Õhtusöögiideid

Vahel on nii, et pea on tühi ja kokaraamatutes ka ei viitsi tuulata, aga sööma peab ja tahaks midagi lihtsalt, kiirelt ja kohe. Selliseid toite ju teame me kõik, aga konks on asja juures see, et need “kiired ja lihtsad” on sageli ka ebatervislikud.  Sellisteks puhkudeks panin siia kokku mõned ideed õhtusöögiks, mis on kiired, lihtsad ja tervislikud. Ei nõua need toidud professionaalseid kokapabereid ega lõputuid tunde pliidi taga.

OAPRAAD KOOS VÕILEIVAGA (ühele sööjale)

Meelepärane kogus (u 250gr) türgi ube

2 küünt küüslauku

Sool, pipar, taimeõli

Soovi korral mandlilaaste või muid pähkleid

1 spl riivitud parmesani

Kõrvale sobib nt riisi galett/näkileib/ tavapärane leib koos singiga.

 Tee nii:

Aseta oad soolvette keema u 7 minutiks. Aja õli pannil kuumaks ja aseta sinna kurnatud ja keedetud oad. Purusta küüslauk otse pannil olevatele ubadele. Lisa soovi korral mandlilaastud pannile ja prae kogu söök u 3-4 minutit. Aseta praetud oad taldrikule ja raputa peale parmesan. Valmista singivõileib kõrvale. Kõht püsib väga kaua täis.

PRAEKANA SALATIGA (ühele sööjale)

Marinaad kanale:

2 küünt küüslauku (purustada)

1 tl mett (vedel) või agaavisiirupit või suhkrut

1 tl sidrunimahla

1tl taimeõli

Sool, pipar

1 kanafilee

Meelepärased komponendid salatile (tomat, kurk, roheline salat, redis vms).

Salatikaste värskele salatile (ühe sööja kohta):

1 tl oliiviõli

1 tl mett või agaavisiirupit või suhkrut

1tl sidrunimahla

Sool, pipar

Tee nii:

Haamerda kanafileed lihahaamriga pisut pehmemaks ja aseta need kaussi. Soovitan asetada toidukile kanale ja seejärel haamerdada, nii ei pritsi lihamahlad mööda kööki laiali. Peale valmista marinaad ja sega kokku ning võimalusel aseta u 30 minutiks külmikusse marineeruma (kui aega napib, siis võib ka kohe pannile asetada).

Aja õli pannil kuumaks ja aseta kana koos marinaadiga praadima. Samal ajal valmista vastavalt soovile värske või hapukoorega salat roa kõrvale. 

LIHAPALLID (vähemalt neljale sööjale)

400gr veisehakkliha

1 riivitud sibul

1 muna

1 spl tärklist

1 tl soola, pisut pipart

Tee nii:

Sega ained omavahel. Vormi segust väikesed pallikesed ja tõsta need küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta 220C / 428F juures 20 minutit. Kõrvale sobib värske salat.

AHJULÕHE kahele

¼ lõhe (filee)

2 spl sidrunimahla

Sool, sidrunipipar, suhkur

 1 spl võid

Foolium

Tee nii:

Aseta lõhefilee fooliumile nahk ülespoole. Raputa kala nahale sool, pipar ja u 0,5 tl suhkurt. Nirista peale 1 spl sidrunimahla. Pööra lõhe teistpidi ja korda eelnevat protseduuri. Lõika võist väikeset tükid ja aseta need lõhele peale, mõned võitükid võib asetada kalale külje alla. Kata kala üleni fooliumiga ning tee fooliumipakile mõned augud sisse, et kuum õhk saaks väljuda. Aseta fooliumipakk ahjuplaadile ja küpseta 200C/ 400F juures u 30 minutit, kuniks lõhe on küpsenud. Kõrvale sobib riis ja värske salat.

