New York - always a good idea!

8. detsembri hommikul alustasin oma reisi Kaspari juurde. Terve öö olin praktiliselt magamata ja kohutavalt ärevil. Õnneks oli juba kell 5.15 äratuskell ja hommikut ei pidanud eriti kaua ootama. Ema jäi magava Hugoga koju ja Maris viis mu lennujaama. Mul on südamest hea meel, et tordisöömise tegime eelmisel õhtul ära ja hommikul lennujaamas suure nutuga ärasaatmist ei toimunud. Maris lubas pidulikult, et loputab lennujaamas oma pisarakanalid läbi ja siis on sellega ühel pool. Nii me siis kallistasime ja ütlesime viivuks nägemist.

Turvakontroll läks ladusalt ja kuna mul oli lennuni veel omajagu aega aga kell oli alles varajane, siis otsustasin, et esimeseks hommikusöögiks piisab väiksemast tassist piimaga kohvist küll. Kohe varsti tuli teade, et Oslos on kohutav udu ning lend hilineb umbes tunni jagu. Ma kehitasin saadud uudiste peale vaid õlgu ja mõtlesin, et jumal tänatud, nüüd ma pean Oslos 9h asemel ainult 8h ootama ja Tallinnas on ikka kuidagi kodusem olla. Rüüpasin oma kohvi edasi ja vaatasin närvilisi inimesi, keda ilmselgelt saadud uudised just ei rõõmustanud.

Tallinn-Oslo lennuk oli kitsas nagu tikutops ja veelgi kitsamad olid riiulid kuhu oma käsipagas panna. Kitsast riiulist suurem probleem oli muidugi see, et ma ei ulata ühegi valemiga oma käsipagasit sinna riiulile panema. Õnneks on inimesed väga abivalmid ja hindavad juba sekundiga ära minu pikkuse ja käsipagasi riiuli vahele jääva vaba ruumi ning tõttavad ilma küsimata appi.

Oslo lennujaam oli väga suur. Minul oli õnneks vaja 8h täita ning hakkasin väga rahulikult ja aegamööda silte uudistama, mis suunas ma üldse liikuma pean. Kahjuks oli check-in-ks ilmselgelt vara ning pidin terve päeva oma kahe kohvriga liiklema. Otsisin üles Starbucksi kohviku, tellisin sealt endale hommikusöögi ning liuglesin oma kohvritega üsna mugava diivani poole. Mul oli tuju muidugi jälle hea, sest teadsin, et kohvris ootab mind tuttuus Kodukiri ning mul on aega rohkem kui küll, et see kaanest kaaneni läbi lugeda. Lõpuks oli aga aeg sealmaal, et sain ära teha check-in-i ja oma suurest kohvrist vabaneda. Turvakontrolle oli Oslo poolel 3 ja ala kuhu lõpuks pääsesid need inimesed, kes Ameerikamaale kibelesid olid eraldi turvatsoonis. Ma ei osanud selle teadmisega muud peale hakata kui otsisin kohviku üles ja tellisin lõunasöögi.

Lend Oslost – New Yorki kestis kokku 8h + 1h lennujaamas oma järjekorra ootamist + 1,5-2h turvakontrolli järgekorras ootamist, sest ees ootas veel mõnusalt 2 turvakontrolli. Kergelt hakkas juba terroristi tunne tekkima kõikide nende kontrollidega. Kui kõik oli tehtud ja pagas ära korjatud, siis suundusin väljapääsu poole, suu kiskus naerule ja jalad läksid järjest kergemaks. Juba jooksiski Kaspar mulle vastu ja haaras mu kõigi nende kohvritega kaenlasse. Oli see vast kohtumine! Mõlemal olid silmad vett täis ja kergelt joobunud tunne. Otsisime üles esimese koha, kust natuke süüa saada, sest huvitaval kombel pikal lennul midagi peale teevee ja kohvi ei pakutud.

Peale kehakinnitust tellisime uberi, et Brooklinys asuvasse hotelli minna (JFK lennujaam, kus olime asub Queensi linnaosas). Auto tuli ette ja asusime hotelli poole teele. Peale 30 min sõitu jõudsime mingile sillale millelt avanes vaade Manhattani siluetile. Hakkasin kilkama, ma polnud elusees midagi sellist näinud. See on uni- olin selles kindel!

