Eksam

Alustuseks soovin kõigile ilusat alanud aastat! 2016 oli meie elus parim aasta ning ootame suure põnevusega, mida toob alanud aasta. Aasta tagasi istusime Süldadega ühise laua taga ja võtsime uut aastat vastu. Tol hetkel poleks osanud uneski näha, kus keegi aasta pärast on oma elus. Sellele mõtlemine tekitab isegi natuke õudu – kui palju saab tegelikult üheainsa aastaga muutuda? Tuleb välja, et päris palju. Liigselt sellele ehk mõtlema ei pea, sest elu teeb oma käigud ise ja ma olen ikka seda meelt olnud, et kuigi magavale kassile hiir suhu ei jookse, siis kõige olulisemad asjad juhtuvad pigem juhuslikult ehk väikese endapoolse tõukega.

Meie aastavahetus algas vägagi rahulikult ja mõnusalt. Tegin aasta viimaseks hommikuks kuhja pannkooke, panime „Siin me oleme“ filmi peale ja nautisime oma pikka hommikusööki. 

Lõuna ajal tegime veel aasta viimase trenni ära ja kell 16:00 olime arvutite ja telefoni juures hakkamas, et perele head uut aastat soovida, sest just siis oli Eestis kell saanud 00:00. 

Olles kuulanud/näinud  (purjus) pereliikmeid üle asusime oma õhtuste ettevalmistuste juurde. Plaanis oli teha korralik kartulisalat, singirullid, täidetud munad ja ahjupraad. Nagu korralikele eestlastele kombeks, siis ega meiegi oska toitu väikeses koguses teha ja hoolimata sellest, et olime kahekesti oleks söönuks saanud oma 10 eestlast. Tore- järgnevad neli päeva paistis menüüs kartulisalat olevat.

Magustoidu pärast me muretsema ei pidanud, sest paar päeva tagasi saabus meile Eestist imeline üllatuspakk. Kodused olid saatnud meile kõike head ja paremat ja seega me otsustasime kohe, et vana-aasta õhtu magustoiduks saavad olema Kalevi kommid ja küpsised. Paki sees oli veel muudkui vahvat nagu näiteks kalender, mis sisaldab igaks kuuks pereliikmete pilte, vannipommid, puljongikuubikud jm eluks vajalik. Kõigele lisaks saime ka Vaablite perelt imelise jõulukaardi. See oli tõesti tore üllatus!

Kell 19:00 katsime oma laua ja hakkasime nosima oma õhtusööki. Meeleolu oli juba äärmiselt lõbus, sest vein sai avatud juba kella 5 paiku. Panime ka arvutist ETV aastavahetuse programmi peale aga ega me seda väga põhjalikult ei näinudki. Meil olid põletavad teemad, mille üle arutleda ja nalja oli nabani nii, et saated tuli jätta mingiks teiseks päevaks hoopis. Kell 23:00 panime riidesse, valasime šampuse topsidesse (pudel sai avatud juba kell 22:00 sel lihtsal põhjusel, et vein sai otsa..) ja läksime välja jalutama. Tänavad oli täiesti tühjad. No nii tühjad kui veel olla saab. Me ei saanud aru, mis toimub. Siis aga hakkasime ringi vaatama ja nägime, et igal pool majade akendes on tuled-inimesed on kodudes ja hotellides. Siis muidugi meenus, et Kaspar oli oma kolleegidelt uurinud siinsete aastavahetuse kommete kohta ja tuli välja, et inimesed võtavadki aastavahetust üsna tubaselt vastu. Loomulikult lastakse ka rakette aga pigem ollakse kodudes.

Umbes kell 23:30 läksime oma maja katusele (5- kordse maja katuse kõrgus) ning jäime ootele, millal rakette näeb. Ja siis hakkas neid tulema ja tulema. Ma arvan, et meil oli ülihea vaade ilutulestikule ja seda oli tõepoolest palju! Peab mainima, et päris uudne ja tore kogemus oli vaadata rahulikult ilutulestikku ja teineteisele head uut aastat soovida ilma, et peaks külmunud sõrmedega närviliselt telefoninumbreid valima, et saaks järgmeva 20 minuti jooksul tervele suguvõsale head uut soovida. Meil oli see juba päeval tehtud ja nüüd nautisime lihtsalt hetke.