KOMMID (12 tk)

5 datlit (leota u 30 min vees)

1 cup /236 ml  kookoshelbeid (magustamata)

2 spl vahtrasiirupit või agaavisiirupit või mett (vahtrasiirup annab iseloomuliku maitse)

Tee nii:

Tükelda leotatud datlid ning aseta purustajasse või blenderisse. Lisa kookoshelbed ja siirup ning blenderda läbi. Tulemuseks on koogipuru taoline mass. Vormi sellest pallikesed ja soovi korral veereta neid kookoshelvestes. Aseta pallikesed vähemalt 30 minutiks sügavkülma. Tulemuseks on Raffaello kommidele väga sarnase maitsega kommid. Komme saab säilitada sügavkülmas.

Head isu!

Maile

Torm

 Täna hommikul pidin postkontoris asju ajama. Selleks, et postkontorisse jõuda, tuleb läbida suur Galleria kaubamaja. Üldiselt ma väldin seal käimist ja lähengi tavaliselt siis kui mitu erinevat asja vajavad ajamist, sest kaubamaja on alati pilgeni rahvast täis ja postkontorisse jõudmine võtab väga palju aega hoolimata sellest, et läbitav vahemaa pole kuigi suur. Samuti on seal tööl tavaliselt üks teenindaja, aga kliente väga palju ja siis kulub aega vahel lausa tund, rekord on olnud isegi 1,5h.

Tänaseks oli mul kuhjunud mitu kohustust, mis nõudsid postimajja minekut. Kuna lahtioleku ajad on seal samuti nadid, siis tuleb see kadalipp ette võtta alati keset tööpäeva. Nii ma siis olingi postimajja teel umbes kell 10 hommikul. Teadsin, et ilm on külm ja tõmbasin mütsi pähe, mantli selga ja asusin teele.

Kus kõik autod on? Meie kandis on igal ajal väga tihe liiklus tavaliselt. Hmm..huvitav. Jõudes kaubamajja valitses ees täielik tühjus. Mis toimub? Kus inimesed on? Miks peaaegu kõik poed suletud on? Kõndisin edasi postkontori suunas, endal nagu maru hea tunne ka, et täna saab selle nalja kiiresti ära teha, sest ei peagi inimmasside vahel endale teed rajama.

Postkontoris oli järjekord nagu ikka. Korraga helises teenindussaalis telefon ja teenindaja vastas sellele. Peale lühikest kõnet teatas ta, et see oli tema ülemus, kes ei osanud vastata, kas tänase tööpäeva saab ametlikult lühendada või mitte. Järjekorras olev naine uuris rutakalt, et mis puhul siis tööpäeva soovitakse lühendada. Tormi loomulikult! Mis tormi? Täna  anti välja tormihoiatus Houstoni piirkonnas.  Et täpsem olla, siis tegemist on seekord talvetormiga, mis sisaldab miinuskraade, lund ja jääd:

Teenindaja selgitas, kuidas ta kardab väljas valitsevat lõikavat külmust ja ta ei kujuta ettegi kuidas ta koju pääseb selle jubeda ilmaga. Ma ütlesin, et tulen Eestist ja -2 kraadi külma on üsna tavaline novembrikuu ilm, ei midagi erilist. Postitöötaja silmad läksid silmnähtavalt punni ja ta hakkas pommitama mind küsimustega, kui külm ikka Eestis on ja mismoodi inimesed selle üle elavad. Ütlesin talle, et meil on kasutusel talverehvid, millega libedal ajal sõitmine on kohustuslik ja inimesed on lihtsalt kehva ilmaga harjunud. Postitöötaja polnud talverehvidest midagi kuulnud ja küsis rutakalt vahele, et ega ma ei tea, kust neid saaks osta. Ma arvan, et neid Texases ei müüda.