Esimesel hommikul New Yorkis läksime Starbucksi kohvikusse hommikust sööma, toit oli hea ja kohutavalt rammus ja meil oli selle üle vaid hea meel- siis ei pidanud tükk aega toidule mõtlema ja sellele aega raiskama, sest eest ootas niii põnev päev ja kellel siis on aega söögile mõelda! Esimene Siht oli Brooklyn bridge ehk sild mis ühendab Brooklyni ja Manhattani linnaosa. Sild oli jalutuskäigu kaugusel ja kui sellele jõudsime hakkasin jälle kilkama. Vaade, mis avanes oli lausa hingemattev. Sama linnasiuluett, mis avanes juba öösel taksoga sõites.

Jalutasime üle pika silla ja jõudsime Manhattani Downtowni, ehk New Yorki kesklinna alumisse ossa. Selles linnaosas asub nt kuulus Wall street jpm. Seejärel suundusime metrooga Uptowni ehk kesklinna ülemisse ossa, kus asub Central Park, Times Square, Rockefeller center jms. Mõeldud, tehtud. Central Parki nurgale jõudes nägin kohe kuulsat Plaza hotelli (hotell filmi Üksinda kodus 2. osast) - hakkasin lihtsalt kilkama. Central Park on hiiglaslik park keset New Yorki kesklinna, kus asuvad erinevad jõekesed, järvekesed, pisikesed kaarsillad üle nende, gofiväljakud, liuväli, istumiskohad, jooksurajad. Park on nii suur, et kui seal oled, on vaikus ja rahu nagu oleksid maal, mitte maailma ühes tihedamini asustatud linna keskel. Vahva on ka see, et pargi püsielanikud –oravad, on nii julged, et tulevad lausa inimeste juurde uudistama. Mul ei jätku piisavalt sõnu, et seda kõike kirjeldada. See on olnud mu eluunistus sinna maailma kuulsasse parki minna ja nüüd me seal olime- kuumad teetopsid käes jalutasime Central Parkis. Käisin ringi totakas naeratus näol (jah, seesama kentsakas naeratus, mis üle mu näo valgus terveks 4.juuniks 2016). Ühel hetkel tundsime, et peaks midagi sööma ja otsustasime samal hetkel, et lõunasöögiks saab olema kuulus New Yorki hot dog, mida müüakse tänavapukast. See oli väga maitsev ja väga suur. Kuna päike piilus korralikult pilve tagant välja, siis pidasimegi oma lõunapausi pargipingil.

Järgnevalt suundusime 5-le avenüüle, mis on üks kuulsamaid tänavaid New Yorkis. Sellel tänaval asuvad maailmakuulsate brändide kauplused (Valentino, Prada jne), Trumpi hoone (mille ees oli kohutavalt palju kaameramehi ja veel rohkem politseinikke), sellel tänaval asub ka Rockefeller center ehk hoone, mille ees ilutseb New Yorki jõulupuu. Sellel tänaval oli nii palju inimesi, et seisma jääda ei saanud, muidu kõnnitakse sind lihstalt pikali. Nagu massiüritus. Järgmine peatus oli Times Square ehk väljak, kus võetakse vastu uut aastat ja kus hoonete seintel asuvad maailma kõige suuremad ekraanid. Rahvamass mis sellel väljakul liikus oli lausa hirmutav. I-le pani punkti see, et käisime minu ühe täieliku lemmiku telesarja Seks ja linn peategelase Carrie Bradshaw kodu vaatamas Manhattanil.

Veetsime New Yorkis kaks täispikka linnapäeva, sest pühapäev oli juba reisipäev, kus hakkasime lendama Houstonisse. See nädalavahetus oli täiesti imeline kogemus ja soovitan kõigil, kellel vähegi võimalik, see kord elus läbi kogeda. Kõik need tuntud kohad, mida oleme filmidest korduvalt ja korduvalt näinud – ise seal olla on täiesti vapustav! Oleme ääretult tänulikult, et meil selline vahva võimalus oli midagi sellist kogeda. Kindlasti tahame sinna tagasi minna kunagi.