Kokkuvõtteks oli see üks lõbusamaid aastavahetusi, mis on olnud. Oleme läbi aegade ikka väga erinevalt uut aastat vastu võtnud- perega rahulikult kodus, sõpradega pidutsedes, ööklubis, tänaval jne jne aga kahekesti ainult pole me seda kunagi teinud ja seda ma soovitaks kõigile kasvõi korra proovida- väga mõnus! J

Järgmine hommik muidugi nii mõnus ei olnud. Ärkasin kohvilõhna ja peavalu peale üles. Ilmselt on see 1. jaanuari kohustuslik enesetunne.  Sõime-jõime ja läksime linnapeale jalutama, et natukenegi energiat juurde saada. Plaan oli Starbucksist kohv haarata ja parki minna. Kahjuks jäi vahepeal meile ette üks kaubamaja, mis köitis tähelepanu just sellega, et pm kõik inimesed tulid suurte pakkidega sealt välja. No ega meie ka siis kehvemad ju pole, läksime kaesime, et mis seal toimub. Tuli välja, et 1. jaanuari puhul oli enamus toodetele -50% allahindlust (pean mainima, et loomulikult ei kehtinud allahindlus pükstele, mida mina proovisin ja mis nagu valatult sobisid). Kuna selles poes olid kallite brändide tooted ja käsi ei tõusnud pükse täishinnaga ostma, siis läksime sealt ära. Tänavad olid paksult rahvast täis, mitte nagu Eestis 1. jaanuaril, kus tänavatel ulub tühi tuul ja mõni vägagi viltuse näoga isik longib poe poole, et külma Gini saada peaparanduseks. Okei, ehk ma liialdan pisut aga kontrast Eesti aastavahetuse ja siinse vahel on minu jaoks üüratu.

Kuna 1. jaanuar oli pühapäevasel päeval siis anti ka esmaspäev töölt vabaks. Meie otsustasime seda päeva kasulikult kasutada ja sõitsime teise linna otsa ARK-i, et Kaspar saaks oma juhilubade teooriaeksamit teha. Ta läbis selle edukalt ja järgmine samm on auto rentida ning sõidueksam sooritada. Jah, siin tuleb seda oma autoga teha. Kogu juhilubade majandus kokku läheb maksma $25 ja seejärel oled täieõiguslik juhilubade omanik USAs. Tõsi küll, väikeste mööndustega ehk siis load küll kehtivad igas osariigis aga kui kolid teise osariiki, siis pead seal ikkagi load uuesti tegema. Loogika? Puudub.

Eilse päeva lõpetuseks läksime veel IKEAst läbi üht-teist vajalikku koju tooma ja seejärel hakkaski vaba päev õhtusse veerema. 

Käsperite lõikelaud :)

Koju jõudes olid tallad ümmargused ja käekell näitas tublid 16 000 sammu. Nii me maandusime kohvitassiga teleka ette aga õhupoole otsustasime siiski, et trennis tuleks ka ära käia ja nii me olimegi ainult kahekesti õhtul kell 22 trennis. Jällegi uudne kogemus aga väga mõnus!

Nüüd tuleb jälle töölainele saada, sest vabad päevad on selleks korraks läbi ja ega need uue aasta eesmärgid end iseenesest täitma ei hakka. Soovin, et uus aasta tooks nii meile kui ka meie lähedastele eelkõige seiklusi ja uusi ning põnevaid kogemusi. Ainult seiklused ja põnevad läbielamised on need, millest saavad vahvad mälestused ja millele kõik tahavad heldimusega tagasi vaadata. Kellelegi ei meenu ekstra need päevad, kus tegid lihtsalt tööd ja peale tööd vaatasid telekat (eks neid päevi on ka muidugi vaja). Meil on plaanis seigelda sel aastal ja soovime seda sama teilegi!