Koju tagasi jõudes (postimajas kulus vaid 50 minutit seekord!) oli kohviruumi uksel silt, kus seisis, et kontor on halva ilma tõttu suletud. Kaks kraadi külma võib esmapilgul tunduda naeruväärsega, et see lausa tormiks kuulutada. Asjasse süvenedes selgub aga tõsiasi, et igasugune külmumine tekitab teedele jää (väljas sajab eilsest saadik peenikest vihma) ja libe tee ning suverehvid pole just parimad sõbrad. Koolid on suletud ja inimesed püsivad võimalusel kodudes, sest kuhu sa ikka ilma autota lähed ja sellise hullu ilmaga kõnnivad ainult pooletoobised jala.

Nautige talve!

Maile

Kui kiheleb ja sügeleb

Tavapäraselt kui lastel avastatakse mingi allergia, siis arstid lohutavad vanemaid, et see kasvab välja. Minu õietolmu/olmetolmu/heinatolmu jms allergia avastati kui olin 8aastane teise klassi tirts. Mäletan, et igal hommikul lasi ema mulle ninna rohtu ja vanaema juurde sõites ei tasunud nina just sirelipõõsastesse pista, aga sellega asi piirdus. Mida vanemaks ma sain, seda tõsisemaks ja häirivamaks läks ka allergia. Seega tundub, et minu puhul on see mehhanism justkui vastupidine.

Lisaks “tavapärasele” allergiale olen tähele pannud, et ka nahk on muutunud üsna tundlikuks. Sellistele asjadele ei taha alguses erilist tähelepanu pöörata, sest mõtled ikka, et ega see pole midagi tõsist ja küll läheb üle. Kui aga nahk kiheleb ja sügeleb ja pidevalt on ebamugav, siis hakkad vaatama, milles ikkagi asi on. Suvel juba märkasin, et nö tavaduššigeeliga pestes jääb nahk kuidagi imelik ja kihelev. USA-sse tagasi lennates hakkasin alternatiive uurima.

Olen olnud Sebamedi brändi (Eestis müüakse apteegis) ammune austaja teatud toodete suhtes, aga kuna tegemist on küllaltki kalli brändiga, siis pole olnud mahti väga palju erinevaid tooteid endale soetada. Nüüd aga ostsin Sebamedi pesugeeli ehk siis duššigeeli ja põhjus, miks ma sellest kirjutan on väga lihtne. Nimelt ei pea seda ainult allergikud kasutama, vaid see sobib imehästi ka nö tavainimestele nendeks puhkudeks kui väljas on -10 kraadi ja nahk hakkab juba madalate temperatuuride tõttu liigselt kuivama ja pisut ehk kihelema. Olen pesugeeli u 2,5 nädalat kasutanud ja erinevus on tohutu! Soovitan soojalt, kellel nahk kiheleb ja/või kuivab 😊

Maile

Kommikooma

Reede õhtul pidi Kaspar New Jersey´st tagasi jõudma, kuid juhtus nii, et ta lend lükati 3h edasi ja lõpuks jõudis ta koju alles peale südaööd. Sellistel puhkudel peab olema õnnelik, et ei ole jätkulendu ja ühe lennu edasi lükkamisel ei pea ööbima kuskil võõras linnas, et sealt nt järgmisel päeval edasi kodu poole lennata.

Kaspar veetis terve eelmise nädala New Jersey´s, mis asub sisuliselt Manhattani (New York) vastaskaldal. Seega avanes tema hotellist lausa imeline Manhattani siluett:

Laupäeva hommikul hakkasime esimese asjana oma suurt (7,6kg) Eestist saabunud pakki avama. Tundub, et osad uusaasta eesmärgid tuleb ümber kohandada arvestades maiustuste kogust, mis pakiga siia lendas (nt a `la võta esimeses kvartalis 16kg juurde vms). 

Saime ülivahva personaalse kalendri, kus on igal  kuul  erinevad pildid pereliikmetest. Samuti saime oma lauamängule täiendavaid kaarte juurde. See on lauamäng, mida soovitan soojalt ka neile, kes lauamängudest suurt midagi ei arva. Rongimäng on nii kaasahaarav ja äge mäng, et sellest ei saa küllalt! Sobib mängimiseks päris kahekesti kui ka suurema pundiga.