Maile

PS! Pilte ka meie nädalavahetusest:

Brooklyn:

Esimene hommikukohv New Yorkis:

Kaugelt piilub ka vabadusesammas:

Manhattani siluett ja vaimustunud turist:

Taustal Brooklyn:

Brooklyn bridge:

9/11 mälestusmärk (tegelikult oli neid lausa kaks):

Wall street ja New Yorki kurikuulus börsihoone:

The New York Stock Exchange:

Harry, leidsime Su kohviku Wall streedi läheduses:

Kurikuulus börsibull:

The Plaza Hotel (hotell filmi Üksinda kodus 2. osast):

Kuulus maa-alune Apple store:

Central Park:

Koht filmist Üksinda kodus 2, Central Parkis:

Rockefeller center jõulupuu:

Times Square:

Forrest Gumpi mäletate?:

Central Park:

Manhattani tänav:

Carrie Bradshaw maja, sarjast Seks ja linn:

Tänav, kus Carrie Bradshaw "elas":

Teine hommikusöök: 

Times Square:

Tänav Manhattanil:

Rockefeller center:

Tuledemäng jõulupuu ümber:

Times Square:

Central Park:

Pakkimine

07.12.2016

Võib öelda, et ma ametlikult vihkan pakkimist. Ma ei tea, kas asi on selles, et viimased 5 kuud on möödunud aina pakkides oma asju Tartu-Tallinna-Roosna-Alliku trajektooril või on see mingi psühholoogiline tõrge praegu pakkimise ees. Ma olen oma kohvrit reaalselt 4x proovinud kinni panna, iga kord sealt mitu kg riided välja loopinud ja sama katse uuesti (ja täiesti) tulutult sooritanud. Maru nigel oleks muidugi enne esimest lendu juba lukud katki tirida ja proovida vähemalt veerand oma varandusest sisse pressida. Lihtsam oleks vist kõik asjad välja visata ja tühja kohvriga minna, jääb kogu pakkimise vaev ära.

Täna (ja kogu viimane nädal) on sellise vastiku magus-mõru maitsega. Ühelt poolt olen nii kohutavalt kurb, et pere, sõbrad ja kõik tuttav ning kodune siia jääb. Teisalt aga olen kohutavalt suures ootusärevuses, et LÕPUKS ometi Kasparit näen, teda kallistada saan, et veedame nädalavahetuse New Yorkis- kõikide linnade linnas! Ja siis veel uus kodu uuel mandril- mis saaks veel põnevam olla? Ja siis jälle valdab suur hirm lennu ees. Ma ei saa just öelda, et ma lendamist fännaksin ja seda veel vähem üksinda. Emotsioone on rohkem kui pea suudab vastu võtta.

Üks on aga kindel- täna on see õhtu, kus sööme perega koos torti, lõbutseme, kallistame, naerame koos ja ütleme viivuks nägemist, et suvel jälle kohtuda. Hommikul kell 6 tuleb olla lennujaamas ja sellele seiklusele teine algus teha (esimese alguse tegi Kaspar juba oktoobris ära). Homme öösel kell 1 meie aja järgi olen New Yorkis ja kohtume Kaspariga üle 8 nädala, täpsemalt me pole näinud 52 päeva. See on kindel mittenägemise rekord kogu meie 10,5 koosoldud aasta jooksul. Irooniline on muidugi see, et käesoleval nädalal sai meil abielus oldud täpselt 6 kuud ja just selle aja jooksul oleme nii palju pidanud lahus olema. Väga paljud on küsinud, et kuidas ikka suudetakse nii kaua lahus olla, et see pidavat lausa võimatu olema. Kahjuks või õnneks inimene harjub kõigega ka täbarate olukordadega.