Nautige elu ja mõelge häid mõtteid!

Maile

Kuumad jõulud

Selleks aastaks on jõulud läbi ja võib vaikselt pühad luubi alla võtta. Värskele Käsperi perele olid jõulud niisama uuenduslikud kui mulle mu uus perekonnanimi. Enne kui vaatan tagasi jõuludele oleks ehk paslik terve aasta 2016 pisut kokku võtta. Ma arvan, et ei minu ega Kaspari elus pole nii pöörast ja nii huvitavat aastast veel kunagi varem olnud ning 2017 aastal tuleb kõvasti vaeva näha kui soovib 2016 aastale konkurentsi pakkuda. Mis meiega siis aastal 2016 toimus?

31.12.2015 -01.01.2016 võtsime uue aasta vastu Süldade juures. Külma oli tollel ööl -15 kraadi ning lund oli mõnusalt. Väga tore õhtu oli ja meil oli siht silme eest, et algav aasta toob mulle uue perekonnanime ja Kaspar saab lisaks ametlikule naisele ka Tartu Ülikooli magistrikraadi. Rohkem meil eesmärke polnud, arvasime, et sellest peaks täiesti piisama. Naljaninad! Millal ennem siis pulmadest ja ülikooli lõpetamisest on üheks aastaks piisanud!

Kevad oli meie elus üks raskemaid. Minu tervis oli väga halb, märtsis käisin järjekordsel operatsioonil ja taastumine võttis oodatust kauem aega. Kaspar rabas kooli ja töö vahet ja lisaks tööpäevadele veetsime enamus pühapäevi kontoris kooliasjadega tegeledes.  Selle kõige kõrvalt planeerisime pulmi. Lisaks keerukad ajad pereliikmete eraelus, mis aina lisasid pingeid. Õhus oli nii palju pinget, et seda oleks võinud kääridega lõigata. Muidugi oli ka imetoredaid hetki nagu näiteks laupäev, kus valisime tüdrukutega mulle pulmakleiti või järgmine laupäev, kus meisterdasime tüdrukutega pulmakutseid või tööpäeva hilisõhtul, kus käisime Kaspariga kontoris kutsete tekste printimas. Või hoopi suudis sellest, et Süldadele sünnib uus beebi juurde.  Neid toredaid hetki oli muidugi palju.

Maikuus ma mõtlesin küll, et me jookseme Kaspariga mõlemad kokku. Kaspar magas igal öösel vist 4-6h, sest töölt tullest ta sõi ja hakkas seejärel oma magistritööd kirjutama. Minul oli töö ja kool ja lisaks kõigele tegelesime mõlemad pidevalt pulmade planeerimisega. Mul jooksevad judinad üle selja kui sellele kevadele mõtlen. Ühel hetkel ütles Kaspar, et peale pulmi läheb kergemaks ja rahulikumaks. Siis on temal kool läbi ja saame rahulikumalt hakata elama. Ta pole elusees nii palju eksinud J Peale pulmi alles huvitavaks läks!

Juuni alguses olid pulmad ja kohe peale seda Kaspari ülikooli lõpetamine ja siis voilaa – me kolisime Tartust ära. Me kolisime maale. Kes oleks võinud seda arvata? Mina küll mitte. Meie korter müüdi ära ja siis tuli otsustada, et mis edasi saab. Mis siis saab? Mul oli pilt selge – ostame oma kodu ja hakkame pesa punuma. Kaspari pilt oli teistsugune. Eks ma ju teadsin küll seda, ta oli terve aasta püüdnud mulle ühel või teisel viisil seda serveerida aga ma polnud tahtnud märgata ega kuulata. Asi on selles, et ma olen väga ettevaatlik inimene. Pea ees kuskile tormamine pole minu rida. Kui ma teen mingi suurema sammu, siis see on väga kaalutud ja läbi mõeldud. Ega Kaspar ka mingi uljaspea pole aga tal on ehk julgust rohkem. Julgust astuda tundmatusse ja vaadata, mis saab edasi. Ega siis midagi, tuli teha elu üks suurimaid otsuseid – kolida ämma juurde. Okei, nali. Suurim otsus oli ikka Eestist ära kolimine. Ämma juures elamine oli puhas lust. Me oleme alati omavahel kõik hästi klappinud ja need 5 kuud olid väga lõbusad.