 Parim lauamäng koos saadetud lisakaartidega:

Kui olime väikesed lapsed, siis oli jõululaupäeva üheks traditsiooniks, et alati tegime õega piparkooke ja ikka kohe suurtes kogustes. Mingil hetkel leiutasime koos sellise asja, et rullisime lapikuks nii muretaina kui ka piparkoogitaina ja asetasime need üksteise peale. Seejärel rullisime need tihedalt kokku (nagu rullkooki tehes) ja lõikasime otstest viilud. Väliselt nägid need rattad välja nagu siiru-viirulised sibularõngad ja nii nimetasimegi selle tehnika tähtsalt sibülleks. Viirulistest rõngastest saab ka vormidega erikujulisi piparkooke välja vormida. Nii tegime selle sama leiutise järgi igal järgneval aastal alati piparkooke. Mu õde oli valmistanud ka sel aastal koos lapsepõlves leiutatud sibülle retsepti järgi piparkooke ja neid samuti meile saatnud. Küll olid maitsvad! Kahjuks siiru-viirulised sibülled olid kõhus enne kui meenus, et oleksin võinud neist pilti ka teha.

Lisaks olid lapsed kaarte ja pilte joonistanud ja loomulikult ei saa mainimata jätta hordide viisi maiustusi ja muud head ja paremat. Suur tänu!

Kuna laupäeva hommik algas korraliku kommikoomaga, siis tuli end hiljem aktiivselt liigutama hakata. Seega siirdusime 10km jautusrajale. Sõitsime bussiga kesklinna poole ja hüppasime suvalises kohas bussist maha. Seejärel hakkasime mööda jõekallast kesklinna suunas kõndima. Vaatepilt oli õõvastav. Harvey´st (Mis oli Harvey ja mida ta tegi? Sellest saad lugeda SIIT) järele jäänud kahjustused on üsna suured ja oma silmaga seda näha on päris jube.

See "heinakimp" puu otsas tähistab veetaset Harvey ajal:

Kesklinna läheduses on kaldad juba enam-vähem korda tehtud:

Leidsime päris kesklinnas pilvelõhkujate vahelt sellise vahva maja, mis tundus kui ajas tagasiränne:

Mingil hetkel hüppasime kesklinna jõudes bussile ja sõitsime kodu poole tagasi. Jalad olid korralikud keedumakaronid ja kõhud tühjad. Otsustasime kodu lähedal asuvast “söögitänavast” midagi kaasa haarata ja koju lebosse viskuda. Minu eelistuseks oli üllatus-üllatus(!) sushi. Kodus asju lahti pakkides avastasin vahva üllatuse, et lisaboonusega oli kaasa pakitud ka šokolaadi brownied, mis olid lausa imelised! 

Esmaspäeval lendab Kaspar taaskord komandeeringusse, kuid seekord on sihtkohaks Ohio. Õnneks naaseb ta seekord kiiremini koju kui eelmisel nädalal. Uuel nädalal algab ka hispaania keel peale pikka talvepuhkust, mille pärast olen päris põnevil.

Ilusat pühapäeva jätku!

The Woodlands

Reedel peale tööpäeva ootas auto meid maja ees ja nii me end koos kohvritega peale pakkisimegi. Edasi kestis 1h ja 15 min pikkune teekond The Woodlandsi ehk siis Jeff tuli meile järgi, et meid terveks nädalavahetuseks nende juurde viia. Plaanis oli reede õhtul koos Jeffi ja Merliisiga mõnusalt aega veeta ja alates laupäevast pererahvas puhkusele saata ja ise loomi jääda hoidma. Nende majapidamises on kaks kassi – Kiisu ja Cindy ning koer Chulo. Chuloga olete tuttavad juba tänupühade postitusest. Algselt oli mõte tuua Chulo meie juurde, aga siis oleksid kassid ikka pidanud üksi kodus olema ja lõpptulemusena tundus kõige mõistlikum, et meie oleme hoopis nende kodus.