Oleme küll koos olnud üle kümnendi aga niivõrd šhokeerivalt pole Kaspar mind kunagi varem üllatanud. Ma teadsin, et ta on tubli ja saab kõigega hakkama aga mul polnud aimugi, et ta on NII tubli. Minna üksinda teisele poole maakerda ja alustada nullist, leida kodu, alustada uue tööga, seada terve uus elu sisse. Mina päris kindlasti seda üksinda ette poleks julgenud võtta. Tema lihtsalt läks ja tegi ära. Mitte, et see oleks kerge olnud aga ta sai sellega hakkama ja ilmselt seetõttu minu imetlus ja austus tema vastu on selle viimase 52 päeva jooksul kasvanud rohkem kui viimase 10 aasta jooksul kokku. Nüüd on minu kord minna ja asuda tema kõrvale, et ta ei peaks enam üksinda kõigega hakkama saama.

2016 oli meie elus täiesti pöörane aasta, tundub, et 2017 tuleb isegi pöörasem. Ootan huviga!

Maile

Kaspari kirjad kodustele vol 27

07.12.2016

New Jersey

Kohe-kohe on käes päev, mil näen üle pika aja jälle oma abikaasat. Juba vähem kui 24 tunni pärast saame lennujaamas kokku. Enne seda tuleb meil mõlemal aga sinna lennujaama saada. Mina olen hetkel üldse New Yorgist umbes 45-minuti kaugusel. Homme sõidan sinna tagasi koos Chuckiga, kes läheb Newarki lennujaama. Mina liigun sealt edasi rongi ja metrooga teise lennujaama. Kokku on kolm erinevat liini, millega pean kohale jõudma. Kuivõrd Maile saabub alles kell 8 ning on umbes tunnike passi ja pagasi järjekorras, siis ma liigun ilmselt enne seda hotelli ning teen check-in’i ära. See annab mulle parema ettekujutuse, et kuidas peaksime Mailega lennujaamast tagasi liikuma. Pealegi siis pole mul enda pagasit ja arvutit vaja kaasas tassida.

Esmaspäeval ärkasin kell pool neli hommikul ning jõudsin täpselt õigel ajal lennujaama. Lend kestis 3,5 tundi ja sellest sain magada umbes 2,5 tundi. Ärkasin põntsu peale, kui lennuk maandus. Kahju oli sellest, et ei näinudki linna õhust, aga samas saab seda juba pühapäeval õhku tõustes näha. Kui lennuk end ära parkis oli üle jõe Manhattani siluett ilusti aknast paista. Tegelikult mitte väga ilusti, sest et ilm oli pilvine ja kõik paistis läbi udu. Saime Chuckiga autorendi ees kokku ja sõitsimegi kliendi juurde. Õhtul tegin hotellis veel 5 tundi tööd ja lõpetasin alles kell pool 2 öösel. See oli vale käik, sest teisipäeval oli väga keeruline oma silmi lahti hoida. Seda enam, et olime kliendis lausa kella seitsmeni.

Hotelli jõudsin eile tagasi alles kell 9 õhtul ning läksin kohe magama. Täna hommikul ärkasin tund aega varem üles, et teha videokõne Mailega. Olen siin tööga nii hõivatud olnud ning ajavahest tulenevalt pole saanud koju helistada. Nüüd on siis järgmine kohtumine juba silmast silma.

Täna näitas klient meile oma tootmishoonet ja ladu, et saaksime asjadest parema ettekujutuse. Nägin kuidas juustu tehakse ja pakendatakse. Tegemist on latiinode juustulaadsete toodete tootjaga. Nende juustud segatakse valmis, pressitakse vedelik välja ning juba lõigatakse ja pakitakse – ei mingit vananemist. See juust näeb välja nagu tofu, seega on see midagi, mida mina kunagi ei sööks. Enamasti ostavadki seda vaid latiinod. 99% inimestest, kes selles ettevõttes töötavad on ise ka latiinod ning hispaania keel on seal rohkem levinud, kui inglise. Tootmisjuht on vist ainuke, kes ei räägi hispaania keelt.

Hommikuti alustame oma teekonda hotellist tavaliselt 50 minutit enne tööpäeva algust, sest igapäevane kohustuslik Starbucks’i kohvijook tuleb ära tuua. Lähim Starbucks on aga kliendist teises suunas ning tuleb väike ring teha. Kui kohv on käes siis suundume kiirtee peale, millel on 8 rida mõlemas suunas. Liiklus siin on ikka päris hull ning teede rägastik minu jaoks arusaamatu. Siin on rohkem asfalteeritud pinda kui muru. Siiani olen näinud vaid tööstuspiirkonda, mis pole väga ilus. Kõik on vana, roostes ja hooldamata.