Oktoobris tuli Kaspar USAsse ära ja mina pidin paari kuu pärast järgi tulema. Vot see oli raske aeg. Ilma ämma ja äia toetuseta ma polekski vist sellega hakkama saanud. Meil oli kodus ikka selline lõbus meeleolu ja Kaspariga suhtlesime muidugi mitu korda päevas. Üksi elades oleks toonid ikka tumedamad olnud. Ja siis saabus aeg kui tuli ka mul lennukile minna. Mulle on õnneks selline omadus antud, et ma võin välja üsna tugev ja kõigutamatu paista kui on keeruline olukord. Ma pole üldiselt avalikkuse eest nutja vms, kui nutan siis omaette kodus. Ka sellel päeval olin endaga kokku leppinud, et mingit nutupidu toimuma ei hakka. No jah, üks asi on see, mis välja paistab, teine ikka see, mis sees toimub. Kuradi keeruline olukord ja seda tunnet teavad need, kes on selle ise läbi teinud, mis ma muud oskan kosta.

Ja nüüd jõuamegi siis siia, miks olid sel aastal jõulud sellised nagu nad olid – kuumad, palmidega ja purgist võetud hapukapsastega. Enne jõule tuli meile söögilaud ära, mis oli suurepärane, et me ei pidanudki põrandal istudes jõulupraadi nosima. Menüüs oli seapraad, kartulid-porgandid ja hapukapsas (mille me siiski pika otsimise peale leidsime). Magustoit oli traditsiooniline Ameerika magustoit- kuum õunapirukas vaniljejäätisega. Katsime laua ja pidulik õhtusöök võis alata. Selle asemel, et keskenduda sellele, mis polnud ehk täiuslik, keskenduksin pigem just heale. Hea oligi see, et saime jõule väga rahulikult võtta. Päeval käisime isegi trennis ja alles peale lõunat hakkasime kokkama. Perekonnaga suhtlesime skaibi vahendusel ja tore oli tegelikult see, et jäi ära see tohutu rabelemine, et igale poole on vaja jõuda. Ka meil käis jõuluvana ja lugesime salme ning laulsime. Kõik oli nagu jõuluõhtul ikka, lihtsalt väiksema seltskonnaga. Ma arvan, et mõttejõud on üks kõige suurem jõud maailmas ja kui keskenduda just sellele, mis on hästi siis on endal parem ja kergem elada. Ühesõnaga me olime jõulupühadel lihtsalt nii nagu tahtsime ja tegime seda mida tahtsime. Jõuluõhtul panime nt ujumisriided selga ja läksime aeda mullivanni istuma, sest  - miks mitte? J

Kaunist lõppevat aastat kõigile!

Maile

Ettevalmistused jõuludeks:

Jõululaupäeva hommikusöök koos perega:

24. detsember:

Jõululaupäeva õhtusöök:

Magustoiduring õunapirukaga:

Jõuluvana tuli:

Leidsime Houstonist talve-võlumaa:

Houstonis võetakse koduaia kaunistamist väga tõsiselt:

 24. detsembri hilisõhtu:

Ameerika seadused ja kinoõhtu

Ilusat talve algust! Ka meil algas talv täna väga ilusti- päike särab kõrgel taevas ja päevaseks maksimumtemperatuuriks lubatakse 21 kraadi. Seega on meie külmapühad läbi saamas ja jõululaupäevaks lubab ilmateade koguni 24 soojakraadi. Saab olema vägagi kummaline ilma talvemantlita jõululaupäeval välja minna.