Loomad võtsid meid rõõmsalt vastu (oleme nendega ju korduvalt varemgi koos olnud) ja nii me siis jäime laupäeva lõunast omapäi koos majapidamisega ja loomadega. Samuti jäeti üks auto meie kasutusse ja nii sõitsimegi laupäeva õhtupoolikul ümbrust avastama.

Kiisu

Chulo

 Peretütrel oli tehtud maailma kõige suuremast pappkastist onn...

...ja Cindy pidas seda ilmselt enda uueks majaks, sest veetis lõviosa päevast just seal

Mis koht see Woodlands siis õigupoolest on? Kõige lihtsam oleks võrdlus tuua nt Tallinna (Houston) ja Järveküla (The Woodlands) vahel. Ehk siis mastaabid on siin vaid pisut teised. See on piirkond, kuhu kolivad väikeste lastega pered, kus on turvaline, rohkelt mänguplatse, koole, lasteaedu, poode jms. Eemal linnakärast, aga samas on kõik vajalik olemas. Piirkond asub kõrghaljastusega kohas, mis mulle sageli Nõmmet meenutab, sest seal on väga palju mände. Pimedas on tunne, nagu elaksid inimesed keset metsa, aga tegelikult on igal pool asustus ja paksu metsaga siiski tegemist ei ole. See on piirkond, kus on noorel perel lausa ideaalne elada. Ainsaks miinuseks võib vast pidada seda, et ilma autota sellisesse kohta kindlasti kolida ei saa. Teisest küljest jälle ei teagi, kuivõrd seda saab miinuseks pidada, sest nt meie tutvusringkonnas polegi lastega peresid, kes saaks ilma autota hakkama (olenemata elukohast).

The Woodlands

Merliisi kodu juures nautisin lisaks loomade olemasolule väga seda, et on olemas kamin. Väljas on jahedamad ilmad ja olenemata sellest, et majas on olemas ka AC, mis hoiab temperatuuri soovitud tasemel, on elava tule juures ikka eriliselt mõnus olla. Lisaks loob see väga hubase meeleolu talveõhtusse.

Paradiis on see kui üks loom on süles ja teine jalgade juures:

Pühapäeval valmistas Kaspar pannkooke ja juba taigna valmimise ajal oli Cindy kiiresti platsis ja hommikusöögiks valmis:

Hiljem käisime avastamas The Woodlandsi keskust. Seal on väiksema linna moodi keskus, kus on kõik vajalik olemas ja keset keskust voolab läbi jõgi, mille kallas on väga kaunilt välja arendatud ja kus lookleb mõnusalt pikk terviserada. Jalutasime terve raja läbi ja mul oli tunne nagu oleksime Tartus olnud.

Esmaspäeva varahommikul kell 4 kihutas Kaspar lennujaama poole, et viieks päevaks komandeeringusse lennata. Mina jäin loomadega üksi majja, sest pererahvas pidi saabuma alles esmaspäeva õhtupoolikul. Kuna mul oli arvuti kaasas, siis polnud mingit muret tööd teha.

Teisipäev oli plaanitud meil Merliisiga tüdrukute päevaks, sest ega meil ülemäära neid võimalusi pole, kus päris omaette olla. Kohe hommikul tegime eriliselt suure jalutustiiru ja seejärel sõitsime lõunasöögiks sushi restorani, kalasõbrad, nagu me mõlemad oleme. 