Hotell on Hilton ja paiknen 14.korrusel. Kuna ilm on siin jahe, siis hoian koguaeg soojenduse maksimumi peal. Kliimaseade näitab küll 29-kraadi, kuid tegelikult on umbes 22. Minu jaoks jahe. Nüüd olen teki all soojas, vaatan natukene veel telekat ning tööd ma täna õhtul ei tee.

Kaspar

Kaspari kirjad kodustele vol 26

03.12.2016

Pakk

Reedene päev kulmineerus sellega, et koju jõudes ootas mind pakk, mis oli saadetud Eestist. Kallis abikaasa ning vanemad panid kokku suurepärase kingituse koos kõige paremaga. Eesti šokolaad, kommid ning pipargoogid on praegu nagu rusikas silmaauku. Lisaks oli abikaasa välja valinud kaks raamatut, mis on samuti täpne valik, sest eelmisel pühapäeval lõpetasingi just oma viimase raamatuga. Eesti maitsetest ei tule meil enam siin puudust, sest pakis olnud aroomisoola, sidrunipipra ning kartuli maitseainete suured purgid peaksid kestma päris kaua. Ühe(nelja)sõnaga: üllatus oli väga suur – Tänan!

Õhtusöögiks valmistasin tortilla wrapi ja selle jaoks praadisin hakkliha. Kuna hakkliha tuli päris palju, siis sain veel tänagi sama toitu süüa. Üleüldse on see laupäevane päev puhkust täis olnud. Avastasin, et kuna mul on juba interneti ja teleka ühenduse leping olemas, siis näen ka läbi interneti telekat. Kokku on paketis 140+ kanalit ja olengi päev otsa erinevaid filme vaadanud. Kui film kestab 2 tundi, siis pistetakse sinna vahele nii palju reklaame, et see kestaks kokku 3 tundi. See tähendab, et iga kümne minuti järel on reklaamipaus.

Nüüd on kell juba kaheksa õhtul ja tänase päevaga pole suutnud midagi korda saata. Olen ainult vedelenud voodis ja söönud Eesti maiuseid. Voodist rääkides, siis nüüd on meil uus voodipesu, tekk ja padjad. Klõpsasin pilti ka. Veel on osad padjapüürid veel täitmata, sest mul pole nii palju patju siin veel. Selle saab peagi perenaine ise korda seada ning vajalikud asjad veel soetada. Mul oli isegi keeruline sellise vastutusrikka ülesandega üksinda hakkama saada. Jälle olin pool tundi ühe riiuli juures ning kaalusin erinevaid variante. Lõpptulemus oli hea ning lisaks ostsin veel ka mõnusa sulepadja peagi saabuvale kaasale.

Nüüd mõned igapäevased asjad, mis siin maal teisiti on. Seni on mind kõige rohkem häirinud asjaolu, et siin pole tekikotte. On lihtsalt tekid ja on linad, mis on teki ja inimese vahel. Olen otsinud igalt poolt, kuid seni pole sellist õiget tekikotti leidnud, kuhu tekk sisse käib. Käisin siis kodus natukene ringi ja klõpsisin veel asju, mis siin teisiti on. Tulede lülitid on siin igal pool ühesugused. Just täpselt sellised, nagu filmides on nähtud. Kraade arvestatakse siin Farenheitides. Lõpuks olen suurusjärkudest enamvähem aru saanud ja tean, et kodus tasub toatemperatuur hoida 75-kraadi peal, mis on eesti rahas 24-kraadi. Järgmiseks on elektripistiku erinevus. Meie juhtmetega pole siin midagi peale hakata, sest neid pole kuhugi pista. Selleks, et kasutada Eestist kaasa võetud pardlit ja telefoni kiirlaadijat oli vaja osta adapter. Dushisegistid on siin igal pool ühesugused. Ka hotellides pole näha mingeid GROHE või muu Euroopa tootja nimesid. Siin on igal pool American Standard ning segisti põhimõte on selline, et keerad segistit nii kaua, kui õige temperatuur on saavutatud. See tähendab seda, et survet pole võimalik reguleerida.