USA-s on vahva seadus seonduvalt pühadega, mis jäävad nädalavahetusele nagu sel aastal jõulud ja vana-aastaõhtu. Nimelt antakse nädala sees nö pühadele kuuluvad päevad lisaks vabaks. Ehk siis kui riiklik püha langeb laupäevasele või pühapäevasele päevale, siis saab töötaja nt esmaspäeva sellevõrra lisaks vabaks. Sellest tulenevalt saimegi Kaspariga kahepeale (juba teise!) vahva kingituse jõuludeks- vabad päevad! Kaspari vabad päevad on töölt sel aastal siis veel 23.12-26.12 (NB! 26.12 ei ole USAs enam püha, sest neil puudub II jõulupüha) ning 31.12-02.01, sest 1. Jaanuar on pühapäeval.  Loomulikult püüan ka ise Ameerika kommetega kaasas käia ja endal samuti need päevad vabaks teha.  Huvitav, miks Eestis ei võiks selline tore seadus olla? Jääks ära see värisevate kätega kalendri sirvimine 1. jaanuaril – appi, mitu päeva järgmisel aastal saab vabaks?! Kas pühad on ikka ilusti nädala sees?

Eile õhtul käisime esimest korda kohalikus kinos. Enne kui kinno jõudsime olime tänaval tunnistajaks korralikule matsule milles osales kolm autot ja mis ehmatas ikka korralikult. Avarii toimus keset ristmikku ning kiiresti lepiti kokku, et sõidetakse üheskoos kõrvaltänavasse parklasse, et mitte liiklust ristmikul halvata. Ma ei ole kindel, kas Eestis tohiks nii teha? Mulle on meelde jäänud, et sõidukit ei tohi liigutada sündmuskohalt enne kui pooled on saavutanud kokkuleppe aga noh vb nad juba saavutasidki selle.

 Kinomaja asub meie kodust 2,3 miili = 3,7km kaugusel. Seetõttu otsutasime bussi kasuks ning film, mille vaatamiseks välja valisime oli Sing (tõlkes: Laula). Tegemist on siis tutika animafilmiga, mis oli tõeliselt naljakas ja hea. Kino oli sarnane Eesti omaga, mõningate mööndustega. Sama oli see, et ootad järjekorras, et oma piletid osta, kuid samast kohast kohe jooki ega popkorni tellida ei saa. Selleks pead liikuma teise, pisut pikemasse järjekorda, et meelepärane näks kätte saada. Siis rebib üks kena tädike su kinopileti pooleks ja viipab käega 24 erineva saali poole, kust sa pead õige saali üles leidma (see on lihtne, sest saali number on õnneks piletile trükitud). Enne pimedasse saali sisenemist ütlesin, et vaatame oma istekohad ka järgi ja üllatus üllatus, meile meenus, et pileti lunastamisel me ei pidanudki istekohti ju valima?! Selgus, et siinmaal kinos määratud kohad puuduvad. Marsid hiiglaslikku saali sisse ja istud sinna kuhu süda soovib. Reeglid kinos olid pm samad, mis Eestis ehk siis telefoni lükkad hääletuks, naerad siis kui on naljakas koht ja kui tahad kaaslasega rääkida, siis teed seda sosinal ning ülejäänud aja vaatad vaikselt filmi.

Maile

Eestis on soojem kui Texases

Esimene nädal uues kodus on möödunud lausa linnulennul. Päevad on tihedalt tegemisi täis ja enne kui arugi saad on jälle hommik või õhtu. Asi võib ka muidugi selles olla, et ma pole just kõige esimeses nooruses ja teatavasti, mida vanemaks saad seda kiiremini aeg läheb. Üldiselt ma viimast eiran ja usun, et asi on siiski väga tegusates päevades olnud J