Õhtupoolikul sõitsime ta tütrele kooli järgi ja nii avanes mul võimalus esmakordselt näha, kuidas siin Ameerikamaal see asi käib. Selline tunne oli, et tervel koolimajal on korraga mingi pidu, sest autosid olid kõik kohad paksult täis. Terve koolimaja hoov oli vanemaid veel paksemalt täis, kes ootasid oma lapsi, kuniks need koolimajast välja lastakse. 1.-4. klassini lõppesid kõikidel lastel tunnid kell 15 ja see tekitaski olukorra, kus kõikide nende laste vanemad on lastel järgi, sest nagu teada, siis siinmaal väga vabalt lapse üksinda käimistesse ei suhtuta. Distantsilt ongi seda ehk pisut keeruline mõista, sest Eestis peab juba esimese klassi jumbu ise käima koolis ja pool päeva koduski üksi hakkama saama. Siin aga algkoolilaps üksi kodus olla ei tohi ja seetõttu ongi üsna tavapärane, et võimaluse korral on pereemad pikemalt kodused, et lapsi viia ja tuua koolist ning peale kooli nendega koos kodus õppida ja toimetada.

Õhtusöögiks oli Merliisil hoopis vahva idee tekkinud. Nimelt saab siinmail tellida sellist teenust (ma ei tea ehk on Eestis sama teenus olemas?), et valid kindla menüü järgi välja, mida soovid valmistada ning kuller toob täpsete kogustega kõik toiduained koos õpetusega ukse taha koju kätte. Näiteks tellid viieks õhtusöögiks erinevad toidud, mis on kõik eraldi pakendatud koos õpetusega, mida ja kuidas täpselt teha. Merliis oli samuti seda teenust kasutanud ja koju tellinud õhtusöögiks vajaliku. Nii ei jäänudki meil muud üle kui õpetusest näpuga järge ajada ja asjad toiduks kokku meisterdada. Ülimalt mugav on veel see, et nt küüslauk on juba eelnevalt kooritud, kapsas riivitud jne. Mugav variant kui elutempo on kiire, aga soovitakse siiski tervsilikku ja kodust toitu või siis lihtsalt ideede kogumiseks, mida teinekord näiteks omal käel poest osta ja valmistada. Meie valmistasime kala koos erilisema kapsasalatiga, mis sai väga maitsev ja andis mulle küll ideid juurde, kuidas põnevamalt salatit teha. Õhtul mängisime kõik koos veel Monopoly ja aeg läks lausa lennates.

Kõik toiduained on juba vajalikus koguses (pildil kahe inimese kogus) nii, et midagi eraldi mõõta ega kaaluda enam tarvis pole:

 Salatit sai tegelikult rohkem kui pildil näha:

Kolmapäeva hommikul transportis Merliis mu koju tagasi. Saabudes ootas mind postkastis veel kaks jõulukaarti ja suur pakk otse Eestist. Pakk peab avamist veel reedeni küll ootama, sest siis saabub Kaspar koju ja meil on juba tavaks saanud, et Eestist saabuvad pakid avame alati koos. Seniks aga head töönädalat!

Maile

Eesmärgid

Uueks aastaks sean endale alati eesmärgid, mida püüan aasta jooksul täita. Mulle meeldib kui kõik on kirjas ja siht silme ees. Olen terve oma teadliku elu pidanud kalendermärkmikku, kus on päevade kaupa kõik kirjas, mis plaanis. Ilmselgelt pole ma loomu poolest vaatame-käigu-pealt-mis-saab inimene, kuid siia kolimine on seda joont minus pisut siiski arendanud (õnneks?).

Aastal 2011 tegime Kaspariga koos endale viie aasta plaani ja panime suuremad asjad kirja. Täpselt viie aasta möödudes võtsime tähtsa nimekirja välja ja vaatasime, mis sellest on saanud. Lõviosa sellest oli täide viidud. Asjade üles kirjutamine ja läbi mõtlemine paneb meid alateadlikult soovitud eesmärkide suunas tegutsema ilma, et peaksime selle teadlikult igapäevaselt enam mõtlema. Usun seda väga sügavalt, ent siiski tuleb teatud asju enesele ka igapäevaselt meelde tuletada.

