkui natuke vaimselt valmis selleks, et ühel päeval on selle masinaga kõik. See päev oli pühapäev, kus mina olin haigusega täiesti pikali maas ja Kaspar oma kipsiga pole ka suurem asi maratonimees hetkel. Mis seal siis ikka, saab ju netist ka asjad välja valida ja koju tellida, sest jõulukuu ilma telerita on justkui natuke nukker. Meil on traditsioon igal detsembril vaadata ära kõik oma lemmikud jõulufilmid. Muidugi saaks neid arvutist ka vaadata, aga see pole nagu päris see. Niisiis, ühel päeval auto, teisel päeval telekas.... mis seal ikka - tavaline elu.

...

Kõik see eelnev ongi tavaline elu. Keegi ei karista kedagi millegi eest, vahel asjad lihtsalt juhtuvad järjest ja see pole mitte midagi muud, kui tavaline elu. Ainus asi, mida me teha saame, on valmistuda selleks tavaliseks eluks nii materiaalselt (loe: eelarve) ja vaimselt (mitte sattuda esimese hooga paanikasse). Me saame kontrollida iseenda reageeringut saabunud olukorra üle, aga päris kindel on see, et üsna võimatu oleks kainet mõistust säilitades rahulikuks jääda, kui eelarves oleks punane miinus, mis ei lubaks ühelgi materiaalsel tavalise elu olukorral lasta juhtuda.