Esimesel nädalal on Kaspar mind tutvustanud kohalikele toidupoodidele, mis meie kodu läheduses asuvad ning lisaks ka riiete, jalanõude, kodukaupade ja muudele hädavajalikele kauplustele. Mis seal salata, riiete ja jalanõude kauplused võtsid mind soojalt vastu, peaks ütlema, et lausa koduselt ja ega siis kodust (no ema või vanaema juurest) ikka tühjade kätega ära ei tulda. Minagi ei hakanud siin mingisugust omaalgatust tegema ja nagu kord ja kohus- tühjade kätega ei väljunud. Mu imestusel ei olnud muidugi piire kui kohalike hindadega tutvust tegin. See, et toidukraam on u 10-20% kallim kui Eestis polnud mulle mingi uudis aga see, et brändikaubad (Calvin Klein, Guess, Ralph Lauren jms) on riietepoes vähemalt poole soodsamad kui Eestis- see uudis mulle meeldis ja kohe väga! Hea uudis on muidugi ka see, et kuna me plaanime siin ikka mõnda aega elada, siis ei ole vaja poes kohe hulluks minna ja kõike ebavajalikku kokku kahmata (nagu reisidel kipub ikka aeg-ajalt juhtuma). Kõike on aega rahulikult uudistada ja soetada see mida vaja.

Eelmisel nädalal tegime tutvust ka koduse jõusaaliga, mis asub meie maja esimesel korrusel ja kuhu kõikidel elanikel on vabadus 24/7 oma lihaseid piinama minna. Esimest korda käisime jõusaalis koos Kaspariga kolmapäeval. Seejärel jäi Kaspar haigeks ja reedel otsustasin, et lähen üksi trenni. Valisin kellaajaks 16:00, siis kui tööinimesed on alles tööl, sest mul oli plaan kõikide masinatega tutvust teha aga maru piinlik ka seal uudistada kui jõusaalihundid kõik pumpavad ja mina uurin, mida mingi masin üldse teeb (sest kes teab ehk on siinsed masinad hoopis teistsugused kui Eestis). Mõeldud, tehtud. Õnneks oligi vaid paar trennimeest veel saalis ja saingi oma plaani rahumeeli teoks teha. Minu kartused olid täiesti asjatud, sest iga masina peal on lausa piltide näol selgeks tehtud, mida ja kuidas mingi masinaga toimetada ja oma lihastest ikka viimane välja pigistada. Tunni möödudes läksin oma värisevate ja väsinud jalgadega koju tagasi aga hinges oli ikka jube hea ja uhke tunne, et üksi ära käisin. See võib tunduda muidugi jabur, sest täiskasvanud inimesed teevadki kõiki asju iseseisvalt ja see on normaalne aga millegi pärast kui sa oled teises maailma otsas ja kõik on võõras, siis tunduvad ka sellised väikesed asjad, mida üksi teed,  suured.

Reede õhtul arvas Kaspar, et ta vajab pisut värsket õhku ja seetõttu otsustasime minna jäätist sööma (haige kurguga vägagi soovituslik!). Läksimegi kõrvaltänavas asuvasse suurde kaubamajja, mille keskel ilutseb suur liuväli koos hiigelkuusega. Võtsime oma jäätised ning istusime liuvälja äärde vaatama, kuidas inimesed jääga tutvust teevad. Laupäeval oli Kasparil enesetunne juba tunduvalt parem ja seetõttu läksimegi bussiga lausa teise linnaotsa asuvasse IKEAsse. Ma polnud kunagi varem selles tuntud mööblikaubamajas käinud ja ootasin seda suure põnevusega. Pean tunnistama, et see pood on ikka väga äge! Eriti vahva oligi see, et sinna on kujundatud eraldi toad või korterid, kuhu kõik mööbel on paigutatud. Nii saab väga hea ülevaate suurustest ja sellest, mis millega sobiks. IKEAs otsustasime ka lõunatada ja seejärel oma kraam koju tarida. See, et meil hetkel autot ei ole on muidugi väga positiivne nii mitmeski plaanis - poes vaatad vägagi hoolikalt mida osta (loe: mida jaksad koju kanda) ning kõndimist on korralikult (nt eelmise nädala kohta näitas mu tark kell, et läbisin kokku 49,5km). 

Pean mainima ka, et laupäeval oli väljas 26 kraadi sooja, ehk korralik suveilm ja väga mõnus laupäevaseks päevaks. Jõime oma hommikukohvigi aias. Seda kentsakam oli asjaolu, et pühapäeval oli kraade kõigest 1. Jah, 1. Kuuldavasti oli pühapäeval Eestis soojem. Täna, esmaspäeval on väljas -1 ja Eestis +4.  USAs on üleriigiline enneolematu külmalaine ja Texases ei ole kunagi varem nii külm olnud. Kohalikud on ilmselt vaimustuses aga meie oleme hämmingus. Me kolisime ekstra lõunamaale elama ja siin on -1 kraadi - mis toimub?