Minu uue aasta eesmärk on avaldada teadusartikkel. Eelmisel aastal oli mul täpselt sama eesmärk. Mis juhtus? Juhtus see, et ma sain oma artikli valmis ja esitasin ära, aga see lükati tagasi. Tänaseks päevaks olen seda nii palju parandanud, et tulemusena on lausa uus kontseptsioon. Tööd on vaja veel teha, ent aasta esimeses pooles olen võtnud eesmärgiks selle ära esitada. Küll aga ei sõltu sellel hetkel enam minust, kas see võetakse vastu, st kas saan selle ka avaldada. Siiski ei vähenda see minu soovi ja eesmärgi poole püüdlemist.

Kui üdini aus olla, siis on motivatsiooni leidmine äärmiselt keeruline, enesedistsipliinist rääkimata (keegi ei istu mul otseselt selja taga ja ei utsita pidevalt, et ole inimene ja tee tööd). See motivatsioon peab tulema seestpoolt ja peale mitmeid luhtunud katseid ja tagasilööke on see sageli keeruline. Küll aga mitte võimatu ja see on see, mida ma tahan saavutada ehk siis eesmärk on paigas ja selle poole tuleb rühkida. Teinekord on vaja lihtsalt natuke halada kui raske on elu, kuulata Kaspari motivatsioonikõne ära sellest, miks ma üldse alustasin seda teekonda ja siis enesele uuesti ülim eesmärk meelde tuletada, silmad puhtaks pühkida ja edasi minna. Teate, nagu ikka vahel juhtub ilmselt kõigida kui on tunne, et terve maailm kukub õlgadele.

Teiseks eesmärgiks uuel aastal on liikuda rohkem. Eelmise aasta kokkuvõtet tehes selgus, et läbisin kokku 2450,56km, mis teeb keskmiselt 47km nädalas ja see omakorda keskmiselt 6,7km päevas. Kuna eesmärk oli läbida siiski 50 km nädalas, siis nagu juuresolev võib kinnitada, eesmärk ei saanud täidetud. Seega on uueks aastaks sama eesmärk, aga enda jaoks siis sellise erinevusega, et tuleb rohkem pingutada. Kui ühel nädalal/kuul ei õnnestu eesmärki täita, siis tuleb see teisel nädalal/kuul tasa teha. Elu näitab, et ikka tuleb erinevaid asju ette, mistõttu ei olegi reaalselt võimalik igal nädalal soovitud vahemaa läbida (nt ootamatu haigus). Ülimaks eesmärgiks olen võtnud aasta lõpuks kokku koguda uhked 2600km. Ei midagi utoopilist, sest tegemist on tegelikult üldises plaanis tervisliku liikumise normi täitmisega (ümmarguselt u 7km päevas = u 10 000 sammu päevas).

Kolmas eesmärk on meil Kaspariga ühine ja see on reisimine/ elu nautimine. Seda elu nautimist oleme siin elades alles õppinud ja see on nii mõnus! Anname endast parima, et võimaluste piires maksimaalselt reisida ja maailma avastada. Reisimishullus on meie sisse pugenud nagu mingi viirus, mis muudkui levib organismis ja välja ei lähe. Nii kui kuskil ära käid on tunne, et hakkaks juba uut reisi planeerima. Nii palju on avastada ja näha, nii palju on veel kogeda. See on see, mis paneb mõlemal silmad särama ja tekitab elevust. Nii mõnedki plaanid on tänaseks juba paika pandud, aga nendest lähemalt juba siis kui aeg küps.

Mõnusat nädalat sõbrad, nautige elu!

A year can make a huge difference!

Alates eelmisest aastast, kui perre tuli üks liige juurde, on aasta viimased päevad nüüd ekstra pidulikud, sest jõulude ja aastavahetuse vahele on juurde tulnud ka Kaspari õepoja sünnipäev. Seega aasta lõppes pesamuna esimese peoga, millest meie nagu ikka, võtsime osa Skype vahendusel.

Palju õnne, Sergo! ♥

Aasta vahetumiseks oli ette nähtud lausa kolm vaba päeva (ilmselt küll siis vahetumiseks kaks ja taastumiseks üks). Meie otsustasime selleks ajaks auto rentida ja üsna liikuvad olla. 