Lisaks on siin veel naljakalt suured pliidid, igas ruumis on tulekahju vihmuti ning uksestopperiks on naljakas vedru, mis teeb  kõva lärmi iga kord kui sinna vastu lähed. Küll neid asju on veel ja eks edaspidi mainin neid erinevusi veel.

Kuna päev otsa olen niisama passinud, siis nüüd panen jooksuriided selga ning lähen teen ühe jooksutiiru. Peale seda maandun voodisse telekat vaatama. Homsega võtan midagi targemat ette ja valmistan kodu ette perenaise tulekuks.

Kõike kõige paremat!

Kaspar

Kaspari kirjad kodustele vol 25

01.12.2016

Wifi

Kell on kaheksa õhtul ning endiselt istun kontoris ja teen tööd. Täna mul pole selle vastu midagi, sest siht on silme ees ja õhtusöök oli kontorisse kaasa võetud. Tegelen ühe ettevõtte andmete migreerimisega, millega kaasneb kohati üsna pikk ootamine. Nüüd viimaste tähtsate andmete sisestamisel võtab programm eriti palju aega andmete töötlemiseks ning mina ootan juba viimased üheksakümmend minutit ühe tabeli järgi. Sellest pole aga midagi, sest kogu see ootamine läheb kliendile arveks. Mina saan aga samal ajal oma asju ajada ja näiteks ka seda kirja kirjutada.

Koju minnes lähen vast kohe magama, sest usun, et olen kontoris veel umbes kaks tundi. Õhtuks mul muid plaane täna polnudki. Poes oleks vaja käia, kuid seda jõuab ka nädalavahetusel. Pealegi, mida rohkem ma kontoris olen, seda vähem kulub raha. Lisaks on ka palk nõks suurem. Palgast rääkides, siis homme ongi jälle palgapäev. Juba kolmas sedapuhku.

90% kontori asukatest on silmnähtavalt ülekaalulised. Arusaamatu, sest et igaüks neist joob päeva jooksul vähemalt kolm purki dieetkoolat. Et ka ise siledat joont hoida, siis täna võtsin ka ise ühe külma koola. Köögi kappides sorides tuli välja, et neil on siin korralikud koolavarud – klõpsasin kohe ka pildi. 

Pilti tegin ka oma praegusest kabinetist. Kõrval ruumis töötab viiekümnendates härra, kes täna tuli mulle oma puhkuse pilte näitama. Nooh, rääkisin siis ka juttu juurde ning küsisin küsimusi. Nimelt käis ta nüüd pühade ajal Los Angeleses oma tütrel külas. Küsisin siis, et kas ta elab Houstonis siis ainult oma naisega, mille peale näitas ta telefonist mulle järgmist fotot temast ja ühest tumeda nahaga mehest ning ütles, et ta elab siin oma abikaasaga. Meisterlikult punusin endale kiirelt ette mitte-imestunud näo ning jätkasin küsimustega – poleks osanud seda unes ka näha, sest moenõu sellelt mehelt küll ei võtaks J.

Täna tegelesin 2 tundi ka teise kliendiga, keda aitasin skype-kõne teel. Ise hindan kogu protsessi väga edukaks. Andmete migreerimise juures tekkinud pausil võtsin ühendust ka koduse interneti ja telepildi operaatoriga, ning tühistasin seadmete paigaldamise teenuse tellimise. Leidsin, et saan seda ka ise teha ning hoian sellega $60 kokku. Pealegi mul pole veel telekatki mida see 70-taala maksev meistrimees peaks ühendama. Seadmed peaksid minuni jõudma 3-4 tööpäevaga, mis tähendab, et nende saabudes pole mind kodus. Eks see pakk antakse üle administraatorile ning saan selle kätte, kui New York’ist tagasi jõuame. Kuna võrguteenuse pakkujal on sadu tuhandeid Wifi hotspote, siis saan neid juba praegu oma seadmetega kasutada. Juhtumisi on mu korter juba nende Wifiga kaetud.

Praeguseks said uudised otsa. Homme juba reede – jesh!