Külmade tervitustega

Maile

Kodune jõusaal:

Laupäeva hommik:

 Paremal üleval 2 akent on meie korter:

Hakkame IKEAsse jõudma:

IKEA näidisruumid:

Meie varandus:

Lõunapaus IKEAs:

Reede õhtu kaubamajas:

Tänaval on märgatud Eesti lippu:

Teel IKEAsse möödusime Kaspari kontorist:

Fun facts vol 1: USA vs Eesti

Kui eestlastele öelda, et kolisime Houstonisse, siis üldjuhul noogutavad kõik rõõmsalt pead ja ütlevad midagi taolist: Oi kui tore, Houston! Sealt on see kuulus lause pärit. Oota, aga mis koht see täpsemalt ongi? Kus see asub?

Seega otsustasin, et peale selle, et meie seiklustest siin vahetuid muljeid jagan, hakkan ka aeg-ajalt fakte ja muid detaile (läbi väikese huumoriprisma) Texase osariigi, Houstoni linna ja üleüldiselt Ameerika kohta postitama. Nii saame esiteks ise Kaspariga selle maa ja linna kohta targemaks ja kellel huvi, saab uusi teadmisi juurde.

Esimeses taolises avapostituses olen teinud väikese tabeli, et saada pisut paremat võrdlust ja üldpilti Ameerika ja Eesti vahel.

	Eesti	USA	Märkused
pindala	45,339 km2	9 826 630 km2	Põhimõtteliselt võib öelda, et USA pinnalaotusele võib üksteise kõrvale laotada umbes 217 Eesti riiki. See annab aimu kahest oluliselt asjast:         Kui väike on Eesti         Kui suur on USA
rahvaarv	1 290 000 miljonit, kellest (69%) eestlased, suurimaks vähemusrahvuseks on venelased (25%)	323 952 889 miljonit	Ehk siis iga eestlase kohta on umbes 251 ameeriklast
riigikeel	eesti keel	ei ole riigikeelt, kuid de facto on ametlik keel inglise keel. 27 osariigis on inglise keelel ametlik staatus.  Lisaks on ametlik staatus  hispaania keelel New Mexico osariigis,  prantsuse keelel Louisianas ja  havai keelel Hawaii osariigis.	Mis siin ikka imestada, kui aus olla, siis eks Tallinnas ja Tartus teatud piirkondades eeldatakse ka, et eestlane räägiks vene keelt. Ida-Virumaad ei hakka mainimagi J
naabrid	põhjas- Soome idas – Venemaa lõunas – Läti läänes- Rootsi	põhjas- Kanada idas – üle Atlandi ookeani Euroopa lõunas – Mehhiko läänes - Venemaa	Juba on üks tore ühine asi- ühised naabrid Venemaa näol.
haldusjaotus	maakonnad - 15	osariigid – 51	Meie Eesti maakonnad on kõigile tuttavad. Sõidad ühe päevaga mitu maakonda läbi ja pole nagu asigi. USA osariikidega on pisut teine lugu. Texas (osariik, kus asume meie) on näiteks USA kõige suurem osariik ja selle suurusest saate aimu allpool olevalt pildilt, kus Texase piirjooned (punasega) on paigutatud Euroopa kaardile. Lühidalt öeldes- päris ühe päevaga seda autoga läbi ei sõida.
pealinn	Tallinn	Washington DC	Siin ei oska kommentaare jagada, sest me pole Washingtonis veel ise käinud aga plaanime seda kindlasti teha.
rahaühik	euro (EUR)	dollar (USD)	Kurss on 1EUR = 1.05 USD
telefonikood	372	1
ajavööndid	Ida-Euroopa aeg  +2 talveaeg,  +3 suveaeg	Maailmaaeg -5 kuni -10 tundi	Houstonis on vastavalt Eestiga ajavahe -8h ehk siis kui Eestis on kell õhtul 22:00 siis meil on kell 14:00.