Käisime Galvestonis päris Mehhiko lahe ääres, kus tabas eriti hull vihmahoog:

Laupäeva õhtul sõitsime kohvikusse, et Merliisi perega koos õhtust süüa ja neid oma reisiuudistega üle kuhjata. Hiljem harrastasime oma kiiksuga hobi ja sõitsime kohviku  läheduses asuvas naabruskonnas autoga ringi, et näha, kuidas inimestel on majad jõulutuledega ehitud. Siiani arvasime, et meie linnaosas on uhked jõulutuled, kahjuks läks esikoht nüüd teisele linnaosale. See on täiesti uskumatu, kuidas majad ja puud olid ehitud. Inimesed peatasid autosid, et seda ilu pildistada. Ka meie polnud kehvemad turistid ja pildistasime nii nagu jaksasime:

Aasta viimasel päeval tegime veel trenni ära ning seejärel sättisime end arvuti äärde, et Eestile uusaastaõnnitlusi jagada. Seejärel oli aeg end valmis sättida ja külla sõita. Nimelt ootasid Yangid meid. Teel Yangide juurde tegime oma traditsioonilise aastalõpu top 5 + top 5 ära ehk siis 5 kõige paremat ja kõige kehvemat asja möödunud aastast. Ma ei mäletagi mitu aastat järjest me seda teinud oleme, aga alati on see toimunud 31. detsembril autoga sõites. Top 5 esikoha positiivses võtmes pälvis meie edetabelis see, et oleme endiselt USA-s ja, et me ise seda väga naudime (aasta eest samal päeval polnud me justkui milleski kindlad nt kas me aastat siin vastu peame). Top 5 negatiivsete asjade esikoha sai see, et minu õpingud edenevad teosammul ja möödunud aastas on olnud mitmeid tagasilööke, mis on töötempot aeglustanud. Plaaniinimesed nagu me oleme, siis seadsime uueks aastaks endale eesmärgid, millega tahame kõige enam tegeleda.

Yangide juurde jõudes võeti meid väga soojalt vastu. Õhtusöök oli juba valmis ja ainuke vaev oli veel laud katta. Menüüs oli hiinapärane ribisupp, kanakoivad, veiseliha ja aasiapärane salat. Kõik oli väga maitsev ja ekstra meile mõeldes mitte vürtsine. Kiitsin perenaist korduvalt selle eest! 

Köögitoimkond:

Meie ülesanne oli hoolitseda magustoidu eest ja seega küpsetasin klassikat – Manhattani toorjuustukooki, mis on ka nende südamed võitnud (retsepti leiate sellest postitusest). Otsustasime ka väikesele piigale kingituse viia ja tundub, et valik läks kümnesse – Elsa nukk oli totaalne hitt ja sellega mängiti terve õhtu.

Peale õhtusööki korraldasime karaoketurniiri paaride kaupa ning väike preili oli püsivalt taustatantsija-fänni rollis. Peale seda kui laulsime Kaspariga “Jingle Bell Rock,” nõuti seda terve ülejäänud õhtu sooviloona (mitte, et meie etteaste oleks hea olnud, vaid selle viis oli kaasahaarav). Meie kriiskasime mikrofoni nagu purjakil pidulised, Jinyi seevastu laulis tõeliselt kaunilt.

Miaupau tundis meid kohe ära ja oli terve õhtu suur sõber:

Hiljem korraldasime korraliku lauahoki turniiri ja vaatasime kinotoas ühe uuema filmigi ära. 

Südaööl, nagu ikka, läksime šampusega välja rakette vaatama ja uue aasta saabumise momenti tabama.

Aasta tagasi veetsime aastavahetuse kahekesti kodus, sest meil polnud siin veel ühtegi tuttavat. Nüüd, aasta hiljem, veetsime selle õhtu koos sõpradega. Tabasin end mitmeid kordi mõttelt – aastaga võib muutuda väga palju, kasvõi terve elu.

Head uut aastat armas lugeja!