Kaspar

Kaspari kirjad kodustele vol 24

30.11.2016

Töö

Viimased kaks päeva on läinud töö-tähe all. Teisipäeval oli siis see kaua oodatud ja kardetud esimene koolitus, mille pidin ise läbi viima. Ärkasin tollel hommikul veidi varem, et 8ks kindlasti kontoris valmis oleksin. Olen ju koolitusi ennegi läbi viinud ja pole siiani midagi kartnud, kuid nüüd oli küll pabin sees ning väga söögiisu polnudki. Surusin kaks nutella saia endale keele taha ning juba olingi kontoris koolitust andmas. Kõik toimus muidugi skype’i vahendusel, sest klient ise teises ajavööndis. Kui umbes kolmveerand tundi olin seletanud, siis said nad aru, et nad ei taha seda ise teha ning parem maksavad ja ma teen selle nende eest ära. Mõeldud-tehtud. Katkestasime koolituse, projektijuht koostas nendele pakkumise 40 tunni töö peale, mille nad kohe ära kinnitasid, ning mina asusin kohe asja kallale.

Nüüdseks olen selle projektiga maadelnud juba kaks päeva ning lõpp veel ei paista. Tean ja seda, et mõne asja kohta pean veel vanemate konsultantide käest nõu küsima, kuid üldjoontes usun, et saan iseseisvalt hakkama. Eile olin lausa nii hoos, et jõudsin koju alles kolmveerand 8. Kuna ma teadsin, et pean kodus süüa hakkama tegema, siis korra käis peast läbi mõte, et läheks võtaks ühe burgeri. Siis jällegi tuli teine mõte, et kui ma ise süüa ei tee, siis pean ma ka järgmisel päeval kuskile välja sööma minema. Sellega ma aga leppida ei tahtnud ning alustasin söögi tegemisega alles kell 8 õhtul. Õnnelikeks toiduaineteks osutusid sedapuhku sink, peekon ning makaronid. Viimaste keetmisel jäin just sellel hetkel mõttesse, kui hakkasin makarone keevasse vette valama. Mõte oli nii pikk, et kogu paki sisu jõudis vette. Lõpuks tuli süüa selline kogus, et suure tõenäosusega saan ka homse õhtusöögi sellest (kokku 5 toidukorda).

Täna pidin lõpetama veidi enne kuute, sest serverit, kus tööd teen, hakati hooldama. Koju jõudes lendasin kohe jõusaali, kus sai joostud ja jõudu tehtud. Varsti peab jõusaali minnes jaki peale panema, sest õhtud ja hommikud muutuvad aina jahedamaks. Kui nädala esimestel päevadel oli sooja 27 kraadi, siis täna oli 20 kraadi juures. Siin kõigub temperatuur päris kiirelt ja palju. Näiteks järgmine nädal lubab ühel päeval 24 kraadi ning juba järgmisel 11. Õnneks on mul verivärske mantel olemas ning järgmine nädal olen ju nagunii New York’is (Jersey City’s tegelikult).

Juba nädala pärast alustab abikaasa oma retke minu poole. See on ikka uskumatu kui kiirelt aeg liigub. Alles oli veel 5 nädalat jäänud. Kui me järgmisel pühapäeval koos koju jõuame, siis meil veel internetti korteris vabalt kätte saada pole. Täna siis tellisin lõpuks ka interneti ja telepildi meile, kuid seda tullakse paigaldama alles 12. detsembril (ehk Maile esimesel hommikul Houstonis). Kokku hakkab see nali iga kuu maksma $70 ning paigaldamine läheb veel sama palju. Esialgu jookseb telepilt kaablist otse põrandale, sest meil pole ju veel telekat. Aga eks kõike jõuab – tahaks küll kõike korraga ja kohe, kuid see on lihtsalt inimese loomuses ja olen õppinud sellega elama. Ajapikku saab kõik asjad kätte ning kohe-kohe on ka abikaasa abis asjade valimisel. Mina kord juba olen selline, et kui mul kellegagi arutada pole, siis ma kaalun ja teen uurimistööd iga ostu puhul.

Ilusat detsembri algust!

Kaspar