Kui suur see Texase osariik täpsemalt ongi?

PS! Texases võetakse seda kõige suurema osariigi tiitlit täie tõsidusega, sest mitte üksnes osariik ise pole suur vaid ka kõik, mis siia sisse jääb. Kõigest täpsemalt kirjutan mõnes järgnevas postituses, mille pühendan üleni Texasele ja selle suurusele. Suurus ja avarus tänavatel, elamises jms on täiesti hea ja meeldiv nähtus ainult, et endal tuleb maru päkapiku tunne peale :S

Rõõmsate tervitustega!

Maile

Houston, you have a problem – Käsperid kolisidki sisse!

Üleeile õhtul jõudsime Houstonisse – meie uude koju. Lennujaamast väljudest tundsin kohe kuidas kuuma pahvakas mulle näkku tuhises. Kohe läks nägu naerule. Tellisime uberi ja sõitsime kodu poole. Taaskord nägin linna siluetti, kus kõrgusid suured pilvelõhkujad. Peale 20-30min sõitu olimegi kodus. Korter asub Uptowni linnaosas, mis on kohutavalt ilus! Tänavad on puhtad ja korras, puud ja majad on kaunistatud jõulutuledega. Ma ei kujuta muidugi ette, kuidas soojas kliimas saab põhjamaa inimesele jõulutunne peale tulla aga anname vähemalt võimaluse.

Meie korter on imeline! Kõik on suur ja avar. Jah, olin kuulnud, et Texases on kõik suur aga seda peab ikka ise ägema, et aru saada. Siin on kõik suur- autod, majad, külmikud, ribikardinad- nimeta vaid. Käisime ka sisehoovi uudistamas, kus laiutab suur bassein ja lamamistoolid. Kõik on ilus ja puhas ning hoolitsetud. Esimesel korrusel asub ka fuajee, kus on diivanid, telekas ning nö kööginurk, kust saab vabalt värsket kohvi ja teed võtta.  Selline tunne nagu oleksid hotellis.

Peale kodu uudistamist läksime kohe bussiga toidupoodi, sest külmikus valitses tühjus. Mõned peatused bussisõitu ning olimegi Walmarti ees. Põhimõtteliselt on Walmart nagu meie hiiglaslik Prisma, Rimi, Selver, Maxima + riietepood+ kodutarvetepood +Jysk kokku panna. Seal on kõike, mida majapidamises võib vaja minna. Meil oli plaanis toidukraami osta ja pott ning kulp muretseda (esmaspäevane menüü nägi ette kanasuppi). Koju tagasi jõudes läksin kohe vanni. Olen täiesti vaimustuses, et meil on vann. Olen sellest nii kaua unistanud! Vannis tundsin, et jään kohe magama. Ajavahe on mulle rängalt mõjunud ja olen pm koguaeg nagu zombi. Loodetavasti on see kiirelt mööduv nähtus siiski.

Järgmine suur projekt on koju mööbel muretseda. Hetkel on olemas köök + tehnika, pesumasin+kuivati, aknakatted, valgustid, vaipkatted, kontorinurk, voodi. Ees ootab söögitoa, elutoa ja magamistoa mööbliesemete valimine ja soetamine. Põnev, põnev aeg!

Kaubamaja Houstonis, tunne nagu Lõunakeskuses - keset kaubamaja on liuväli:

Kontorinurk ja vähemalt üks asjalik inimene meie majapidemises (teine on veel liiga ähmi täis, et midagi tarka ette võtta):

Eestipärane esimene lõunasöök uues kodus:

Jõulukaunistustega ehitud tänav meie kodu läheduses:

Eestipärane hommikupuder ja värske kohv esimeseks hommikusöögiks uues kodus:

Rikkad inimesed elavad sellistes majades:

Õhtune jalutuskäik kodu läheduses:

Vaade akendest sisehoovile:

Soojade tervitustega!

Maile